Tõde ja õigus V/XVIII
XVIII.
Maret oli oma plaani kavalasti sepitsenud, kuidas Tiinaga nelja silma all segamatult juttu ajada, kuid mõnikord nurjuvad plaanid just sellepärast, et nad on nii kavalasti sepitsetud. Sest plaan on küll hea ja õige, aga inimene, kes peab plaani teostama, pole päris õige.
Tiina polnud päris õige inimene Mareti plaani teostamiseks, sest temaga juhtus teel midagi, mis võis ehk ainult temaga juhtuda Vargamäe soos, nii imelik oli see. Tuli see ehk sellest, et ta ei valinud koduteeks kõige lühemat, või oleks ka seal kõik samuti sündinud, pealegi veel hullemal kujul, seda ei saanud ta kunagi teada. Tema tuli mööda suurt taliteed, mis käis pisut ringi ja mille serval vedelesid siin-seal kuluks pleekinud talvised haljad heinad põõsaste ääres. Ta valis selle tee sellepärast, et see viis ta sealt lähedalt mööda, kus Indrek kaevas kraavi. Mitte et Tiina oleks mõtelnud Indreku juurde kraavile minna, seda mitte, sest seda ta ei julgenud. Pealegi oleks see pisut aega raisanud, ja seda Tiina ei tahtnud, sest perenaine ootas teda kodus. Tiina tahtis muidu niisama Indreku kraavi lähedalt mööda minna, et näha, kui kaugel ta juba otsaga on.
Nõnda ta siis läkski mööda pehmet teed ja mõtles ainult Indreku kraavist — õieti ütelda härra kraavist, sest Tiina ei mõtelnud ega rääkinud kunagi Indrekust, vaid ainult härrast. Ta meel oli rõõmus, et hakka kas või laulma. Ometi pidas ta oma suu vait, sest ta kartis, et härra võiks tema laulu kuulda, tuul kannaks hääle sinnapoole. Aga Tiina pidi lõpuks ometi häält tegema, sest äkki seisis tema ees teel teispere Eedi, tõmbas mütsi viisakalt peast ja teretas. Kui Tiina tahtis temast mööda minna, astus ta irvitades põiki ette ja ütles:
„Tiina, sa oled ilus tüdruk, ma tahan sinuga rammu katsuda.“
„Tiinal ei ole praegu aega,“ rääkis tüdruk, nagu oleks tal lapsega tegemist, „Tiina peab ruttu, ruttu koju minema, sest muidu Tiina saab tapelda, perenaine ootab.“
„Ei, Eedi tahab rammu katsuda,“ ajas poiss oma ja irvitas endiselt.
„Viisakas poiss ei tule metsa tüdrukutega rammu katsuma ja sina oled viisakas poiss ning tahad meheks saada,“ rääkis Tiina.
„Tüdrukud teevad meheks,“ vastas poiss.
„Ainult siis, kui poiss on viisakas, kas kuuled Eedi,“ kinnitas tüdruk. „Sellepärast lase mind ilusasti koju minna, muidu ei saa sinust kunagi meest.“
„Ilusad tüdrukud teevad meheks,“ sonis poiss. „Tiina on ilus tüdruk.“ Ta hakkas lähenema, ise üksisilmi tüdrukule otsa vahtides, pilgus juba ahne himu, nagu oleks ta tõepoolest äkki meheks muutunud. Tiina ei osanud enam muud teha, kui pöördus ümber ja pistis jooksma, püüdes sammud suunata sinnapoole, kus arvas Indreku kraavi kaevavat. Ta põikles põõsaste vahel, poiss tema kannul. Aga see põgenemine ja tagaajamine ei võinud kuigi kaua kesta, sest Tiinat takistasid jooksul tema riided ja muidugi oleks ta vaevalt poisi eest kuhugi jõudnud. Esimeseks puutus poisi jõhker käsi tüdruku sitskleiti, see rebenes ja tüdruk jooksis edasi. Järgmisel hetkel haaras poiss tüdrukul õlast kinni ja nüüd karjatas see, nagu oleks teda tabanud murdja küüned. Tüdruk oleks kauem karjunud, aga poiss vajutas talle oma käe suule ja murdis ta siis sohu põõsaste vahele maha, endal suu ammuli, nagu tahaks ta siinsamas hakata oma ohvrit õgima. Tiina võitles ja viskles kõigest jõust, aga sest oli vähe kasu, sest teise jõud oli liiga tugev, keha liiga raske. Niipalju