X
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XII

XI.

Kuigi Indrek sai teada, millist tühja ja mõttetut tööd isa tegi, ometi hakkas selle tööind ka temasse, hakkas võib-olla just sellepärast, et ta teadis, kui tühja ja mõttetut tööd tegi isa. Juba järgmisel päeval Indrek läks kraavile ja algas kaevamist. Suurte mättalahmakute all leidus veel külmetist, aga temal ei tulnud sellega kuigi palju tegemist, sest ainult mätaste servad ulatusid mõnes paigas vanasse kraavisängi. Suurem rist oli veega, sest seda oli soos alles liiga palju ja täitis varsti õõnsuse, mis labidas jõudis teha. Aga Indrek ei hoolinud sellest, vaeva sai pisut rohkem näha, kuid nõu kaudu pääses raskusist üle.

Esimesil päevil kordus käte, selja, ristluuga ja kogu kehaga umbes sama, mis mineval sügisel, kui ta oma kraavitööd alustas, aga kõik palju nõrgemal kujul. Oli pisut valu ja vaeva, oli tümmitatud ihuliikmeid, rakkus käsi, aga tööd see ei suutnud takistada. Ta ei jäänud oma valutava keha pärast ühekski päevaks koju lamama ega raisanud sellepärast ainustki töötundi. Päev päeva kõrva läks ta hommikul vara kraavile, kui soos veelompides kõlises alles jääkirmetis, ja ei tulnud sealt enne õhtut.

„Inimeste elu on ikka pisut kergemaks läind, kui ta ennevanasti oli,“ rääkis isa Indrekule öökülmade puhul. „Kui vana sauna Madis veel Vargamäel kraavi kaevas, siis ei tund keegi kummsaapaid. Tal polnud nahast veesaapaidki, või kui oli, siis ei raatsind ta neid jalga panna. Kõik oma kraavid lõikas ta pastaldega või palja jalu. Selle eest oli ka veerand eluiga jalutu.“

„Mina mõtlen suvel ka palja jalu hakata kraavil käima,“ ütles Indrek.

„Suvel muidugi,“ oli isa nõus, „palja jalu on jahedam, pole nii palav.“

Aga enne kui sinnamaale jõuti, sündis midagi, mis puutus alguses ainult Indrekusse, pärast aga kogu Vargamäesse. Nimelt ilmus ühel ilusal päeval Indreku juurde kraavile uuesti Tiina. Ta oli linnast ära tulnud ja, nagu ta ise ütles, selleks Vargamäele saabunud, et siit mitte enam lahkuda. Ta rääkis seda kui endastmõistetavat asja, ja kui Indrek temalt seletust päris, siis jutustas ta pika loo, kuidas linnas väiksem laps haige olnud, kaua põdenud ja lõpuks ometi terveks saanud; kuidas vanaproua teda, Tiinat, lapse haiguses süüdistanud ja kuidas seetõttu vahekorrad selliseks muutunud, et pole olnud enam ainustki valget päeva. Tema, Tiina arvates olnud riidude põhjuseks mitte lapse haigus, vaid see, et vanaproua tahtnud temast lahti saada. Heaga pole ta tahtnud seda teha, sest siis oleks pidanud ta talitama härra, s. t. Indreku tahtmise vastu, nõnda ta siis valis tee, et tema, vanaproua, oleks süüta ja et Tiina oleks ometi läinud. Sest mis võib vanaproua sinna parata, kui Tiina enam sõna ei kuula ja lõpuks ära läheb, ning mis võib Tiina parata, kui vanaproua enam millegagi ei lepi ja hommikust õhtuni, sagedasti isegi õhtust hommikuni riidleb? Kumbki ei või midagi, nagu ka Indrek ei või midagi, et asi sinnamaale jõudnud.

„Härra,“ ütles Tiina lõpuks, nagu tahaks ta vanaprouat kaitsta ja vabandada, „mind ei ole ka tõesti seal enam tarvis. Tuleval sügisel üks laps läheb kooli, teine lasteaeda, minul poleks siis muud kui ainult tubade kraamimine ja toidutegemine. Aga mis siis vanaproua ise hakkab tegema? Arvate teie, härra, et tema oskab istuda, käed rüpes? Eluilmaski! Noh, aga siis olin ju mina ülearu, sest sellest tööst kahele ei jätku. Seni kui vanaproual oli pood, siis oli teine asi, aga niipea kui ta sai poe ära anda, läks kodus kohe põrguks. Ja lapsed pidid seda alati pealt kuulama. Nii et mina arvasin kõige paremaks ära tulla.“

„Hea küll, Tiina, see võib kõik õige olla,“ rääkis Indrek, „aga milleks tulite siia?“

„Aga kuhu ma pidin siis minema, härra?“ küsis tüdruk imestunult vastu. „Teie võtsite mu teenistusse, teie tegite kauba, teie lubasite palga…“

„On teil siis palka veel saada?“ küsis Indrek.

