X
Tõde ja õigus IV
A. H. Tammsaare
XII

XI.

Pika ja piinava ootamise järele saabus Karinile lõpuks ometi ihatud silmapilk — minna Köögertalide juurde olengule. Paralepp tuli talle autoga järele ning nõnda sõitsid nad kahekesi. Õieti oleksid nad võinud jalgsigi minna, sest tee polnud pikk, kuid Paralepp ei pidanud seda viisakaks. Tema arvas, et kui inimesel pole omal autot, siis peab ta sõitma vähemalt teisegi omaga. Auto olevat nagu rahagi: pole tähtis, kelle ta on, peaasi, kes teda kasutab. Sest kui inimesed kõik hakkaksid seda aega ootama, mil neil enestel on niipalju raha, et viisakalt ja seisusekohaselt ära elada, siis poleks ilmas viisakat ja seisusekohast elu üldse olemas, või teda oleks nii vähe, et oleks mõttetu temast rääkida.

Õige mees on see, kes kohaneb oludele ja sõidab viisakalt ka võõra autoga ning elab seisusekohases viisakuses ka võõra rahaga. Ja selleks pole sugugi vaja kätt teise tasku panna, mitte sugugi. Seda rumalust teevad või on sunnitud tegema ainult need, kes seisavad väljaspool seltskonda. Seltskonnainimesele tuuakse raha peaaegu koju kätte. See tähendab, ta peab vaevaks võtma ja panka sisse astuma, sest see ongi paik, kuhu tuuakse see raha, millega ei osata midagi peale hakata ja mis peab ootama, et keegi tuleks, kes oskaks temaga midagi peale hakata. Ja pankadest ei lõpe raha kunagi otsa, sest keegi pole veel kuulnud, et ilmas oleks millalgi olnud puudus inimestest, kes ei oska iseoma rahaga mitte midagi peale hakata.

Nõnda seletas advokaat Paralepp Karinile autos rahvaste majandust ning rahandust ning lõpetas oma mõistliku kõne sellega, et ütles, täna minevat nad majja, kus osatakse teiste rahadega veel paremini opereerida kui omadega. Sellepärast võidaksegi seal nõnda elada, nagu elatakse.

Auto peatus lähemas eeslinnas õige ruumika kahekordse puumaja ees, mille kogu ülemine kord kuulus Köögertalide asukohaks. Nad elasid omas majas, täpsemalt — proua Köögertali majas. Karini ja Paralepa saabudes sumisesid toad juba külalistest ja neid tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Karin tundis neid ruume, sest ta oli nii mõnigi kord varemalt siin käinud ühes isa ja mehega. Täna oli ta üksipäinis keset võõrast rahvamurdu ja tal kippus tõusma mahajäetuse tunne. Ainult õnn, et Paralepp täitis oma kavalerikohuseid sellise innuga ja ei lahkunud tema kõrvalt peaaegu silmapilgukski.

Üldiselt võetuna sarnanes Köögertalide ruumika korteri sisemus pisut nagu mingisuguse omapärase kaubamajaga, milles omanik kas pole osanud või tahtnudki maksma panna teatud korda või liigitust. Paiguti oleks nagu meelega kuhjatud asju üleliiga, küsimata sellest, kas nad kuuluvad väärtuselt, värvilt või stiililt ühte. Oleks nagu tahetud toonitada, et ilusad ja head asjad pane ritta või lao hunnikusse, ikka jäävad nad ilusaks ja heaks. Nõnda tekib omataoline looduslik küllus, kus kõlbavad kõik värvid ja joonestikud suurepäraselt üksteise kõrvale.

Selle nähtuse üheks põhjuseks oli asjaolu, et Köögertal oli omal ajal äritsenud kõigi nende esemetega, mida võis leida tema endagi korterist. Palju sellest, mis oli ostetud edasimüümiseks, jäi vedelema ja lõpuks arvas Köögertal, et eks ta kulu omalegi ära, või selle müümisega nii häda ongi. Pealegi, arvas ta, müüa võib neid asju oma korteristki.

Proua Köögertal, kes oli nii vaimustatud kunsti ja kunstnikkude toetaja, arvas omakorda küll vahetevahel, et mees muudab vägisi korteri juudipoeks, aga samal ajal aitas ta isegi selleks südilt kaasa, ostes näitustelt või ka kauplustest pilte ning asju ja paigutades neid kuhugi oma eluruumidesse. Lõpuks olid härra kui ka proua ning isegi külalised arvamisel, et praegune korter kipub kitsaks jääma, aga kuna tuli vahele see pankrotijant, siis peeti sündsamaks praegu mitte ümberkolimisele mõelda ega ka maja alumise korra tühjendamisele asuda. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsam ja odavam abinõu: üleliigseid asju hakati üles pööningule kandma, kuhu selleks ehitati eriruum, mis võttis oma alla ühe otsa kogu katusealusest. Et ka üürnikel olid uluall omad kuurikesed igasuguse logu panipaigaks, siis muutus pööning sest saadik, kus ka majaomanik oma saraga nende kõrvale asus, teatud määral viisakamaks ja isegi nagu täielikumaks. Tänini oli otse imelik vaadata, et igal kehvavõitu inimeselgi on ikka midagi pööningule kanda, rikkal majaomanikul pole aga tripsugi. Noh, nüüd võisid kõik üürnikud ja poodnikud oma silmaga näha, kui hirmus palju temalgi üleliigset varandust.

