Tõde ja õigus V/XIX
XIX.
Kui Tiina koju ilmus, seljas Indreku kuub ja puusade ümber kleidinäru, jäi Maret talle imestunud, peaaegu kohkunud pilguga otsa vahtima, aga kui ta samal ajal Indrekut tüdruku seltsis nägi, tundis ta rinnas valusat pistet, sest ta kartis, et Tiina ja Indreku vahel on midagi juhtunud, mis võiks Oskarile piina valmistada, kes rippus kogu oma noore südamega tüdruku küljes. Ometi sai Maret oma emaliku helluse rahustuseks peagi kuulda, et Indreku ja Tiina vahel pole mingit vistart, ainult et tüdruk tuli selles kuues ja sellises riietuses mehe seltsis metsast koju. Ja olles kuulnud kogu loo ning vaikimisplaani, Maret ütles Tiinale:
„Ma tahtsin sind juba ammugi hoiatada, et mis sa jändad selle poisiga, ega sest head või tulla, poiss on krutskid täis nagu need teisedki, ja kui ei ole poiss ise, siis panevad teised talle krutskid sisse.“
„Seda minagi metsas ütlesin, et teised,“ rääkis Indrek.
„Kes neid teab,“ ütles Maret nüüd, „hea vemmal on see poisski.“
Aga sellest hoolimata, et Tiina, Indrek ja Maret vaikisid, hakkas Vargamäe ometi äkki kihama nagu sipelgapesa. Kõigepealt tõi Ott Orult teate, et sealt poiss olevat raskesti haavatult haige. Mis poisil just viga või kust ta oma haavad saanud, seda Ott ütles mitte teadvat. Kuid tema sõnu oli raske uskuda, sest ta hakkas Tiinat iseäraliku pilguga mõõtma — Tiina tundis, et ta mõõtis, nagu otsiks ta oma pilkudega vastust küsimusele, mille Indrek oli metsas esitanud, kui ta rääkis poisi ja Tiina verest. Mõne päeva pärast võis aru saada, et ka Elli hakkab Tiinat mõõtma eriliste pilkudega, mispärast pidi otsusele jõudma, et Ott on ka temale juba midagi rääkinud. Nõnda siis seisid teadmatuses veel Sass, vana Andres ja karjapoiss ning kogu neljajalgne Vargamäe pere, välja arvatud ainult Mulla, kes mäletas sedagi, kuhu Indrek pani pussi, sest ta käis mitu päeva tagantjärele kuuse all nuuskimas, nagu kardaks ta, et keegi võiks puu otsa pussile järele minna.
Varsti sai aga ka Sass asjast kuulda, kuigi ta õieti ei teadnud, mis asi see oli. Ta käis laadal ja seal oli Oru Karla tema juurde tulnud juttu ajama, kuigi seda polnud sündinud juba mitmel-setmel aastal, ja mitte sellepärast, et Karlal poleks jutt Sassiga sobinud, vaid et Sassil ei sobinud Karlaga. Sass arvas nimelt, et Karla ajab liiga pikka juttu, ajab tühja juttu. Tema räägib nagu põline Vargamäe peremees, kel aega küll. Aga Sass oli endine puusärgitegija ja tema ütles, et kui tema oleks tööpingi juures ajanud pikka peremehe juttu, siis oleksid kogu kihelkonna surnud jäänud matmata sel lihtsal põhjusel, et neil poleks olnud puusärke. Selle oma arusaamise jutu pikkusest oli Sass kaasa toonud ka Vargamäele ja nõnda ei sobinudki tal jutt Oru Karlaga. Aga laadal oli ta paari tuttava seltsis teinud endale pisikese laadapea, nagu ta ütles, ja sellepärast tahtis ta mitme aasta pärast kord jälle oma üleaedse juttu kuulata. Nõnda nad siis olidki laadaplatsi ääres rõõtsakil oma vankreil ja vestsid sõnnikuveost, heinateost, viljakasvust, piimahinnast, peekonist ja munadest. Need kõik olid viisakad asjad, ja Sass kahetses, et ta polnud pikale jutule õigel ajal lühikest lõppu teinud, sest siis oleks ehk kõik viisakaks jäänudki. Aga just ebaviisaka lõpu pärast Karla oli üldse naabermehega juttu otsinud, sest milleks viisaka jutuga üleaedse juurde tükkida, viisakat juttu võib teiste inimestegagi ajada. Sellepärast siis ei saanud õieti keegi aru ega pannud tähele, kuidas sõnad muutusid meeste suus kisklikeks ja laused nöökavaiks, nii et Oru Karlal oli lõpuks täieline õigus Mäe Sassile ütelda, et temast ei ole õiget peremeest Vargamäele, sest seal ei maksvat kahe lapsega jännata. Võtku vanast sauna Andresest eeskuju — Karla toonitas eriti sauna Andrest, nii et igaüks pidi taipama, kuidas vana Vargamäe Andres elab nüüd saunas.
