Tõde ja õigus V/XXVI
XXVI.
Pearu ja Karla viimane kõnelus oli nii-öelda tühja joosnud. Pearu polnud oletanud, et poeg taipaks tema südame salajasemaid soove ja kavatsusi, ning kui see iseenese ja oma perekonna kasusid kaitstes isale kõik ootamatult näkku paiskas, siis läksid selle „rehnutid“ pisut segi. Pealegi Juuli oma asjaga, ka see nõudis arupidamist. Üldse leidis Pearu, et tema vanad päevad kipuvad keerulisemaks ja raskemaks muutuma, kui olid tema noored. Ta mõnikord peaaegu kadestas oma kanget vihameest, et see oli osanud oma elu nii kergeks teha: lüüa kõigele käega, nagu ei huvitaks Vargamäe saatus teda enam põrmugi.
Aga mõne päeva pärast läks Pearu süda, mis oli hakanud nagu nõrkuma, uuesti kangeks, sest ta ei tahtnud kuidagi sellest loobuda, mida ta nii kaua oli oma meeles hellitanud. Nõnda siis võttis ta Karla eidega jutuotsa üles, mida ta oli upitanud tegema juba kuude kaupa. Pearu tahtis ajada oma asju „kunskoppi“, nagu ta ütles, ja sellepärast algas ta iidamast ja aadamast, et perenaist pikkamisi ette valmistada. Aga see oli asjata vaev, sest Ida teadis Karla kaudu ammugi testamendi-loost ja Oru õigest pärijast, ainult kuidas seda viimast mõeldakse saada, seda polnud ta kunagi kuulnud. Kadunud Eedigi asja hoiti ema eest salajas, sellest teadsid ainult Karla ja Pearu. Sellepärast siis Pearu valmistas hoolikalt ette, ja kus see oleks olnud hädavajalik, seal langes asi peaaegu nagu küps õun puu otsast. Seetõttu oli Oru perenaise üllatus üpris suur, nii suur, et ta arvas esiteks: vanaisa on kaotanud aru. Aga kui see rahulikult edasi seletas ja isegi pühast kirjast katsus näidet tuua, mis tal aga hästi ei õnnestunud, sest soovitud vaga naise nimi ei tulnud tal ka nüüd meelde, langes perenaise süda äkki hoopis ära ja ta hakkas nutma.
Ah siis seal maal oli ta nüüd oma eluga, et pidi ise hakkama oma vanameest mõnele tüdrukulipakale ära sahkerdama! Aga mis siis, kui vanamees kord maigu suhu saab ja teda pärast üldse enam ei taha? Kui ta ei taha teda enam pärast nähagi, ei või tema varjugi kannatada, mis siis? Mis ta siis peale hakkab, kuhu ta siis läheb? Peab ta siis surmani seda kannatama või paremal korral vanameest selle teisega jagama? Aga vanamees ehk ei tahagi siis enam, et ta elaks siin Vargamäel, vaid küüdib ta siit minema? Pealegi, suudaks tema ise veel siin oma laste silma all elada, kui kodus sünniksid sellised asjad? Juuli on juba poologaraks läinud, peab siis nüüd ka tema, vanainimene, oma aru kaotama?
Pööras Oru perenaine asja oma peas ükskõik kuidas, välja tuli ainult koledus, nii et sellele ei võinud hästi mõeldagi. Nõnda ta siis katsus nutta ilma mõtlemata, nagu oleks juba kõik valmis mõeldud ja selge, et pole enam muud, kui las pisarad voolavad. Ja et see paremini õnnestuks, siis läks ta vana Pearu juurest ära, sest see tahtis edasi rääkida, tahtis, et ikka veel sellest asjast mõeldaks, läks teise tuppa, kus võis ainult nutta, ei muud midagi. Sealt siis Karla ta leidiski.
„Kas sina aitasid isal selle pärijasaamise plaani valmis sepitseda?“ küsis Ida Karlalt.
„Ei,“ vastas see, „mina mitte.“
„Ma mõtlesin, et tahad minust juba lahti saada, himustad nooremat,“ rääkis naine.
„Kallis eit,“ ütles Karla, „las nooremad jäävad noorematele.“
„Mis selle isale siis sisse on sõit? Kas õige Joosep ja Liisi on selle asja taga?“
„Ei usu,“ vastas Karla.
