Tõde ja õigus IV/X
X.
Paar päeva läks mööda, ilma et Karin oleks oma mehega juttu teinud Köögertalidest või nende olenguile pääsemisest. Tema oli nimelt otsustanud hakata korjama oma isiklikke saladusi: hakata elama oma elu. Kaua ma ikkagi mehe kaelas ripun, ütles ta endamisi. Mul on ju minu oma majanduslik varandus, mida mees ei puutu, samuti vaja koguda endale ka vaimlikku ja hingelikku varandust, nii et oleks kui mitte vormilik, siis vähemalt tegelik varanduste lahutus.
Nõnda arutas ta endamisi ja tegi sõbrannale visiite, käis jalutamas, istus kohvikus ja külastas ühe või teise tuttava seltsis kinosid ning teatrit, et ajast mitte maha jääda. Sest on ju piinlik istuda kuski seltskonnas, kus räägitakse mõnest filmist või filminäitlejast, kui ise pole seda näinud ja ei oska sellepärast kaasa rääkida. Karinil polnud seda oskust, mida valdas proua Meeli. Tema laskis parajal ajal oma luulelise pilgu kõnelejail ringi käia ja teadis täpselt õiget silmapilku, kus ta võis hüüda: „Arushaadav!“ See kõlas alati nii veenvalt, et kellelgi ei tulnud kunagi pähe küsida, mille kohta see hüüe oli mõeldud või mis temaga mõeldi. Pealegi, proua Meelil oli alati oma eriline trump käepärast. Kui mõni nii väga kippus oma teadmistega laiutama, siis vingutas ta pisut oma helepunaseid huuli ja algas umbes nõnda: „Ma ei thea, aga kui meie mehega fiimane khord Berliinis olime, siis…“ Sellest jätkus enamasti, aga kui ei jätkunud, siis laskis ta ka Pariisi mängu ning sellele ei pidanud enam keegi vastu. Sest ei leidunud sellist hullu, kes oleks julgenud midagi öelda Berliini või Pariisi, üldse välismaa kohta, kuigi küsimuses oleks olnud mõni sealseilt koluturgudelt ostetud riidehilp.
Aga Karinil polnud tagatiseks ei sellist oskust ega ka ühtegi välismaareisi. Nii pidi ta ise enda eest väljas olema ja see nõudis pingutust. Ta hakkas isegi ajalehti lugema, et mitte enam oma endisi eksimusi korrata ja seltskonnas küsida: kes on meil praegu presidendiks või keda kommunistid tahavad eesti kuningaks, et nad põranda all aina mässavad? Neil on ju oma põrandaalune, mis nad siis veel tahavad. Muidugi, oma endise poliitilise teadmatuse vabanduseks olid Karinil väga mõõduandvad põhjused või väga selge ja lihtis loogika, kuid seltskond kahjuks ei arvestanud seda. Karin ütles, et milleks peaksin mina oma pead vaevama sellega, kes on praegu üheks või teiseks ministriks või kes saanud riigivanemaks? Kutsuvad nad mind oma juurde külla või tulevad nemad minu juurde, kui mina neid kutsuksin? On mul lootust nendega tuttavakski saada? Ei! Mind tutvustatakse parimal juhul nendega või nende prouadega alles siis, kui nad on juba endised ministrid või endiste ministrite prouad. Aga seltskond vaatas neile küsimusile hoopis teisiti: tema püüdis kramplikult nime järele tunda neid, kellega ei puutunud kunagi kokku, ja ei hoolinud kuigi palju teistest, keda kohtas igapäev kohvikuis, kinodes, teatreis ja igasugu lokaales.
Iseseisvale pingutavale seltskondlikule tegevusele Karin pidas ainult mõned päevad vastu, aga siis oli talle omaette elamisest villand ja ta ütles Indrekule:
„Näe, ikka saan Köögertalide juurde ja sina ei või sinna midagi parata. Sina arvad küll, et kui sina kätt ega jalga ei liiguta, siis mina jään istuma, aga oota niikaua. Saan kõik, mis tahan, sest mina ise maksan ometi ka midagi.“
„Kellele sa siis külge lõid, vanale Köögertalile endale või mõnele teisele?“ küsis Indrek.
„Mina ei löönud kellegile külge, vaid küsi parem, kes lõi minule külge,“ vastas Karin.
