Tõde ja õigus V/XXV
XXV.
Aga vana Oru Pearu ei tahtnud nõnda kaduda. Tema haudus Vargamäel igavikumõtteid. Tema haudus neid päev-päevalt aina suurema innuga. Ja mida enam tema kavatsused viimasel ajal kippusid nurjuma, seda enam rippus ta nende küljes, nagu oleneks neist tema hingeõnnistus. Talle oli esimeseks raskeks löögiks see, mis sündis Eediga Jõessaare all, kui ta läks Tiinaga rammu katsuma. Poissi asemel nähes jooksid vanamehe kustunud silmad sorinal vett, mis tilkus harva halli habeme otsast põrandale. Karla ja Idagi panid seda tähele, aga nad ei lausunud sõnagi. Uueks löögiks oli Pearule see, et Indrekult ei tulnud tema kosjakäigule mingit vastust, nagu oleks tema oma vanad luud-liikmed selleks Jõessaare maile vedanud, et ajada ainult vigurijuttu. Kolmas ja kõige raskem hoop oli poisi kadu, sest enam ei lootnud tema ilmsikstulekut keegi. Vana Pearu kuulsa suguvõsa „vahmiil“ oli Vargamäel kaotanud oma edasikandja.
Muidugi, elas küll poeg Karla, kel oleks võinud olla veel poegi ja tütreid, aga tema naise rüpp oli viljatu — aastad olid teinud oma töö. Juba talvest saadik oli vana Pearu mõttega ümber käinud, Karla eidega sellest asjast rääkida, aga ikka oli ta kõhelnud ja oodanud, sest ta pani oma nõrgad lootused Karla pojale. Nüüd olid need lõplikult läbi ja sellepärast üks kahest: kas Karla muretseb endale kuidagi poja või Pearu määrab Oru pärijaks Joosepi teise poja.
Kui Pearul poleks südametunnistust — tema ise nimelt arvab, et see on tal olemas —, siis talitaks ta üsna lihtsalt: ta ei räägiks Karlaga ja tema eidega enam sõnagi, vaid muudaks lihtsalt testamendi Joosepi poja kasuks, sest see on tema palavam soov. Aga südametunnistus ei luba seda teha ja sellepärast asub Pearu oma misjonitööle. Seda südametunnistus ei takista, sest Pearu mäletab väga hästi, et pühakirjaski räägitakse kuskil vagast naisest, kes annab oma mehele ümmardaja küljesoojaks, kui tema oma ihu on vanadusest muutunud juba sigimatuks. Kes see niisugune vaga naine oli, seda Pearu enam ei mäleta, nagu ka see tal meelest läinud, kas ta üldse kunagi selle voorusliku naise nime teadnud, ainult ühes on ta kindel: selline jumalameelepärane naine on tõepoolest millalgi elanud. Muidugi, Pearul oleks praegu kasulik mäletada selle naise nime, sest siis võiks ta tema oma pojale kui ka selle eidele otseteed näiteks tuua, nii et neil poleks enam midagi ütlemist. Pearu on peaaegu sealmaal, et ta läheks kas või sauna Andreselt selle vaga naise nime küsima, sest see mäletab seda tingimata, aga Pearu kahtleb, kas Andres võtab teda jutule. Andres on sestsaadik, kus ta sauna elama asus, nii sõnakehvaks muutunud, nagu oleks ta siitilma asjust hoopis loobunud. Tema vahetab mõtteid ainult veel oma poja Indrekuga, kes kaevab päevad otsa kraavi. Ah jaa! Ka Indrek võiks ehk selle naise nime teada. Aga isegi tema juurde ei tahaks Pearu enam teist korda minna, nii et tuleb läbi ajada ilma selle nimeta. Nõnda siis ütles Pearu ühel päeval Karlale:
„Noh, ei meie poissi vist enam välja tule.“
„No ei vist,“ vastas Karla.
„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,“ tähendas vanamees.
„Nii see näib,“ kohmas Karla vastuseks ja lisas lõpuks nagu endamisi:
„Mina ei saa hästi aru, kellele seda meie vahmiili siia Vargamäele õige vaja on.“
„Poeg, sul ei ole rehnutti peas,“ ütles Pearu. „Meile enestele on meie vahmiili Vargamäel tarvis. Mina annan oma vahmiili sinule, sina oma pojale, tema omale ja nõnda kas või viimse kohtupäevani, nii et kui kutsutakse Vargamäe rahvas ette, siis Orult läheb puhas vahmiil, kõik ühes reas kohtulaua ees ja ei ole seal miskit küsimist ega pärimist, kes kust.“
„Arvad sa nõnda kergemini taevauksest sisse pääseda või?“ küsis Karla.
