Tõde ja õigus V/XII
XII.
Järgmisel hommikul Tiina oli aegsasti jalul ja hakkas talitama, nagu oleks õhtul keegi talle ütelnud, mis ta tegema peab. Ta läks ämbriga kaevule, kus polnud vinna ega kooku, pumbast rääkimata, vaid kus rakkeil seisis pikk konks veevõtmiseks. Kui ta sellega natukene aega oli kolistanud ja udinud, tuli ta tuppa tagasi ja ütles kaeblikult:
„Härra, ma tahtsin vett võtta, aga ämber läks kaevu.“
„Muidugi läheb selle konksuga kaevu, kui ei oska võtta,“ vastas Indrek. „Miks te ämbrit kinni ei sidunud?“
„Mis nüüd saab?“ küsis Tiina peaaegu hirmunult.
„Peab ämbri välja võtma, mis muud,“ ütles Indrek ja läks kaevule, kus põlvitas rakkeile ja hakkas konksuga ämbrisanga püüdma, kuni ta selle kätte sai.
„Soo, nüüd ma tean, kuidas maal peab ämbrit kaevust püüdma,“ ütles Tiina, kes oli kogu toimingut kummargil kaevurakkeil jälginud, nagu oleks ka temast seal kuidagi abi.
„Pole tähtis, et te oskate ämbrit kaevust püüda,“ ütles Indrek, „vaid peate oskama nõnda vett võtta, et ämber kaevu ei lähe.“
„Kas härra õe juures on ka niisuke kaev?“ küsis Tiina.
„Hullem,“ ütles Indrek, „palju hullem.“
„Mis seal siis veel on?!“ hüüdis Tiina kohkunult.
„Küllap näete, kui sinna saate,“ ütles Indrek, võttis veeämbri ja läks toa poole.
„Härra, lubage, et mina,“ rääkis Tiina ja haaras ämbrisangast kinni, nagu tahaks ta selle Indreku käest ära kiskuda. Aga see ei mõtelnudki ämbrist loobuda, vaid ütles:
„Siin pole mingit härrat, siin on ainult sauna Indrek.“
Aga ka Tiina ei lasknud enam ämbrisanga peost. Nõnda läksid nad kahekesi kõrvu veeämbriga, nagu oleks see äkki nii raskeks muutunud, et üks ei jaksa teda enam kanda. Samal ajal Tiina rääkis:
„Ei, härra, minule olete ja jääte härraks, elage linnas või maal saunas.“
Toas tuld tehes Tiina läkastas suitsu käes ja käis vesiste silmadega, aga ta võttis seda lihtsa paratamatusena, nagu ei võikski see teisiti olla. Ta õppis peagi tõsiasja tundma, et saunas on kasulik küürakas olla, sest niikuinii pead suitsu pärast kõveras käima. Kui ta küsis Indrekult, mis toitu ta peab valmistama, sai ta vastuseks, et peab koorega kartuleid keetma. Seda siis Tiina tegigi ja murdis pead, mis veel tuleb. Aga nagu pärast selgus, ei tulnud midagi, mis oleks nõudnud valmistamist. Tiina vihjas suitsusingile, mida ta eile õhtul nii-öelda omapead küpsetanud, aga Indrek ütles, et selle küpsetamine on töö- ja toiduraisk. Toorelt paar kildu lõigata, seda võib, aga ka mitte alati, sest sissetulekud ei luba. Peaasi — lihtsus! Tükk leiba, kartuleid, silku või heeringat, piima, vahetevahel pisut võid — sellest aitab, peab aitama! Töö lihtne, toit lihtne. On töö raske, siis söö kas või puupulki ja kive sisse, ikka seedib ära, nõnda arvas Indrek praegu ja katsus sellekohaselt elada.