„Õngitsevad ehk kohta oma teisele poisile,“ rääkis perenaine edasi, „kust see isa siis korraga niisukese asja võtab?“
„Ah, eit!“ ohkas Karla. „See on vana asi, see on nii vana Vargamäe asi, et minagi olin ta peaaegu juba unustanud, ainult õnnekombel tuli mul veel meelde.“
Ja nüüd jutustas ta kõigest, mis ta isaga hiljuti rääkinud ja mis ta muidu kogu asjast suutis meelde tuletada. Aga Oru perenaine ei võinud midagi sinna parata, et ta sai kadedaks ja kurjaks mitte ainult õndsale Krõõdale, kes juba ammugi muld, vaid ka tema tütardele, Liisile ja Maretile, isegi viimase tütrele Ellile, kes mängis Juuli asjus mingisugust osa, nagu Karla tähelepanekuist selgus, kes mängis võib-olla suuremat osa kui kogu Oru koht kõigi oma põldude ja niitude, soode ja metsadega. Jah, äkki Oru perenaine tundis, et õige Oti mõrtsukas oli selle kurja Krõõda tütretütar, kes tahtis veel mullaks muutunult võtta temalt ja ta lastelt talu.
Aga neist oma mõtetest ja tundmusist ei lausunud perenaine ei oma vanamehele ega kellelegi teisele ainustki sõna. Elu oli teinud Vargamäel äkki sellise keeru, et pidi muutuma tummaks ja tasa ning targu vaatama, mis tuleb. Samuti vaikis ka Karla ja sellepärast ei saanud ei sulane-vanapoiss, kes nohises omaette, ega Juuli ja Helene aru, mis vanadega on juhtunud, ainult niipalju aimasid nad, et neid on tabanud mingisugune uus häda või häbi. On nad ehk Eedist midagi kuulnud? On ehk Oti asjas mingi pööre sündinud? Viimasest oli eriti Juuli huvitatud. Uue hooga mattis ta aidaukse-tagust, aga und ei leidnud ta ometi mitte. Ta süda ei andnud muidu järele, kui pidi lõpuks emalt küsima. Aga see küsis vastu, et kas nutta ka enam ei tohi nende valude ja vaevade peale, mis ta kannatanud.
„Sul on midagi uut, ema,“ ajas Juuli peale.
„Kuigi oleks, mis siis sest?“ küsis ema vastu.
„Tähendab Eedi või Oti asjas?“ mangus Juuli ja läks näost valgeks. Alles nüüd tuli emal meelde, et oma kannatusega oli ta hoopis unustanud oma õnnetu lapse, ja ta rabas hirmunult öelda:
„Ei, mitte see.“
„Ema, sa salgad!“ hüüdis Juuli. „Sa varjad, petad, valetad!“
„Armas laps,“ rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.“
„Ütle, mis see on, siis mu süda jääb rahule, muidu ma ei saa öösel silmagi kinni,“ mangus Juuli.
„See on vana asi, sa tead ju küll, see testamendi asi, vanaisa tahab nüüd sellega peale hakata,“ seletas ema.
„Ja sa sellepärast nutad, ema?“ küsis Juuli, nagu oleks ta laps, kes ei saa asja tähtsusest põrmugi aru. „Ema, kallis, ä’ä ole rumal, et oma südant vaevad selle tühja asja pärast. Mis sest kasu oli, et ma olen peretütar, sa nägid, mis minuga sündis. Ennem oleks võind kusagil karjatüdrukuks olla, kui aga see oleks jäänd tulemata.“
Nõnda arvas Juuli. Ja kuigi ema uskus, et ta räägib rumalast peast, ometi kergendasid õnnetu tütre sõnad tema rasket südant. Nad kergendasid isegi selle peale vaatamata, et mitte Oru polnud peaasjalikult see, mis vaevas ema südant, vaid et Oru kaudu kiputi hävitama tema isiklikku eluõnne, mille saatusest tütrel polnud vähematki aimu.
Aga üldine vimm Orul kasvas. Pearu ei jätnud omast. Ta tegi veel paar korda katset Idaga rääkida, ja kui see ei aidanud, käskis ta Karlal hobuse vankri ette rakendada, sest tema tahtvat välja sõita.