„Aga kuis siis muidu, poeg,“ vastas Pearu, „sest siis oleme meie need veart sulased, kes on muretsend oma sinepiivakese eest, mis on meie kätte antud, et meie kasvataks ta suureks puuks. Ja kui ilmub Andres kohtujärje ette, siis küsitakse temalt: mis oled sina, sa nuabrimees, oma sinepiivakesega teind, ja temal ei ole muud vastamist, kui et tema on lugend ja laulnd Eesusele Krestuksele. Aga, mu poeg, mis on Issanda ees enam, kas et sa temale loed ja laulad suure ja kange jaalega või kas sa muretsed oma sinepiivakese eest, mis Issand sinu hoolde and sinu ema rüpes? Vuata, poeg, nõnda on lugu meie veart vahmiiliga ja sina ei pea mitte mõtlema, et see on üks tühine rehnutipidamine.“
„Mina, isa, olen pikapeale hoopis teised mõtted saand,“ rääkis Karla. „Mina olen nimelt selle üle iseenesega aru pidand, mis sa mulle kord rääkisid Andrese ja Krõõda kangest verest, et selle peaks Orule tooma…“
„Justament, Karla: vahmiil ja veart veri, need on kaks asja, mis on Orule tarvis,“ kinnitas Pearu.
„Noh, ja mina olen nõnda aru pidand, et kui see ehk ei olegi sul see kange veri ja vahmiil, vaid hoopis miski teine asi,“ rääkis Karla.
„Mis teine asi see siis veel võiks olla?“ küsis Pearu nagu teatud ärevusega.
„Vaata, isa, sina oled vana, sina oled väga vana ja ka mina olen juba vana ja pole taht sellest sinule rääkida, aga et see nüüd kord jutuks tulnd, siis tahan ma kõik oma südame pealt ära ütelda, nii et meie kahe vahe oleks täiesti puhas. Pealegi, isa, on meie viimased päevad väga rasked olnd, sest see poisi asi, see on väga raske asi. Poisist endast poleks veel nii väga lugu, sest mis siis temast ikka oli, aga Juuli on aru kaotand, see on hullem, sest…“
„Poeg, ära reagi sellest asjast, ka see rehnut on mul selge,“ ütles Pearu. „Sina arvad, et mina olen kurt ja pime, teie kõik arvate seda, aga ma näen ja kuulen kõik, mu poeg. Ja ma olen ära näind, et Juulil on kange veri, väga kange veri on tal, nagu oleks tal tõesti osa minu enda verest.“
„No vaata, isa, kui ma kõiki neid asju näen ja nende üle iseendaga aru pean, siis olengi ma kätte võtt sulle kõik öelda, mis ma olen mõeld vanast sauna Andresest, tema esimesest naisest Krõõdast ja sinust. Need on kõik vanad asjad, väga vanad, aga et me ka ise oleme juba vanad, las me siis räägime pealegi kord vanust asjust. Mina, isa, nimelt ei usu, et sinul oleks nii väga südame peal meie vahmiil, nagu sina seda ütled, kui sa tahad koha minu laste käest ära võtta.“
„Vahmiil ja veart veri,“ ütles Pearu vahele.
„Sa ju ise ütlesid alles praegu, et ka Juulil on kange veri, ja mis oleks, kui temal sünniks poeg, sünniks poeg sellest poisist, kelle meie poiss kui hullu koera soosillale maha laskis, kas ei võiks siis sellest Juuli pojast saada Orule pärija? See oleks nüüd juba täiesti Juuli poeg ja tema kohta poleks enam kellelgi miskit ütlemist, sest isa on surnud. Pojal oleks Juuli kange veri ja ta saaks ka tema vahmiili, nii et meie vahmiil jääks.“
Pearu jäi mõttesse. See asi tuli talle ootamata. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Meie ei tea ju sellest poisist miskitki, sellest Juuli lapse isast. Sa ise ütled, et meie poiss laskis ta maha nagu hullu koera. Aga ehk ta oligi mõni hull koer, muud ei miskit, ehk läksid Juuligi asjad temaga just sellepärast sassi. Naistele meeldivad noorest peast rumalad vasikad ja hullud poisid, nii et nõnda saaks Orule hullu veri valitsema.“
„Minu arust, isa, polnd sel poisil hullu veri, vaid kange veri, nii kange, et temale ühest naisest ei piisand. Et aga Juuli asjad temaga nii sassi läksid, et see poiss pidi kui hull koer surema, siis selles oled süüdi sina, isa.“
„Ära aja hullu juttu,“ vastas Pearu ja vaatas oma kustunud silmadega pojale otsa, nagu oleks ka selle veri äkki hulluks läinud.