Maret oli tahtnud talle lõunaks kraavile midagi järele saata, aga Indrek leppis lõpuks ainult sellega, et saadetagu õhtuks sauna juurde. Nõnda see oli siis jäänudki tänapäevani. Aga hommikuti Elli tuli piimapudeliga, selle Indrek võttis kraavile kaasa. Täna hommikul sauna juurest tagasi tulnud, Elli ütles emale:
„All on seda moodi, nagu ei lähekski see tüdruk enam ära.“
„Ei või olla, mis see onu ta tegema paneb,“ vastas Maret. „Ega ta teda kraavile saa kaasa võtta. Ta käis ju sügisel ka, onu tahab ju ometi teada, mis linnas lastega sünnib.“
„Aga miks ta siis asjad kaasa on toonud?“ küsis Elli. „Tal oli eile ju suur pamp seljas, kui ta tuli. Ja saunas oli kõik tehtud, kui mina sinna läksin, andsin ainult piimapudeli ära ja tulin.“
See pani Maretigi pisut mõtlema. Temal tõusid äkki erilised kahtlused Tiina suhtes: temal tõusid naiselikud kahtlused teise naise suhtes, kes tuleb juba teist korda linnast maale. Ja tahtmatult viirastusid talle venna abielulised viperused ning tema vabatahtlik sunnitöö Vargamäe soos. Kas need asjad ehk ei ole kuidagi ühenduses selle naisega, kes viibib praegu all saunas?
„Küllap pärast kuuleb, mis selle inimesega on,“ ütles Maret viimaks tütrele, lootes vanaisalt lähemaid teateid. Kuid asi lahenes veel lihtsamalt. Ei võtnud pikka aega, kui juba see kahtlustatud inimene tuli ise alt saunast üles ja jutustas Maretile, nii et iga teinegi võis pealt kuulata, kuidas temaga õieti lood on. Jutustas, kuis temale siin meeldib ja kuis ta tahaks siia jääda, aga ei ole kohta ega teenistust; kuis ta härrat — Tiina nimetas Indrekut ainult nõnda — palunud, et see teda oma õele soovitaks, ja kuis ning miks see seda mitte ei tee, ainult niipalju on lubanud ütelda, et tema, Tiina, on korralik ja tubli tüdruk. Ja nüüd Tiina tulnud hea õnne peale ise kuulama, kas härra õde teda ehk ometi enda juurde ei võta, mõneks ajaks proovilegi, kui mitte muidu. Tõsi jutt, perenaine võtku proovile ja ütelgu pärast, millist palka ta võib maksta. Tiina võib ka vähema palgaga, eriti alguses, sest tema teeniks hea meelega, kui mitte härra enda, siis ometi härra õegi juures.
Tiina jutustas ja seletas kogu asja nii lihtsalt ning kuidagi kohtlaselt ja naljakalt, et ta võitis Mareti südame kohe. Samuti ta meeldis Ellile, kes käis salajas emale peale, et see Tiina ära kaupleks. Aga Maret ei tahtnud seda ometi muidu teha, kui mõtles enne Sassiga aru pidada, sest suvine tegemine puutub rohkem välist kui tubast tööd, seega rohkem peremeest kui perenaist. Kuna Sass kündis parajasti toatagusel väljal, siis mindi sinna. Peremehele ei torganud võõras tulijas midagi muud erilist silma kui aga tema kõnnak, mis oli nagu teissugune kui muudel inimestel. Et aga Sassil endal teine jalg vigane, siis oleks naeruväärt olnud tüdruku kõnnakule rõhku panna. Ainult „kleenuke“ kont, see tegi pisut muret, ja tööoskus, sest mis palka sa inimesele lubad, kui sa ei tea, mis ta heinakaarel teeb. Kuna aga viimaseil aastail üldse pidi juhuslikkude tööjõududega leppima, siis riskeeris peremees ka siin.
„Kui kaua te Indreku juures teenisite?“ küsis Sass viimaks, et üldse midagi küsida.
„Härra juures olin üle kahe aasta, peremees,“ vastas Tiina.
„Ja saite toime?“
„Sain toime,“ kinnitas Tiina. „Härra lubas teile öelda, kui küsite, et ma olen korralik ja tubli tüdruk. Linnas ma saagisin ja lõhkusin puidki.“
„Kui vana te olete?“
„Kakskümmend viis juba täis,“ vastas Tiina punastudes, nagu oleks niipalju aastaid häbiasi.