„Kas sina oma isast oled eeskuju võtnud?“ küsis Sass.
„Ikka rohkem kui sina Andresest,“ vastas Karla. „Mul on üks poeg surnuaial, teine ühes kolme tütrega kodus, mis sa veel tahad?“
„Aga sul pole õiget pärijat,“ ütles Sass, sest ta teadis, et see oli Karla valusaim punkt.
„Mul ei saa ju olla,“ vastas Karla nüüd, „sa vead omale iga aasta linnast litasid koju, need tapavad mu pärijad ära.“
Sassile tuli see vastus nii ootamata, et hulgal ajal ei osanud ta musta ega valget lausuda, sest tema polnud vaidluses leidlik ega sõnakas mees. Pealegi, ta ei saanud põrmugi aru, millest Karla räägib. Sellepärast ütles ta viimaks:
„Kallis üleaedne, ei mina saa sust põrmugi aru, mis tapmisest sa räägid. Minu Tiina on aga nii korralik tüdruk, et annaks jumal sinule ja minule samasugused tütred.“
Neist sõnust järeldas Karla, et Sass nähtavasti teab Oti käikudest Oru aita, ja sellepärast tundis ta end veel rohkem puudutatuna ning ta tsuskas:
„Aidaku jumal sinu tütart, minu tütred on muidugi korralikud.“
„Mis jutud need niisukesed on?“ küsis Sass nüüd. „Ega me põle kusagil kõrtsis, vaid puhtal laadaplatsil jumala päikese ja tuule käes.“
„Anna jumalale laadalgi rahu,“ ütles Karla. „Ega sa puusärgile naelu sisse tao, et sa aina jumalat tülitad.“
Need olid Sassile kibedad sõnad, seda kibedamad, et nad olid teatud määral õigustatud. Sest Sass ei võtnud jumala nime mitte selleks suhu, et ta nii väga oleks teda arvestanud, vaid see oli tal ainult tühine harjumus endisest ajast, kus puusärgitellijad armastasid kuulda, et puusärgitegija tuletaks jumalat meelde, lootes seetõttu odavamat hinda ja tublimat tööd. Sellepärast siis, kui Sass oli kuulnud need kibedad sõnad, ei ütelnud ta enam midagi, hakkas ainult hobust korda seadma, et minekut teha.
„Noh, noh, mis see siis tähendab?“ küsis Oru Karla. „Nüüd, kus jutt meil just sobima hakkab, pistad sa punuma. Kas sa tõttad õige vaatama, kui sügavad augud minu poisil p…s on või?“
„Mis mina neist sinu poisi aukudest vaatan, eks sa ise vaata,“ ütles Sass, ilma et oleks nüüdki mõistnud, millest Karla räägib.
