Tõde ja õigus IV/IV
IV.
„Nüüd on vanakurat ise lahti!“ kirus Vesiroos, kui ta astus mõne päeva pärast Indreku kabinetti, kus laskus kogu oma raske kehaga sohvale, mille ta ise kord tütrele ostnud ühes maja ja kõigega, mis seal sees. „Mõistad sa, väimeespoeg, sinu äiapapa on läbi!“
Rääkija nägu kiskus virilalt viltu ja kortsu, nagu katsuks ta naeratada või hoiaks kramplikult nuttu tagasi.
„Sul on, väimeespoeg, ikka ka mõnikord nutti,“ rääkis Vesiroos natukese aja pärast edasi, kui Indrek tema esimestele sõnadele midagi ei vastanud, „aga kas sina võisid kunagi uskuda, kas või silmapilgukski, et inimesed teevad minu ükskord puhtaks? Et omad sõbrad teevad su puhtaks!“
„Kui teevad, siis ikka sõbrad, mitte vaenlased, sest need ei pääse ju sulle ligi,“ ütles Indrek, et üldse midagi öelda ja küsimusest endast targu kõrvale põigelda.
„Aga mis see siis nõnda on? Mis kulduura see on? Mis täieline eesti vabariik see on?“ küsis Vesiroos arusaamatuses ja vahtis jõllitades Indrekule otsa, silmavalged kui vereklomp.
Indrek kehitas ainult õlgu.
„Mõistad sa seda vana Köögatsit“ — nõnda nimetas Vesiroos oma kallimat sõpra Köögertali — „tema on aegsasti oma kaks maja eide nimele kirjutanud ja teistel majadel on nii rängad obligaatsiad, et pangad pühkigu suu puhtaks. Obligaatsiad on muidugi Köögatsi oma taskus. Ja minule, oma paremale sõbrale, sellest mitte mõhkugi!“
„Tema arvas muidugi, et sina toimid enesestki mõista samuti,“ ütles Indrek nüüd.
„Aga ei!“ hüüdis Vesiroos nagu haavunult vastu. „Mina tegin nagu õige ja aus eesti mees kunagi. Vürtspoodki pole mul eide nimel, nii et sellegi võivad nad haamri alla ajada ning siis oleme eidega paljamad kui kunagi varem.“
„Aga see maja siin jääb ju ikka,“ ütles Indrek.
„See pole ju minu,“ vastas Vesiroos nagu üllatatult.
„Minu ta ka ei ole,“ katsus Indrek naljatada.
„Mehe sõna?!“ hüüdis Vesiroos ja pidi peaaegu oma raske keha sohvalt üles hoovama.
„Iseenesestki mõista,“ kinnitas Indrek. „Maja on Karini nimel ja mina ei taha oma mõju siin kuidagi maksma panna. Kõik oleneb Karinist.“
„Tead, väimeespoeg, aga seda poleks ma sinust mitte uskunud,“ ütles Vesiroos liigutatult ja langes sügavamalt sohvale. Tema veretuvad silmavalged kilasid niiskelt. „Karin on hea laps, temal on pehme süda, tema pärast ei tee ma endale muret.“
„Mis siis Köögertal ise kogu kupatisest ütleb?“ küsis Indrek, et juttu teisale viia. „Kas oled temaga rääkinud?“
„Tema? Tema süüdistab pankasid ja valitsust. Ütleb: mis pagana täieline eesti vabariik see on, kui esteks antakse sulle laenu, aga pärast enam ei anta? Kui esteks antakse kas või rohkem kui tahad ning siis korraga mitte teragi? Aga kuis siis äri ajada, kui ei anta enam laenu, ütleb ta, sest tema ei ole see loll, kes oma vaevaga teenitud kopikad paneks ärisse. Milleks peaks tema riskeerima, ega temal seda äri ega kaupa vaja ole, vaid rahval. Noh, siis rahvas andku ka raha. Rahvas ja pangad! Ning valitsus! Kelle kuradile kogu seda kremplit vaja, kirub ta, kui üks ettevõtlik inimene ei saa laenugi, kui just hädasti vaja. Võtku nüüd rahvas ja pangad ning valitsus ise ja jätkaku tema suurt äri, katsugu, kas saavad sellega toime, kui ei anta enam laenu. Tema, Köögertal, laiendanud oma tegevuse üle kogu maa, tema käsi ulatunud Stockholmi, Berliini ja Pariisigi — Berliinis ja Pariisis on tal ju majad, — aga küllap näis, mis need pangad ja valitsus tema ettevõttega peale hakkavad. Muidugi, ütleb ta, nüüd on karsoss! Sest ei rahvas, pangad ega valitsus oska nii suures ettevõttes kõrvugi liigutada. Seal pole seda nutti, mis on siin — koputab ta enesele otsaette. Aga oleks temale antud veel paarkümmendki närust miljonit laenu, kinnitab tema, ja soodustused, nagu ühel õigel rahvatööstusel peavad olema, siis, ütleb ta, oleks kogu Eesti poole aasta pärast näinud, mis mees on õieti vana Köögertal. Ja mis on rahvale või valitsusele mõnikümmend miljonit! Aga näe, ei antud, ja nõnda tuligi siis kõik. Aga Köögertal ütleb, et tema süda on puhas ja tema uni rahulik. Küsin siis temalt, et mis siis mina pean nüüd tegema? Aga tema vastab, nagu poleks tema asigi: igaüks katsub, kuis saab. Igaühel omad mured. Kuis nii, ütlen mina, sina teed pankroti ja mina pean maksma? Eksid, va vennas, vastab tema, mitte Samuel Köögertal ei tee pankrotti, vaid virma „Köögertal ja kompanii“. Kui nii, siis tasu mu kahjud, ütlen mina. Miks siis mina pean seda tasuma, mis teised sulle kahju teinud? küsib tema nüüd niisukese näoga, nagu oleks mul arust puudu ja ajaks sellepärast lolli juttu. Aga sina ju petsid minult allkirjad välja, kui sa ise olid omadega juba ammugi läbi! hüüan mina nüüd juba südametäiega, sest ma hakkasin aimama, mis mees ta õige on. Selle peale vastab tema aga rahulikult: olid tobe, kui lasksid end petta. Loll saab kirikuski peksta. See on su viimane mehe- ja sõbrasõna? küsin ma nüüd, et tema südant puudutada, aga tema, tõbras, vaatab mulle otseteed silma sisse ja ütleb — pange hästi tähele, mis ta ütleb — ütleb: Köögertal oli Vesiroosile mitte sõber, vaid ainult ärisõber, nii et meie vahekorrad on puhtad. Nüüd aga oli minu kannatusel lõpp. Ta ei jõudnud veel oma molu kinnigi panna, kui mina laualt kivist tuhatoosi võtsin ja ühes paberossiotstega lartsti! otse näkku lasksin, nii et punane kali taga. Ma oleksin ta, jumala eest, sealsamas vagaks teind, aga teised, kuradid, tulid oma ninadega vahele. Siiski, sain niigi palju talle anda! Paar kuldhammast peab ta ikkagi suhu juurde panema.“
„Aga selle eest võib ta sinu istuma panna,“ ütles Indrek.
„Mulle on see ükskõik, nüüd on see mulle üsna ükskõik,“ ütles Vesiroos lootusetult, ja uuesti vajus tema raske keha kössi, kuna ta jutustuse ajal oli pinevalt sirgu tõusnud. „Mina olen kui aus mees vanaks saanud“ — need sõnad rääkis ta suure veendumusega, nii et Indrek vaatles teda huvitatult, mõeldes tema mitmekesisele äritegevusele sõjaajal ja selle järelaastail — „ja kui nüüd eesti rahvas ja vabariigi valitsus lubab, et keegi kelmiköögerdis tuleb ja mu puupaljaks röövib, siis lähen ma parema meelega sulide hulka istuma, kui et veel ausate kaabakate seas elan.“
Neile sõnadele järgnes kestev vaikus. Alles tüki aja pärast hakkas Vesiroos uuesti rääkima. Ta arutas lähemat minevikku ja kahetses, et polnud kuulanud Indreku nõuannet, kui see oli hoiatanud Köögertalile uusi allkirju andmast.
„Teadsid sina juba siis, et tema on niisuke kaabakas?“ küsis Vesiroos.
„Mitte just,“ vastas Indrek, „aga ma kartsin seda.“
„Miks sa siis minule sellest ei rääkinud, ma poleks ehk siis allkirju andnud?“
„Mul olid omad põhjused vaikimiseks,“ ütles Indrek.