„Seda ma lihtsalt ei usu,“ ütles Indrek.
„Et minule võidakse külge lüüa?“ küsis Karin.
„Jah, et sulle oleks külge löödud Köögertalide juurde sobitamiseks,“ vastas Indrek. „See oleks loomuvastane. Sest loomulik oleks, et sa ei läheks sinna isegi siis, kui sind tõepoolest kutsutaks.“
„Suurepärane!“ hüüdis Karin. „Kogu aeg annad ise minule nõu, kuis ma sinna pääseksin, ja nüüd korraga — ei pea üldse minema. Aga miks siis mitte, heldene taevas?!“
„Selleks on vähemalt sinul kaks põhjust: esiteks, Köögertal tegi täie teadmisega sinu isa puupaljaks ja teiseks pole enam eriline au Köögertalidega läbi käia, sest kuigi peaaegu kõik, alates kas või ministrist ja lõpetades mõne põrandaaluse kommunisti ja pätiga, salajas imetlevad ja kadestavad, kui uskumatult hästi Köögertal on osanud kõigile külge teha, ometi ei söanda keegi avalikult oma imetlust avaldada. Ainult ühte ütlen ma: Köögertal on suur eeskuju, temale järgneb varsti teisi, sest kõik tahavad nagu temagi kedagi puupaljaks teha, nagu on seda praegu sinu isa või mõni teine.“
„Sa oled lihtsalt kurat!“ hüüdis Karin. „Esteks vaikid sa ja alles nüüd, kui mulle Köögertalide uksed juba lahti, avad mulle oma registrid. Aga mina ei hooli sinu targutustest. Mis on minul tegemist isaga ja tema asjadega? Tema elab omaette, mina omaette. Köögertal tegi tema paljaks, aga minule pole ta midagi teinud.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek imestunult. „Sul on ju obligatsioon majal, kas see pole Köögertali tehtud või mis? Või pole see mõnisada tuhat raha? Tead, halval korral võib see summa kaela murda. Maja võidakse ära müüa ja pealegi veel saiaraha eest, nagu see juba mõnega sündinud.“
„Sa oled elus saatan!“ karjus Karin. „Nüüd sa hakkad mind ka obligatsiooniga hirmutama.“
„Ma ei hirmuta. Ma ainult tuletan meelde, et sul pole mingit erilist põhjust Köögertalide juurde kippumiseks. Ennem hoia eemale, sest nagu ma ütlesin, ega seal sellega jää.“
„Sa arvad, et nad lähevad lõpuks tõesti pankrotti?“ küsis Karin. „Raiskab siis see vanamoor tõesti niipalju oma kunsti ja kunstnikkude peale?“
„Vaata, vaata, mis sinagi juba tead,“ imestus Indrek.
„Näe, tean jah,“ vastas Karin jonnakalt.
„Aga see on vististe tühine asi,“ arvas Indrek. „Räägitakse, et vanamees ise spekuleerib edasi, mingisugused suured operatsioonid venelastega, ja selleks tekivad majadele obligatsioonid. Need on muidugi hoopis teistsugused summad, kui kunsti ja kunstnike peale kulutatud raasukesed. Köögertalide eesti kunst ja kunstnik on esiotsa üsna odav; kõhutäis süüa, peatäis juua, ülikond riideid, paar kingi ning pisut taskuraha — sellest aitab. Majaproua Pariisist tellitud kleidihinnaga võib kolm kunstnikku aasta otsa priil lobil hoida.“
„Issand jumal!“ ohkas Karin. „Sa kallad kõik nagu virtsaveega üle.“
„Kust sa selle võtad?“ küsis Indrek.
„Sa peaks kuulma, kui ilusasti Mägar kunstist räägib,“ ütles Karin.