„Kuhu sa lähed, isa?“ küsis Karla, ja ta tundis, nagu kipuks tal alumine lõug värisema.
„Vallamajasse,“ vastas Pearu.
„Siis sa ikka tahad selle hullu tembu teha, et küüdid minu lapsed Vargamäelt alla?“
„Ma ei sua ju ei sinuga ega su eidega otsa peale ja nõnda ma seda asja ei jäta,“ seletas Pearu. „Nii et pane vana mära ette ja…“
„Mina selleks sulle hobust ei rakenda,“ ütles Karla nüüd äkki tõsiselt ja kurjalt.
„Siis lasen ma sulasel rakendada,“ ütles Pearu.
„See on minu sulane, ma ei luba tal rakendada,“ ütles Karla.
„Siis lähen ma Mäe köntjala juurde ja lasen enda vallamajasse küütida,“ ähvardas Pearu.
„Ja mina tulen kohe kaasa ning ütlen Sassile, et sina oled aru kaotand, küllap näeme, kas ta viib su siis vallamajasse,“ rääkis Karla.
„Ma hakkan jala minema, lähen kas või käpuli maas, aga lähen ikka,“ karjus Pearu kähiseval häälel.
„Siis saavad kõik aru, et sa oled ogaraks läind, ja toovad su ilusasti koju tagasi,“ seletas Karla.
Nüüd Pearu jäi vait, nagu ei teaks ta enam, mis öelda. Nõnda istus ta tükikese aega. Siis küsis ta üsna vaikselt:
„Karla, kas sa siis tõesti mulle hobust ette ei rakenda?“
„Selleks mitte, milleks sina tahad, isa,“ vastas Karla. „Ülepea, mina ei anna selleks sinule oma hobust ega vankrit, seda ütlen ma sulle, sest mul on neid omal kibedasti tarvis.“
„Siis on mu süda täiesti rahul,“ ütles Pearu nüüd, „sest ma tean, et sina ja su sugu pole veart Orul valitsema. Siia on uut verd vaja.“
„Muidugi, muidugi, isa,“ kiitis Karla pilkavalt järele, „Orule on surnute verd vaja, mulla verd, seda on Orule vaja!“
„Õige, poeg,“ nõustus Pearu, „mulla verd on Orule vaja ja selle mina toon, enne kui ma suren, sest mina tunnen, et muidu minu surmatunnike ei tule.“ Ja ta ajas end oma kepi najal üles, võttis akna alt laualt oma mütsi ja hakkas uksest välja minema. Aga nüüd astus Karla talle teele ette ja küsis:
„Kuhu sa lähed, isa?“
„See pole sinu asi,“ vastas Pearu. „Või tahad sina mind keelata minemast?“
„Jah, isegi seda, isa, kui sina hakkad meie koduseid asju mööda maailma laiali kandma,“ seletas Karla.
„Siis rakenda hobune ette, või lase rakendada,“ ütles Pearu.
„Ei,“ vastas Karla endise kindlusega.
„Hea küll,“ lausus Pearu, „siis pole parata, siis pean võerast abi otsima. Mine ukse pealt eest.“
„Ei lähe,“ ütles Karla jonnakalt.
„Mine eest, sa rongapoeg!“ karjus Pearu äkki tulises vihas ja tõstis oma väriseva käega kepi. Aga Karla püüdis selle kerge vaevaga enne kinni, kui ta jõudis maha langeda. Nüüd pistis Pearu karjuma, nagu oleks ta elu hädaohus, ja perenaine, kes oli juba ammugi kikkis kõrvul kuulanud meeste ägedat sõnelemist, astus uksele vaatama, mis toas lahti.
„Karla, mis sa teed isale?“ küsis ta.
„Sina mine ära,“ vastas Karla, „see ei ole sinu asi.“
„Ei, mina ei lähe,“ vastas perenaine, „see on ka minu asi, kui ukse taga nõnda karjutakse.“
„See on isa ja poja asi,“ karjus Karla, „sellepärast mine ära, ütlen ma.“ Karla katsus naise uksest välja lükata.
„Sa võid mu maha lüüa, ma ei lähe siis ka,“ ütles Ida.