sai ta ometi, et vabastas paaril korral oma suu ja karjus kõigest kõrist. Aga kuhu võis ta hääl siit madalast mätaste vahelt kosta? Pealegi, järgmisel silmapilgul kattis poisi mudane käsi tal uuesti suu. Juba tüdruk tundis, kuidas tal rebiti riideid, nagu oleksid need mingisugused närud kuskil aiateibas, ta kuulis, kuidas poisi ähkimisest ja lõõtsutamisest sai pikkamisi mingi loomalik häälitsemine, ja ta kaotas peaaegu viimse lootuse. Meeleheitel võttis ta kõik oma jõu kokku, et poisi alt välja saada, sest ta mõtles, et kui ta veel kord jooksu pääseks, siis poiss teda enam nii kergesti kätte ei saaks, sest tal pole nüüd enam kleiti seljas tüliks. Just nõnda lihtsalt mõtles ta: pole kleiti tüliks, ja ei tundnud ise põrmugi häbi. Aga ka tüdruku viimne jõud ei suutnud poisi vastu midagi, sest ta oli ju kahe mätta vahele langenud, ainult käsi tabas rübeldes poisi pussituppe puusal ning siis pussipead. Just samal hetkel jõudis tüdruku juurde jumala ingel, aga poiss ei pannud teda mitte tähele, sest tema oli täis ilget himu ja tema silmad olid kui hullunud metsalise silmad. Aga jumal oli seda kõike näinud ja ta oli oma ingli kutsunud ning temale ütelnud: „Vaata, ma olen ühe inimese ilma saatnud, kel pole kurjust, aga headusega on tal kitsas käes ja oma hingehädas hüüab ta minu poole, sellepärast mine ja tõtta alla Vargamäele ja vii sellele inimesele see kurjuseosa, mis on tema jaoks tallele pandud minu varakambris, et ta võiks inimestele mõõta nende mõõtu mööda, sest see on nende õigus.“ Nõnda siis oligi jumala ingel rutanud Vargamäe sohu Tiina juurde, kui see lamas kahe mätta vahel hullunud poisi all, ja andis tema südamesse jumalalt talle määratud kurjuseosa just sel silmapilgul, mil tema käsi nagu kogemata tabas pussi pead. Nüüd ei kõhelnud Tiina enam, vaid vihaselt tõmbas pussi tupest ning lõi, ja kui see ei aidanud, sest poisi loomalik himu sai nagu ainult uut hoogu, siis lõi ta veel ja veel, kuni poiss kargas karjudes maast, nagu ei mõistaks ta, milles asi. Aga kui Tiina ka üles tõusis ja jooksu pistis, märkas poiss tema peos oma pussi, ning nüüd algas ta uut jahti tüdrukule. Peagi haaras ta sellest uuesti kinni, seekord juustest, ja väänas tal pussi peost, ilma et see oleks osanud muud teha, kui karjuda, ka juba peaaegu metsalisena. Uuesti viskas poiss ta mätaste vahele maha, aga nüüd saabus abi sealt, kust Tiina ei osanud teda põrmugi loota. Tal oli juba mõistus segi minemas, kui hakkas äkki mingisugune lirin ja larin, rigin ja ragin ning ühes sellega ka poisi ulgumine. Mulla oli nimelt suure ajuga pärale jõudnud. Oli ta kuulnud heitlejate metsikut kisa või haistnud alttuule karja juures seistes poisi lähedust, keda ta nii väga vihkas, kes läks temalt seda küsima. Peaasi, Mulla oli siin ja lõhkus oma teravate hammastega poisi sääri ja reisi. Pükstest olid varsti ainult närud järel. Poiss kargas maast ja hakkas koera tõrjuma, ise silmiga mätaste vahelt pussi otsides, mille ta esiteks peost pillanud, kui ta asus teiskordselt tüdruku kallale. Aga Tiina märkas pussi enne, kahmas selle maast pihku, keerutas teda sõjakirvena pea kohal, tikkus poisile lähemale ja ässitas koera talle kallale, ise arutult karjudes. Poiss hakkas taganema ja pistis lõpuks jooksu, koer kannul, et ikka veel oma hammaste teravust proovida. Kõige järele jooksis Tiina, puss peos, nagu oleks ta ühes poisiga aru kaotanud.