„Ei mina teid nii vanaks võind pidada,“ ütles Sass.
„Mina ka pidasin teid palju nooremaks,“ ütles Maret. „Mina lugesin teid nii Elli kilda — see on varssi kaheksateistkümnene.“
Sellega õieti see „peretellimine“ lõppeski — piltlikult öeldud, hambasse vaatamisega, nagu oleks inimene pisut hobuse tõugu loom. Põllult tagasi jõudnud, ema ütles Ellile:
„Siin ta on, see sinu abi, ära pärast nurise. Tahtsid — said!“
„Kas Elli siis tahtis mind?“ küsis Tiina.
„Ajas kui hull peale, et — ema, võta see, võta ära!“ rääkis Maret.
„Minule Elli meeldis eile ka kohe,“ ütles Tiina.
„Noh, siis katsuge, et läbi saate, nii et mossitamist ei tule,“ rääkis Maret. „Mineval suvel oli alatine häda, ei sobinud teised.“
„Küll meie juba sobime, perenaine, ma ei kardagi,“ kinnitas Tiina ja vaatas Ellile naeratades otsa, kes vastas sellesamaga, nagu oleksid mõlemad leidnud korraga otsitud õnne.
„Noh, mis siis muud, kui minge tooge oma asjad alt üles,“ ütles Maret.
„Ega mul olegi suurt midagi tuua, jätsin enamasti kõik linna, ei jõudnud ju seljas kanda,“ seletas Tiina ja läks mäelt sauna poole, nagu oleks tal kümme paari jalgu all.
Sauna uksed olid lahti, aga kodus polnud kedagi. Tiina võttis oma pambu ja lahtised riided ning läks, ilma et oleks võinud kellelegi ütelda, kuhu või millal. Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. Indrekul oli kogu asi südame peal ja tema küsis õhtul koju tulles isalt kohe:
„Kuhu Tiina oma pambuga läks?“
„Ei mina tea sellest midagi,“ vastas isa. „Mina pole teda sestsaadik silma saand, kui ta ennist üles läks kohta kauplema. Ju ta vist siis koha kätte sai.“
„Ma mõtlesin, et tulevad minu käest enne järele kuulama,“ lausus Indrek.
„Mis seal veel kuulata, kui inimene nii kaua majas olnd,“ vastas isa. „Tuuakse iga kevade linnast uued, kust kohalt sa neid nüüdsel ajal järele kuulad.“
Aga Indrek oleks ometi tahtnud, et Maret oleks temaga enne rääkinud, kui ta Tiinaga kauba kindlaks tegi. Ja talle tundus endale praegu, et kui Maret oleks seda teinud, siis tema, Indrek, oleks talle nõu andnud Tiinat mitte võtta. Milleks Indrek sellist nõu tahtis anda, seda ta ei teadnud, aga ta tundis ometi, et ta nõnda oleks talitanud. On aga Tiina juba kohal ja kaup kindel, siis olgu, Indrek vahele segama ei lähe, seda mitte.
Ei võtnud kuigi palju aega, kui Tiina ise teatega uksest sisse astus, et temal koht käes ja kaup kindel. Ta jäi nähtavasti ootama, mis Indrek vastab, ja kui see vaikis, nagu ei huvitaks see teade teda põrmugi, taganes tüdruk ukse juurde ja ütles tasakesi ning nukralt:
„Härra, teile ei meeldi, et ma koha sain. Te olete sellepärast minu peale pahane.“
„Ei, Tiina,“ vastas Indrek, „ma olen ainult väsinud.“
Aga kui Tiina tühjade toidunõudega alt üles läks, oli endine hüplev rõõm nagu peoga võetud ja süda muutus valusaks ning raskeks. Ja ta otsustas võimalikult harva sauna juurde minna, sest võib-olla Indrek kardab, et Tiina hakkab nüüd iga päev teda tülitamas käima, ja sellepärast ongi ta nii tusane. Aga ei, Tiina ei tee seda, Tiinal ei ole tarvis, sest temal on sellestki küll, et ta võis jääda siia.