Pearu samal ajal, kui Karla oma naisega ukse juures jageles, tätsas sängi juurde, istus selle äärele ja hakkas nutma, nagu oleks ta väike laps. Lapsena Idagi teda võttis, kui ta tema juurde astus ja temalt küsis:
„Mis on, vanaisa?“
Aga nüüd äigas Pearu käega pisarad silmist ja rääkis äkki kui mees ärritatult:
„Tema julgeb mind minu enda majas keelata! Tema paneb minu ees ukse kinni!“
„Isa tahab vallamajasse minna testamenti muutma ja tahab, et ma talle selleks hobuse ette rakendaks, see on kõik,“ seletas Karla, „ja kui mina seda ei tee, siis tahab ta Mäele minna, et Sass ta vallamajasse viiks.“
Nüüd oli ka Idal asi täiesti selge. Tähendab, kardetud silmapilk on käes. Väljas on ilus, vaikne, päikesepaistene ilm, aga nemad kolmekesi heitlevad siin Oru saatuse pärast — nemad heitlevad iseeneste ja oma laste saatuse pärast. Ja Ida ütles oma mehele:
„Mis sa tühja jändad!“ ning kui see ikka omast kinni pidas, haaras naine tal käest ja vedas ta kõrvaltuppa, kus jätkas: „Lase ta läheb! Ega ta ju niikuinii kuhugi lähe, kui sa tal minna lased. Ta on ju kui laps, keela, siis kipub, aja, siis tuleb tagasi.“
„Läheb tema Mäele, kui mina ei takista,“ kinnitas Karla.
„No ei lähe,“ vaidles Ida vastu. „Tuleb teelt tagasi.“
„Ei tule,“ kinnitas Karla, „mina tunnen ometi oma isa paremini kui sina.“
Sel silmapilgul avas Pearu ukse ja, nähes Karlat oma eidega, ütles:
„Ma küsin viimast korda, kas sa rakendad mulle hobuse ette või ei?“
„Ei, isa,“ vastas Karla, „mina ei rakenda ise ega luba ka teistel rakendada.“
„Noh, siis pole parata,“ lausus Pearu otsustavalt ja hakkas liikuma välisukse poole. Karla tahtis temale ette minna, aga naine astus talle kõige südidusega vastu, ja nõnda pääses isa uksest välja. Karla ja Ida läksid akna alla vaatama, mis Pearu teeb ja kuhu tema läheb. Aga see seadis sammud otseteed õuevärava poole. Esiteks Karla seisis vaikides, aga kui Pearu hakkas väravat lahti tegema, ütles ta naisele:
„Sa näed ju, et ta läheb.“
„Ega ta pole veel läind,“ vastas naine. „Kannata natukenegi.“
Aga kui isa jõudis juba poole teeni kahe õuevärava vahel, ei võinud Karla enam kannatada, vaid kirus:
„See on kurat teab mis! Viib teistele kondi suhu närida, muud pole midagi. Et Sass hakkaks teda vallamajasse küütima, seda ei usu ma eluilmas.“
Sel ajal Pearu jõudis juba Mäe õuevärava juurde. Seal jäi ta seisatama, nagu kahtleks ta, kas minna sisse või pöörduda ümber.
„Küll näed, tuleb tagasi,“ ütles Ida.
„Ei tule,“ vaidles Karla vastu. Ja tõepoolest ei tulnud, sest Pearu hakkas väravat avama. See nõudis talt aega ja vaeva, sest värav oli raske ja teda pidi üle vaia tõstma. Seni kui Pearu värava kallal pusis, väljus Ida ruttu toast, jooksis oma raske kehaga vänderdavalt talle järele ja jõudis parajasti seks ajaks pärale, kui vanamees pani rasket väravat kinni.