„Mina olen neid juba küllalt vaadand ja neile piiritust sisse kalland — klaasitäite kaupa, niisukesed on minu poisi augud.“
Need olid viimsed sõnad, mis Sass laadaplatsil Karlalt kuulis. Koju jõudnud, ta rääkis asjast kohe Maretile, et kuulda, kas ehk tema teab, mis niisukesed jutud tähendavad. Aga Maret ütles, et tema ei tea sellest midagi, ja see oli esimest korda, kus ta oma mehele lausa valetas. Süda valutas endal hirmsasti sees, aga valetas siiski, sest ta oli seda Indrekule ja Tiinale lubanud. Eriti ei tahtnud ta Tiinale antud sõna murda, sest Maret teadis, mis Tiina tema heaks teinud, ja uskus, et Tiina aitab ka tulevikus Elli järele valvata, kui seda peaks vaja olema. Pealegi lohutas Maret end sellega, et ega see vale kuigi kauaks püsima jää, sest varsti pole ehk Tiinal endalgi mõni teab kui suurt mõtet oma saladuse varjamiseks.
Sass hakkas kuuldud asjast juttu tegema ka teistega. Ott teadis lõpuks ütelda, et Oru poiss olla tõepoolest haavadega haige maas. Kus asi sündinud, tema ei teadvat, aga vististi soos, kuskil Jõessaare kandis. Nüüd küsiti ka karjapoisilt ja Indrekult, kas nemad pole midagi kuulnud. Aga ei, Indrek ei teadnud midagi. Ainult karjapoiss ütles, et tema kuulnud kord õhtu eel Jõessaare poolt — tema olnud loomadega Hallikivimäe juures — nagu mingit karjumist või hüüdmist. Seda kuulnud ka Mulla ja pistnud ajades sinnapoole ning polegi pärast enam karja juurde tagasi tulnud.
„Mis hull lugu see siis on juhtund, et temaga kuidagi otsa peale ei saa?“ rääkis Sass ja murdis oma pead, tehes asjast juttu siin ja seal. Et teised võisid tema eest midagi varjata, seda ta uskus, aga et seda tegi ka Maret, see mõte ei mahtunud talle kuidagi pähe. Maretile endalegi ei mahtunud see mõte kuigi kauaks pähe ja sellepärast ütles ta lõpuks Tiinale ning Indrekule, et tehku nad mistahes, aga tema peab asjast oma vanamehele rääkima. Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada, aga temagi saladuspitseri all, sest Maret seletas:
„Parem on, kui asi niipea Oskari kõrvu ei puudu, sest muidu ei tea, mis see oma ägeda loomuga teeb.“
Sellega nõustus ka Sass. Aga vanemate kartus oma poja pärast oli üsna ilmaaegne, sest tema oli asjast omal viisil teada saanud, pealegi veel mõni päev varem kui isa. Tema läks ühel õhtul hobust kopli viima ja tegi seal väikese ringi, et vaadata, kas aed igal pool korras. Kui ta nõnda jõudis piiriaia äärde, seisis seal teispere Helene, nagu oleks ta meelega siin oodanud või isegi siia ette joosnud, seisis ja ütles Oskarile lahkesti „tere õhtust!“ Muidugi võttis Oskar tervise sama lahkesti vastu ja jäi peatuma.
„Miks te enam kunagi pidudel ei käi?“ küsis Helene.
„Väsind, ei jäksa,“ vastas Oskar.
„Küll olete teie naljakas,“ naeris tüdruk.
„Kuis nii naljakas?“ küsis poiss.
„Teie ja väsind,“ vastas tüdruk. „Mis siis mina pean tegema?“
„Kas teie ei ole siis väsind?“
„Ei ole! Ma võiks kas või iga õhtu tantsida, kui aga oleks, kellega.“
„Nii et hakkame kohe peale?“ küsis poiss naljatades.
„Aed on vahel,“ naeris tüdruk vastu ja, arvates, et sellest sissejuhatuseks aitab, pööras jutu inimesile ning ütles lõpuks, et Tiina olevat kena tüdruk.
„Arvate?“ küsis Oskar ootama jäädes, et mis edasi tuleb, sest ega sellega võinud leppida.
„Väga kena,“ kiitis Helene, „aga kas ta ei ole hirmus kuri?“
„Miks nii?“ küsis Oskar.