„Ei, vanaproua maksis kõik välja,“ vastas Tiina. „Ta tahtis mulle isegi kahe nädala palga ette maksta, aga ma ei võtnd, sest ega ma temaga polnd kaupa teind, vaid teiega, härra; tema maksis ainult palka. Ma tahtsin kuulda, kuidas teie, härra, otsustate, kas ütlete mind üles või jätate nüüd oma juurde, teil ju ka siin majapidamine.“

Indrek vahtis natukene aega arusaamatuses tüdrukule otsa ja ütles siis:

„Tiina, ma ei saa hästi aru, kas te olete nii rumal või teete end nii rumalaks. Teie olite linnas mitte minu, vaid vanaproua teenistuses. Teie teenisite linnas meie majapidamises. Seni, kui olin mina, käsutasin ja otsustasin mina, ning kui mina tulin sealt ära, läks otsustamine vanaproua kätte. Kui tema teid enam ei vaja, või kui teie ise ei taha tema juures enam teenida, siis pole minul selle kohta ometi midagi ütelda. Mis aga puutub minu majapidamisse siin, siis te nägite juba mineval sügisel oma silmaga, et minul pole siin mingit majapidamist, kus võiks kasutada teiesugust teenijat. Mul pole teid tarvis ja pealegi pole teie siia kõlvuline. Aitas sellestki jandist, mis oli mineval sügisel šokolaadiga.“

„Härra, kas te siis kunagi enam mulle seda šokolaadilugu andeks ei anna?“ küsis Tiina, nagu poleks Indrek midagi muud ütelnudki.

„Ma olen selle juba unustanud,“ vastas Indrek, „aga ma ei taha, et sellised asjad võiksid korduda.“

„Härra, nad ei kordu ju,“ kinnitas Tiina, „nüüd pole mul šokolaadi ega kompvekki kaasas, saia natuke oli, aga selle sõin tee peal ise ära.“

„Aga kuulge, Tiina, küsimus pole ju lõpuks selles, kas teil on šokolaadi ja kompvekki kaasas või mitte, vaid et minul pole teiega siin midagi peale hakata ning et teil polnud mingit põhjust siia tulla,“ rääkis Indrek.

„Härra, see ei ole ju nii,“ seletas Tiina. „Sest ma olin ju linnas teie laste juures ja kui ma sealt ära tulin, siis pidin ma ometi teile seda ütlema ja seletama, miks ma ära tulin, nii et te teaksite, et mind seal enam ei ole, sest muidu võite mind süüdistada, kui lastega midagi sünnib. Ja nendega sünnib, see on kindel…“

„Mis nendega siis sünnib?“ küsis Indrek peaaegu hirmunult.

„Vaadake, härra,“ seletas Tiina, „seni kui mina seal olin, katsusin ma kõik nõnda teha ja seada, nagu oli proua eluajal. Proua oli mind nõnda käskind ja mina täitsin, kuigi teda ennast enam ei olnd: vahetasin lastel sagedasti pesu, andsin neile eraldi süüa, pesin neid, mängisin nendega, kui mahti leidsin. Aga vanaprouale see ei meeldind, tema ütles, et see maksab liiga palju, meil pole seda kuskilt võtta. Ja pealegi hellitab see lapsed ära, seletas ta, nad ei jõua haigustele nõnda vastu panna. Tiki jäändki haigeks just suurest pesemisest, igavesest poputamisest ja tossutamisest, nõnda ütles ta. Noh, ja nüüd lähebki kõik, nagu vanaproua heaks arvab, sest ega siis tema ometi viitsi lastega seda teha, mis mina tegin. Tema poputab ja tossutab iseennast, mitte lapsi. Sellepärast ma ütlesingi, et seal nüüd tingimata midagi sünnib.“

„Aga ehk vanaproual ongi õigus,“ lausus Indrek rahustunult.