Sel silmapilgul jõudis Indrek kohale. Esimesel hetkel ei saanud ta millestki aru, sest poiss ja koer olid juba põõsaste varju kadunud, ainult tüdruk jooksis pesuväel, parem käsi pussiga püsti.
„Mis siin lahti on?“ hüüdis Indrek.
Häält kuuldes tüdruk jäi seisatama, pöördus ümber ja vaatas Indreku poole. Alles nüüd see tundis, et tema ees seisab Tiina, ise peaaegu alasti, pesunärud mudased ja verised.
„Tiina, mis see ometi tähendab?“ imestus Indrek. „Mis on juhtunud?“
Tüdruk tuli äkki nagu meelemärkusele, lõi silmad iseendale, puges põõsa taha ja hakkas närvlikult nuuksuma.
„Härra, ärge vaadake!“ karjus ta.
„Kuidas ma siis muidu saan,“ vastas Indrek. „Te olete lihtsalt hirmus. Mis siin oli, öelge ometi.“
„Oru Eedi… tema oli… tuli vastu… tuli kallale… Ärge tulge, härra, te ju näete, mis minuga on,“ nuuksus tüdruk vastuseks, ise paksu põõsa taga kükitades.
„Ma lähen kraavile, toon oma kuue, panete ehk selle selga,“ arvas Indrek, aga tüdruk karjus talle kohe vastu:
„Ei, härra, ärge jätke mind üksi, ma kardan, mul on kole hirm!“
„Aga mis ma pean siis tegema?“ küsis Indrek nõutult, kes ikkagi veel õieti millestki aru ei saanud.
„Otsige mu kleit üles,“ vingus tüdruk suure piinlikkusega, „see peab kusagil mätaste vahel olema, vaadake sinnapoole.“ Tiina katsus end põõsa taga üles ajada ja käega kuhugi näidata.
Indrek läks otsima. Kui ta lõpuks otsitava leidis, ütles ta:
„Kleit on ju lõhki, sootuks puru.“
„Andke need närudki siia, härra,“ vastas tüdruk, „aga tulge teiselt poolt põõsast.“
„Hea küll, hea küll, ma võin ka teiselt poolt tulla,“ ütles Indrek ja ulatas tüdrukule üle põõsa kleidinärud kätte, mida see hakkas endale ümber seadma.
„Sellest ei saa midagi selga panna,“ ulgus tüdruk natukese aja pärast nagu meeleheitel.
„Lähme kraavile, sealt saate minu kuue,“ ütles Indrek.
„Härra, ma ei saa ju tulla,“ ulgus tüdruk.
„Saate küll,“ vastas Indrek. „Mina lähen ees ja teie astuge minu järele; mina tagasi ei vaata, seda ärge kartke, ja koera te ju ometi ei häbene.“
„Ei, koera ma ei häbene, härra,“ vastas tüdruk surmliku tõsidusega.
„Noh, siis lähme,“ ütles Indrek.
Ja nõnda nad läksidki: Indrek ees, tüdruk järele, kleidinäru ümber niuete, puss peos; tüdruku kannul lõõtsutav koer, lõuad laiali, roosa, rütmiliselt tukslev keel suust ripakil väljas. Kraavile jõudnud, Indrek võttis oma kuue ja ulatas selle tagasikätt tüdrukule.
„Pange see selga,“ ütles ta, „see ulatub teil poole reieni ja sellest esiotsa aitab. Kui valmis olete, siis tulge siia, istuge minu juurde mättale ja jutustage korrapärast, mis teil õieti selle Eediga oli.“
„Jah, härra,“ vastas tüdruk. „Aga kui ma tulen, siis ärge minu poole vaadake, las ma enne istun teie kõrvale mättale, siis.“
„Hea küll, ma ei vaata, tulge aga siia,“ vastas Indrek.