Õieti öelda, see polnud päris üleliigne kolu, mis kanti Köögertalide korterist pööningu varakambri, vaid see oli samas korteris koluks muutunud, selleks tehtud. Näis peaaegu nõnda, et Köögertali oma korter ja selles valitsevad eluviisid said mõõdupuuks asjadele, kas nad kuhugi kõlbavad või ei. Eriti kangeks katsemanöövriks igasugustele esemetele olid pidulikud olengud. Sest kui vana Köögertal jõudis juba heasse tujju, et võis sigari hambaisse pista ja muhedalt sõpradega juttu vesta, siis oli tal armsaks ajaviiteks kiigutada oma „turrutatud“ mõnutsevat keha kahel tagumisel toolijalal või koguni veel ühelgi, kui ta sattus õigesse hoogu. Pidulahke peremehe eeskujul katsus nii mõnigi „turrutatud“ külaline sedasama järele teha. Oli juhtumeid Köögertalide majas, kus punasest puust „isteesemed“ rägisesid kokku mitte ainult piduperemehe enda, vaid ka kahe, kolme külalise all korraga. Suurt häda polnud sellest ei peremehel ega ka külalistel, sest kukkudes leidsid nad endid harilikult ikka mingisuguselt vaibalt, millistest polnud siin majas puudu, nagu kõigist teistestki asjadest, üldse mitte millestki. Sellised „kokkuragisenud“ asjad rändasidki pööningule, kuna peremees nad enne sootuks „vaeseomaks“ klobis, et oleks õieti tehtud. Vahel juhtus ka nõnda, et peremees jäigi vaibale lamama, tõugates murdunud tooli ainult jalaga eemale ja kutsudes ka külalisi oma eeskujule järgnema, sest siis ei olla karta, et nad veel madalamale langevad. Sellepärast polnud imestuda, et kui enne lainetas jookidest laud, siis nüüd hakkasid varsti lainetama vaip ja põrand, millest polnud aga muud häda, kui et pidi paika vahetama kuiva küljealuse otsimiseks, oli ju vaip selleks küllalt suur või leidus peale selle ka teisi vaipu.

Nagu „isteesemetega“, samuti võis sündida ka teiste asjadega, mis vedelesid igal pool mööda ruume, olgu kuski simssidel, laudadel, akendel, postamentidel või riiulitel. Kõik need asjad olid niiöelda üleöö siia paisatud võõraist kortereist, kus elasid teissuguste eluviisidega inimesed, kel olid kõige selle kribukrabuga teatud isiklikud suhted. See asjade ja inimeste suhe puudus alles siin majas. Kui murdus mõni tool, sohva või laud, mida peremees mõtles juhuslikult kasutada istmeks, või kui purunes kukkudes tuhandeks killuks mõni hiina vaas või jaapani iluasjake, siis ütles peremees alati iseenda ja teiste rahustuseks: „Ah, mis tühja, asjad pole mind saand, mina olen asjad saand, saan uued jälle.“ Köögertal ei teadnud veel ega saanud vististi kogu eluajal teada, et inimesed muutuvad asjade keskel, asjad aga inimeste keskel mitte ja sellepärast tuleb neil, inimestel, asjade kohaselt muganduda või asjad ütlevad oma vahekorra inimesega üles — lähevad katki. Ja nende asemele tulevad juba uued asjad, mis nõuavad inimesilt uut mugandumist.

Täna oli lisaks kõigele muule muretsetud arvamata hulk elavaid lilli, mille aroom oli nii vägev, et murdis kaua läbi isegi tubakasuitsu pilvedest, toitude ja jookide lõhnadest rääkimata. Korvides seisid siinseal õrnad azalead, hurmavad sirelid, aga ka lopsakad ja karged alpikannikesed ning isegi kained ning külmad hortensiad. Vaasides enamasti roosid kõigis võimalikes värvinguis, aga ülekaalus punased ja valged. Söögilaualgi oli õieuputus paiguti nii suur, et raske oli vastasistuvat lauanaabrit näha, temaga sõnu ja pilkusid vahetada. Ometi tundus selles ka teatud mugavus: nõnda olid need, kes otsisid pidukäras üksildust või „kaksildust“, vähemalt üheltki poolt hulgast eraldatud.

Vana härra Köögertal ise võttis Karini vastu nagu ammuaegse hea tuttava ja kutsutud külalise, avaldas ainult imestust, kuhu on jäänud ilusa proua armas abikaasa, kuid lisas sealsamas juurde:

„Mõistan, mõistan! Noor inimene peab end pisutki lahutama, niiöelda välja tuulutama kitsast kodusest õhkkonnast. Teate, proua, kui mina oleks naine ja nii noor ja ilus — vabandage vanainimest tema otsekohesuses, see pole halvasti mõeldud, vaid see on lihtsalt õige ja aus arvamine, mida inimene usub, sest teie olete ju noor ja ilus…“