Oma nukrusele ja südamevalule vaatamata tundis ta ometi, kuidas kogu keha täidab peaaegu õnnejoovastus. Ja mis tähendab elus südamevalu, kui oled õnnelik? Õnn on selline imelik asi, et tema ei tulegi ilma nukruse ja valuta, seda on Tiina iseenese juures tähele pannud. Teistel võib-olla tuleb ta teisiti, tuleb ilma igasuguse vaevata, aga Tiinal ei tule. Sellepärast on tema harjunud ka valusa südamega rõõmus olema, nii et teised arvavad, nagu polekski temal kunagi mingit valu ega vaeva.
Samale arvamusele jõuti varsti ka Vargamäel. Sellest oma mehega juttu tehes Maret ütles kord:
„Tiina on muretu ja rõõmus, nagu polekski ta veel täiskasvanud inimene.“
„Nüüd tapavad elumured lapsigi,“ vastas Sass ja tuletas meelde karjalast, kes vihmase ilma pärast endale nööri kaela pannud.
„Ega siis ikka ainult vihmase ilma pärast,“ vaidles Maret vastu.
„Lehes seisis ju,“ kinnitas Sass; „vihmane ilm ja naabri perepoeg ning nöör kaela. Ei maksa elada, kui ei saa vihmast lahti ega perepoega kätte.“
„Noored saavad nüüd enneaegu vanaks,“ arvas Maret ja hakkas meelde tuletama iseenda noorust ning võrdlema seda Elli omaga. Aga Sass arvas otse vastupidi, et noored saavad nüüd liiga hilja vanaks ja selles olevat see elu häda ning kurja juur.
„Ma vaatan Oskarit,“ rääkis ta, „ta on ju täiskasvanud mees, väeteenistusest läbi ja kõik, aga elab, nagu oleks alles laps. Või arvad sina, et temale teeb põrmugi peavalu, mis kohaga saab, mis kividega põllul või uute hoonetega? Ära usu! On vaba silmapilk, siis, vaata, istub ratta selga ja on läind. Pärast kuula, kuhu otsaga jõund. Nagu oleks kogu tarkus selles, et saaks võimalikult kaugele.“
„Aga kui ratas on kord ostetud, miks siis mitte minna,“ ütles Maret.
„Hea küll, et ostetud,“ rääkis Sass, „aga kui kaugele sa ikka lähed, ega rattaga ilmast välja pääse. Ja tagasi tuled ometi vanasse paika. Kui elasime kiriku juures, siis ütlesin alati, et mingu inimene, kuhu ta läheb, minu juurde jõuab ta ikka tagasi, s. t. puusärgitegija juurde. Aga meie lastega on vist see häda, et nad pole Vargamäel sündind, et nad mäletavad endist kodu, sellepärast nad aina läheksid kuhugi.“
„Ei, Sass, nii see küll ei ole,“ vaidles Maret vastu. „Meie omal ajal olime ju kõik siin sündind, aga minema kippusime ikkagi, ainult siis polnd veel rattaid, pidi jala minema.“
„Nojah, siis lõpuks tulebki nõnda, nagu Oskar kord ütles, et tema ise lillutab rattaga, aga poeg võib-olla vuristab juba lennukiga. Hea küll, kui lennukiga, siis lennukiga. Aga kas ta jõuab kaugemale kui rattaga või jala? Kas ta jõuab kaugemale kui mina oma vigase jalaga? Inimesed hakkavad ehk lõpuks muidu niisama õhku tõusma, lihtsalt, ilma lennukita, aga ega nad ilmast välja ikka pääse. Mina oma vigase jalaga jõudsin Vargamäele, Oskar oma rattaga ei saa lõpuks ka kaugemale ning tema poeg oma lennukiga tuleb siiasamasse. Lehes seisis, et tähedki tulevad maa peale, väiksemad enne, suuremad pärast. Tähendab nemadki tulevad siit oma puusärgitegijat otsima, mis siis veel inimesest rääkida.“
„Aga ega siis tähed ometi Vargamäele lange,“ ütles Maret. „Kõige vanemadki inimesed pole kuulnud, et siia oleks mõni täht kukkund.“
„Kus see Vargamägigi on, ikka maa peal, ei kusagil mujal,“ seletas Sass. „See ongi, millest inimesed aru ei saa, ammugi mitte noored. Ajavad, kihutavad, aga varsti läheb kõht tühjaks, ja siis koju tagasi. Näe Indrekki, tema tahtis kõige kaugemale, läkski ehk kõige kaugemale, aga nüüd on ta siin.“
„Teda ju tühi kõht ei ajand,“ katsus Maret vastu vaielda.
