Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/4
4
VENELASED TULEVAD.
Õhtul algas suur joomapidu, millest terve mõisameeste leer osa võttis. Mõisa saalides priiskasid kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arvu poolest vist rohkem oli kui alamaid, ja telkides lamasid lihtsõjamehed, vahutavad kannud käes, õllevaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terves mõisas ega laagris vist ühtki selge mõistusega meest leida, vahest ainult Gabriel maha arvata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset võtnud. Ta pidi teistega „seltsi pärast“ vahvasti kaasa jooma, aga ta oskas siiski parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja jälestusega. Olid need lällitavad, määgivad ja norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa nende ees värises? Käputäis venelasi oleks selle röövlisalga praeguses olekus kerge vaevaga laiali pillata suutnud. Kui kõik seltsilised joovastuse mõju all une rüppe olid vajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist välja. Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid viimsed tuled kustumas, kuna mõisa akendest veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.
Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen tütre rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Värske rohu ja lillede lõhn lehvis tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale midagi paha teha.
„Homme rändan edasi,“ mõtles ta uinudes. „Tühi temp, et siia vahtima jäin. Ma ei mõista, mis asi mind ülepea siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii lapsik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab: mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! — Veider lugu, et ta just sellele totrale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva pilliroo najale toetada! Imelik! — Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuhas.“
Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama.
Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui vali kära ja püssipaugud teda unest äratasid. Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis tülitsevat, nagu seda selleaegsetes pulmades sagedasti juhtus, märkas aga varsti, et kära mitte mõisast, vaid laagriplatsilt tõusis. Mõisa akende taga olid tuled kustunud, seal valitses täieline vaikus. Laagriplats oli aiast mõisahoone läbi lahutatud, sellepärast ei võinud Gabriel näha, mis seal sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kasvas ühtepuhku suuremaks, püssipaukude vahel oli nüüd ka raua kõlinat selgesti kuulda. Korraga tungis vali hädakisa Gabrieli kõrvu: „Põgenege, põgenege! Venelased laagris!“
Nüüd oli asi selge. Venelased Paides olid kuidagiviisi Kuimetsas peetavast pidust haisu saanud ja mõisameeste joovastust kasuga tarvitades öö ajal laagri kallale kippunud.
Gabriel oli kahevahel. Pidi ta võitlusest osa võtma või rahulikult ootama, kuidas asi lõpeb? Asjal oli kummalgi korral oma konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi põlgas ja vihkas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks. Kõige parem nõu oli — jalad kuklasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Siiski ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama.
Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt — vist olid venelased mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütlipreili jälle meelde ja — nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kui ta suurte sammudega aiast läbi mõisa poole tõttas, kõlisesid mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja tegi sissepääsemise täitsa võimatuks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arvas junkur Risbiteri ära tundvat.
„Kena peigmees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab,“ mõtles Gabriel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.
Äkisti kõlas teise korra pealt vali kiljatus Gabrieli kõrvu. Ülespoole vaadates nägi ta palkoni peal valget kuju kumavat; ühtlasi märkas ta, et aia poolt kitsas keerdtrepp palkonile viis. Gabriel jooksis viibimata trepist üles.
„Kes seal on?“ karjatas Agnese hääl talle kohkunult vastu ja valge kuju sirutas käed tõrjudes välja.
„Hea sõber,“ kostis Gabriel poolvaljusti. „Ma tahan teid põgeneda aidata, preili Agnes, kas lubate?“
„Kus mu isa on?“ küsis Agnes ahastades,
„Seda ma ei tea. Vaadake, kuidas kõik põgenevad. — Vahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese peale, preili Agnes!“
„Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis minu isaga . . .“
Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasid karedad sõnad tundmatus keeles.
„Kas tahate venelaste kätte sattuda?“ ütles Gabriel peaaegu ähvardavalt.
„Ei, ei!“ karjatas Agnes värisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noormehe tugevast käsivarrest kinni.
Gabriel võttis neiu nagu väeti lapse kätele ja jooksis trepist alla, aiast läbi raudse jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud. Hädavaevalt pääses ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi ja lagedale välule, kus mustad varjud üksikult ja salgakaupa liikusid.
„Pange mind nüüd maha,“ palus Agnes sosistades.
Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti oiates põlvili.
„Mis viga?“ küsis Gabriel.
„Ma lõin jala vastu kivi,“ oigas Agnes.
„Teie olete palja jalu, preili Agnes?“
„Mitte üksi palja jalu, vaid ka . . .“
Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju — voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba:
„Kas tohin teid nüüd jälle kanda?“
Agnes noogutas tummalt pead. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte enam tahtmistki selle tugeva ja ühtlasi nii viisaka mehe vastu tõrkuda. Magus joovastus tõusis talle pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmsa öö õnnetused. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest veel enne kui nad metsa jõudsid, hakkas punane kuma põgenejate teed valgustama ja tagasi vaadates nägid nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gabrieli käte vahelt maha.