Rohkem ei saanud härra Köögertal öelda, sest nüüd tuli proua Köögertal peaaegu väljasirutatud kätega, pea pahemal pisut viltu ja tugevasti selga visatud, nagu tahaks ta teistest kõigist üle vaadata, mispärast tema sinised silmad oma värvitud ümbrusest ei saanud Karinile muidu otsa vaadata, kui pidid peaaegu kinni laskuma, kuna aga lühedavõitu nina oma avaustega esile tükkivalt sidus tahes või tahtmata ümbritsevad pilgud rohkem kui see ehk ninakandjale kasulik. Üldse polnud proua Köögertalil nagu oma nina, vaid see oli tingimata kellegi teise peast siia sattunud. Nina enda kui sellise kohta polnud õieti midagi öelda, kuid temast ei jätkunud sellele näole, sest ta jättis suu ja lõua liiga ilma varjuta ja ei andnud silmadele ning otsaesisele küllalt tuge. Aga ometi pole mõistlikul ninal muud teha, kui seda kahte paari teineteisest viisakas vahemaas hoida. Muidugi, on veel hullemaid ninu kui proua Köögertali oma. On selliseid ninu, mis nii kangekaelsed, et tahavad olla kogu nägu. Need suruvad siis kõigest jõust suud ja lõuga kurgu alla ning silmi ja otsaesist pealaele. See võib mõnikord veel hullem olla kui proua Köögertali nina liigne tagasihoidlikkus, nagu oleks tal oma ümbruses pisut piinlik oleskelda. Kuid selleks polnud majaproua ninanääpsukesel mingit põhjust, sest kõik muud näoosad ja lisandused seisid sobivas tasakaalus ja neid oli niipalju kohendatud ja poleeritud, nagu seda valitsev kunstitase sel silmapilgul üldse suutis, alates juustega, mis meenutasid valget neegrit, ja lõpetades hammastega, kus säras aina kuld. Lisaks kandis proua Köögertal kõrvus rõngaid ja pehmel ümmarikul kaelal keed, mis olid mälestised endisest Venemaa „hiilgavast elust“, nagu ta ise ütles, kust nad ühes abikaasaga ilmusid oma väikest, armast kodumaad üles ehitama tööstusalal.

„Kui armas, et tulite. Toote meie igavasse seltskonda ometi pisutki elu!“ hüüdis proua Köögertal Karini mõlemaid käsi haarates. Ja ta viis tema kohe pisut kõrvale, kus seletas saladuslikult ning nukralt: „Te ei või arvatagi, kui kole kurb ma olen: Röneel on hääl halvas vormis! Rönee hääl on lihtsalt ära! See on otse hirmus, kuidas Rönee hääl on ära! Ta pidi täna õhtul esinema, aga nüüd jääb muidugi kõik seks. Lihtsalt peab jääma. Milline tore orgaan tal on! Olete ehk millalgi kuulnud? Ei? Kui kahju! Ta esineb vahel kitsamas ringis. Ja muidugi, ainult kitsamas. Tema ei armasta suurt publikumi, selleks on ta liig peen ja tagasihoidlik. Peen on ju tagasihoidlik, eks?“

Sel silmapilgul ilmus Paralepp oma üpris viisaka kummarduse ja peaaegu ahne suudlusega, nagu tahaks ta kogu majesteetliku majaproua kinni pista, alates sõrmustatud ning võrustatud käest ja lõpetades sinakat lüheldast kleiti kandva ümmariku kehaga. Jalad, need siidis ja kõrgekontsalises brokaadis tippivad pisitillukesed asjakesed — nõnda oli keegi neid kunagi nimetanud, mis meeldis prouale endale väga, sest ta tahtis, et tal oleks peale nina veel ükski väike esemeke — jah, jalad lähevad kehale iseenesestki järele.

„Issand, kuidas ma kartsin!“ hüüdis Karin, kui nad jäid Paralepaga kahekesi.

„Keda? Proua Köögertali? Tikkus ta teile millegagi kallale?“ küsis Paralepp.

„Ei!“ naeris Karin. „Proua Köögertal oli üpris lahke, kurtis, et Röneel olevat hääl ära.“

„Sel oli hääl vist juba enne sündimist ära,“ vastas Paralepp ja küsis: „Aga mida või keda te siis kartsite?“

„Teid,“ naeris Karin, „ma mõtlesin, et pistate proua Köögertali siinsamas kinni. Ja teate, mis mul meelde tuli? Loomaaias nähtud madu, kes kuugistab kodujänest. Ma nägin äkki üsna selgesti, kuidas proua Köögertalist ei paistnud enam muud kui jalad, säravad kingad otsas.“

„Oleksite teie minu silmadega vaadanud,“ ütles Paralepp, „siis te poleks enam proua Köögertali jalgugi näinud, vaid ainult säravaid kingi.“

„Issand, kui häbemata te olete,“ ütles Karin ja vaatas nagu tänulikult oma hallide silmadega talle otsa. „Aga miks te siis nõnda tal kätt suudlesite?“

„Kes siis seda küsib,“ ütles Paralepp.

„Miks siis mitte!“ imestus Karin. „Ma tahan teada, tahan targemaks saada.“

„Ja teie ei tea seda?“ küsis Paralepp omakorda imestudes.

„Ei!“ hüüdis Karin.

„See meeldib naistele,“ seletas Paralepp.

„Ah nii!“ imestus Karin ja lisas: „Aga minule mitte.“

„Oodake! Saage vanemaks,“ seletas Paralepp.

„Nii et kui ma saan vanemaks ja mehed tahavad mulle meeldida…“ hakkas Karin.

„Mitte meeldida,“ parandas Paralepp, „vaid meelitada.“

„Ja mehed tahavad mind meelitada, siis hakkavad nad nõnda minu kätt suudlema, eks?“ küsis Karin.

„Teie kätt ei hakka nad vist kunagi nõnda suudlema,“ ütles Paralepp ja vaatas Karinile tõsiselt silma.

„Miks siis mitte?“ küsis see. „Kas ma suren enne ära?“

„Ei,“ vastas Paralepp, „sest mehed ei hakka teid kunagi meelitama, sellepärast.“

„Te teete mu kurvaks,“ ütles Karin.