Aga nüüd sündis imelik asi: niipea kui Tiina sai endale kuue selga ja kleidinäru paremini ümber puusade, nii et ta tundis oma keha enamvähem kaetuna, ning kui ta oli istunud Indreku kõrvale ja nägi end päästetuna, lõdvenesid äkki ta närvid sootuks. Ta puhkes tahtmatult ja lootusetult nutma, nagu taipaks ta alles nüüd õieti seda koledust, mis ta kannatanud ja ka ise teinud.
Indrek ei lausunud tükil ajal sõnagi, oodates kannatlikult, kuni nutt muutus tihkumiseks, alles siis pöördus ta tüdruku poole, puutus tema kätt ja ütles:
„Kas te ei tahaks mulle jutustada, mis teil õieti oli, see ehk kergendaks südant.“
Tiina nuuksus veel natuke aega, aga siis hakkas ta rääkima, selg pooleldi vastu Indrekut. Nii mõnigi asi oli tüdrukule endalegi tagantjärele arusaamatu ja võimatu, vastik ning jälk, aga sündmuse ajal tundus kõik loomulikuna. Kust oli ta küll selle hirmsa viha, otse verejanu võtnud? Kust tuli see lõbu, näha koera hambaid poisi lihas, näha voolavat verd?
„Aga mis te jooksite, kui mina sinna jõudsin?“ küsis Indrek.
„Ma tahtsin teda tappa,“ vastas tüdruk.
„Selle pussiga teie teda poleks tapnud,“ ütles Indrek ja võttis noa tüdruku käest, kes teda ikka veel peos hoidis, nagu mõnda varandust.
„Ma mõtlesin, et ma tapan,“ seletas tüdruk.
„Aga kuulge, pussil on ju verejäljed,“ ütles Indrek nuga silmitsedes.
„Härra, ma ju ütlesin, kuis see oli!“ hüüdis tüdruk. „Ma tõmbasin pussi tupest ja…“
„Tiina, te olete tõepoolest tubli tüdruk,“ ütles Indrek vahele. „Aga kuulge, kas te ei ütleks mulle päris lihtsalt: kas see veri, mis ma teie riietel esiteks nägin, oli ainult poisi veri või oli selles ka teie oma?“
Tüdruk vaatas nagu ehmunult mehele otsa ja vastas siis:
„Härra, seda ma ei tea.“
„Küll te juba teate,“ ütles Indrek, „aga te nähtavasti ei mõista minu küsimust.“
Nüüd pöördus tüdruk Indrekust sootuks kõrvale ja tegi kätega liigutusi, nagu tahaks ta need häbi pärast silmade ette tõsta. Alles natukese aja pärast ütles ta üsna vaikselt:
„Härra ei peaks minuga nõnda rääkima, härra peaks viisakas olema.“
Aga niipea kui Tiina need sõnad oli ütelnud, meenus talle, et ta kellelegi teisele oli viisakust õpetanud, ja äkki muutus see õpetus talle mitte ainult vastikuks, vaid ka jälgiks. Sellepärast pöördus ta uuesti Indreku poole tagasi, vaatas talle isegi korraks otsa ja ütles suure kindlusega:
„Härra, kui see oleks sündinud, siis oleks ma selle pussiga enda kohe tapnud.“
„Seda oleks raske teha olnud,“ arvas Indrek.
„Kas tal siis ots südamesse ei ulata?“ küsis Tiina peaaegu asjalikult ja seletas edasi: „Kui ma seal metsas talle järele jooksin, siis ma mõtlesin, et ots ulatab südamesse.“
„Küllap tema ots juba südamesse ulatab,“ vastas Indrek, „aga või sa siis alati kohe südant tabad.“
„Süda on ju siin, näete, härra,“ surus tüdruk mõlemad käed vastu rinda. „Siin on südameauk-“
„Südameauk on küll seal,“ seletas Indrek, „aga süda ise on siin, siit saab ta kõige paremini kätte.“
Ta pani oma käe tüdruku pahemale küljele ja surus seda, seletades edasi:
„Katsuge ometi ise, siin peksab ta.“
„Aga siin on ju küljekondid ees,“ vaidles tüdruk vastu.
„Peab oskama õigest kohast küljekontide vahelt,“ ütles Indrek.