„Edasi, edasi!“ manitses Gabriel. „Venelased võivad iga silmapilguga meie kannule jõuda.“
„Eks te näe, et mõis põleb?“ kogeles Agnes, otsekui nõiutult üksisilmi tulle vahtides.
Gabriel kehitas õlgu. Ta arvas neiu kahetsust kaduva vara järele liiaks ja pomises kaunis kalgilt:
„Mis seal parata? See on sõja õigus.“
„Aga minu vaene isa, mis temast nüüd saab?“ kisendas Agnes meeleheitel.
Gabriel ei lausunud enam sõnagi.
Agnes pistis korraga kui meeletu põleva mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi kaugele, sest Gabrieli pikk ülikuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast komistas ta ja kukkus maha. Kohe oli Gabriel jälle ta kõrval.
„Ärge puutuge minusse!“ palus Agnes lõõtsutades. „Ma tahan siia jääda ja surra.“
Sellega ei olnud Gabriel jälle sugugi nõus. Ta ütles valju häälega: „Teie ei tohi surra, preili von Mönnikhusen. See ei ole veel sugugi kindel, et teie isa surnud või vangi sattunud on, aga kui ta teie surma kuuleb, siis võiks see sõnum tema kallist elu küll lühendada.“
Agnes tõusis järsku üles.
„Kas arvate, et minu isa veel elab?“ küsis ta Gabrielile uurivalt silma vaadates.
„Ma mitte üksnes arvan, ma usun seda kindlasti,“ kostis Gabriel.
„Mispärast te seda usute?“ päris Agnes jälle ärkava umbusaldusega.
„Ma nägin palju inimesi mõisast põgenevat — nende seas ka teie armast peigmeest,“ lisas Gabriel veidi kahjurõõmsalt juurde.
„Tema põgenes — enne mind?“ kogeles Agnes nägu kõrvale pöörates, sest ta kartis häbipuna näidata, mis talle palge tõusis.
„Kõige esimeste seas ja kõige imelikuma kiirusega,“ tõendas Gabriel armutult. „Ärge tema elu eest kartke, preili Agnes; ma ei usu, et venelased teda iganes kätte saavad, kui neil tiibu seljas ei ole. Venelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise-sõjas osavus ja kavalus puudub. Nad teadsid vist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja võisid kerge vaevaga valvamata väravast sisse tungida, aga kõrget aiamüüri mõisa taga sisse piirata ei tulnud neile meeldegi. Teie isa on tark sõjapealik; ta nägi vist kohe ära, et vastupanemine sel korral asjatu, pääsemise tee aga veel lahti oli, ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnasel korral ei ole ju taganemine sõja seaduste järele mitte teotav asi, vaid mõistuse käsk. Venelaste kätte ei ole vist palju rohkem langenud kui mõned joobnud sõjamehed laagris — ja neist ei ole suurt kahju,“ lisas Gabriel mõttes juurde.
Imelik mõju oli Gabrieli rahulikul asjalikul seletusel Agnese peale. Ta tundis hirmu ning ahastust kaduvat ja jäi kindlasti uskuma, et isa eluga pääsenud.
„Kuhupoole võib isa põgenenud olla?“ küsis ta elavalt.
„Küllap ikka vist Tallinna poole,“ oli Gabrieli vastus.
„Oh, siis tõttame kohe talle järele!“
„Seda arvan minagi — tasa, ma kuulen müdinat. Heitkem maha!“
Nad heitsid kummuli maha ja jäid põnevalt kuulatama. Välja kivide peal oli kapjade plaginat selgesti kuulda. Varsti tuli tulekahju segasel paistel mõisa poolt salk ratsamehi nähtavale. Nagu varjud kihutasid nad umbes saja sammu kaugusel kuulajatest mööda. Agnese süda tuksus kuuldavalt. Ilma teadmata nihutas ta end Gabrielile ligemale.
„Need ei ole venelased,“ sosistas Gabriel. „Ma arvan rüütel Mönnikhuseni ära tundvat. Kas näete punaste sulgedega kübarat? See on tema.“
„Isa!“ hüüdis Agnes järsku üles karates. „Isa, kuule mind! Isa, armas isa, mina olen ju siin, Agnes!“
Gabriel tahtis ka hüüda — ja tema vägev hääl oleks vist kaugemale kandunud, aga — olgu see kartuse pärast, et vali hüüdmine põgenejaid veel enam võiks hirmutada ja suuremale kärssele avatleda, olgu see muu teadmatu põhjuse pärast — ta hääl jäi rindu kinni. Agnes kordas hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei võtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud kordagi pead ja varsti olid nende kujud pimedusse kadunud. Agnes ringutas meelt heites käsi.