„Ja nõnda lasksid mu pea silmusesse pista,“ lausus Vesiroos etteheitvalt. „Aga mis põhjused need siis olid, et sa vaikisid?“
„Neist ei tahaks ma praegu rääkida,“ vastas Indrek kõheldes, nagu otsiks ta jalaga teed.
„Mis siis nüüd enam on!“ ütles Vesiroos. „Nüüd on niikuinii kõik läbi. Mis mõte oleks veel vaikida. Pealegi, milleks seda minu eest varjata.“
„Esteks pole veel kaugeltki kõik läbi,“ tahtis Indrek seletama hakata, kuid Vesiroos pistis kärsitult vahele:
„Kuis nii, pole veel kõik läbi?“
„Arvad sa siis, et Köögertal jätab sellega? Usud sina, et temal pole tarvilikul pool enam poolehoidjaid, kes sokutavad ja kombineerivad uued miljonid tema uude ettevõttesse, mille ta avab kellegi teise nimel? Tead, asi võib isegi nii pööraselt lõppeda, et sinagi saad tema kaudu uuesti jalad alla.“
„Peale seda, kui mina oma käega äigasin tal hambad kurku?“ imestus Vesiroos.
„Ta laseb ju sinu enda rahaga kuldsed asemele panna,“ muigas Indrek vastu.
Vesiroosi paksuhuuline ja habemetüügastikuga ümbritsetud suu kiskus nagu naerule.
„Sina tahad mind ainult trööstida,“ ütles Vesiroos natukese aja pärast. „Mina ei saa enam kunagi jalgu alla.“
„Ega sest polekski kasu,“ arvas Indrek.
„Kuis nii, poleks kasu?“ küsis Vesiroos haavunult.
„Sa kaotaksid ikkagi kõik,“ vastas Indrek.
„Miks siis?“ päris Vesiroos üllatatult.
„Köögertal kaotab lõpuks ka kõik,“ seletas Indrek vastuse asemel. „Tema jõuab varsti sinnasamasse, kus sinagi. Küll sa näed. Näed oma silmaga. See olgu sulle trööstiks.“
„See olekski suureks trööstiks,“ ütles Vesiroos peaaegu liigutatud meelel. „Ja tead, väimeespoeg, kui see tõesti nõnda sünniks, nagu sina ütled, siis oleks kindel, et maa peal maksab õigus ja taevas elab jumal.“
„Karin ütles mõni päev tagasi sedasama,“ tähendas Indrek.
„Tema on minu tütar,“ kiitis Vesiroos heal meelel. „Temal on minu silmad ja süda, ainult keha on tal emalt — eluaeg nagu piits teine. Aga ma ei saa siiski aru, miks Köögertal tuleb mulle tingimata järele,“ lausus ta natukese aja pärast.
„Ah miks?“ kordas Indrek nagu aru pidades ja ütles siis iga sõna toonitades: „Aga sellepärast, et tema pole ärimees, vaid äritseja. Lihtsalt spekulant! Äriline röövik, kes elab teiste verest ja mahlast. Tema ise on tühi, nagu väljapigistatud sidrun. Veel tühjem! Nagu kuivanud käsn! Niisuke on ta! Kogu see äritseja kupatis oma enamuses on samasugune ja sellepärast peab ta paratamatult põhja minema. Need on ellujäänud sõjaaegsed marodöörid, revolutsiooniaegsed verekaanid, kes end teiste kulul täis imenud ja nüüd pakatavad…“
„Siis olen ka mina üks neist kaanidest?“ küsis Vesiroos nagu ähvardavalt ja ajas enda sohval üles.
„Peaaegu, kallis äiapapa, kui otsekohene olla,“ vastas Indrek piinlikult kõheldes, et ta enda unustanud. Aga lõpuks ometi oli tal hea meel ja pisut nagu kergendatud tundmuski.
Vesiroos langes uuesti sohvale kössi, nagu tahaks ta tema vedrudesse kaduda. Ta vahtis päranipilgul Indrekule otsa ja tema silmavalged olid verisemad kui kunagi varem. Silmis oli külm, tardunud veri.
„Aga lamajat ei lööda enam, ütleb vene vanasõna,“ rääkis Indrek vabanduvalt Vesiroosi veretuvaisse silmi vahtides.