„Ma ei tea muud midagi, kui et ta on koera meie poisile kallale ajand, poiss on nüüd kodus haige maas.“
See torkas Oskarit kõige hellemasse kohta. Ta unustas isegi küsimast, millal, kus või miks see on sündinud, ütles ainult, et tema tahab seda järele kuulata, ja jättis head õhtut. Suure ajuga kodu poole minnes oli tal ometi aega asja üle järele mõtelda ja sellepärast jõudis ta pärale palju rahulikumalt, nii et oli juba võimalik silmapilku ja paika valida, kus Tiinaga asjast rääkida. Aga tüdruk mõistis kohe, et Oskar ei tea asjast kuigi palju ja sellepärast vaikis ta võimalikult kõik surnuks.
„Kus see oli?“ küsis Oskar.
„Jõessaare all,“ vastas tüdruk.
„Mis te sinna otsisite?“
„Ma tulin ju sel õhtul üksi enne koju.“
„Milleks siis sealtkaudu?“
Jah, see’p see oligi see küsimus, milleks Tiina tuli tol korral mööda seda taliteed koju? Tüdruk ei teadnud muud vastata, kui et tal tuli äkki mõte, tuli niisuke tahtmine. Aga poiss nõudis, miks.
„Ma kartsin Eedit,“ ütles tüdruk viimaks.
„Ja seal ei kartnud?“
„Ma mõtlesin, et ta seal ei tea mind oodata,“
„Kust te üldse mõttele tulite, et ta teid ootab?“
„Ma olin teda teise tee ääres piilumas näind, sellepärast.“
„Ja miks te sellest minule ei öelnud?“
„Ei tahtnud, sest ega ma siis veel kartnud, aga sel päeval tuli mõte ja siis hakkasin kartma ning nõnda läksingi sealt, et kui midagi juhtub, siis seal on meie koer ja ka härra lähemal, kuulevad ehk, kui ma hüüan. Ja Mulla kuuliski, kui ma hüüdsin.“
„Aga kust siis poiss teadis sinna tulla, kui ta teise tee ääres piilus?“ küsis Oskar.
„Ma ei tea,“ vastas tüdruk. „Tähendab ta ei oodand seal, ta ehk piilus jõe ääres padrikus ja tuli sealt kohe mulle järele, nii et ka teisel teel oleks ta mu kätte saand, ainult seal poleks Mullat olnd, ta poleks mu häält kuulnd.“
Tiina isegi hakkas lõpuks oma valede ja oletuste joru uskuma, aga Oskar ei uskunud. Ta poleks ehk siiski uskunud, kui tüdruk oleks ütelnud, et ta läks vaatama, kui kaugele Indrek oma kraaviga on jõudnud. Iseasi, kui tüdruk oleks lausa välja pahvatanud, et ta läks seda teed Indreku pärast, jah, siis ehk poiss oleks uskunud. Aga nüüd ta kahtlustas tüdrukut isegi teadmata, milles. Ta pidas peaaegu võimalikuks, et tüdruk läks mööda suurt taliteed ringi teispere poisi kutsel, kuigi ta ei osanud seletada, miks ta seda pidi tegema.
„Teil võib õigus olla, aga mina teid täna ei usu,“ ütles Oskar lõpuks. „Mina ei saa üldse aru, mis on teil tegemist selle poisiga? Mis misjonitööd teie tema kallal teete? Mille pärast tema teile meeldib?“
„Ega ta ei meeldi ju,“ vaidles tüdruk vastu.
„Milleks te siis temaga kogu aeg püüate juttu ajada?“
„Mul oli tast kahju,“ ütles tüdruk.
„Aga milleks te talle siis koera kallale ajasite?“ küsis poiss.
„Ega ma ajand, koer läks ise, kui poiss mulle teed ei and ja ma hüüdsin,“ seletas tüdruk. „Pärast ma küll keelasin Mullat, aga see ei kuuland. Nõnda tuli see kõik. Mulla süü on see, mina ei saand midagi parata. Poiss jooksis karjudes ees, koer järele ja kiskus, mina seisin teel ja nutsin. Ning siis tulin ma koju ja muud ma ei tea!“
Ühe sõnaga — lugu oli hoopis lihtis ja tühine, keeruliseks läks ta ainult sellepärast, et Mulla poissi põrmugi ei või kannatada, ja kui sai kord kiskumishoosse, siis kiskus ühtesoodu edasi, nii et poiss haliseb nüüd maas ja isa valab piiritust talle haavadesse, et need halvaks ei läheks. Lõpuks ometi hakkas Oskar kogu kremplist aru saama.