„Ei, ma tahtsin teid rõõmustada,“ seletas Paralepp, „sest mehed ei hakka kunagi teid meelitama, vaid püüavad ainult teile meeldida.“

„Nüüd tegite mulle häbi,“ naeris Karin. „Vaadake, kas ma lähen punaseks, ma nii hirmus kardan, et ma lähen punaseks.“

„Kas te ise ka teate, kui võluv te olete?“ küsis Paralepp nüüd vaikse tõsidusega ja üsna lihtsalt.

„Mis tähendab õieti sõna võluv?“ küsis Karin samasuguse lihtsusega vastu, nagu poleks tal vähematki aimu, mis talle öeldud. „Ma olen oma mehelt küsinud, aga ega tema ju ei ütle. Ehk kui ütleb, siis nõnda, et ei saa midagi aru.“

Nüüd hakkas Paralepp Karinile selle sõna mõtet ja tähendust seletama, nii et ta saaks temast õieti aru, aga pisut vaeva nõudis see seletajalt kui ka kuulajalt, sest mõlema näkku tõusis teatud pingutuse puna. Sellest päästis nad õnneks kutse lauda asuda, kus nad leidsid varjulise paiga jahedate hortensiate läheduses.

Enne kui asuti seda maitsma, mis lauale pandud ja mis mõeldi veelgi lisaks tuua, ütles majahärra mõned sõnad sissejuhatuseks, nagu palveliseks õnnistuseks. Ta tuletas nimelt meelde valitsevaid raskeid aegu, mille tõttu mitte tema ei esine täna piduperemehena, vaid tema auväärt abikaasa. Sellepärast siis, kui kõik ei osutu selliseks, nagu on olnud nende majas viisiks ja kombeks ning kui ühest või teisest heast asjast kipub ehk nappus kätte tulema, siis ärgu süüdistatagu majarahvast helduse ja lahkuse nappuses või kitsiduses, vaid pandagu kõik raskete aegade arvele. Tema abikaasa ja ka tema ise jõudu mööda on teinud kõik võimaliku, et unustada ja kergendada raskeid aegu.

Härra Köögertal sai ise oma kõnest kõige rohkem liigutatud, sest ta rääkis enda peaaegu vaimustusse ja vaimustuses hakkas ta arvama, et ta seda isegi usub, mis ta räägib. Külalised pidasid majahärra kõne otsast otsani naljaks, ja mida suuremaks tõusis kõneleja paatos, seda enam arvati teda naljatavat. Tõelikult ei võidudki teisiti, sest kõigi silmad olid pöördud laua poole, mis otse ägises toitude ja jookide all ning ootas pikisilmi oma koorma kergendust. Kalamarigi, must ja kollane, ei puudunud, igasugustest kaladest enestest ja kõigist võimalikest lihalõigetest ning sültidest ja konservidest kõnelemata. Viinadest oli esitatud eelkõige viru valge, nagu majahärra seda armastas nimetada. See pidi olema see ainuke õige alkohol, kõik muu on paljas solk, olgu see konjak, liköörid või igasugused veinid, mis ootasid oma vooru kui väikesemad vennad.

Paralepp valas ka iseendale ja Karinile kõigepealt viru valget.

„Ma palun, ärge jootke mind purju,“ ütles Karin Paralepale, „ma ei julge siis koju minna.“

Aga need sõnad kõlasid oma toonilt peaaegu vastupidises mõttes. Sellepärast tõttas Paralepp kohe õpetama, kuidas kunagi purju ei jää. Ta ütles nimelt:

„Peab viskama ikka klaasi korraga, ikka korraga, mitte ainult maitsma, nagu naised seda teevad. Ja mitte mõelda, et joote, jumala pärast mitte mõelda, et joote viina. Peab tegema, nagu oleks see puhas destilleeritud vesi. Vaadake nõnda!“ näitas ta ja kallas terve klaasi omale kurku. „Nõnda pole ta isegi kibe. Mitte põrmugi. Puhas vesi, muud mitte midagi. Sellepärast peabki inimene ühes teistega jooma, et tal poleks aega mõelda, et ta joob. Sest kui keegi istuks üksinda laua äärde, kallaks endale kas või ainult ühe pisitillukese klaasi napsi täis ja hakkaks seda läbi peene õlekõrre imema, ise aina mõeldes, et tema joob kanget viina, siis oleks ta ammu enne täis, kui klaas tühi. Sest mitte niipalju viin, kui just meie oma mõte ajab meid purju.“

„Nojah,“ oli Karin nõus, „see on samuti, nagu proua Itam sai pojagi: mõtles, et saab, ja saigi.“

Ja kui Paralepp oli huvitatud, kuidas just proua Itam poja saanud, jutustas Karin kogu loo, nagu ta teda mäletas, korrates teatud määral pojasaamise nõiasõnugi.

„Noh, näete,“ ütles Paralepp, „kui mõttega, usuga või kujutlusega võib isegi tütrest poja teha, mis maksab siis viinast vee tegemine. Tähendab, peab lugema: iga tund, ma näen und, et viin mu ees klaasi sees saab ikka enam veeks. Ja peab seda uskuma.“

„Jah,“ arvas Karin, „aga ma ei saa uskuda, kui mulle selle eest midagi ei anta. Proua Itam sai oma usu eest aia ühes majaga ja sellepärast ta uskuski nii kindlasti, et tuli poeg, aga mis saan mina oma usu eest, et viin mu ees klaasi sees muutub veeks? Ma ei saa ju midagi.“