„Tühi kõht või midagi muud, aga tagasi tuli,“ rääkis Sass. „Sellepärast ütlen ma, et kui saaks hoopis minema, siis oleks teine asi. Kui saaks nõnda, et tõused õhku ja lähed, nii et ei tulegi enam tagasi, vaat’ siis maksaks minna. Või kui ei lähe igaveseks, siis ometi mõnekskümneks aastaks, siis juba maksaks lennuki peale mõelda, siis hakkaks minagi veel mõtlema.“
Nõnda Maret ja Sass arutasid noorte lennuhimu. Aga just nüüd, kus nad seda arutasid, hakkas noortel lennuhimu nagu kahanema — miks? keegi ei teadnud, noored isegi vist mitte. Algas kõik õieti sellest, et kui Oskar ja Elli mõtlesid kuhugi minna, kutsusid nad ka Tiinat kaasa. Aga see vaatas neile oma suurte pruunide silmadega naeratades otsa ja ütles, et tema pole kunagi kuskil käinud ja jääb ka Vargamäel koju, sest temal on siingi hea küll. Veel enam: siin on parem kui mujal, sest siin on vaiksem. Pealegi, tema pole enam nii noor, et ei võiks kodus olla.
Viimased sõnad ajasid teistele naeru peale ja Oskar ütles tõsiselt:
„Te olete noorem kui kõik külatüdrukud kokku.“
„See ainult paistab nõnda, sest ma olen hirmus kõhn,“ seletas Tiina.
„Te pole sugugi nii hirmus kõhn,“ vaidles Oskar vastu, astus tüdrukule lähemale ja vahtis talle oma siniste silmadega tungivalt otsa, nagu uuriks ta tema kõhnust. Pikkuselt oli ta ligemasti peajagu Tiinast ees ja see pidi pisut ülespoole vaatama, et noormehe pilku vastata. Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, siis pöördus Tiina nagu häbenedes kõrvale ja ütles:
„Mina ei oska teiste rõõmu kaasa teha, seda peab lapsest saadik õppima, aga mina põdesin noorelt kaua.“
„Aga nüüd te olete ju terve?“ ütles Elli.
„Nüüd küll,“ vastas Tiina.
„Noh, siis hakkame nüüd õppima,“ ütles Oskar. „Me õpetame teile paari nädalaga kõik tantsud selgeks.“
Aga Tiina ei tahtnud tantsima õppida, nagu mõtleks ta näidata, et elus võib ka ilma selleta läbi saada. Elus võib ilma palju muutagi läbi saada ja sealjuures ometi õnnelik olla, seda nagu katsus Tiina teistele tõendada.
Ning Vargamäel sündis päise päeva ajal ime: Oskari ja Elli rattasõidud hakkasid harvemaks ja lühemaks muutuma, muutusid silmanähtavalt, olgugi, et keegi ei pannud seda enne tähele, kui muutus oli peaaegu lõpule viidud. Alles siis ärkasid kõik nagu unest. Ons inimesed tänavu kevadisest tööst nii väsinud? Ons rattad korrast ära? Ons Vargamäe mail peod ja lõbustused lõppenud mingi üldise leina puhul? Ei üks ega teine. Inimesed pidutsevad ja lõbutsevad endiselt, inimesed lõbutsevad seda rohkem, mida raskem neil on, et nõnda üürikesekski eluraskust unustada.
Kui Vargamäe noored seda asja isekeskis arutasid, heitis Oskar õele ette, et temast ei saavat kuhugi ja üksi olevat igav minna. Aga Elli vastas vennale ennast kaitstes:
„Enne sa armastasid ikka üksi käia, mina pidin tüliks olema.“
„Aga nüüd ei taha enam üksi,“ ütles Oskar.