Aga Otil oli asjast hoopis teine taip. Kui tema rääkis sellest Ellile, lõpetas ta:
„Vahva tüdruk! Kui see ükskord mehele läheb, võib ta oma vanamehel kas või soolikad pussiga maha lasta. Ja sügisel lammaste ning sigade tapmise ajal, siis vanamees hoiab verepütti ja eit muudkui laseb pussi välkuda.“
„Niisukest naist oleks nii mõnelegi mehele vaja,“ ütles Elli, kes tundis end puudutatuna, et Ott Tiinast nii suure hooga rääkis.
„Minule mitte,“ vastas Ott, „sest kui naine hakkaks mind nüpeldamagi, siis teeks ma jäädavalt sääred. Milleks kodus kakelda, selleks on kõrtsis ja külavahel ruumi küll.“
Kõige asjalikumalt mõtles ehk asjast Sass, sest kui ta oli teda paar päeva endamisi seedinud, siis ütles ta Maretile:
„Tüdrukul oli õnn, et koer appi jõudis, muidu oleks poiss teise ehk lõpuks ära narrind. Ja mis sa hulluga teed! Löö maha, ei muud midagi, aga seda ka ei tohi. Või mis seegi aitab, kui oled narritud. Ja mis lapse sa niisukeselt saad, seda ka ei tea.“
„Ega mädandit tea, laps oleks teisel ehk terve,“ arvas Maret.
Sass ja Maret rääkisid seda kui kaks vanainimest ja neid polnud kellegi kõrv pealt kuulamas, aga ometi pidi sellest kuulma ka Indrek, kes kaevas soos kraavi, mille ots ulatus juba Jõessaare alla. Indrek pidi seda kuulma hoopis teisest suust — vana Oru Pearu enda suust.
Olid parajasti suvelõpu viimsed palavad päevad — niinimetatud rukkilõikuse kuumus. Ei olnud pilvelajukest kogu taevas ega tundnud muud tuuleõhku kui seda leitsakut, mis tõusis maast, kui lähendasid näo sellele. Inimestel voolas töö juures higi ojana. Hobused tõmbusid aiste vahel vahtu, kui vedu oli pisutki kõvem. Karjapoiss oli loomadega hädas, sest need kippusid kaua aja tagant kord jälle kiini jooksma. Mullikad käisid aina, sabad pooles vinnas, ja kuulasid kiilide laulu, et kihutada parajal silmapilgul tihnikusse. Koerad käisid end aeg-ajalt sogases kraavivees kastmas. Varblasedki seisid sirelipõõsastes, tiivad losakil, nokad laiali, nagu laseksid nad liigset auru välja. Kõike seda ümbritses õhk, mis virvendas põldude kohal ja aedade vahel, nagu oleks ta täis kevadist õietolmu.
Ühel sellisel päeval vana Oru Pearu tuligi kepi najal Jõessaare alla Indreku juurde. Kui see imestust avaldas, kuidas ta küll nii kaugele saanud, vastas Pearu mättal istet võttes:
„Kuumus on nii suur, et usski tõuseb mättal püsti, eks ta siis minusugusegi kontsu luid-liikmeid üles sulata.“ Ja kui Indrek sellepeale kohe midagi ei vastanud, jätkas vanamees: „Tulin sind vuatama, Indrek. Kuulen teistelt juba ammugi, et sina kaevad nüüd Vargamäe soos kruavi, ja ootan, et tuled viimaks ka mind vana mulda vuatama, aga sina ei tule. Noh, siis tulin mina. Näe, jalad andsid viimasel ajal nagu natuke järele. Mini ütleb, see tulla suurest palavusest, aga mina arvan, et küll see tuleb sellest, kellest vanadele niisukesed asjad ikka tulevad. Minu isale tuli ka nõnda, ning siis tuli varsti surm. Surm on see, kes paneb vanainimesele uuesti hinge sisse, surm on see, kes teeb meid jälle nooreks. Surm istub juba ihuliikmeis ja paneb need väntama. Aga ega surmgi pole nii kange, et ta suaks minusuguse mulla Jõessaare, kui mul poleks Karla abiks olnd; surm ja poeg Karla kahekesi, need tõid mu siia, et ma näeks oma ihusilmaga enne surma, kudas sina, Indrek, nüüd Vargamäe soos kruavi kaevad. Jah, Eessuke ole meile armuline,“ ohkas Pearu, „aga siinilmas ei lähe ka midagi sedasi, nagu inimene mõtleb. Viimaks on ometi sinu isal, sel vanal kangel Mäe Andresel, kes elab nüüd saunas nagu sinagi, jah, viimaks on ehk temal ometi õigus, kui ta ütles: inimene mõtleb, jumal juhib. Sest mina mõtlesin ikka alati, et sinust, Indrek, suab hobusevaras…“
„Kas sa ikka tõesti seda mõtlesid, teispere isa?“ küsis Indrek.