„Kui hirmus!“ hüüdis tüdruk. „Ei ma siis küll selle pussiga ennast poleks tapnud!“ Ja kui oli seda ütelnud, hakkas äkki uuesti nutma.
„Miks te nutate?“ küsis Indrek. „On teil oma elust kahju?“
„Ei, härra, aga ma mõtlen, kui hirmus see oleks olnud, kui see oleks sündinud, nagu teie küsisite, ja ma poleks osanud ennast tappa!“
„Ja muidugi hirmus,“ kinnitas Indrek ja ütles siis sõbralikult ja veenvalt: „Aga teate, Tiina, elu on ometi rohkem väärt kui kõik muu. Mina olen seda tundma õppinud. Mis ka ei sünniks, elu see ikkagi ei maksa.“
„Ei, härra, minuga pole see nõnda,“ ütles Tiina.
„Võib-olla sellepärast, et olete naine,“ lausus Indrek. „Aga naised ei tapa end sagedamini kui mehed, vist otse selle vastu.“
„See pole vist see, et olen naine,“ ütles Tiina.
„Aga mis siis?“ küsis Indrek.
„Seda ei või ma härrale öelda,“ vastas tüdruk, nagu oleks jutt mõnest häbiasjast.
„Kas see on ehk jälle see teie suur saladus, millega te linnas omal ajal nii palju hundiratast lõite?“ küsis Indrek naerdes, sest talle tundus äkki hirmus naljakana, otsida südant küljekontide vahelt pussiotsaga tabamiseks ja rääkida samal ajal mingist saladusest. Aga tüdruk ütles üsna tõsiselt:
„Härra, see pole sugugi niisuke naeruasi, nagu teie arvate.“
„Ega ma seda arvagi,“ rääkis Indrek rahustavalt ja lohutavalt, lisades siis hoopis teisel toonil, nagu aimaks ta tüdruku suurt saladust: „Kõigest hoolimata, küll olete teie, Tiina, alles suur laps!“
„Jah, härra, seda ma näen nüüd isegi, misuke laps ma olen,“ vastas tüdruk üsna vaikselt ja alistuvalt ja pühkis Indreku kuuekäisega oma silmi. „Minust ei saa vist kunagi täit inimest,“ lisas ta natukese aja pärast.
„Ah, Tiina!“ ohkas Indrek nüüd nagu kaastundlikult, aga ometi ei mõtelnud ta tüdrukut, vaid iseennast. „Meie kõik oleme siin-elus suured lapsed.“
„Kas härra ka?“ küsis Tiina.
„Mina muidugi ka,“ kinnitas Indrek. „Teie ise olete selle tunnistajaks olnud.“
„Ei, härra, mina pole sellest kunagi nõnda aru saand!“ hüüdis tüdruk.
„Muidugi, sest teie ise olete täiskasvanud laps. Eks vaadake end või praegugi minu kuues ja neis närudes, olete teie põrmugi inimese moodi?“ pööras Indrek äkki kõik naljaks. „Minu püksid peaksite ka jalga ajama, siis oleks varustis täielik. Kui mina alles laps olin, siis armastasin kangesti ühes teiste põngerjatega suurte inimeste riideid selga panna ja siis toredasti mehelikult käia või tuisuga lumehange minna, see oli ülim lõbu. Kahju, et praegu lund ei ole, teid tuleks ka hange saata.“
„Härra, te pöörate kõik naeruks,“ ütles tüdruk, „aga elu on nii tõsine ja raske.“
„Uskuge, Tiina, naer on elus sagedasti see kõige raskem,“ ütles Indrek.
„Jah, härra, kui kipub nutt peale ja sa tead, et peab ometi naerunägu tegema,“ seletas tüdruk.
„Just nii, Tiina,“ kinnitas Indrek: „kipub kangesti nutt peale, aga peab ometi naerunäo ette tegema.“
Aga siis raputas ta endast äkki nagu kõik mõtted, olgu need rasked või kerged, ja ütles:
„Me peame midagi otsustama, päike vajub alla, aga meie istume ja jutleme üsna rahulikult.“
„Heldene aeg, härra!“ hüüdis nüüd Tiina ja kargas püsti. „Ma pidin ju koju minema pesu likku panema, aga nüüd olen ma alles siin ja perenaine ootab.“
„Ja minul pole veel päevatöö tehtud, pean õhtust lisa võtma,“ ütles Indrek.