„Olen kuulnud,“ vastas Indrek. „Aga ta ju maalib veel ilusamini.“
„Sa ütled seda nii, nagu oleks sul jällegi mõni tagamõte,“ rääkis Karin. „Sina üldse ei räägi midagi otsekoheselt, nagu teised inimesed. Nagu nende Köögertalidegagi — kord nii, kord naa. Mis ma siis nüüd pean tegema? Pean ma minema või ei? Aga ma lähen ikkagi. Ja tead, milleks? Ma katsun nõnda teha, et Köögertal isa kohtusse ei kaebaks. Muidu ta kaebab, ma tean, mulle öeldi. Ja siis on mul veel teine plaan, aga seda ma sulle ei ütle, sest see ei puutu sinusse, vaid on minu eraasi.“
See eraasi tekkis Karini peas alles praegu Indrekuga vesteldes. Nimelt: kui eesti kunst ja kunstnik on nii odav, nagu Indrek seda ütleb, kas ei võiks siis ka tema, Karin, selle heaks midagi teha? Kas ei võiks asja nõnda seada, et ka tema majas liiguksid kunstnikud sisse ja välja, nii et võiks oma kõrvaga kuulda, mis nad räägivad ja arvavad, ning võiks oma silmaga näha, mis see inimene teeb või kuidas ta on, kes on kunstnik. Pealegi — võiks kogu seda asja teistele prouadele kohvikus tasapisi nina alla hõõruda. See oleks asja üks külg. Aga teine külg on Karinile veel huvitavam, ja see ongi see peaasi: lüüa Köögertali vanamoorilt — Karin nimetas mõttes proua Köögertali ainult nõnda — tema kunstnikud lihtsalt üle, jätta teda kuivale. See oleks see õige kättemaksmine Karinilt oma isa ja ka iseenda eest.
Sellest viimasest, niiöelda peaasjast, Karin ei tihanud Indrekule rääkida, küll aga tegi ta juttu kunstnikega läbikäimisest, et kuulda ka tema arvamist. Aga Indreku arusaamine oli ka siin pentsik. Ta ütles kohe:
„Mis on kunstil või kunstnikel meiega tegemist, me oleme ju väikekodanlised tõusikud.“
„Aga Köögertalid ei ole tõusikud, nii arvad sina?“ hüüdis Karin ägestudes, sest Indreku sõnad riivasid teda valusalt.
„Ega siis ometi Köögertalide kunsti ja kunstnikega maksa läbikäimist otsida,“ ütles Indrek nüüd ja see oli Karinile veel valusam, kui eelmised sõnad. „See kunst või kunstnikud ronivad sulle ise tuppa, tee ainult uksed lahti.“
Karin oli hoopis nõutu. Tähendab, Indrekust pole milleski abi loota. Tema käib kui katk oma sõnadega kõigest üle. Ometi Karin tegi veel kord proovi ja küsis:
„Aga kas Mägariga maksab läbi käia?“
„See tähendab — ennast maalida lasta?“ küsis Indrek vastu.
„Miks siis kohe maalida lasta?!“ hüüdis Karin ärritatult.
„Aga mis siis?!“ küsis Indrek. „See pinseldaks ju kogu maailma ilusaks.“
„Nöritseja!“ kiskus Karin nüüd nagu läbi hammaste. „Sina närid kõige kallal. Mis teistele hea, see sinule halb. Miski ei kõlba sulle. Minagi olen sulle ainult lükata ja tõmmata, nagu mõni narr.“
„Ei, armas naine,“ ütles Indrek nüüd peaaegu südamlikult. „Aga mina arvan tõepoolest, et ega kunstnikud pole meist kuigi palju huvitatud. Meie oleme selleks kui mitte liiga harimatud, siis ometi arenematud. Mis meie neilt õieti loodame ja nõuame? Et nad maaliksid meile sugupulle ja lehmi, kes näitavad sabaga vihma ja tuult. On olemas niisukesed lehmad. Ehk paremal korral — kuidas maetakse pritsimeest, s. t. pasarnikut.“
„Sa oled lihtsalt jõle!“ hüüdis Karin.
„Muidugi, ma liialdan,“ oli Indrek nõus, „aga ega see suurt asja ei muuda. Mäletad sa seda kontserti, kus meie selja taga keegi seltskonnadaam teisele vaimustatult hüüdis: ta laulab peaaegu nagu grammofon! ja seda pildinäitust, kus keegi teine läbi kuldraamidega lorneti vaadeldes kiitis: tore! suurepärane! nagu oleks aparaadiga võetud? Noh, ja nii oleme kõiges.“
„Tähendab, pole kuidagi võimalik kunstnikkudega läbi käia?“ küsis Karin.