Aga teised, eriti majahärra, olid tähele pannud, et Karin ja Paralepp nõiuvad oma viinaklaase, ja kõik tahtsid teada, milles asi seisab. Ning kui neile seletatud ja nõiasõnadki kätte õpetatud, hakkasid kõik peaaegu kooris oma viina veeks muutma ning ikka sagedamini klaase tühjendama, et näha, kas usul on viinavõtmise juures tähendust või mitte. Varsti arvasid paljud, et usul on tingimata suur tähendus, sest, ütlesid nad, kui nemad oleksid niipalju viina joonud ilma usuta, siis oleksid nad juba ammugi laua all olnud. Nõnda võis lahedasti edasi juua, sest laua alla langemist polnud niipea karta. Üks tõsiasi ilmnes täna õhtul ometi: naised olid usus palju nõrgemad kui mehed, nemad ei suutnud viina kuigi suurel määral veeks muuta ja sellepärast lõid nad näost lõkendama, hakkasid suure häälega rääkima ning peaaegu kiljudes või kõõksudes naerma, toetudes kätega või küünarnukkidega lauale, nii et seal midagi veerema tikkus või ümber kukkus; mõned langesid isegi oma mees- või naisnaabrile kaela, nagu oleksid nad täis magusat armu joovastust. Ühe proua usk oli lõpuks sedavõrt lõtv, et ta vajus sootuks reast välja juba enne soojade roogade tulekut, kus ta oleks võinud valida põrsa, vasika, kana või kalkuni, ja selle nõdrausulise pidi talutama kõrvalruumi, kus lauanaaber püüdis teda vähemalt magusate roogadegi ajaks vormi panna. Aga see äpardus täiesti ja lauanaaber pidi lahkuma, võttes kaasa viimaseks õrnuseks daami huulilt sõna „siga“, mis öeldi südamepõhjast, pealegi veel nõnda, nagu oleks tal vähemalt kolm s-i ees. Daami oma mees ei lasknud end sellest põrmugi segada, sest temal oli ju oma naisnaaber, kelle vastu tal kohused. Pealegi oli ta veendunud, et kui naisega ei saa hakkama võõras mees, siis oma mees ammugi mitte.

Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. Ta pani tahtmatult käe otsaette, nagu tahaks ta sealt midagi ära võtta. Selle juures kippus ta nagu Paralepalt üürikeseks tuge otsima. Aga see ei pannud seda nagu tähelegi, võttis ainult täidetud klaasi, sundis Karinit sedasama tegema ja kordas juba valju häälega, nii et kõik pidid kaasa karjuma: „Iga tund ma näen und, et viin mu ees klaasi sees saab ikka enam veeks.“ Teistega kaasa karjus ka Rönee, kelle häälepaelte pärast majaproua nii mures. Ta peaaegu laulis kohe, kui Karin ulatas oma klaasi talle üle laua vastu ja vaatas talle silma, nagu mõtleks ta temaga sinasõprust jooma hakata.

„Miks te meile täna ei laula?“ kriiskas Karin üldise häältemulina sekka.

„Kui teie käsete, siis kohe,“ vastas noormees ja viskas silme ette langenud juuksesalgu üle pea, sest tema uskus nagu Simsongi, et jõud või and peitub juustes, ja sellepärast laskis ta neid heal meelel kasvada.

„Ma ju palun!“ hüüdis Karin.

„Siis saab ka lauldus,“ vastas noormees ja tühjendas klaasi, hüüdes enne Karinile: „Teie terviseks, armuline proua.“

„Ärge korjake endale tuliseid süsa pähe,“ sosistas Paralepp Karinile. „Mammi Köögertal ei anna seda teile kunagi andeks.“

„Aga papi Köögertal?“ küsis Karin, ilma et oleks sellega midagi erilist mõelnud.

„Naine, te pole sugugi nii rumal, kui arvata võib!“ hüüdis Paralepp vaimustatult, nagu oleks Karin avastanud mõne uue tõe.

„Härra Paralepp,“ ütles Karin ja lõi talle teelusikaga käele, „mitte häbematuks minna, sest me oleme purjus. Kui purjus inimene läheb häbematuks, siis ta ei tea, kui häbematuks ta läheb, et oleks viisakas. Uskuge, ei tea! Ja mina olen päris kaputt kohe. Ja teie ka. Mul on tundmus, et kui tahaks üles tõusta, siis jalad ei võta enam vedu.“

„Tähendab, täis kui tina, aga aru on selge,“ kiitis Paralepp. „Sest kas te siis ei mõista, et vanal Köögertalil pole suuremat rõõmu, kui et mõni lööks tema mammilt ta kunstiobjekti üle.“

„Näete,“ naeris Karin nüüd vastu, „isegi pime ja purjus kana leiab vahel tera.“

Aga Paralepp haaras tema käe, milles oli ikka veel endine teelusikas lööginuiana, ja suudles seda ahnelt.

„Kas ma enam ei meeldi teile, et meelitama hakkate?“ küsis Karin, aga Paralepp ei saanud enam vastata, sest klaver hakkas juba mängima ja majaproua palus rahu. Iga silmapilk pidi ka bariton klaveri kutsel ilmuma. Röneel oli nimelt bariton ja Karini arvates mitte nii halb, nagu seda pidi järeldama Paralepa eelmistest ja ka pärastistest märkustest.

„Laulab nagu mõni Amati või Perdutti,“ sosistas Paralepp, kui esimene laul lõppenud.

„Nagu noor jumal!“ vastas Karin peaaegu veendunult.

„Nagu noor joobnud jumal!“ täiendas Paralepp pilkavalt.

„Miks te olete kunstist nii halvas arvamises?“ küsis Karin.

„Mitte kunstist, vaid kunstnikest,“ vastas Paralepp.