„Tõsi jutt, isa,“ kinnitas Karla, „sest mina olin poisile mõista and, et kui ta on tubli poiss ja temast saab Oru väimees, siis temal on osa Oru kohast. Mina rääkisin seda sellepärast, et ma jäin uskuma, et sina oled oma testamendi unustand ja lased ta olla, nagu ta on, ning ma mõtlesin, et Oru võib isegi pooleks jagada, kui näeb, kuidas väimeestega on…“
„Kas Vargamäel veel vähe sihtisid, ristikiva ja kupitsaid?“ küsis Pearu vahele.
„Selles on sul, isa, õigus, et mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake,“ ütles Karla, „aga ma mõtlesin, et see oleks esteks nõnda, et noored inimesed saaksid elama, pärast päriks koha see väimees, kes tublim, nõnda mõtlesin mina. Selle minu mõttega oli ka poiss nõus, nii et ta oleks Juuli ära võtt ja Vargamäele jäänd. Aga siis hakkasid sina uuesti oma testamendiga peale…“
„Kuidas uuesti?“ küsis Pearu.
„Noh nõnda, et vahepeal oli see asi nagu soikus,“ seletas Karla, „nii et mina juba mõtlesin, et jääb, nagu on. Ja, vaata, sellest testamendi asjast oligi poisile Mäel ninasse pistetud ning siis läkski kõik, nagu ta läks, sest poiss ütles, et meie oleme teda pett. On kord midagi lubatud, on sellest kord rääkimine olnd, siis olgu ka räägitud, aga mitte nõnda, et täna nii ja homme naa, see oli poisi sõna. Sest kui nõnda, siis öeldakse viimaks, et tüdrukut ka ei saa, ei saa midagi. Ja et Juuli tal käest ei pääseks, siis vist tegigi ta nõnda, et sel tuleks laps, muidu poleks last olndki. Aga Juuli ei võind midagi parata, minu eit ei võind midagi parata ja mina ei võind midagi parata, sest sina ei and järele, ei anna tänapäevani järele. Ja nüüd ütleb Juuli, et tema seda last kasvatama ei hakka, tema ta ära viskab, tema teeb nõnda, et viskab ta ära, saagu, mis saab. Sest kui loomaga võib nõnda teha, et ta oma poja ära viskab, miks siis mitte inimesega. Ja kui ma seda ei saa, ütleb Juuli, siis ma murran tal sündides kaela nagu hanel, mingu kohe isarajakale järele, mina seda värdjat kasvatama ei hakka, ennem lähen istuma. Nõnda ütleb ta emale. Noh, ja mina mõtlesin siis, et kui see oleks poeg, kelle kaela Juuli tahab murda, et mis oleks, kui sina ta oma testamendis määraksid Oru peremeheks, siis ehk Juuli ei katsuks teda ära visata või tal kaela murda. Poiss tegi meelega tüdrukule lapse külge, et saaks nõnda osa Oru kohast, noh, anname siis sellele poisile terve Oru. Las ta võtab, kui ta on sündides tõesti poeg. On ta aga tütar, siis tehku Juuli temaga mis tahes, murdku tal või kael, kui süda muidu järele ei anna, ja mingu istuma. Isa, kui sa nõnda teeks, siis päästaks sa minu lapse ja ka minu lapselapse ja meie eidega mõlemad oleks sulle nii tänulikud selle eest, sest see asi on alles meie kahe vahel.“
Mehed vaikisid nüüd hulk aega, Karla ootas, Pearu mõtles. Viimaks ütles ta:
„Sina siis tahad, et mina mearaks Oru pärijaks värdja, kelle isa on lapse ema meelest rajakas?“
„Isa, Juuli ütleb seda ju ainult südametäiega,“ seletas Karla. „Sest kui see tõesti nii oleks, mis ohule ta teda siis oleks pidand tapma minema.“
„Ta tapeti nagu hull koer, sa ise ütlesid,“ vastas Pearu.