„Aga kuis mina siis koju saan?“ küsis Tiina kohkunult. „Mina üksi ei julge minna.“
„Võtke koer kaasa,“ ütles Indrek.
„Ei, ei, see ei aita, mina üksi ei lähe,“ rääkis Tiina, ja tema tegumoes oli nii lapselik hirm, et see tegi Indrekule otse nalja. Sellepärast ütles ta:
„Sähke, võtke oma puss ka, siis te ometi ei karda, olete kolm kanget koos: Tiina, koer ja puss ning minu kuub veel neljandaks.“
„Härra, mis te m’ust nõnda pilkate, ma olen muidugi vilets küll,“ ütles tüdruk paluvalt ja vaatas Indrekule pisarsilmil otsa. Indrek pööras nagu häbistunult oma pilgu kõrvale ja vastas vabandavalt:
„Ega ma pilka ju, ma heidan muidu rumalat nalja. Ja kui te tõesti tahate, siis tulen ma teiega kaasa. Mis täna kraavist puudu jääb, seda teen ma järgmistel päevadel tasa.“
„Härra, te olete hea,“ ütles tüdruk tänulikult.
„Aga ärge mu headust kurjaga tasuge, nagu see harilikult sünnib,“ ütles Indrek. „Te näete isegi, kuidas see ilmas on: teie olite ainukene, kes kohtles seda poissi heatahtlikult, ja tema? Tema tuli teile kallale.“
„Mulla vastu olen ma ka hea olnud, aga tema tuli mulle ometi appi,“ katsus tüdruk vastu vaielda.
„See on hoopis teine asi,“ ütles Indrek. „Mulla on loom, mitte inimene.“
„Kas siis kõik inimesed on nõnda, et kui oled hea, siis…“ tahtis tüdruk küsida.
„Seda ma ei tea,“ vastas Indrek, „sest ma pole veel kõiki inimesi näinud, aga üks on kindel: ühe headus teeb teise ahneks ja ahnusest tuleb ainult kurjus.“ Ja et seda juttu lõpetada, Indrek küsis tüdrukult: „Kas tahate pussi mälestuseks kaasa võtta?“
Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas:
„Ei, ei! Mitte! See tuletab mulle meelde, et olen tahtnud tappa!“
„Õige,“ oli Indrek tüdrukuga nõus, „seda ei peaks inimesele kunagi meelde tuletama.“
„Eks ole,“ kinnitas Tiina, „inimene hakkab muidu uuesti tahtma.“
Indrek jäi pärani-silmi tüdrukule otsa vahtima, nii et see küsis kohkunult:
„Härra, ütlesin ma mingi rumaluse? Tegin ma teile haiget?“
„Te hakkate mulle juba kurja tegema,“ ütles Indrek.
Aga tüdruk ei saanud sellest midagi aru. Ta vahtis valusal pilgul Indrekule otsa ja ei liikunud paigalt.
„Ärge võtke minu sõnu nii väga südamesse,“ ütles Indrek viimaks. „Inimesed ei saa vist ilmas muidu, kui peavad üksteisele haiget tegema. Ja mida rohkem armastavad, seda rohkem teevad haiget.“
Nüüd puhkes tüdruk valusalt südamest nutma, nagu oleks Indrek talle ei tea kui palju haiget või ei tea kui suurt kurja teinud. Aga kui Tiina ei mõistnud esiteks Indrekut, siis nüüd ei saanud ka see tüdrukust põrmugi aru ja seisis nõutult nutja ees.
Ta ei teadnud isegi seda, millega teda lohutada. Nõnda jättis ta lõpuks tema nutu juurde, haaras noore kase ladva ja hakkas sinna tuusti keerama. Tiina kuulis lehtede kahinat, avas silmad, unustas nutu ja küsis:
„Härra, mis te teete? Milleks ilusa kasega nõnda?“
„Kui ma siin soos alles karjas käisin,“ seletas Indrek, „ja kui ma linnupesa leidsin, siis keerasin ma ikka sellised tuustid, sest nõnda leidsin linnupesa pärast uuesti üles. Aga selle tuusti alla mättasse pistan ma teie pussi, näete, siia. Kui tarvis, siis leiab ta siit uuesti üles, nagu linnupesagi.“
„Ei, ei, härra, mina ei taha teda leida, minul ei ole teda tarvis,“ tõrjus tüdruk. „Nüüd, kus ma tean, et süda on küljekontide all, ei, ei, härra!“
Indrek naeratas ja vajutas verejälgedega pussi kasejuurte alla üleni mättasse.