Karin tahtis veel midagi öelda, aga juba algas klaver uuesti ja nõudis jällegi ühes majaprouaga rahu. Ainult härra Köögertal ise ei tahtnud kunstist suuremat välja teha, vaid lõi lähedase sõbraga klaasid kõlinal kokku. Aga neidki manitses majaproua, öeldes:

„Olge ometi kultuurainimesed ja kuulake muusikat.“

„Aga kuidas ma siis kuiva kurguga laulu kuulan,“ vastas majahärra, kuid rahunes siiski.

Peale teist laulu nõuti veelgi lisa ja kõik karjusid läbisegi oma soove laulu valikus. Ka Karin karjus ühes teistega ja tegi lauljale kätega mingisuguseid liigutusi. See mõtles, et teda kutsutakse, ja astus aupaklikult Karini juurde, et öelda:

„Armuline proua, mitte midagi pole kuulda, me teeme ju õllemuusikat.“

„Aga joome ise selget piiritust,“ vastas talle Paralepp.

„Laulge midagi ilusat ja armsat,“ palus Karin, „laulge midagi minule.“

„Saab lauldus, armuline proua,“ vastas Rönee kummardudes ja läks tagasi klaveri juurde, kus pöördus nõnda, et võis Karinile otsa vaadata. Nõnda nad jäidki kogu laulu ajaks teineteisele otsa vahtima. Lauluks oli aga sel korral „Sulle ma neiuke“, mis tõi Röneele sellise kiiduavalduse, et ta pidi veelgi lisa andma. Selleks valis ta „Mu kallike kambri sees üleval“ ja ikka laulis ta nõnda, et ei pööranud pilku Karinilt. Ka see ei saanud oma silmi temast lahti. Aga seda ei pannud keegi tähele, vähemalt naised mitte, sest nemad ise rippusid silmiga laulja küljes samuti. Kui Karinil hiljem õnnestus Röneega mõni sõna nelja silma all vahetada, ütles ta temale:

„Oleks minule neiust peast nõnda lauldud, siis oleks ma kohe üleni armunud.“

„Aga nüüd ei saa enam?“ küsis Rönee.

„Ei, nüüd ei saa enam nii kergesti,“ vastas Karin peaaegu nukralt.

See oli kõik, mis need kaks isekeskis sel õhtul isiklikku ja asjalikku rääkisid, ülejäänu valgus hirmsasti laiali. Sest muusika lõppedes kaldus jutt kunstile ja teadusele ning üldse kultuurile ja nüüd tahtis igaüks näidata, et temal on ometi neist asjust aimu. Aga et kogu seda „venivat ja vedelat ainet“, nagu ütles Paralepp, aeti niiöelda mitmest segadusest läbi, siis muutus ta ka ise aina segasemaks, venivamaks ja vedelamaks, nii et lõpuks ei leidunud ehk kedagi, kes oleks tahtnud seda lõrpida. Ometi oli asjal alguses hea hoog sees, sest kõik „spurtisid‘‘ pidutuju tõttu mõistetes ja sõnades hirmsasti. Nõnda põrkasid ida ja lääs kokku. Siis saabuski silmapilk, kus mingisugune atašee või midagi selletaolist hüüdis veendunult:

„Venemaa on tulevikumaa!“

„Muidugi, kui ta kõik sama paljaks teeb nagu minu!“ hüüdis Köögertal.

„See on teine asi!“ hüüdis atašee vastu. „See on hoopis teine asi!“

Ja nüüd tõusis hirmus kisa vaidlusest, kas see on teine asi, hoopis teine asi, kui kõik tehakse samuti paljaks, nagu tehtud Köögertal. Aga kui oli küllalt vastastikku ja kõrvuti karjutud, siis vaibus kisa, nii et oli selgesti kuulda, kui keegi ütles:

„Ei, ei! Moodsa kultuuri tippsaavutised kuuluvad Ameerikale. Ja see on alles algus. Ainult kui mõelda — viiskümmend tuhat ühte majja! Ja kui loendada ameeriklaste rekorde, siis…“

„Näiteks sigarisuitsetamises,“ pistis Paralepp vahele, kes oli lillevaasi pisut edasi nihutanud, et paremini näha kõnelejat.

„Härra advokaat, te võite muidugi ironiseerida niipalju kui tahate, aga…“ algas eelmine kõneleja tõsiselt, kuid keegi hüüdis vahele:

„Ameerika kultuur seisab neegri kultuuri mõju all, seega on neegri kultuur kõrgem.“

„Suurest kultuurilisest kadedusest ameeriklane lintšibki neegreid!“ hüüdis keegi teine.

„Kas kõrgem või madalam, aga kui arvestada neegrite viimaseid saavutusi spordis…“

Ameerika- ja spordiharrastajat ei lastud ka nüüd oma pikatoimelist lauset lõpetada. Aga viimaks, kui kõneluses tekkis teatud vaheaeg, küsis Karin üle laua spordiharrastajalt:

„Kui see tõesti nõnda oleks, et neegrid millalgi eurooplastest ja ka ameeriklastest kaugemale ja kõrgemale hüppavad, kas nende kultuur on siis kõrgem kui meie oma?“ Karin luges nimelt lauasistujaid eurooplaste ja ameeriklaste kilda.