„Minu eit ütleb mulle ikka, et tema sind pisut pelgab, nüüd ma mõistan, miks see nõnda on,“ rääkis Vesiroos ja pööras silmad kõrvale. „Tähendab, eit tundis, et sa arvad midagi ja vaikid. Jah, temal on peenike nina, minu eidel nimelt. Aga Karin on minusse, sellepärast ta kippus kangesti sinule. Mina keelasin küll, aga tema ei võtnud kuulda. Tema ka kardab pisut sind.“
Vesiroos pööras uuesti oma verevad silmad Indreku poole.
„Ei, kallis äiapapa, mitte Karin ei karda nii palju mind kui mina teda,“ vastas Indrek vaikselt ja vahtis Vesiroosile mõtlikult vastu. Selle näos ei liikunud ainuski lihas, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta pööras ainult silmad kõrvale ja rääkis nagu endamisi:
„Aga lapsed sind ei karda, seda ütleb eit alati.“
„Ema on hea inimene,“ lausus Indrek.
Vesiroos pööras uuesti silmad tema poole ja vahtis talle peaaegu mõttetult otsa. Indrekul hakkas pisut jube. Aga siis tuli Vesiroosi näoilmesse elu tagasi ja ta rääkis:
„Aga siiski ei saa ma aru, mis õigusega sina minule seda ütled? Sina nimelt!“
„Muidugi,“ oli Indrek alistuvalt nõus, „mul pole selleks mingit õigust. Ma oleks pidanud vaikima.“
„Ei, siiski parem, et ütlesid, nüüd ma tean. Siis sina arvad tõesti, et mina olin oma varanduse ülekohtuga saanud ja et sellepärast läkski kõik nõnda?“ küsis Vesiroos.
„Nii täpne ja korras pole maailmas õigusemõistmine mitte,“ arvas Indrek. „Sõjas hukkus niipalju süütuid ja pääses niipalju ülekohtuseid, et kui selle peale mõelda, siis võib aru kaotada. Aga igal asjal on oma aeg. Mis oli võimalik sõjapäevil ja revolutsioonis, see ei kõlba enam praegu — muud ei midagi. Kuid Köögertalid talitavad, nagu kestaks sõda ja revolutsioon täie hooga edasi. Selles on nende süü ja sellepärast läheb kõik, nagu ta minema peab.“
„Nii et minul ei maksagi end enam liigutama hakata,“ ütles Vesiroos. „Olen õigusega läbi ja pean põhja jääma. Ainuke trööst, et varsti tuleb ka Köögertal ühes kõigi teistega järele, eks? Nii arvad sina?“
Indrek ei vastanud. Ta kehitas ainult pisut õlgu ja vaatas kõrvale.
„Eksid, armas väimeespoeg!“ hüüdis Vesiroos, kui Indrekult vastust ei tulnud. „See kõik on ainult raamatute järele nõnda, mida sina loed. Aga raamat pole elu. Minulgi hakkas tagurpidi minema just siis, kui sina hakkasid minu äriraamatutega jändama.“
„Vastuoksa,“ tähendas Indrek, „enne hakkas sul halvasti minema ja siis alles mina soovitasin raamatupidamist.“
„Vale!“ hüüdis Vesiroos. „Äpardusi ja sissesilksatusi oli mul ka varemalt, sest ega siis kõik otsad või täie ette minna, kus siis selle raha ots, mis inimene ilmas kokku ajaks. Aga niipea kui tulid raamatud, siis polnudki enam muud kui sissesilksatused. Pane tähele, mis ma sulle ütlen: raamatutarkus ja -õigus ei kõlba elu tarvis. Siin maksab hea nina, nagu minu eidel: sina vaikid, aga tema tunneb — hea nina ja oma töö ja vaev. Ja ilma töö ja vaevata pole mina midagi saanud. Mitte midagi, kas kuuled! Mitte niigi palju, kui küüne all musta. Aga kui on oma töö ja vaev, kus on siin siis teiste veri? Sa ütled: teised olid rindel. Eks nad saat mind ka. Arvad, et mina poleks läind, et mina oleks sääred teind? Ei, armas väimeespoeg! Vesiroos oleks läind ja oleks ka seal läbi löönd. Sinu äiapapa lööb igal pool