„Just nii tõesti, kui sina istud praegu minu ees ja ütled mulle ikka veel teisepere isa,“ kinnitas Pearu oma väriseva lõuaga ja püüdis oma kustunud silmadega Indrekule teravalt otsa vaadata. „Sa oled ikka mind teisepere isaks nimetand ja ei ole mitte teind, nagu teevad teised. Ja siis ma mõtlesin, et mis mees sinust kua suab, kui sa ei ole nagu teised. Ei miski mees, vaid hobusevaras. Aga sina ära pane mulle seda pahaks, sest mina olen vana muld ja mullal pole inimese aru. Sa lõikad teda labidaga, aga ta ei karju, sa ajad ta hunnikusse, aga ta ei pane vastu, kuid inimene karjub ja paneb vastu. Inimene himustab. Ja mina himustasin, Indrek, et sinust suaks hobusevaras.“
„Miks nii?“ küsis Indrek naerdes.
„Sa oled vana Mäe Andrese poeg, sellepärast, sa olid minu vingamehe poeg Vargamäel. Aga nüüd ma enam seda ei himusta, sest ma olen ära näind, et inimese himud on tühjad. Mina himustasin, aga sina tulid Vargamäele ja hakkasid kruavi kaevama ning, Eessuke õnnistagu sinu kätetööd, et sinust pole suand hobusevarast. Aga kas siis mujal kuskil enam kruavitööd ei olnd, et pidid just Vargamäele minu ja oma vana isa silma alla tulema? Kas sa ei mõelnd enne oma südames, mis sina sellega vana Andresele teed, kes elab nagu hunt üksinda saunas? Tema mõtles ju sinust kirikuõpetaja suada, kes tuleb Vargamäele tõde ja õigust kuulutama. Mis ütleb tema vana süda sees, kui ta näeb, et sina ei ütle mitte jutlust kantslis, vaid Vargamäe kruavis?“
„Teispere isa, sa ju ise ütlesid ennist: inimene mõtleb, kuid jumal juhib,“ vastas Indrek.
„Jah, Indrek,“ lausus Pearu alistunult, „nii see on. Ka sinu isa mõtlemised ja himustamised on tühjaks suand, meie mõlemad, need kaks kanget Vargamäe vanameest, oleme tühja eland ja prosessind, sest meie rehnutipidamised ei ole piisand vägede Jehoova ees. Ja sinugi mõtlemised ja rehnutipidamised ei ole piisand, Indrek, sest ega sa muidu poleks tulnd siia Vargamäe soosse õndsa sauna Madise asemele, ainult et sinul olla külmaga kummist searega suapad jalas, vana sauna Madis aga löristas pastlaid, needki lapp lapi peal, nagu oleks teine jala alla hakand ehitama puabelitorni. Jah, ka sina, Indrek, pole suand seda, mis tahtis su isa või mis tahtsid ise. Nagu minu kõrvu puutus, sinul, Indrek, läind naistega asjad sassi, nii et naiste pärast sa siis oledki siin Vargamäe soos.“
„Nõnda see kuulukse olevat,“ lausus Indrek, nagu oleks jutt kellestki kolmandast.