„Surmahirm teeb inimesed kurdiks,“ ütles Gabriel naeratades.
„Minu isa ei karda surma,“ kostis Agnes uhkelt.
„Võib küll olla, aga ma arvan siiski, et elu talle armsam on ja et ta teie rõõmuks veel kaua elada himustab. Olgu see teile heaks eeskujuks, preili Agnes. Nüüd ei ole teil enam kõige vähematki põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste peale mõtlema. Koit hakkab pea kumama, venelased võivad iga silmapilk siin olla. Metsas on ainus pääsemine. Seal võime puhata ja aru pidada, mis edaspidi teha tuleb.“
„Jah, põgeneme, põgeneme,“ ütles Agnes otsekui unest ärgates.
Tõrkumata laskis ta sündida, et Gabriel teda uuesti kätele võttis. Nad jõudsid varsti metsa servale, aga Gabriel ei pidanud veel kinni, sest mets oli mõisameeste poolt kaugele ära laastatud ja harvaks tehtud. Gabrielil oli iseäralik tuhin oma kallist koormat hädaohust võimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ju ometi upsakas rüütlipreili, vihatud mõisameeste pealiku tütar, keda ta praegu kätel kandis, aga siiski ei mäletanud Gabriel ühtegi vägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta viimaks sügavasti hinge tõmmates seisma. Ta oli veidi väsinud, aga täiesti õnnelik.
Kui Agnes jälle oma jalgel seisis, pakkus ta Gabrielile säravail silmil ja õhetaval palgel kätt.
„Kuidas pean ma teid tänama?“
„Tänama?“ kostis Gabriel naerdes. „Teaksite teie, kui suurt nalja see pakkujooksmine mulle tegi, siis ei tänaks teie mind, vaid nõuaksite pealegi veel minu käest tänu.“
„See tegi teile — nalja?“ kordas Agnes venitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.
„Selget, puhast nalja,“ tõendas Gabriel lustlikult. „Läheksin heameelega mõisa tagasi vaatama, kas seal veel mõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarvitada võiks.“
„Siis minge!“ ütles Agnes väga kähku.
„Jah, aga kui venelased mind sisse ei lase?“
„Kas te neid nii väga kardate?“ küsis Agnes pilklikult.
„Nägite ju ise, kui viledasti ma nende eest pakku jooksin.“
„Noh, siis jätke mind siia ja — jookske edasi!“
Õigust öelda, Agnes viitis pisut aega, enne kui viimase sõna välja ütles, aga ta oli ärritatud tujus ja põlgav sõna tuli lõpuks nagu iseenesest välja.
„Seda uhkust!“ mõtles Gabriel, tõusva koidu valgel noore neiu nägu silmitsedes, kus puna ja kahvatus järsult vaheldusid. „Ime, et ta mulle „sina“ ei ütle. Pahandab vist, et mina oma talupoja-kätega tema kõrgesti sündinud keha külge julgesin puutuda.“ — „Jooksuga pole veel nii suurt häda,“ kõneles ta valjusti edasi. „Esiotsa oleme siin hästi varjatud ja võime puhata.“
„Mina ei ole väsinud,“ tähendas Agnes külmalt. „Ma tean, kust tee Tallinna poole viib ja hakkan kohe minema.“
„Teie unustate, et tõld ja hobused venelaste kätte on jäänud, kes korra püütud saaki visalt kinni hoiavad. Mina kardan neid kui tuld ega julge neid tülitama minna, teie isa ja vahva junkur Hans on äkisti Tallinna poole reisinud, mõisa orjadest ei ole paraku kedagi käepärast — kuidas tahate siis reisile minna, preili Agnes?“
„Minul ei ole kellegi abi tarvis; ma lähen üksipäini,“ kostis Agnes vihaselt.