„Ei, isa, vaid tüdrukud olid nagu hullud tema järele, sest ka Mäe Elli…“
„On ka tema asjad sedasi?“ küsis Pearu peaaegu kohkunult.
„Seda ma ei tea,“ vastas Karla, „aga vähe puudus, siis oleks ta kogu krempliga lagedale tulnd, Indrekki toodi kraavilt koju tüdrukule aru pähe panema.“
„Vuata, poeg, Mäel on, keda tuua, kui kitsas käes, aga meil ei ole, Orul ei ole, ja sellepärast läheb kõik, nagu ta läheb,“ rääkis Pearu nukralt, kui kuulis Indreku nime. „Ja nüüd sa tahad, et ma teeks selle pojast Oru pärija, kes võttis kõigil aru peast, nii et ta ise pidi surma minema — ühes meie poisiga, kel polnd ka täit aru peas. Ei, Karla, seda minu süda ei luba, mina ripun ikka veel nõnda Oru küljes, et…“
„Isa, see ongi, mida mina ei usu,“ ütles Karla vahele. „Sa räägid Orust, aga mõtled ise hoopis teist, nõnda on see.“
Pearu tõstis silmad poja poole ja neis välkus valget, nagu süttiks seal viha.
„Mis ma siis sinu arvates mõtlen, kui mitte Oru?“ küsis Pearu.
„Isa, sa mõtled Krõõta,“ vastas Karla otsustavalt, nagu paneks ta mängule enese, oma naise ja ka laste saatuse.
Pearu vahtis tükk aega pojale otsa, pööras siis silmad kõrvale ja ei vastanud esiteks midagi, nagu oleks teda tabanud liiga raske hoop.
„Poeg, seda ei oleks pidand sa oma vana isale ütlema,“ lausus ta lõpuks mitte niipalju etteheitvalt kui alistunult ja nagu halastust paluvalt.
„Isa, ega ma polekski seda teind, kui sina minu lapsi ei tahaks Vargamäelt minema saata,“ rääkis Karla. „Sa oleks pidand ennem juba minu saatma, nii et mu lapsed poleks teadnudki, mis või kus on Vargamäe. Poiss on mul läind, Juuliga on asjad hoopis halvad, ja mõni teab, mis sünnib Helenegagi, kui ta kuuleb, et meil Vargamäed enam ei ole.“
„Ma olen sulle ju öelnd, et kui suad pärija, olgu oma eidega või mõne teisega…“
„Isa, isegi seda ei usu ma enam,“ rääkis Karla vahele.
„Mis see siis jälle on, mida sa siin ei usu?“ küsis Pearu üllatatult.
„Ma ei usu, et see midagi aitaks, kui ma saaks pärija,“ ütles Karla.
„Mis jutt see siis nüüd on?“ küsis Pearu kurjalt.
„Vaata, isa, kui sa olid noorem ja tahtsid miski pärast vigurijuttu ajada või miskit kunskoppi asja teha, siis panid enese purju või tegid näo, nagu oleksid sa purjus, ja nõnda siis läksid ning lärmasid. Aga ega sa seda ometi tõesti mõelnd, mis sa nõnda purjus peaga rääkisid, ja ega sa selle järele tegema hakand. Nüüd on sul minu arvates niisama: sa räägid küll pärijast, aga kui see käes oleks, ega sa siis temale Oru kohta ikkagi ei annaks, küllap sa siis juba mingi krutski leiad, kuidas teda kohast ilma jätta. Sa räägidki sellest pärijast ainult sellepärast, et sa tead, kust mina või minu eit ta ikka välja võtab. Ja et mina hakkaks oma vanas eas, kus mul juba suured lapsed ja kus Juuliga asjad sedasi ning poiss kadund, veel abielu rikkuma ja oma eite petma…“
„Aga kui eit oleks nõus,“ ütles Pearu vahele.
„Ega sa, isa, isegi seda usu, mis sa räägid,“ ütles Karla. „Kas minu ema oleks nõus olnd, kui sina oleks tema juurde niisukese asjaga läind? Mis sa arvad, isa, kas ema oleks nõus olnd?“
„Meil polnd niisukest asja vaja,“ vastas Pearu põiklevalt.