„Eks mine siis Tiinaga,“ ütles Elli.
„Millal ma enne Tiinaga käinud,“ vastas Oskar.
„Ükskord on ikka esimene kord,“ arvas Elli.
„Tiina minuga ei tule,“ ütles Oskar nüüd, ja nõnda pildusid nad vastastikku Tiina nime suust suhu, nagu oleksid nad leidnud mõne uue mängu, millel ei ole lõppu. Mõlemal oli mängides pisut nagu piinlik ja häbi, aga kumbki ei tahtnud enne loobuda, nagu peituks kogu mängu mõte selles, kes kauem vastu peab.
Vargamäe vanad mängisid seda mängu pisut teisiti. Nende nägudel ei ilmnenud ei piinlikkust ega häbi, vaid rahutus, peaaegu mure, esiteks Maretil, pärast ka Sassil. Sest Maret ei tahtnud, et Sass millestki ilma jääks, mida kasvatas Vargamäe pind. Ta ütles:
„Vanamees, kas oled ka märgand, et meie lapsed on kodusemaks jäänd?“
„Ei minu silma pole see puutund,“ vastas Sass ja lisas: „Aga nüüd, kus sina seda ütled, tuleb ka minul meelde, et lapsed on tõepoolest kodusemaks jäänd.“
„Nad on väga koduseks jäänd,“ kinnitas Maret.
„Sa nagu tahad sellega midagi öelda,“ lausus Sass.
„Kuis siis muidu,“ vastas Maret. „Meie lapsed jäid sestsaadik kodusemaks, kui me Tiina võtsime.“
„Ega siis ometi Tiina pärast?“ küsis Sass.
„Ma ei tea,“ vastas Maret, „näen ainult, et Tiina ei taha kuhugi minna ja et ka meie lapsed seisavad kodus.“
„Sa räägid seda nõnda, nagu oleks see halb, et nad kodus seisavad,“ ütles Sass.
„Halb või hea,“ rääkis Maret, „aga mulle torkas äkki silma, et Oskar ei kipu kuhugi, või kuigi läheb, siis käib nagu tuld toomas. Alguses ei teadnud ma sellest midagi märkida, aga siis hakkas Elli kaebama, et ei saa enam kuhugi, sest Oskar ei taha kaasa minna, ja kuhu see tütarlaps siis ihuüksi…“
„Nii et see asi on siis Oskarist välja läind,“ lausus Sass mõttes.
„Oskarist, Oskarist,“ kordas Maret, „hakkab tüdrukut taga hoidma.“
„Ah nii arvad sina,“ venitas Sass läbi hammaste, nagu läheks tal kõnelemine äkki raskeks.
„Heldene aeg, mis siis muud!“ hüüdis Maret mehele vastu, ja nüüd istusid nad kahekesi tummalt teineteise kõrval, nagu oleks noorte armastus mingi murelik asi.
„Nojah, poiss on ju selles eas,“ rääkis Sass natukese aja pärast, „et pole muud kui las hakkab naist võtma, aga kas naiseks just Tiina peab olema, kellest ükski õieti ei tea, mis ta on ja mis tal on.“
„Ja kuhu nad panna,“ ütles Maret.
„Oleksid uued kambrid valmis, siis…“ mõtles Sass ütelda.
„Ei, vanamees,“ ütles Maret vahele, „uued kambrid ei aita siin midagi. Mina olen Vargamäel kauem eland kui sina ja ei mina ole näind, et siin uued hooned midagi aitaks.“
„Tead, eit, mis mina ütlen: kui tarvis, anname koha noorte kätte ja lähme ise kas või kiriku juurde tagasi. Hakkan jällegi inimestele puusärke tegema, kui see on tarvilikum kui Vargamäel kivide lõhkumine. Seda olen ma juba ammugi mõelnd.“
„Aga mis saab siis Ellist?“ küsis Maret. „Misuke mees tuleb teda puusärgitegija juurest otsima?“
„Ah, mis saab Ellist!“ vastas Sass ja jäi mõtlema. Nõnda nad siis mõtlesidki kahekesi ja kumbki ei teadnud õieti, mis peab nende tütrest saama, kui ta pole enam peretütar, kes võiks loota kaasavarana hobuseid, lehmi ja lambaid ning igasugust muud naudi.