„On küll,“ vastas Indrek, „aga selleks peaks meil kui pursuidel palju rohkem raha olema. Või me peaksime palju vähem toitu ja palju rohkem kunsti ostma. Üldse, me peaksime vähem kõhuga ja rohkem vaimuga seedima, siis tuleks kunst ja kunstnikud ise meile majja.“
„Ma söön ju küll vähe,“ ütles Karin, „vaata, kui kõhn ma olen.“
„Sedasama kinnitab endast ka proua Köögertal ja palju teisi temataolisi,“ ütles Indrek.
„Ikka kõrvutad sina mind selle vanamooriga!“ hüüdis Karin pahaselt. „Mina olen ju tema kõrval elus pilbas.“
„Muidugi, aga ma nägin millalgi koera, kes oli paljas kondikrobi, ometi oleks ta söönud kas või hommikust õhtuni ja kunagi ei saanud ta täis, kunagi ei lõppenud tal nälg. See olevat niisuke koerte haigus, sõja ajal hakanud ta hobustesse. Mina arvan, et meie, aga võib olla ka et kogu maailm põeb praegu seda koerte haigust. Eriti see nõndanimetatud seltskond.“
„Küll oled sa kade,“ ütles Karin nüüd.
„Kelle peale?“ küsis Indrek.
„Seltskonna peale, mõistagi.“
„Siis olen ma ju iseenda peale, sest ka mina kuulun seltskonda,“ ütles Indrek.
„Sina ja kuulud seltskonda?“ imestus Karin.
„Just nii,“ kinnitas Indrek. „Oma naise kaudu muidugi, kes on rikas majaomanik.“
„Sinu häbematusel pole piiri, tead,“ ütles Karin nüüd ja tal oli selline imelik tundmus, et oleks tahtnud nutta ja naerda korraga, aga ometi ei saanud ta ei ühte ega teist teha. Lihtsalt ei tulnud nutt ega naer peale. Aga ühest ei loobunud ta siiski mitte — mõttest, proua Köögertalilt tema kunstnik või kunstnikud, kui tal neid mitu, üle lüüa, tema ümbrus kunstist kui põrgutulega puhtaks kõrvetada. Ah, üldse pole ilmas midagi ilusamat, kui kelleltki naiselt tema mees üle lüüa, see oli Karinile praegu selge. Sellest ja kindlast usust, et ülelöömine tal tingimata õnnestub, oli Karinil mitu päeva hea meeleolu. Ta tundis oma väärtust tõusvat. Imelikul viisil ta pani tähele, et tuttavad oleksid nagu tema vastu viisakamaks ja lahkemaks muutunud ja et teda teretasid tänaval inimesed, kes temast polnud peale isa pankrotti enam väljagi teinud, nagu oleks ta paljas õhk. On neil juba hais ninas, et nad võivad mind ehk varsti Köögertalide juures kohata? mõtles Karin. Või on nad alles nüüd kuulda saanud, et minu isa on pankrotis, mitte aga mina? Ükskõik, kuis see oli, aga Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. Seda ta pidi järeldama proua Itami kutsestki, tulla ühes paari teise prouaga tema uut korteri sisseseadet vaatama. Proua Meelit polnud mitte kutsutute seas, küll aga proua Horst. Miks see nii oli, seda Karin ei teadnud ega võinud ka aimatagi.
Itamid asusid südalinna lähedal keset aeda helevalges kivimajas. Proua Itam nimetas seda oma lumipaleeks. Tõepoolest olekski olnud teda talvel raske ümbritsevast lumest eraldada, kui poleks olnud neid helkivaid peegelaknaid ja punast katust. Tänava ääres seisis neil suurem kolmekordne kivimaja.
„Te enne ei elanud siin?“ ütles Karin proua Itamile, selle asemel et ühes teistega kõike aina imestleda.
„Enne elasime tänava ääres mehe majas,“ vastas proua Itam südamliku mahedusega, sest ta oli Karinile üpris tänulik, et see oli oma küsimusega võimaldanud seda avaldada, mille järele tema keel kõige rohkem kipitses. Aga imestlejad sõbrannad tegid, nagu ei kuulekski nad räägitud sõnu. Ainult tummaks muutusid nad kadedusest. Seda oli proua Itam just tahtnudki ja selleks oli ta nad siia kutsunudki.
„Ah see ei olegi teie mehe nimel?“ küsis Karin.
„Ei, see on täiesti minu oma,“ ütles proua Itam.