„No näed, isa, ema poleks nõus olnd,“ ütles Karla, „ja miks peaks siis minu eit sellega nõus olema. Mina igatahes selle jutuga tema juurde ei lähe. Mina olen eluajal talle juba küllalt halbu sõnu öelnd, jäägu tal siis vähemalt need halvad sõnad kuulmata. Sest olgu minu eit, mis ta on, aga ta on olnd alati puhta suu ja karske südamega, miks siis mina peaks tema puhast meelt retsima hakkama. Pealegi poleks sest miskit kasu, sest mina tunnen oma südames, et kui sina, isa, räägid Oru pärijast, siis sina mõtled ainult Mäe Andrese esimese naise Krõõda peale. Sinu süda hoiab veel peale Krõõda surmagi tema poole, sest ega sa muidu läind talle öö otsa sohu silda tegema, et tal oleks parem sõita, kui ta lahkus Vargamäelt, höövlilaastud pea all. Isa, sina oled Krõõdaga oma südames abielu rikkund, sellepärast räägid sa niipalju Oru pärijast, või sa oled temale kurja teind elu ajal ja tahad seda enne surma heaga tasuda, nõnda olen mina seda asja mõelnd. Ja kui see oleks tõesti nõnda, siis ei aitaks ju miski, sina võtaks ikkagi Oru minu soo käest ära ja annaks ta sinna, kus on Krõõda verd — sa annaks ta Joosepi pojale.“
„Jah, ma annaks ta Joosepi pojale,“ kordas Pearu. „Sest vuata, Karla, õnn kipub Orule selga pöörama, nagu poleks meie hoonete uksed enam õiges ilmakaares.“
„Kas Joosepi poeg tõstab uksed ümber?“ küsis Karla.
„Võib olla, et tõstab ümber,“ ütles Pearu.
„Ma hakkan Krõõta viimaks hauapõhjagi vihkama,“ ütles Karla. „Ja Liisi nime ei või ma ka enam kuuldagi, veel vähem teda suhu võtta. Enne oli meil Andrese ja Krõõda sooga tegemist ainult põllupeenral, ristikivil ja kupitsal, nüüd tungib ta juba meie oma majasse, nii et ei aita enam uste lukutaminegi, sest vihamehe veri tungib sulle asemelegi järele.“
„Karla, sa reagid meelepahaga tühje sõnu,“ ütles Pearu. „Kui Andrese ja Krõeda veri tuleks Orule, siis oleks ju mõlemal pool põllupeenart, ristikivi ja kupitsat üks veri, kust siis veel see viha ja vaen?“
„Kui Andrese ja Krõõda veri tuleks Orule, siis läheks kogu Vargamäe nende vere kätte ja meist ei jääks siia muud kui ainult paljas nimi!“ hüüdis Karla vastu. „Siis sünniks just Andrese tahtmine, mitte aga sinu oma. Või kui see on ka sinu tahtmine, siis oled sa oma soo ja nende pesapaiga äraandja, isa!“
„Seda ütled sa minule, vana Oru Pearule?“ küsis vanamees ja vahtis pojale välkuvail silmil otsa.
„Mis ma siis pean sulle ütlema, kui sa oma jonni ei jäta,“ vastas Karla. „Sa teed ja toimetad, nagu oleks ka meie vahel juba mõni peenar või ristikivi, või nagu oleks sul korraga osa Andrese ja Krõõda verest, mis on meie vihameeste veri tänapäevani. Mul tuleb vahel mõte pähe, et kas ehk sina, isa, oma suures vanaduses uuesti lapseks tagasi ei lähe, sest mis hull see muidu sinuga on, et see Krõõt ja tema veri sulle enam rahu ei anna, nagu oleks sina tema surmas või veres kuidagi süüdi.“
„Kuule, Karla, kas sul ehk omal viimaste suurte muredega arust pole puudu tulnd, et sa oma vana isale sihukseid asju ütled?“ küsis Pearu. „Mina Krõeda veres või surmas süüdi? Krõet suri ju nurgavoodi. Või arvad sa ehk viimaks, et noor Andres oli minu poeg? Ei, Karla, minul pole sihukest poega olnd. Ta oli minu vihamehe esimene poeg, aga minul oli hea meel teda näha. Minu süda tundis rõõmu, kui ma teda vuatasin, ja mu viha kasvas Andrese vastu, et temal oli niisuke naine ja niisuke poeg. Nad said mõlemad enneaegu otsa, aga minu viha kasvas Andrese vastu aina suuremaks, sest ma uskusin, et minu käes poleks otsa suand ei see naine ega see poeg. Mina oleks selle poisi pand mõnele eidele kasupojaks, nii et ta oleks olnd kui üksik poeg, ja siis ei oleks kroonu teda võtt. Mõistad. Nõnda oleks mina teind, kui see oleks olnd minu poeg. Ja see naine, kui see oleks olnd minu naine…“
Pearu jäi äkki mõtlema, nagu ei teaks ta, mis ütelda.