Ükskord Maret oli mõtelnud, et tema läheb Vargamäelt kas või putkena paljalt minema, kui aga saaks minema, aga nüüd mõtles ta, nagu oli kord mõtelnud tema ema: mõtles, mida Vargamäe võiks kaasa anda, kui siit minnakse. Mõtles veel rohkemgi. Mõtles, et raske on siit lahkuda ja õnnelik on inimene, kes võib oma elupäevad siin lõpetada. Mõtles oma õde Liisit, kes oli siit läinud kõige suurema „lauluga“ ja kes veel praegu, kus tal oma uues elukohas juba täiskasvanud lapsed, ei saa ilma silmi pühkimata Vargamäelt alla minna. Mõtles ja imestus, kuidas ilmas on kõik kaksipidi ja muutlik, ainult ei saanud kuidagi aru, mis või kes on muutunud, kas inimesed või Vargamäe, või koguni mõlemad.
„Ega need asjad ühe päevaga sünni,“ ütles Sass lõpuks, kui juba küllalt mõeldud. „Läheb ehk kõik niisama üle, noorte inimeste asi.“
„Ei läind meil enestel, miks ta siis meie lastelgi peaks minema,“ vaidles Maret vastu. „Me pole seda tõugu, pole seda verd.“
„Kust meie teame, mis verd see Tiina on,“ ütles Sass.
„Seda halvem, kui ta poisiga muidu liperdama hakkab,“ rääkis Maret. „Aga ei mina usu. Mis siis niisukese tüdruku arus oleks, kui ta Vargamäe perenaiseks ei tahaks saada. Kõige rohkem seda kardangi, et ta kipub ainult Vargamäe perenaiseks, ei muud midagi. Mul tuleb nagu läbi udu meelde, et minu ema ütles kord, pruuni silmadega inimesi ei või usaldada, nemad on kavalad ja võltsid. Ja Tiinal on pruunid silmad, päris pruunid kohe, ma veel täna vaatasin üsna hoolega. Tead, vanamees, ma olen hakand viimastel päevadel seda tüdrukut tähele panema. Ei mina aru saa, mis loom ta õieti on. Oleks teine nagu alati nukker, aga nii kui teda kõnetad, siis naeratab sulle rõõmsalt vastu. Ja väsimatu on ta, teeb kas või üle jõu, sest paljuke tal siis seda kehakest Vargamäe töö tarvis on. Sellepärast ma arvangi, et kipub perenaiseks, — näitab, et jäksab küll. Ja poiss on tal juba südame peal, seda näen ta silmist. Aga välja temast ei tee, varjab. Tema ei tee kellestki välja, niisuke on ta, aga kui temast välja tehakse, siis on ta nagu sula või. Mõnikord hakkan teist peaaegu kartma, kahetsen, et mis me tast võtsime. Oleks pidand ikka enne Indrekuga rääkima.“
„Sina ajad asja koguni hulluks,“ ütles Sass. „Tüdruk vaikne nagu hiir, aga sina räägid, nagu oleks sul mõni madu majas.“
„Usu, vanamees, just niisuke tundmus on mul vahel,“ kinnitas Maret.
„Eks las ta siis läheb, kui sa nii väga kardad, meil ju kuu kaup,“ rääkis Sass. „Maksa kahe nädala palk ette ja oled tast päeva pealt lahti. Ta ju ise tahtis proovile, noh, nüüd on siis proov läbi, ei muud midagi. Meil on ikkagi tugevamat tööjõudu heinaajaks tarvis, see on kõik.“
Aga Maret ei võinud ka sellega leppida. Sest mis ütleks Indrek, kui nad nõnda talitavad, ja mis teeks Oskar, selles polnud Maret ka kindel. Tema oli Vargamäel tähele pannud, et mida enam sa üht asja keelad, seda enam hakatakse teda tahtma, tahetakse viimaks ainult sellepärast, et teda nii kangesti keelatakse.