„Tähendab, teie hakkate ka pankrotti minema,“ lausus Karin saladuslikult, kuid küllalt valjusti, et kõik võiksid seda kuulda ning oma südames sellest pistest rõõmutseda.
„Kuis nii?!“ hüüdis majaproua peaaegu ehmunult. „Kust te üldse selle peale tulete?“
„Aga Köögertal kirjutas ju ka siis kõik oma naise nimele, kui hakkas pankrotti minema,“ seletas Karin avameelselt.
„Ega siis minu mees pole ometi mõni Köögertal,“ ütles majaproua põlglikult, võib-olla esimest korda kuulsid kõik, et proua Itami hääl on ometi modulatsioonivõimeline. „Et maja oma naise nimele kirjutada, selleks pole mehel vaja igakord veel pankrotti minna, vaid aitab sellestki, kui ta oma naist armastab,“ jätkas majaproua ja vaibus jällegi oma endisse mahedusse, vidistades linnukesena vaikselt ja sulavalt edasi:
„Mees hakkas seda siis ehitama, kui ma raskeks jäin ja ütles, et kui tuleb poeg, siis saan maja omale. Ta näitas mulle plaani. Mina küsisin: kas aia ka? Mees mõtles natukene ja ütles siis: aia ka, aga sellest suurest paplast saadik, muu läheb suure maja külge. Siis vastasin mina: kui sa mind nõnda armastad, siis sünnitan sulle poja, aga kui poeg ei tule, siis on see sinu oma süü. Ja teate, mis ma tegin? Ma käisin kõik arstid ja targad läbi ning küsisin kõigilt: kuidas saan ma poja? kuidas saan ma ilmtingimata poja?“
„Noh, ja mis teile öeldi?“ küsisid sõbrannad sellise uudishimuga, et unustasid isegi kadeduse.
„Ei mina enam kõike mäleta, mis mulle öeldi,“ seletas proua Itam, „aga igaüks õpetas oma tarkust. Just sel ajal tutvusin ma kena noormehega. Tema oli palju reisinud ja palju lugenud, käis meil majas. Silmad niisugused unistavad, unistavad, ise süsimustad. Parajal silmapilgul küsisin ka temalt, et, austatud härra, mu lemmik, kuidas teha nõnda, et ma saaks ilmtingimata poja, sest siis kingib mees mulle aia ühes majaga? Ja vaat’ see väljamaalane siis õpetas ning tema õpetuse järele ma saingi.“
„Aga mis ta siis õpetas?“ küsiti mitmelt poolt kärsitult.
„Tema õpetas, et igal õhtul magama minnes ja igal hommikul ärgates pean mitu ja mitu korda lugema: iga tund ma näen und, et laps mu sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Ja kõige parem, ütles ta, kui ka mees loeb seda kaasa, loete kahekesi. Mees lugegu ka siis veel, kui mina juba magan. Ka öösel, kui juhtub ärkama, lugegu tasakesti mulle kõrva sisse: iga tund sa näed und, et laps su sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Samuti ka hommikul, kui ta tõuseb, et tööle minna, kuna mina alles magan. Mina ise muidugi ka, kui ärkan, loen aina: iga tund ma näen und jne. Isegi söögi alla hakkasime lugema, nagu oleks see mõni uus Issameie, lumipalee Issameie. Mees ei jätnud seda võõraste juures olleski, pani käed laua all risti ja luges endamisi: iga tund sa näed und jne. Aga mina poetasin enda ikka kuhugi kõrvale ja lugesin seal. Läksin vannituppa, nagu peseksin käsi, aga ma ei pesnud ühtigi, sest käenahk läheb inetuks, kui sagedasti pesta, vaid mina aina seisin ja pomisesin: iga tund ma näen und jne. Isegi see väljamaalane, kes mulle seda õpetas, luges alguses minuga kaasa, õpetas õieti lugema, nõnda:…“ ja proua Itam demonstreeris, milline on õige lugemine, kui peab tulema poeg. „Ta lubas isegi Pariisis veel lugeda, et oleks kõik tehtud, mis üldse teha võib.“
„Prantslastel see ongi niisuke mees, kes sellist asja õpetab,“ ütles proua Horst, et tõendada oma asja kursis olemist.
„Aga kuidas prantslane oskas eesti keeles luuletada?“ küsis Karin.