„Kui härra seda ütleb ja arvab,“ vastas Tiina. „Aga proua ise tahtis seda teisiti. Ja kui ma haigemajas teda vaatamas käisin, siis küsis ta igapäev minult, et kas ma lastega ikka kõik nõnda teen, nagu tema seda käskind ja juhatand, ja proua pani mulle alati südame peale, et kui temaga midagi peaks juhtuma, siis tehku ma karvapealt ikka nõnda edasi, nagu tema seda nõudnud.“

Senini Tiina oli Indreku ees püsti seisnud, kes asus kraavis turbal, mida ta parajasti oli välja pildunud. Nüüd ütles tüdruk:

„Härra, kas lubaksite mind siia mättale istuda, mu jalad on hirmus väsind?“

„Sinna ma ei soovita,“ vastas Indrek, „ennist oli uss seal rõngas päikesepaistel, nüüd ta on vist seal mätta sees.“

„Härra, te ajate mulle hirmu peale!“ hüüdis tüdruk ja pidi peaaegu Indreku juurde kraavi kargama. „Ma kardan koledasti usse. Need on kõige vastikumad loomad ilmas!“

„Vaadake seda mätast seal,“ näitas Indrek käega, „sinna võiksite muidu väga hästi istuda, aga ma kardan, te külmetate end ära, kevadine maa on salakaval oma kirsiga. Siiski, pidage, ma teen teile istme.“

Nende sõnadega Indrek ronis kraavist välja, läks kasepõõsa juurde, painutas mõned parajad puud kõverasse ja ütles siis tüdrukule:

„Soo, tulge istuge siia peale. Aga hoidke, et te maha ei kuku, sest nad võivad teil alt ära lipsata. Muidu on see praegu kõige parem iste soos, pole ussi ega külma karta ja vedrutab veel pealegi.“

Nõnda siis Tiina seadiski enda kõverdatud kaskedele istuma, mida kattis juba õrnpehmelt kahisev lehestik. Aga kui ta tundis end oma istmel liiga ebakindlana, õpetas Indrek:

„Võtke teise käega sirgetest kaskedest kinni.“

„Jah, härra,“ vastas tüdruk, aga ta teostas õpetuse nii oskamatult, et iste lipsas tal alt minema. Vähe puudus, siis oleks ta end porist leidnud. „Ma seisan parem püsti,“ ütles ta, „muidu saan viimaks märjaks.“

„No kuulge,“ ütles Indrek, „milleks püsti seista, kui niisuke tore iste olemas, ainult temaga peab pisut harjuma.“ Ja ta painutas kased uuesti kõverasse, laskis tüdruku neile peale istuda ja andis talle siis ühe sirge kase pihku. „Nii,“ ütles ta. „On nüüd hea? Natukese aja pärast muutub iste palju rahulikumaks, kased harjuvad oma seisukorraga. Siis võite tasapisi kiikudagi.“

„Kas nad katki ei lähe?“ küsis Tiina.

„Pole karta,“ vastas Indrek, „need on sookased.“ Ning nüüd painutas ta teisest põõsast ka iseenda tarvis mõned kased istmeks.

„Küll on siin ilus,“ ütles Tiina nagu mingis ekstaasis, kui nad olid natukene aega vaikides istunud.

„Ilus?“ küsis Indrek ja vaatas tüdrukule mõttetult otsa, nagu viibiks ta ise kuski kaugel.

„Jah, härra,“ kinnitas Tiina.

„Vaikne, rahulik, seda küll,“ lausus Indrek.

„Ma tahaks siia jääda, härra,“ ütles tüdruk nagu paluvalt.

„Ärge rääkige rumalust,“ vastas Indrek teatud kärsitusega.

„Ei, härra,“ vaidles tüdruk vastu. „Ma tahan tõesti siia jääda. Kas teil siis enam sugugi mind tarvis ei ole?“

„Ei, Tiina, minul pole teile mingit tööd anda ja seda pole ka tulevikus loota,“ seletas Indrek. „Kraavikaevaja ei vaja teenijat.“

„Kas kraavikaevajad elavad kõik üksi?“ küsis tüdruk nagu huvitatult.

„Kuis nii üksi?“ küsis Indrek vastu, nagu ei taipaks ta tüdruku sõnade mõtet.