„Soo,“ lausus ta, „siit ei leia teda peale minu keegi. Vaadake ka teie hästi, kuhu ma ta panen, sest teda võib-olla tuleb ometi veel kord tarvis. Mitte teile, Tiina, rahustuge! Vaid teistele inimestele, kohtule võib-olla.“
„Issand, halasta!“ hüüdis Tiina, „aga siis saavad ju kõik teada, mis minuga siin juhtus.“
„Mis sinna parata,“ vastas Indrek. „Puss on siis asitõenduseks.“
„No nüüd ajate mulle hoopis hirmu peale, härra!“ hüüdis tüdruk õnnetult.
„Ärge enneaegu kartke,“ rahustas Indrek, „võib-olla jääb kõik niisama, sest meie vaikime. Sellele poisile ei tee ju ükski kohus midagi. Siinilmas on nõnda, et arutule antakse armu ja arukalt nõutakse aru iga teo eest. Hullu koera võib maha lüüa, hullu inimest ei löö jumalgi, tehku ta mistahes. Hullude ja loomade vastu peab kaastundlik olema. See on Aasiast, kus inimestega söödetakse kiskjaid ja sipelgaid, — mehed murdjatele, naised sipelgatele. Aga, jumala pärast, hoia, et sa ussikesele peale ei astu, siis ei saa sinu hing kunagi õndsaks! Nagu poleks inimenegi ainult ussikene! Üks ussike teisele ei halasta, pistab kinni, ei muud midagi, ainult inimene, see halastagu, niisuke ussike on tema Vargamäel ja mujal. Tema halastagu, sest et tema peale ei halasta keegi, kui tal on täis aru peas. Nõnda saavad jumalad ja inimesed asjast aru.“
„Kas siis jumal ka ei halasta?“ küsis Tiina.
„Mitte enne, kui oled röövel ja ripud ristipuus või võllas,“ vastas Indrek. Ja kui tüdruk talle arusaamatuses ning peaaegu kohkunult jäi otsa vahtima, lausus Indrek nagu endamisi: „Kust see poiss küll selle võttis, et teid ilusaks nimetada?“
„Härra, kas ma siis ei ole sugugi ilus?“ küsis Tiina.
„Küllap te juba olete,“ vastas Indrek oma asjade kallal kohmitsedes, ilma et oleks silmi tõstnud või pööranud. „Kõik tüdrukud on pisut ilusad, aga kust see poiss seda teadis, selles on küsimus. Kes talle seda ütles? Vargamäel ei või ainustki inimest olla, kes leiaks, et teie olete ilus tüdruk.“
Sellele oleks tahtnud Tiina väga vastu vaielda või vähemalt küsida, et mis see Oskar temast siis tahab, kui ta ei leia teda ilusagi olevat, aga ta ei söandanud. Sellepärast võis Indrek jätkata:
„Teie olete Vargamäe tarvis liiga nääpsuke, sellepärast ei või teie ka ilus olla. Üldse arvan mina: keegi pidi poisile teie ilu kiitma, ilma et ta ise teie ilu oleks uskunud.“
„Härra, teie teete mulle koledasti häbi,“ ütles tüdruk, aga Indrek ei võtnud seda kuuldavakski, vaid ajas oma mõtet edasi:
„Teid pidi poisile kiidetama mitte ilu pärast, vaid mõnel muul otstarbel, see on kindel. Teid kiideti selleks, et poissi teile kallale ajada, see on minu arvamus.“
„Aga nõnda on ju asi veel hullem,“ ütles tüdruk.
„Muidugi hullem,“ kinnitas Indrek, „aga kui see nõnda oleks, siis poleks kohtukäimist karta, asi jääks seks, mis ta on. Sest see, kes poissi takka kihutas, peaks kartma juurdlust — poiss võib tema välja anda. Nõnda et meil on ikkagi kõige targem puss mättasse jätta ja ise vaikida.“
„Perenaine saab ikkagi teada, kui ma nõnda koju lähen,“ ütles Tiina.