„Räägi edasi, isa,“ lausus Karla.
Aga isa ei rääkinud, nagu polekski tal enam midagi öelda. Ometi oli tal raske asi südamel, millest ta aga ei tihanud Karlale sõnagi lausuda. Pearu oli nimelt vanul päevil, kui oli surnud juba tema oma eit ja ka Mäe Andrese mõlemad naised, sagedasti iseoma ja kogu Vargamäe elu üle järele mõelnud, tegi seda praegugi veel, ja tema oli otsusele jõudnud, et jumal oli halvasti toimetanud, kui ta laskis Krõõda saada Andrese naiseks. Andrese naiseks oleks pidanud Pearu arvates olema tema eit, see tugev ja pakkjalgne naine, kes oleks suutnud ilmale kanda ka kaks korda kangema poisi, kui oli seda Mäe noor Andres, kelle kätte suri Krõõt. Ja see, jah, see oleks pidanud olema Pearu naine, nõnda mõtles ta, sest siis poleks olnud tal vaja nii kangeid tütreid ja poegi ilmale kanda ning ta oleks võinud kas või tänapäevani elada Pearu vanade silmade rõõmuks. Pealegi, Pearu naiseks olles poleks Krõõdal vaja olnud nii rasket tööd teha, sest ka Pearu ise pole kunagi nõnda oma konti vaevanud, nagu on Andres seda teinud kogu eluaeg. Jah, Pearu mõtleb mõnikord isegi seda, et kui Krõõt oleks olnud tema naine, siis temast oleks saanud hoopis teine mees ja ta oleks elanud teist elu. Veel rohkemgi mõtleb ta: kui Krõõt oleks olnud Oru perenaine, siis poleks Pearul ehk kunagi tõusnud Andrese vastu seda viha, mis tal on olnud tõelikult. Peenar oleks jäänud muidugi peenraks, siht sihiks, ristikivi ristikiviks ja kupits kupitsaks, aga Pearul poleks kunagi tarvis olnud mõelda, et sealpool neid maisi asju kõnnib Krõõt oma heleda „jaalega“, mida kuulab Andres. Pearul poleks siis temaga rohkem „pistmist“ olnud kui ainult nagu „nuabrimehega“, aga nüüd ei või ta tagantjärele kuidagi öelda, millal ta „prosessis“ temaga kui „nuabrimehega“, millal kui mehega, kel heleda „jaalega“ Krõõt naiseks. Ah! Pearu tahtis vahel nii väga Krõõdale näidata, et ka tema on kange vanamees, mitte ainult Andres. Aga kuidas ta sai seda teha ilma „prosessita“, kui Andres oli temast rammuga üle ja kui ta ei leidnud endale sulast ega suilist, kes saaks rammuga Andrese vastu, nagu ei tahaks ükski tugev mees Orule sulaseks tulla või nagu polekski enam tugevaid mehi maailmas.
Nõnda mõtles Pearu iseoma ja Vargamäe elust. Aga kui ta Karlale sellest ei rääkinud, siis ainult sellepärast, et ta oleks pidanud tunnustama: Krõõt tema naisena oleks võinud kauem elada ainult sellepärast, et tal poleks olnud nii kangeid lapsi ilmale kanda, — Pearu ihu poleks suutnud nii kangeid sigitada. Seda viimast ei võinud ta isegi haua äärel oma pojale öelda, nagu oleks see Pearu-taolisele vängele vanamehele kõige suurem häbi. Nii siis vaikis Pearu ja Karla võis temast mõelda, mis ta iganes heaks arvas.