See rabas kõiki. Kuidas oli see võimalik, et välismaalane oskas meie keelt? Sest sõnad: iga tund ma näen und jne. on ju puht eesti keeles.
Aga proua Itam ütles üsna rahulikult:
„Ega siis tema eesti keeles! Tema ütles seda prantsuse keeles, aga minu mees tõlkis eesti keelde, sest ta ütles: kuis siis võib lugeda prantsuse keeles, kui peab sündima õige eesti vabariigi poeg. Tema on ju hirmus suur isamaalane.“
„Ah siis härra Itam ise luuletas selle!“ hüüdis Karin, aga raske oli mõista, mis tema hääles helises, kas imestus või nöökamine. Aga võib-olla ei see ega teine, vaid lihtis naiivsus.
„Minu mees teeb kõik, mis ma temalt palun,“ ütles proua Itam iseteadliku mahedusega ja juhatas oma külalisi ühest ruumist teise, neile igal pool parajasti niipalju aega andes, et nad võiksid ühe või teise tähenduse teha nähtu või katsutu kohta.
Kabinetis, kus majaproua avas teatud salalaeka, küsides, et mis külalised soovivad, kas konjakit, likööri või veini, valitses üleni vasega ehitud tamm. Kui proua Horst heal meelel sügava klubitooli siidpehmet nahka silitas, küsis majaproua:
„Kahtlete, kas on nahk?“
„Ma imetlen tema pehmust,“ vastas proua Horst.
„Eht pühvel, kinnitab minu mees ja teda võib usaldada, sest tema ei armasta imitatsioone. Tema nimetab neid poolvillaseks.“
„Aga milleks peab kõik nii tugev olema?“ küsis Karin.
„Mis te sellega mõtlete?“ küsis majaproua.
„Seda, et miks on kõik vasega rautatud — toolid, kapid, sohvad ja kõik,“ ütles Karin.
„Et oleks ilusam,“ seletas proua Horst.
„Aga siis oleks ju veel ilusam, kui rautaks üleni kõik vasega ära,“ seletas Karin. „Kui minul oleks palju raha, mina tõmbaksin tingimata vaskpleki kas üleni või jätaks ta hoopis ära.“
See tõi üürikeseks üldise vaikuse, nagu oleksid kõik süvenenud veini maitsmisse või kullaga kirjatud klaaside vaatlusse.
„Ja klaasid kataksite ka kas üleni kullaga või jätaksite hoopis ilma,“ lausus majaproua õrnalt.
„Ei, seda ma ei tea, mis ma klaasidega teeksin,“ ütles Karin üsna lihtsalt, „need ma ehk jätaksin, nagu nad on.“
„Ometi midagi on armu leidnud proua Paasi silma ees,“ ironiseeris keegi külalistest.
Vein maitstud, siirduti teistesse ruumidesse. Saalis valitses rohekashall toon.
„See siin on pähklapuu,“ seletas majaproua. „Mina ei armasta mahagonit — liiga grell! Hakkab närvide peale. Mina tahan midagi rahulikku, leplikku, tagasihoidlikku. Kate on muidugi eht,“ lisas ta juurde, kui ta nägi, et mööbliriiet puudutati: „Soovite silmapilguks istet võtta? Viite muidu teiste külaliste mugavuse.“
Nõnda istuti siiagi silmapilguks, enne kui mindi edasi. Alumisel korral ei olnudki enam rohkem ruume kui üks väiklane tuba, ka midagi kabineti taolist. See oli sisustatud punase puuga.
„Minu vastuvõtutuba,“ seletas majaproua. „Ma küll punast puud ei armasta, kuid viisakuse pärast panime siia siiski selle. Vahelduseks! Sest mis ikka panna.“
Ülemisel korral olid eluruumid, magadis-, lapse- ja vannitoa ning köögiga. Magadistoa mööbel oli elevandiluukarva ja kuulus kõik ühte valangusse. Vooditel ei puudunud isegi pitsitatud katus.