„Nõnda see kuulukse neh,“ kinnitas Pearu mõttes ja kratsis kõrvatagust, kus rippusid harvad hallid karvaudemed mütsiloti alt. „Naistest see inimese häda ilma tulnd ja ega ta enne naisi kaogi. Naine on nagu piip või piiritus mehe suus ja sisikonnas: teeb vaeva, paneb ägisema, aga lahti temast raipest ei sua. Vahel tuleb patu mõte, et kas sealilmaski mees eideta lepib. Ja see on muast madalast nõnda — piip ja piiritus ning naine. Jumal ei anna igakord mehele täit arugi, aga naisehimu — selle annab ta ikka, seda andmata ei jäta, nagu tahaks ta öelda: vuata, inimene, naisehimu on sinu aru. Nõnda mõtlen ma vahel, kui vuatan endi poissi, Karla poega, nagu ise tead, Indrek. Mõtlen, et ehk ei sua ükski mees muidu täit aru pähe, kui peab minema naise juurde, nii et mehe aru oleks nagu naise käes, ja et kui meie poiss suaks naise juurde, siis ka temal tuleks täis aru pähe, hakkaks natuke-huaval tulema, kui järsku ei tule, sest aru ei tule ju ühelgi inimesel järsku. Mina isegi arvan, et minul on alles nüüd täis mehe aru peas, aga teised ütlevad, et mul olla praegu see aru, mis mul enne oli purjus peaga. Nõnda on inimese ja tema aruga, nõnda ka meie poisiga, sest ka tema on inimene Issanda ees, ehk küll jumal pole talle täit aru veel and. Aga ta võib veel anda, võib anda naiste käe läbi, ainult naised on temaga kurjad…“
„Poiss tikub naistele kallale, sellepärast,“ ütles Indrek vahele.
„Poiss tahab naistelt oma aru kätte suada, mis jumal sinna tema jaoks tallele pand,“ hüüdis Pearu, nagu usuks ta ise oma sõnu.
„Kuule, teispere isa,“ rääkis Indrek nüüd lihtsalt ja südamlikult, „kas ehk sina ütlesid Eedile, et meie Tiina on ilus tüdruk?“
Vanamees nagu võpatas, aga vastas siiski kohe:
„Mitte mina Eedile, vaid Eedi minule. Poiss haliseb kevadest suati, et teisepere Tiina on ilus tüdruk, Tiina on ilus tüdruk. Sestsuati kipub ta ka õdedega muadlema, et kui tarvis on, siis mõistaks ka Tiinaga muadelda, nii et rammu katsuda. Ja kui minu vanad silmad seda kõike nägid ja kõrvad kuulsid, siis jäin ma aru pidama ja mõtlesin: mis tüdruk see teisepere Tiina õige on? mis lapsi tema on, linna- või mualapsi? miks on ta meie poisi meelest nii ilus?“
„Tiina ei ole ju sugugi ilus,“ ütles Indrek.
„Seda olen minagi oma tüdrukutelt kuulnd, et pole sugugi ilus,“ kinnitas ka Pearu Indreku sõnu, „aga seda rohkem pani see mind aru pidama ja mõtlema, et miks on ta siis poisi meelest ilus, kui ta pole ilus?“
„Poiss on rumal,“ ütles Indrek.