„Ei, preili Agnes, teie ei lähe mitte üksipäini,“ ütles Gabriel tõsisemalt. „Põlake mind küll südame põhjast ja tõrjuge mind enesest eemale — mina ei lahku teist, enne kui teid tervelt isa kätte tagasi olen andnud. Tallinna-reis ei ole nii kerge kui arvate. Tee on pikk ja hädaohtlik. Kui juba ausad junkrud üksiku ja täiesti ilmsüüta rändaja kallale kipuvad, nagu siin lähedal alles tunaeile juhtunud, mõtelge siis, kuidas teie käsi käiks, kui hulguste ja röövlitega kokku puutuksite, kellest meie vaene kodumaa praegu kubiseb. Me peame suurest teest hoopis kõrvale hoidma, metsadest ning rabadest läbi teed otsima. Enne kui teele läheme, on teil veel üht väikest asja hädasti vaja. Teie praegune ülikond (Agnes lõi äkisti punastades silmad maha) on teile — nagu vist kõik ülikonnad — küll üliväga näo järele, aga põgenemiseks ei ole ta mitte täiesti kohane; jalakatteist on kõige suurem puudus. Pakuksin teile küll omad saapad, aga kardan, et need teile vahest ei sünni (Agnes pidi vastu tahtmist naeratama). Kas teate, mis minu arust kõige parem nõu on? Ma tunnen venelaste viisi. Neid ei ole vist mitte rohkem kui käputäis julgeid mehi, kes mõisameestele pisut kolli tahtsid teha ja kerge saagiga koju minna. Võib olla, et päikese tõusu ajal enam ühtegi venelast Kuimetsas ei ole. Nad teavad, et suurem hulk mõisamehi ja vist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes end siin lähedal koguda ja päevavalgel vaenlaste väikest arvu tähele pannes neile kallale võiks kippuda. Ma ei usu seda küll mitte, sest ma olen junkrute imelikku agarust ja visadust — plagamise asjus näinud, aga venelased ei tea seda mitte, vaid peavad arvama, et mõisamehed siitsamast metsast neid varitsevad. Minu nõu on nüüd see: teie jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi varjul, kuna mina luurama lähen, kas venelased Kuimetsast lahkunud. Valitseb seal vagane lugu, siis tuustin laagri ja mõisa varemed läbi; vahest puutub mulle otsides mõni tulest ja riisumisest ülejäänud räbal või ka natuke toiduvara silma, mida meil ju ka hädasti vaja on. Valge on käes, ma võin katse kohe käsile võtta.“
„Ei, ei!“ hüüdis Agnes äkitselt pead raputades.
„Mikspärast ei?“ imestas Gabriel.
„Ma ei taha, et teie minu pärast oma elu pandiks panete.“
„Ma ei mõtlegi oma elu pandiks panna,“ naeratas Gabriel. „Ega ma ometi uisapäisa venelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid kui tuld, nagu ise teate, aga kui nad oma teed on läinud, mis neist siis enam karta?“
„Kas ma võiksin siis ka kaasa tulla?“ küsis Agnes kartlikult.
„Ei, see ei lähe korda,“ kostis Gabriel järsku ja külm värin käis ta nahast läbi, kui ta selle hirmsa vaate peale mõtles, mis noore tüdruku silma öise võitluse ja riisumise paigal ootas. „Teie elu on liig kallis, preili Agnes, sest teie peate seda oma isale ja oma — peigmehele hoidma.“
Viimase sõna juures ilmus peenike korts Agnese kulmude vahele.
„Hea küll, minge ja vaadake,“ ütles ta jahedalt.
Gabriel võttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, öeldes: „Kui teid minu äraolekul miski hädaoht peaks ähvardama, siis andke mulle pauguga märku.“
„Paljast märku?“ mõnitas Agnes. „Kas arvate, et rüütel Mönnikhuseni tütar ennast ise kaitsta ei suuda, kui tal laskeriist käes on? Uskuge mind, ma olen väga osav kütt.“
„Vaeh?“ kahtles Gabriel.
„Kas tahate proovi näha?“ hüüdis Agnes püstolit tõstes. „Kas näete seda üksikut käbi seal kuuse otsas?“
„Jätame proovi parem teiseks korraks,“ heitis Gabriel kähku vahele. „Ma usun ilma selletagi, et te kardetav püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi valitud. Põgenejate parem kaitsja on ettevaatus ja vaikus. . . Kas võin loota, et teid siitsamast paigast tervelt jälle leian?“
Agnes noogutas tummalt pead ja Gabriel sammus metsa serva poole.
„Härra Gabriel!“ hüüdis Agnes talle järele.
Gabriel vaatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle vastu, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluvalt: „Ärge olge liigjulge ja tulge tervelt tagasi!“
Gabriel vaatas neiule uurivalt silmi ja leidis sealt kaastundmuse kõrvalt veel midagi muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundega täitis. Ta hääl värises veidi, kui ta naljatades ütles: „Ärge minu pärast kartke, preili Agnes; ma olen kaval rebane, kes kergesti lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et teil siin üksipäini metsas midagi äpardust võiks juhtuda. Ma palun veel kord: hoidke end hästi varjul ja vakka; jalad mässige kuue sisse, sest hommikune kaste võiks neile vahest kahju teha. Kui ma teid siit enam ei leiaks, siis — oleks sellest väga kahju.“
Nende sõnadega surus Gabriel neiu kätt ja tõttas kiirel sammul minema.