„Isa,“ ütles Ida, „ma mõtlesin, et sa teed nalja, kempled muidu niisama Karlaga, aga kui sul ikka tõesti tõsi taga on, siis tule tagasi, mina ise rakendan sulle vana mära vankri ette, kui teised seda ei tee. See on nii inetu, kui sa teistelt inimestelt lähed küüti tahtma, nagu oleks me ise juba nii vaesed, et pole hobustki enam aiste vahele panna. Nõnda teeme end ilma naeruks.“
Nende sõnadega tegi Ida värava uuesti lahti, et Pearu pääseks lahedasti tagasi tulema. See mõtles pisut, nagu ei tahaks ta oma jonni enam jätta, aga äkki tulid tal meelde endised ajad, kus tema oli alles kange ja „kuraasis“ vanamees, kelle vastu ei võinud ükski seista. Siis ei põgenenud ta omast majast, et võõrastelt abi otsida, siis põgenesid teised, põgenesid naine ja lapsed. Ja nagu oleks see alles eile olnud, mäletas ta äkki, kuidas ta Mäel kord oma „lambasihvri“ järel käinud, seal Andresega tülli sattunud, nii et see ta välja viskas ja kuis ta pärast seatapmise pussi toonud, seda siinsamas Mäe väravas ihunud ja vastu väravapulki lõgistanud, kutsudes Andrest verd ja soolikaid laskma. Ah jaa! Siis oli külm ja lumi ning tähed särasid taevas. Aga nüüd paistab päikene, mis enam ei kõrveta, vaid ainult soojendab, ning Pearu läheb ise oma eide asemel Mäelt abi otsima, halja ja terava pussi asemel peos kõver kepp. Pearu ise oleks nagu tudisevaks eideks muutunud. Aga omast arust tahab ta olla alles mees, kes ajab Oru asju Vargamäel ja kes ajab neid paremini, kui teised seda teha suudaksid.
„Vanaisa, kas sa siis tõesti ei taha koju tagasi tulla, kui ma sul hobuse ette rakendan?“ küsib Ida, nagu oleks jutt üsna harilikust asjast. Need sõnad äratavad Pearu mõttest ja ta tuleb tõepoolest Mäe õuest teele tagasi, nii et Ida võib värava sulgeda.
„Ma lasen sul Helene kutsariks tulla, siis on sul vanainimesel kergem,“ räägib Ida, kui ta kõnnib Pearu kõrval tasakesi kodu poole. „Ja kui Helene on kutsariks, siis võiks isegi noore mära ette panna, sel veel painduvam jalg ja pikem samm, vana mära on juba liiga tönts, sellega ei jõua ju millalgi.“
„Ei“, vastab Pearu ka juba rahulikus toonis, „las olla pealegi vana mära, sellega hea vaikne, noor ju niisuke eblakas, et pelgab vahel jänestki, kui see kõrvu liigutab.“
„Hea küll,“ nõustub Ida siinsamas, „olgu siis pealegi vana mära.“
Nõnda jõuavad nad kahekesi kõige muhedamas vestluses koju. Aga siin seisab neil kohe häda ees, sest Ida ei oska ise hobust rakendada, ja kui ta Helenet kutsub, kes sellega hästi toime saab, ei kuula see tema käsku. Isa on nimelt vahepeal tütardele asja ära seletanud ja neile kinnitanud, et nad hobuse rakendamiseks ei liigutaks kätt ega jalga. Ida satub ärevusse ja läheb peaaegu käsitsi Helene kallale, et miks ta ei kuula oma ema sõna.
„Isa on majas peremees, mina kuulan tema sõna,“ ütleb Helene.
„Isa on poegade, ema tütarde käskija,“ seletab Ida.
Aga Helene ei võta seda kuulda ja vana Pearu on peaaegu uuesti valmis õuevärava poole minema, kui ilmub Juuli ja ütleb:
„Ema, mina rakendan vanaisale hobuse ette, kui teised seda ei tee.“
Ja ta läheb toa otsa väljale, kus vana mära on köies ristikheina ädalikul.
„Sa ei tohi seda hobust puutuda, Juuli!“ hüüab Karla tütrele järele, aga see ei võta seda kuuldavakski ja ükski ei söanda jõuga minna takistama, et Juuli toob hobuse väljalt ning rakendab ta vankri ette. Aga kui see sündinud ja vana Pearu tahaks juba peale istuda, et saaks ükskord minema, nagu oleks tal ei tea kui suur rutt asjaga taga, ütleb Ida talle äkki:
„Vanaisa, nõnda ei või sa ometi inimeste hulka minna. Lähme natukene kambri, ma aitan sind seal kohendada.“ Ja ilma, et ta ootaks vanamehe nõusolekut, võtab ta temal kui lapsel käest kinni ja talutab toa poole. „Juuli, sina pane end valmis, sa lähed vanaisale kutsariks!“ hüüab Ida ukse pealt tagasi.