„Hea küll, et poiss on rumal, aga Ellit pole ta ilusaks pidand, Juulit ja Helenet pole ka pidand, aga Tiinat peab, ühtegi teist ei pea,“ rääkis Pearu. „Aga mis rumalus see siis on, kui ainult Tiina on tema meelest ilus? Sellepärast olen mina oma vanas peas mõelnd ja arvand, et ehk on jumal selle tüdruku kätte and meie poisi mehearu, ehk on meie poisi mehemeel selle tüdruku rindade all rüpes, nõnda mõtlesin mina. Ja siis ma mõtlesin veel, et poisist endast pole Vargamäele peremeest ja nõnda polegi Orul õiget pärijat, sest Karla teine poeg on surnuaial ja kolmat pole tal oma eide ihust enam loota. Nõnda ma siis mõtlesingi, et mis oleks, kui selle tüdruku rüpes, selle linna pussitaja rüpes oleks meie poisi õige mehearu, niiöelda mehemeel, või kui ei ole seda, siis Oru koha pärija, sest poisist endast ei sua ehk ilmaski õiget peremeest, aga tema pojast suab, kui see on sigitatud jumalast ära valitsetud naisega, ning mina hakkasin mõtlema, et see pussitaja Tiina ongi see jumalast ära valitsetud naine, kes peab suama Oru peremehe emaks, ja temal peavad kõik õigused olema, mis ühel jumalast äravalitsetud emal olema peavad. Nõnda mõtlesin mina, kui ma nägin ja kuulsin, kuidas Tiina läks meie poisi meelest aina ilusamaks, nii et ta hakkas teda kui mees himustama. Nõnda see siis sündiski kõik siin Jõessaare all talitee ääres, nagu sa seda isegi tead, sest sa tulid asjale peale ja nägid, kuidas koer lõhkus meie poisi püksa ja reisi. Aga enne oli tüdruk lõhkund neid pussiga, niisuke on see naine, kelle rüppe jumal on peitnud meie poisi mehemeele ja Oru koha pärija. Ja usu või ära usu, Indrek, aga poiss haliseb ka nüüd hommikust õhtuni, et Tiina on ilus tüdruk, ja mina arvan, ta ei ole oma verega aru mitte kaotand, vaid juurde suand. Poiss tundis tüdruku ihu ja tema mehemeel hakkas liikuma, nõnda paistab see mulle. Sellepärast tulingi ma nüüd sinu käest küsima ja sinu nõu kuulama, mis peab poisiga tegema, kui tüdruk on pärast pussitamistki tema meelest ilus, ja kas ei suaks kuidagi nõnda, et see ilus tüdruk hakkaks poisi mehemeele aposliks ning Oru pärija emaks, nagu jumal seda oma seaduses ära mearand. Nagu kuulukse, tüdruk on sinu juures teenind, nii et sina tead, kes ja mis ta on, ja sellepärast ma tulingi sinuga juttu ajama ja aru pidama oma poisi ja ta ilusa tüdruku pärast.“
„Tähendab, teispere isa, sina tahaksid Tiinat endi poisile naiseks?“ küsis Indrek.
„Kas naiseks või muidu nõnda, et näeks, mis jumal on selle tüdruku rüppe meie poisi heaks tallele pand,“ vastas Pearu. „Seda võiks igapidi seada, nii et see oleks õieti seatud ja ei oleks tüdrukul miskit nurisemist ega reakimist. Ja poissi ärgu ta enam kartku, sest poiss kardab nüüd teda, poiss kardab tüdruku kanget vaimu ja verd, sest tüdrukul on kange vaim ja veri… Nõnda mõtlesin mina, kui tulin sinu juurde, Indrek, kes sa villid nüüd muda Vargamäe kruavist kaldale, mõtlesin, et sinul on omal naistega linnas tegu olnd ja et Tiina kuulukse ka linnalapsi olema, sellepärast siis ehk tead, kust otsast niisuksega peale hakata, kes võib pussiga sopsida poissi.“
Aga Indrekki ei teadnud, kust otsast sellise pussikangelasega peale hakata, kahjuks ei teadnud. Siiski, ta lubas kuulata, ta lubas isegi tüdrukule südame peale panna. Aga ta kahtles, kas sest midagi välja tuleb, sest tema polnud osanud omagi naisega õiget lahendust leida ja ometi oli seal asi nähtavasti hoopis lihtsam kui siin.
„Naistega peab kunskoppi,“ arvas Pearu, „naistele meeldib, et oleks kunskoppi, ja kui kord kõik käes, küll siis juba lepivad.“
„Jah, naistega peab kunskoppi,“ kordas Indrek, „nendega peab väga kunskoppi.“
Ning pealegi pidi seda kiiresti toimetama, Pearul polnud aega oodata, sest tema oli vana, tema tahtis oma asjad ühele poole saada, tema tahtis Orule pärijat.