„Aga muidugi,“ vastas spordiharrastaja, „kui võtta kultuuri mõõdupuuks vana kreeka kultuuri. Sest seal oli nõnda, et…“

Järgnevad sõnad läksid Karinil kaotsi, sest Paralepp nihutas lillevaasi endisele paigale ja noormehe pea ühes kõneleva suuga kadus Karini silmist ning räägitud sõnad kõrvust. Ta kuulis ainult Achillese nime, keda tituleeritud tema rekordide pärast välejalgseks. Kui Karin lillevaasi uuesti kõrvale nihutas, nii et ta võis noormehele otsa vaadata, oli see juba tema unustanud ja seletas oma naabrile, kuidas ka tema võiks rekorde lüüa, kui aga tal poleks nii nõrk ristluu.

„See on emalt,“ ütles ta, „sest minu ema oli alati oma ristluuga hädas. Sellepärast, kui mina oleksin riigimees, siis paneksin seaduse maksma, et ükski naine, kel hädine ristluu, ei tohi lapsi ilmale kanda, vähemalt poegi mitte.“

„Aga kas te teate, kuidas saab oma heaksarvamise järele poja või tütre?“ kriiskas Karin üle laua noormehele, kel nõrk ristluu. „Ma võin teile õpetada.“

Ja Karin hakkaski õpetama. Aga seda ei pannud ükski tähele, sest sel silmapilgul hüüdis härra Köögertal valju häälega, nii et kõik pidid seda kuulma:

„Soo! Või see pole rekord? Minu neljakümnepuudane pole rekord? Aga mis on teie arvates rekord, kui mitte nelisada puuda?“

„Just praegu ütlesid sa nelikümmend, aga sestsamast juba nelisada, kumb ta siis õieti sul on seal laes?“ hüüdis keegi vastu.

Nüüd seletas majahärra, et kroonlühter kaaluvat ikka nelikümmend puuda, mitte nelisada, kuid natukese aja pärast sai neljakümnest uuesti nelisada, sest Köögertal ei pannud väikeste vahede peale suurt rõhku. Tema ei armastanud arvudes täpsust, sest see takistas teda talitamast, nagu ta ütles. Ärialalgi meeldis talle kõige rohkem, kui võis minna hea õnne peale, või nagu venelased ütlevad — ehk’u peale. Sest tema arvates oli kergem ehk’u peale pankrotti minna, kui igavesti arvestada, arvestada, arvestada. Nõnda ta oli elanud tänini ja nõnda ta mõtles ka jätkata. Aga et leidus inimesi, kes ei pidanud tema saali kroonlühtrit rekordiks, eestigi rekordiks, siis see oli temale ikkagi liig. Sellepärast kargas ta lauast ja kutsus teisi enesega saali, et koha peal asja õieti valgustada:

„Te arvate, et see lagi oleks teda üleval kannud,“ karjus ta. „Eluilmaski! Teate, mis ma tegin? Lasin abitalad panna ja sinna külge kranasin ta kinni. Te ei usu? Olge nii lahked, tulge üles, ma näitan, kuidas seda tehakse, nii et, kui teil enestel millalgi vaja tuleb neljasadat puuda lakke riputada, siis teate, kuidas seda teha.“

Härra Köögertal sattus sellisesse vaimustusse, et ta ei võinud mingil tingimusel muidu, kui pidi mõned oma külalised pööningule viima ja seal neile koha peal näitama, mis peab tegema, kui sul juhtub olema „neljatuhandepuudane“ kroonlühter. Pealegi sündis see kõik niisuguse kisa ja käraga ning jalgade trampimisega, et isegi majaproua, kel küllalt kõvad närvid, palus pisutki tasemalt talitada, sest mis ütlevad vaesed üürnikud all.

„Eks nad koligu välja, kui ei meeldi,“ vastas härra Köögertal, sest tema ei saanud kuidagi vaiksemalt elada, kui see talle saatusest määratud.

Pööningult tuldi alla veel suurema müraga kui sinna mindi ja nüüd olid kõik veendunud, et majahärra kroonlühtri auks või terviseks peab jooma, aina uuesti jooma. Nõnda siis joodigi, kuni paljud muutusid sedavõrt vaikseks, et nad põleksid endid ka siis liigutama hakanud, kui neile kas või neljasaja tuhande puudane kroonlühter oleks kaela langenud. Aga majahärra ise pidas vastu, muutus ainult kordkorralt südikamaks meeste ja naiste suhtes. Juba mitu korda oli ta katsunud Karinile läheneda, aga ikka oli see tal millegi pärast nurjunud. Viimaks astus ta otseteed Paralepa juurde, kes istus Karini kõrval ja ütles kõhklemata.

„Härra advokaat, lubage mind ka pisut nooreproua juurde, teie olete siin juba küll olnud.“

Oleks Paralepp ka omanud kodu mõnekümnepuudast kroonlühtrit, siis oleks võinud tekkida ehk tüli, aga nüüd andis targem järele ja Köögertal istus Karini kõrvale, kes kiitis:

„Küll on teie juures mõnus ja huvitav. Just nagu kodus! Ainult minul pole kodus kunagi muusikat, mees ei armasta.“

„Mina ka mitte,“ ütles Köögertal tasakesi ja pani käe Karini toolitoele, nagu valmistuks ta temal piha ümbert kinni võtma. „Ma annaks hea meelega oma maja muusika teile, armas proua. Mis oleks, kui te võtaks minu maja muusika mõnekski ajaks omale, minu teinepool saaks pisutki hinge tagasi tõmmata, muidu kunst kurnab ta liiga ära.“

„Kui naljakas te olete, härra Köögertal!“ hüüdis Karin.