Toas Ida teeb vana Pearuga põhjaliku töö: ta kisub tal saapad paljastelt jalgadelt, toob kausiga sooja vett, peseb jalad puhtaks, kuivatab valge rätikuga ja tõmbab neile puhtad sokid otsa; nüüd vahetab ta vanamehel ka pesu, äigab märja rätikuga tal silmad üle ja loputab tal käed, puutub kammiga tema halle, hõredaid juukseid ja tema habet, ajab talle puhtad riided selga ning paneb talle valge rätiku kaela, kinnitades seda nõelaga, nii et Pearul ei tule meeldegi vastu hakata, nagu peaksid tema juures täide minema Õnnistegija sõnad, et keegi teine paneb sulle vöö vööle ja ei mitte sina ise. Ja kui Pearul ka uus müts peas, alles siis ütleb Ida nagu rahuldunult:
„Soo! Nüüd oleme valmis, nii et võime sõita.“
„Sa ehid mind, nagu esimesel pühal kiriku,“ ütleb Pearu.
„Vanaisa, sa ju sõidadki mööda kirikuteed, ainult et kirikukellad täna ei löö,“ vastab talle Ida.
Ja kui nad välja läksid ning vankri juurde jõudsid, kus Juuli juba ootas, ütles see vanaisa nähes:
„Vanaisa, ema on su nagu peiupoisiks teind.“
„Jah, just kui surnuaiale suadaks mind,“ vastas Pearu vankrile ronides, „ainult höövlilaastud, need puuduvad pea all.“
„Juuli, istu sina ka kohe peale,“ ütleb ema, „ma tulen lasen teid õueväravast välja.“
Nõnda asuski Juuli vankrile vanaisa kõrvale ja vanker hakkas logisema värava poole. Aga kui nad sinna jõudsid ja parajasti Idast möödusid, hakkasid kirikukellad äkki millegipärast lööma.
„Kuule, vanaisa, kirikukelladki löövad!“ ütles Ida.
Aga Pearu pani käed ohjadele, pidas vana mära kinni, kes niikuinii läks hirmus vastumeelselt õueväravast välja, ja ütles Idale:
„Kallis mini, sa siis ikka tõesti lased mu minna?“
„Jah, vanaisa,“ vastas Ida, kuna tal omal silmad purskusid vett täis, „ennem las läheb Oru, las läheb kas või terve Vargamäe, aga oma Karlat ei anna ma teistele naistele raisata, tema on mulle ikka rohkem väärt kui kõik muu maapealne varandus.“
Nõnda ütles Ida valjusti ja selgesti, nii et Juuligi vankril võis õieti taibata, mispärast ema ja isa liikusid viimasel ajal nii nukrate nägudega iseoma majas. Ja et Juuli ise oli samas asjas väga kannatanud, siis kihvatas tal süda sees valusalt ning ta mõtles vankrilt maha karata, sest kui selliste asjadega tegemist, milleks siis tema peab kaasa sõitma. Aga enne kui ta jõudis oma kavatsuse teostada, laskis vanaisa käsi ohjadest lahti ja ta pöördus või veeres vankri kõrvale käpuli maha. Niihästi Ida ja Juuli kui ka Karla ja Helene, kes vaatlesid seda toimingut eemalt toa juurest, arvasid, et Pearuga on midagi saatuslikku juhtunud. Aga kui Ida talle appi tõttas, siis selgus, et tal pole viga midagi: ta ajas end krabinal ja kähku maast üles ja hakkas toa poole tõttama, nagu oleks tal seal enne sõitu midagi hädalist toimetada. Juuli jäi hobusega õueväravasse ootama, kuna ema läks Pearuga kaasa, et vaadata, mis temaga õieti on.
Aga Pearuga oli selline lugu, et kui ta sai tuppa, heitis ta ilma pikemata asemele, saapad jalas, uued riided seljas. Mütsigi ei võtnud ta peast.