„Siin magan mina harilikult üksinda,“ seletas majaproua, „mees magab kabinetis sohval, et oleks telefon käepärast ja ei segaks mind, kui ta peab hommikul vara tõusma.“
Igal pool valitses üliküllus, silma torgata tahtev toredus, ainult lapsetuba seisis erandina. Siin oli kõik äärmiselt lihtis, peaaegu napp, mis mõjus muuga võrreldes tahes või tahtmata otse rabavalt. Majaproua isegi nähtavasti tundis seda ja sellepärast tõttas ta seletama:
„Minu mehel on niisuke vaade, et lapsi ei tohi hellitada. Kuidas mina kasvasin, ütleb ta, ja minust on saanud mees, kes ilmas läbi löönd, noh, siis kasvagu ka minu poeg samuti, siis saab ka temast ükskord mees. Mina ei viitsi mehega vaielda, sest tema tahtis ju kangesti poega, noh, siis kasvatagu teda, nagu ta heaks arvab.“ Selle öelnud, pöördus ta hoidja poole ja küsis vene keeli: „Soonja, kuis on buubi kõht?“
„Ikka halb, proua,“ vastas see.
„Mis see siis nüüd ometi on, et ta enam korda ei lähe,“ rääkis majaproua etteheitvalt. „Kuulge, Soonja, teie ei armasta enam minu buubikest, sellepärast ei parane tal kõht.“
„Kuis ei armasta!“ hüüdis hoidja haavunult vastu. „Väga armastan, aga ei aita.“
„Armastage, armastage, Soonjakene,“ kordas majaproua, „küllap siis ka lapsel kõhtki korda läheb.“
Nende sõnadega lahkusid kõik toast, jättes sinna ainult mureliku näoga hoidja ja tema viriseja hoolealuse, kelle käekesed ja nääpsukene nägu paistsid valgete linade keskel sinakatena.
„Seal ta nüüd on,“ seletas majaproua, „tahtsime kangesti poega, aga nüüd teisel kõht haige ja ei taha kuidagi paraneda. Ämmaemand vist ikka külmetas teise esimestel nädalatel ära, mis muud. Mees ikka toherdab teist ja jändab temaga, aga ei kedagi. Ma juba ütlesin talle kord, et, kallis, mis see siis nüüd on, et sa ei saa enam lapse kõhtugi terveks. Mina kohe ei või seda näha ega kuulda, sest see erutab mind nii hirmsasti. Ja erutumine on mulle kahjulik, arst on seda kõvasti ära keelanud.“
„Aga miks teil on venelanna hoidjaks?“ huvitus proua Horst.
„Mees tahab nõnda,“ vastas proua Itam. „Tema ütleb, et siis õpib laps kohe ühe võõra keele ära. Meie ise hakkame temaga saksa keelt kõnelema, nii on tal juba kaks keelt jumalamuidu käes. Ja eesti keele, oma emakeele, ütleb mees, saab ta muidugi kätte, niipalju kui seda tal tarvis tuleb. Mina pole ennast selle sisse segand, tehku mees, mis ta heaks arvab. Mind erutavad niisukesed asjad ja mina pean end selle eest hoidma, ütleb arst. Ma ei saa siis öösel magada ja ei lase nõnda ka meest magada. Aga kui mees ei saa magada, siis läheb ta närviliseks ja nõnda erutun mina veel rohkem. Te mõistate isegi, mis sellest viimaks välja tuleb, kui mina olen närviline, minu mees on närviline, meie mõlemad oleme närvilised. Nii et las mees parem teeb, mis ta heaks arvab. Ainult temal pole kunagi aega, sellepärast ongi lapse kõhuga nii, et las hoidja vaatab.“
Proua Horst mõtles esiteks võõrkeelte õpetamise asjus oma arvamist avaldada, aga kuuldes, et siin tegemist mehe tahtega, vaikis ta. Vaikisid ka teised prouad, sest nad kõik arvasid, et kui koeraga võib võõrast keelt rääkida, miks siis mitte lapsega, sest ega tema koerast halvem ole. Kõik tundsid proua hädale südamest kaasa. Ainult Karin söandas öelda:
„On need mehed küll imelikud! Üks õpetaks lapsele võõrad keeled juba enne sündi kätte, teine ei taha sellest kuulda peale sedagi. Minu mees ütleb alati: mida rohkem keeli, seda vähem aru; inglane mõistab ainult oma emakeelt ja tema valitseb maailma.“
„Aga, kallis,“ vastas majaproua, „ega siis meie pole inglased.“
Sellega olid kõik nõus, Karingi oli, ainult ta oleks tahtnud teada, mis Indrek siin vastaks.