„No nii, et tal ei ole kedagi, kes kodus süüa teeks, seda metsa järele viiks, pesu peseks ja lapiks, sokke nõeluks, maja valvaks ja korras peaks,“ seletas Tiina.

„Kraavikaevajal on ehk selleks naine, mitte teenija,“ ütles Indrek nüüd.

„Kas siis teenija ei või seda teha?“ küsis Tiina.

„Aga kust ta palka saab? Kraavikaevajal pole talle maksta.“

„Aga kui tal on naine, kust siis see saab?“

„Kes siis naisele palka maksab.“

„Noh, aga kui teenija jääks ka ilma palgata?“

„Millest ta siis elab?“

„Millest naine elab?“

„Naine teenib ise, teeb tööd.“

„Aga eks teenija tee siis tööd ja teeni, nii et oleks süüa ja riiet.“

Nõnda rääkisid nad lause-lauselt vastastikku, kuni Indrek jäi vait, nagu mõtleks ta järele, et mis see siis nüüd kõik on või mis see peab tähendama. Lõpuks ütles ta üsna selgelt ja rahulikult:

„Olgu kuis on, aga mina pole see kraavikaevaja, kes vajaks praegu naist või sellist teenijat, kes muretseb ise endale süüa ja riiet. Mina tahan olla üksi.“

„Aga teil on ju vana isa,“ lausus tüdruk.

„See on tükk minevikku, mitte olevikku, ammugi mitte tulevikku,“ rääkis Indrek. „Ma katsun elada minevikus, vähemalt mõni aeg. Nõnda on mul praegu kõige parem. Ja seda ma ei muuda. Mis mul vaja, selle natukese eest muretseb õde ja õetütar.“

„See ülal talus ongi teie õetütar, see noor tüdruk?“ küsis Tiina.

„Kust teie teda tunnete?“ imestus Indrek.

„Ma tulin ju sealt läbi,“ seletas Tiina. „Ta oli õues, ma teretasin ja küsisin, et kas teie, härra, peaks kodus olema, ja tema vastas, et olete vist kraavil. Ta tuli veel minuga toaotsa ja seletas, kuidas ma teid võiks leida. Aga viimaks nägi, et isa all koplis, ning ütles: minge vanaisa juurde, küll tema teile näitab. Nõnda ma tunnen teda. Minule ta kangesti meeldib, meie kahekesi saaks vist väga hästi läbi.“

„Ärge olge selles nii kindel,“ ütles Indrek, „Elli pole ehk sugugi nii hea, kui teie arvate.“

„Ega ju mina pole ka nii hirmus hea,“ seletas Tiina, „aga kui keegi sulle meeldib, siis teed kõik, mis ta tahab, ja nõnda saad ikka läbi. Ja mina saaks härra õetütrega tingimata hästi läbi. Härra õega ka.“

„Milleks te seda nii väga toonitate?“ küsis Indrek.

„Ma mõtlen nimelt, et kui teil, härra, mind tarvis ei ole, siis ehk on teie õel, soovitate mind temale, ütlete, et olen korralik tüdruk ja et minust pole midagi halba karta. Seda te võiks küll, härra. Ja et ma sel korral teile šokolaadi pärast valetasin, siis ma tõotan teile vandega, et ma seda enam kunagi ei tee, nii et ka selle poolest pole teil enam midagi karta.“

„Aga mina ei saa teid siiski oma õele soovitada,“ ütles Indrek.

„Kas tal pole tarvis?“ küsis Tiina.

„Ei, tarvis tal juba oleks,“ rääkis Indrek, „ja suveks võtab ta tingimata kellegi, aga te ei oska ju maal midagi teha, olete linnas kasvanud ja elanud.“

„Ei, ma olen maal ka olnud,“ vaidles tüdruk vastu, „olen isegi loogu võtnud ja pisut niitnud. Lehmi olen katsunud ka lüpsa, aga minu käest lõi lehm lüpsiku ümber.“

„No näete,“ ütles Indrek, „aga minu õel on niisukest tüdrukut vaja, kelle käest lehm jalaga lüpsikut ümber ei löö.“

„Minu käest ta nüüd ka enam ei löö, sest siis olin ma alles väikene,“ seletas Tiina.