läbi, niisuke mees on tema. Lööb läbi iseoma töö ja vaevaga. Teine asi mõni Köögats! Sel olgu muidugi semlakid valitsuses ja pankades, see muidu ei saa. Sest mis on niisuke Köögatsike? Varas, röövel — muud mitte midagi. Varastab valitsust ja röövib eesti rahvast. Mina olen ometi täiseestlane ja minu tegi ta puhtaks. Aga kelle olen mina puhtaks teind? Kelle? Ütle ükski inimene, kui tead. Nimeta! Ära häbene! Aga sa ei tea kedagi, sest ei ole ju kedagi. Vesiroosil pole keda kuraditki vaja, ei panka ega vabariigi valitsust. Ja siin pole enam mingit vabariiki, vaid puhas isevalitsus, Vesiroos keisriks troonil, kes hoiab ohjad pingul peos. Ja ühte ütlen ma: Vesiroos hakkab uuesti peale, Vesiroos näitab veel sinule ja kõigile Köögatsitele, kes on Vesiroos. Sina ütled minule: teiste veri. Aga millest sina ise kõik need aastad oled nõnda elanud? Kas oma närusest palgast, mis sa teenid? Raamatute lugemisest? Ei, mu armas väimeespoeg, see on olnud minu, Vesiroosi töö ja vaev, minu veri! Kas kuuled, minu veri!“
„Sul on täiesti õigus,“ oli Indrek nõus, „ja sellepärast mina poleks pidanudki oma arvamist avaldama.“
„Ei, vaid sa oleks pidanud oma arvamist avaldama mulle enne, kui sa said mu väimeheks, siis oleks sa olnud täismees,“ vastas Vesiroos.
„Siis mul veel polnudki seda arvamist,“ seletas Indrek.
„Taga targemaks asi ikka läheb!“ hüüdis Vesiroos. „Nii et tuleb välja, et mina ise, minu eit ja minu tütar ning võib-olla ka tütre lapsed, kogu mu sugukond on sinus selle arvamise kasvatand?“
„Nii et tuleb välja,“ kordas Indrek alistunult nõus olles. Ja kui Vesiroos jäi talle päranisilmil otsa vahtima, lisas Indrek juurde: „Võimalik ka, et seda on raamatud ja teised inimesed teind.“
„Raamatud, raamatud, raamatud!“ kinnitas Vesiroos. „Nemad on kõiges süüdi. Pealegi oled omale ameti valinud, kus ka ainult raamatutega tegemist. Nõnda võib hoopis aru kaotada.“
„On kuis on,“ ütles Indrek Vesiroosi jutu vahele, „sa võid mind hukka mõista, kui tahad; ühte tahaksin sinult siiski paluda.“
„Lase kuulda, väimeespoeg, lase kuulda,“ rääkis Vesiroos kergendatud häälel, nagu poleks tal pankrotiga tegemist ega midagi. „Aga kui see palve sul ka kusagilt raamatust on, siis pea ta parem omale, mina raamatupalveid ei armasta.“
„Ei, vaid — kas see kogu meie rääkimine ei võiks ainult meie kahe vahele jääda, nii et naised jääksid mängust välja, seda tahtsin sinult paluda,“ ütles Indrek.
„Üsna õige!“ oli Vesiroos nõus. „See on meeste asi, meeste jutt, naistel pole sellega asja, muidu läheb veel pirr lahti. Minu eit ei tea õieti veel sedagi, et temal pole enam vana vürtspoodigi. Lasen teda rahus elada mõnedki päevad veel. Las kosutab närve. Karinil on aga ammugi hais ninas, näen seda tema näost.“
Sel silmapilgul kõlises välisukse kell.
„Seal ta ise vist ongi,“ tähendas Indrek.
„Hunt tuleb ikka sinna, kus t’ast räägitakse,“ vastas Vesiroos.
„Härra on omas toas?“ kostis Karini hääl esisest.
„Jah, papa ja vanapapa!“ vastasid lapsed nagu ühest suust.
„Teie minge Tiina juurde, mul on papaga rääkimist,“ ütles Karin lastele.
„Mina tahan ka tulla papa tuppa,“ kiunus Tiki.
„Ei, ei, ei! Praegu mitte,“ ütles Karin ja katsus juba uksekäerauda.
„Nüüd läheb lahti,“ ütles Vesiroos Indrekule. „Ole mulle abiks!“