„See pole nali, armas prouakene,“ rääkis Köögertal. „Tõsi jutt! Öelge mulle päris otsekoheselt: kas see Rönee või Rein teile sugugi meeldib või ei? Minule vanainimesele võite öelda, mind ei maksa häbeneda, sest mina viisakatele prouadele külge ei löö, seda mitte. On ju veel ilmas muid inimesi, milleks siis viisakatele prouadele külge lüüa. Aga näiteks teie lauanaaber, see otsib ainult viisakaid, mõistate? Tema on niisuke seelikukütt!“

„Nii et teie, härra Köögertal, olete teistsugune?“ naeris Karin, mis ajas ka Köögertali naerma. Aga kui neil mõlemail naer otsa lõppes, ütles Köögertal mõttes:

„Ma olen vist kroonlühtrist purju jäänud, ei mäleta põrmugi, millest ma teiega tahtsin rääkida.“

„Me rääkisime muusikast,“ ütles Karin.

„Õige!“ hüüdis Köögertal. „Me rääkisime muusekandist, s. t. sellest Röneest või Reinust. Aga kuis siis jääb, meeldib ta teile või ei meeldi? Sest kui ta meeldib, siis jumala rahus, mina annan oma õnnistuse kaasa, lükkan takka.“

„Ega ta siis kohe nõnda meeldi, et ma muusika pärast ka ta enda võtaksin,“ naeris Karin. „Aga et teile head meelt teha, siis võiksin…“

„Ma kannan teid selle eest kogu oma eluaeg käte peal!“ sosistas Köögertal.

„Hea küll,“ vastas Karin, „ma võtan teie muusika, aga…“ ja nüüd muutus ta nägu peaaegu lapse näoks ja tema hääl peaaegu lapsehääleks — „aga ärge teie siis enam minu papale muusikat tehke.“

„Kuis nii?“ küsis Köögertal rabatult. „Tema tegi ju minule, mitte mina temale. Mu kõrvad hakkavad kohe pilli ajama, kui see meelde tuleb, ainult kui olen tubliste tropitanud, nagu praegu, siis ei kuule midagi. Ta oleks võinud mu kas või pimedaks teha.“

„Muidugi, härra Köögertal,“ oli Karin nõus, „aga ega ta ei teinud ju.“

„Mis te siis tahate?“ küsis Köögertal.

„Ärge pange teda, vanainimest, istuma,“ palus Karin ja silitas Köögertali kätt, millel algasid karvad peaaegu randmest juba.

„Te olete üks suur kelm,“ ütles Köögertal ja tema silmis süttis niiske helk, mida märkas Karingi.

„Ei, härra Köögertal,“ ütles Karin, „ma ainult armastan oma papat ja tema on nii õnnetu.“

„Mina ka,“ vastas Köögertal, „aga ma vaatan, mis ma teha saan.“

„Mispärast teie õnnetu olete?“ küsis Karin kaastundlikult, nagu poleks ta Köögertali viimaseid sõnu kuulnudki.

„Et olen nii vana ja purjus,“ vastas Köögertal. „Aga ma jään siiski teie peale lootma.“

„Mina ka teie peale,“ vastas Karin.

Neid viimaseid sõnu panid mitmed tähele, muu seas ka Paralepp, aga nad kõik mõistsid neid võõriti. Sellest see ehk tuligi, et Paralepp talitas Karinit koju saates nõnda, nagu oleks tal pisut arust puudu. Sest veel mitu aega pärast seda esitas Karin endale küsimuse, et kust võttis ta, s. t. Paralepp, küll selle julguse, ja ei osanud vastust leida, sest ta ei teadnud, et see tuli võõritimõistmisest.

Lugu ise aga sündis üsna lihtsalt. Niipea kui auto hakkas liikudes mürisema, lükkas Paralepp oma kübara kuklasse, näitas näpuga autojuhi poole ja surus siis sama näpu põiki huulile vaikusemärgiks, haaras peale seda ootamatu ja oletamatu jõhkrusega Karini ümbert kinni ja püüdis oma suuga leida tema suud. Karin ajas alguses kõigest jõust vastu, aga tundis peagi kogu kehas maitstud jookide uima, mõtles viimase kaitseabinõuna karjuma hakata, kuid siis tuli tal meelde, et Paralepp oli ju sõrme põiki huulile tõstnud ja et pole kuigi viisakas autojuhti paremaks pidada ega teda rohkem usaldada kui oma saatjat, mõtles veel kord sellegi mõtte ümber ja oleks nüüd tingimata häält teinud, kui mitte Paralepp poleks tal oma suuga tugevasti suud katnud, nii et võimata oli hingatagi, veel vähem karjuda. Viimases hädas ei saanud Karin muud, kui haaras pahema käega Paralepa paremast kõrvast kinni ja oleks vististi selle esimese hooga peast rebinud, kui ta oleks jaksanud. Aga et jõust tuli nappus kätte ja et ta tundis, et mida tugevamini tema kõrvast sikutab, seda tugevamini Paralepp oma suu tema suule surub, siis laskis ta kõrva lõdvemale ning lõpuks sootuks lahti, et saaks ehk pisutki hinge tagasi. Nõnda see siis seks korraks lõppeski, ainult Paralepp tähendas:

„Vähe puudus, siis oleksin ühe kõrvaga jäänud.“ Ja nagu tahaks ta uuesti katsuda, kas ehk Karin ei jaksa tal kõrva peast ära tõmmata, haaras ta tema enne päralejõudmist veel kord peaaegu endale sülle ja suudles. Aga kuna Karin teadis, et tema nõdrast jõust Paralepa kõrvade vastu ei piisa, ei katsunudki ta neid enam rebida. Selle asemel mõtles ta ainult:

„Mis sest, et sa mind suudled, ega ma sind ikkagi ei armasta.“