„Vanaisa, hakkas sul halb või?“ küsis Ida temalt. „Võin ma sul saapad jalast ära tõmmata?“
„Mu süda hakkas valutama,“ vastas Pearu. „Sinu veart sõnad, mini, panid mu südame valutama.“
„Mitte minu sõnad, vanaisa,“ vastas Ida, „vaid kirikukellad, mis hakkasid parajasti lööma.“
Pearu ei öelnud enam midagi ja ei teinud mingit takistust, et mini kiskus tal saapad jalast, võttis mütsi peast ja kuue seljast, enne kui läks välja.
„Aja vanker toa ette ja võta hobune rakkest lahti!“ hüüdis ta seal Juulile nii valjusti, et Pearugi võis seda oma asemel kuulda. Aga see ei liigutanud ennast, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Veel natukene aega tagasi oli ta sellesama hobuse rakendamise pärast valmis Karlaga kas või käsitsi kokku minema, aga nüüd oli ta nagu üsna nõus, et hobune rakkest lahti võetakse.
„Mis isaga on?“ küsis Karla ärevalt.
„Esiotsa ei midagi,“ vastas Ida. „Ainult ei taha sõita.“
„Naljakas,“ naeratas Karla heal meelel.
„Näed, et minul on õigus: kui keelad, läheb vägisi, hakka ajama, tuleb isegi tagasi,“ seletas Ida.
„Mitte see, eit,“ vaidles Karla vastu, „vaid sina oma headusega tegid ta südame hellaks.“
„Kaugele sa siis siinilmas selle kurjuse ja kangusega saad,“ vastas Ida. Aga sellest silmapilgust peale kasvas tema mõju Orul nii suureks, et tema vastu ei võinud enam ükski seista, nagu oleks tema rinnas ja ihuliikmeis kõige suurem kangus tallele pandud. Vanast Pearust polnud peale poja Joosepi keegi kodus võitu saanud ja seegi ainult pühakirja abil, nagu oleks ta mõni noor jumalamees. Aga Ida võitis nüüd Pearu oma puhtnaiselikkude sõnadega, nagu oleks ka neis jumala väge, sest ükski ei uskunud kirikukellade mõjusse, mis hakkasid äkki üle raba helisema ja mis helisesid siiski veel, kui Pearu lamas juba voodis, puhtad punasetriibulised sokid jalas.
Kui Karla natukese aja pärast tema juurde kambri astus, ei võtnud ta teda jutule, vaid ütles:
„Suada oma eit minu ette.“
Aga kui ilmus Ida, siis ei tahtnud Pearu ka temaga rääkida, vaid nõudis kogu perekonna oma juurde. Nõnda siis tulid ka Juuli ja Helene ning nende selja taga Karlagi, kes hoidus kaugemale, sest et ta oli hiljuti isa pahandanud. See lamas ikka veel endiselt asemel, olles pooleldi riides, valge rätik kaelas, nagu mõtleks ta veelgi sõitu minna. Aga ei, tema oli oma „rehnuti“ nüüd teisiti teinud. Õieti öelda, tema oli lõpuks Karla „rehnuti“ omaks võtnud, nagu otsiks ta seega tema südames lepitust. Sellepärast ütles ta:
„Juuli, tule siia, tule mulle lähemale!“
Ja kui Juuli astus sängi ette, käskis ta tal selle äärele istuda, võttis tal käest kinni ja rääkis pühalikult, nagu oleks ta alles kirikukellade mõju all, rääkis, ilma et ise oleks talle otsa vaadanud:
„Täna nägin ma, kui kange veri on sinu emal, kui veart veri. Mina ei võind mitte tema vastu seista, sinu ema veart vere vastu nimelt. See oleks nagu õndsa Mäe Krõeda veri, nõnda reakis sinu ema minuga, kui kirikukellad lõid. Sinule, Juuli, reagin ma seda sellepärast, et ka sinul on veart veri, sest sa oled oma ema tütar ja sa oled ühte meest nõnda armastand, et teda ei ole teps enam. Ning vuata, mu tütar, ma näen kõik, mis sinuga on. Ma näen, et sul on kitsas käes ja sina vihkad oma ihusugu, sest see on sellest mehest, keda ei ole teps enam. Aga kuula, mu laps, mis mina sulle reagin, ja see on mu