Muidugi, Mareti eest oli raske asja varjata, sellega pidi juba tahes või tahtmata leppima.
„Härra, palun, minge teie ees,“ ütles tüdruk, kui nad minema hakkasid, „ma ei taha, et te mind nõnda vaatate, nagu ma praegu olen.“
„Rumal tüdruk,“ vastas Indrek talle pool tõsiselt, pool naljatades, „kui te ise teaksite, kui kena te oma harukordses riietuses olete.“
Ütles ja hakkas minema, endal labidad kolisesid seljas. Aga Tiina läks üleni punaseks ja ta katsus maksku mis maksab Indreku jalajälgedesse astuda, hoidudes ise talle nii ligi, et kui see puuokste pärast oma labidad madalamale langetas, lõi ta nendega tüdrukule pähe.
„Saite palju haiget?“ küsis Indrek.
„Ei, härra,“ vastas tüdruk, „labidas tuli lapiti.“
„Te peate pisut kaugemale hoiduma,“ õpetas Indrek.
„Ma kardan,“ vastas tüdruk.
„Kas teil siis koera sabas ei ole?“ küsis Indrek.
„Ei, koera ei ole, ei tea, kuhu ta sai,“ seletas tüdruk.
„Nojah, tema on oma kohused sõprade vastu täitnud, nüüd võib ta karja juurde tagasi minna,“ ütles Indrek.
Aga kui nad jõudsid välja äärde kõvale maale, oli koer neil äkki kannul, ja kui Indrek silmad korraks temale lõi, pidi ta peaaegu labidad maha pillama: koeral oli puss peadpidi suus. Samal silmapilgul märkas seda ka Tiina ja ta kiljatas, nagu näeks ta viirastust.
„Mulla, anna puss siia,“ ütles Indrek koerale ja katsus talle läheneda, aga see ei andnud ligi.
„Katsuge, ehk saate teie talt pussi kätte,“ ütles Indrek.
„Mina ei või teda enam puutuda, see on jälk,“ ajas tüdruk vastu.
„Pole parata, ega me või siis koera lasta nõnda, puss suus, koju minna,“ käis Indrek peale.
Tüdruk kuulis lõpuks sõna ja hakkas koera kutsuma ning meelitama. See jäi seisma, liputas saba ja vahtis Tiinale otsa, ning kui see talle ligi astus, pööras ta lõuad pussiga pisut kõrvale ja urises tasakesi, nagu mõtleks ta seda keelda, ei teinud aga ometi takistust, kui tüdruk terariista tal suust võttis.
„Mis me temaga peame tegema?“ arutas Indrek. „Kuhu me ta paneme? Koju viia ma teda ei taha.“
„Pistke kivihunnikusse, sealt ei saa teda keegi kätte,“ ütles Tiina ja näitas kivivaremele, mis seisis aia ääres.
„Need kivid tehakse varsti aeda,“ vastas Indrek. „Ennem viskan ta vanasse linaleoauku.“
Aga kui ta seda mõtles teha, tekkis tal äkki kartus, et linaleoauku võidakse puhastama hakata ja siis tuleb puss ühes poriga uuesti päevavalgele. Sealsamas torkas talle silma kaheharuline kuusk ja harude vahel murdunud tüve umbes poole jala pikkune kuiv konts. Nüüd oli ta otsus kindel: ta viib pussi üles kuuseharude vahele. Ja siinsamas viskas ta labidad seljast maha, pistis paraja kivi tasku ja hakkas okslikule puule otsa ronima. Jõudnud harude juurde, ta võttis kivi taskust ja tagus sellega pussi terapidi üleni kuiva puukontsu sisse.
Labidaid maast uuesti selga võttes ta ütles:
„Soo, seal ta võib nüüd seista.“
„Aga kui kuusk maha võetakse,“ lausus Tiina.
Õige! Kuusk võidakse maha võtta. Palki temast küll ei saa, aga painepaku tegemiseks on ta nagu loodud. Indrek peatus silmapilguks. Vähe puudus, siis oleks ta uuesti kuuse otsa roninud ja pussi sealt maha toonud.