„Ei, Tiina, teil on kõige mõistlikum linna tagasi minna, seal olete harjunud, seal ka elage. Seal on teil kergem töö ja palka saate ka rohkem, sest seal te oskate rohkem.“

„Ma võin maal esteks ka vähema palgaga, kuni õpin kõike tegema, mis siin vaja,“ ütles tüdruk nüüd. „Las härra õde võtab mu alguses ainult toidu eest, ma ei söö ju kuigi palju, palk määraku pärast, kui ta näeb, mis mu töö väärt on. Kas te mind nõnda ka ei või oma õele soovitada, härra?“

„Ei, ka nõnda mitte,“ ütles Indrek.

„Tähendab härra tahab minust lihtsalt lahti saada, ei muud midagi,“ ütles Tiina nüüd ja Indrek mõtles temale seda kinnitada, aga kui ta nägi, et tüdrukul on silmad vett täis, hakkas tal temast kahju ning ta muutis oma esialgselt kavatsetud sõnu, öeldes:

„Talus on suvel täit ja tugevat inimest vaja. Ei ole nii väga tähtis, mis inimene sööb või mis ta maksab, vaid kas ta tööga toime saab, kas ta täie inimese eest väljas suudab olla, sest muidu jääb töö tegemata või teised peavad mitme eest rühmeldama.“

Tiina istus natukene aega vaikides, nagu mõtleks ta Indreku sõnade üle järele, ja ütles siis:

„Härra, kas lubate, et ma ise teie õega räägin? Ma ei luiska talle midagi, ütlen kõik nagu on, aga ütlen ka seda, et ma olen keldrikorteris sündind ja kasvand ning et mina pole ometi mõni preili, kes…“

„Ja ometi olete nagu mõni preili,“ ütles Indrek vahele.

„Kas tõesti olen, härra?“ küsis Tiina äkki rõõmsalt, nagu oleks juba kõik elumured lahendatud.

„Kas tõesti,“ kordas Indrek nagu osatades ja lisas siis: „Prouagi ei tahtnud teid alguses just sellepärast majja võtta, et olete teenijaks liiga peenike. Aga mis teiega siis veel siin maal peale hakata, kus on sõnnikuvedu, kartulivõtt, rehepeks ja muud niisugused asjad.“

„Uskuge, härra, ma teen kõik, ma teen kõik hea meelega, kui ma aga võiks siia jääda,“ kinnitas Tiina. „Nüüd ma teen veel parema meelega, kui härra ütleb, et ma olen pisut preili moodi.“

Jälle vaikisid mõlemad natukene aega, siis ütles Indrek:

„Lõpuks — jumal teiega, Tiina! Kui te nii väga tahate maale jääda, jääge! Pealegi ei saa ju mina teid selles takistada…“

„Eks ole, härra, teil pole ju mingit õigust mind selles takistada, seda arvasin mina isegi,“ rääkis Tiina kärmesti vahele. „Nii et kui mina tahan jääda, siis võin ma ka ilma teie loata jääda. Ainult kui ma koha leian, kui ma ulualuse saan.“

„Aga minu soovitust ärge arvestage, seda pidage meeles,“ kinnitas Indrek.

„Kas härra seda ka ei või öelda, et ma korralik tüdruk olen ja et mind võib usaldada?“ küsis Tiina.

„Hea küll, seda ma ütlen, kui minult küsitakse,“ vastas Indrek.

„Tänan teid, härra, sellegi eest,“ ütles Tiina ja tõusis kooldunud kaskedelt, et minekut teha. Ja läkski, nii et kadus sookaskede rohelusse, kuna Indrek hakkas kraavist turvast välja pilduma. Aga nõnda kestis see ainult mõni minut, siis tuli Tiina tagasi ja ütles:

„Härra, ma mõtlesin järele… ma nõnda ei jää, kui teie ei taha… ma ei tee teie tahtmise vastu.“

Need sõnad ütelnud, ta pöördus kõrvale ja hakkas nutma, aga tegi seda nii vaikselt ja omaette, nagu polekski siin sookaskede keskel kedagi teist kui aga tema üksi, või nagu poleks kellelgi sellega midagi tegemist, et tema seisab siin, märjad silmad vastu rohelist põõsast. Alles natukese aja pärast sai ta edasi rääkida, ilma et oleks nägu õieti Indreku poole pööranud: „Teie olete, härra, minu vastu nii hea olnud, te olete ka teiste vastu nõnda olnud, et kui teie tahate, et mina lähen, siis lähen ma. Nüüd te teate. Seda ma tahtsingi teile öelda. Mina jään ainult siis, kui teie lubate, muidu mitte.“