viimne reakimine, sest mind ei ole enam kunikski! Sina ei pea mitte viha kandma oma ihusoo vastu, vaid sa pead teda kalliks pidama, nagu oli kallis sulle see mees, keda nüüd enam ei ole. Ja ka mina tahan teda kalliks pidada, nii et sa seda usud. Sest vuata, mu tütar, kui sestsinatsest sinu vihatud ihusoost, keda sa nüüd jälle õpid armastama, suab poeg, siis panen mina tema Vargamäel Oru peremeheks ja õigeks pärijaks ning kellegil ei pea olema selle vastu ühtigi reakimist. Sellepärast, Juuli, mu tütar, armasta oma ihusugu, nii et ta oleks poeg, ja sinust suab uus Vargamäe ema igavesest ajast igavesti. See on minu viimne soov ning see olgu teile kõigile püha, hallelooja, uamen! Minge rahuga.“
Aga äkki ei saanud keegi rahuga mindud, sest kõik olid vana Pearu sõnade tõttu oma rahu kaotanud. Juuli oli juba ammu enne kõne lõppu nutma hakanud ja asemele kummuli langenud. Ka teistel läksid silmad märjaks. Kõige kauem pidas vastu Helene, aga selle eest oli ka tema tönn kõige kangem, kui ta juba kord kätte jõudis. See oli nii kange, et Helene pidi temaga toast lahkuma. See oli kõige mõistmatum nutt, mida võib endale üldse kujutella. Ta oli nii mõistmatu, et Helene isegi ei saanud temast midagi aru, tema ainult nuttis. Sest kui ainult mõtelda, mis tema ja Juuli mõtlesid ja rääkisid Otist veel mõni silmapilk tagasi, ja nüüd korraga: Oti poeg peab olema Oru pärija ja Juuli peab teda armastama. Aga Juuli lubas ta ju ära visata, tal kaela murda või virtsaauku uputada — seda kõike oli lubanud Juuli. Ja nüüd ta siis õpib teda armastama, et tast saaks Oru pärija. Aga kas Helene ka peab hakkama teda armastama? Kas ka sellepärast, et temast saab Oru pärija? Siit hakkaski punkt, kus Helene nutt muutus äkki hoopis mõistmatuks. Tähendab, vanaisa arvates on hea, et Juulil läks Otiga räbalasti ja Otil Juuliga, sest seni, kui neil polnud teineteisega veel räbalasti läinud, ei tahtnud vanaisa sellest kuuldagi, et Oru pärijaks võiks olla Oti poeg. Nii imelikke asju teeb surm. Aga kui Helenel ka mõne poisiga räbalasti läheks, mis siis sünnib? Kas tema poeg ka kuhugi pärijaks saab? Kuhu? Ei, tema räbalastisaadud pojal poleks kuhugi minna, kui ainult viska ta ära, murra tal kael või uputa ta tõepoolest virtsaauku. Nii et Helene on oma räbala pojaga hiljaks jäänud. Kuid mis sünnib siis, kui Juulil ei tulegi poeg, vaid tütar? Tõepoolest, mis siis? Siis on Helene pojal tee lahti, jah, siis on lahti. Aga miks siis Helene nutab? Keegi ei mõista seda, Helene ise ka mitte.
Aga Juuli mõistis oma nuttu väga hästi, sest tema ütles läbi pisarate:
„Kui sina seda nõnda tahad, vanaisa, siis õpin ma oma last uuesti armastama, mis mul rüpes, ja temast peab Oru peremees saama. Aga ma olen ju nii õnnetu, mis mees sellest lapsest võib saada.“
„Mina algasin Vargamäel suure õnne ja õhinaga, aga kuhu ma olen jõund?“ ütles Pearu lohutavalt. „Ei kuhugi. Alga sina, mu laps, õnnetuse ja kurvastusega, ehk läheb sul siis paremini.“
Nõnda oli siis kõik õnnelikult lõppenud, nagu arutasid Karla ja Ida pärast isekeskis. Ainult et see vaene Ott pidi otsa saama, oli teine ju päris kena ja lõbus poiss. Ja Eedi ka, jah, tema samuti. Aga muidugi, kui need asjad nõnda poleks sündinud, siis poleks ehk kõik nii õnnelikult lõppenud. Nii et kahte head inimene siinilmas ei saa ega maksa seda tahtagi.