„Noh, siis jääge, kui see teid kuidagi aitab,“ rääkis Indrek. „Aga pidage meeles, Tiina: teie tulite siia nii-öelda minu kaudu ja tõttu, kui teie läbi midagi sünnib, siis puutub see ka minusse, sest inimesed panevad teie teod vähemalt osaltki minu arvele. Sellepärast hoidke end!“

„Ma hoian, härra!“ vastas Tiina, ja tema süda hüppas rõõmu pärast sees, et Indrek temaga nii tõsiselt rääkis. Aga ta rõõm kasvas veelgi suuremaks, sest Indrek jätkas:

„Minule isiklikult oleks muidugi parem olnud, kui ma teid siin ei näeks, sest teie tuletate mulle linnasündmusi meelde. Aga te olite seal mulle suureks abiks, olite tubli tüdruk, sellepärast jääge pealegi, kui nii väga tahate ja kui kuidagi jääda saate.“

„Kui härra ka oma õele võiks öelda, et ma olen tubli tüdruk,“ mangus Tiina.

„Seda ma ju ei tea, kas te maal sama tubli olete kui linnas,“ vastas Indrek.

„Tõsi küll, härra, seda te ju ei tea,“ oli ka tüdruk ise nõus. „Aga kas te ei lubaks mind täna öösiks sauna jääda, nii et homme hommikul hakkan ma siis uut kohta otsima?“

Oh jaa! Seda muidugi, sellega Indrek oli nõus. Nõnda siis Tiina läks kraavilt sauna juurde meeleolus, nagu oleks ta natukese ajaga, väikese rääkimisega ja mõne tühise pisaraga võitnud poole maailma. Aga kui Indrek õhtul koju tuli, ootas teda soe tuba ja soe toit ning kogu eluruum oli nagu värskema õhu ning teissuguse välimuse omandanud. Mis siin oli muutunud, seda ta ei teadnud ütelda, aga et midagi tõepoolest oli muutunud, selles polnud kahtlust.

Pealegi Tiina oli jõudnud juba isale oma loo ära jutustada ja temale ütelda, kui väga ta tahaks maale teenima jääda. Isa oli ta siis kohe oma varju alla võtnud ja sellepärast ütles ta esimesel parajal silmapilgul Indrekule, et võib-olla saaks Tiina ülal Maretiga kaupa, see ju niikuinii otsib suilist. Mis aga sellesse puutuvat, et tüdruk pole maatööga nii väga harjunud, siis — eks ta õpi. Kui inimesel on töö peale niisugused lahtised käed nagu Tiinal, arvas isa, siis hakkab ta varsti kõike tegema.

„Ta teenis sinu juures hulk aega, sa peaks teadma, mis inime ta on,“ lõpetas isa oma rääkimise.

„Ta teenis ju linnas, mitte maal,“ vastas Indrek, põigeldes vastusest kõrvale.

„Linnas näeb ju veel paremini, mis inimene keegi on,“ ütles isa.

„Seal oli ta korralik,“ lausus Indrek vastu tahtmist, sest pärast Tiina äratulekut üksi kraavil asja üle järele mõeldes muutus tema süda millegipärast rahutuks, hakkas peaaegu valutama, nii et kui ta praegu oleks pidanud otsustama, kas Tiina võib jääda või peab ta minema, siis oleks ta tingimata pooldanud viimast ja oleks seda ka tüdrukule endale ütelnud. Tiina isegi näis seda Indreku meelemuutust aimavat ja hoidus sellepärast pelglikult temast eemale, et see ei saaks mahti oma endist luba tagasi võtta.

Aga saunas liikus ja talitas ta nagu oma inimene. Et Indrek endale vahepeal oli sängi kokku tagunud ja all isa juures magas, siis tegi Tiina oma aseme sõnalausumata vommile, nagu oleks ta varemalt kellegagi selles asjas läbi rääkinud. Indreku märkusele, et tema oleks võinud ju ahjule ronida, vastas tüdruk:

„Ei, härra, ongi viisakam, kui teie isaga kahekesi all ja mina üksi ülal.“

Nõnda ta siis roniski vommile, nagu oleks see tal üsna harjunud asi, tõepoolest aga tegi ta seda täna esimest korda, sest seal talus, kus ta noores eas ühes emaga mõned suved veetnud, polnud enam sellist ahju ega ahjupealist.