Tõde ja õigus IV/III
III.
„Mamma! Ma-amma!“ karjuti ukse taga nutuse häälega.
„Mammat ei ole?“ hüüdis Indrek vastu ja läks avas ukse.
„Kus ta siis on?“ küsis noorem tütar Tiki ja vahtis märgade silmadega isale otsa.
„Kas ta seal ei ole?“ küsis Indrek vastu.
„Ei ole,“ vastas Tiki. „Seal on ainult Tiina. Tema läks nüüd kööki.“
„Kus siis on Miia?“ küsis Indrek.
„Miia on seal,“ näitas Tiki käega.
„Aga miks sa siis nutad?“
„Miia ainult kiusab,“ kaebas Tiki.
„Soo, või ainult kiusab!“ imestus Indrek ja hüüdis siis: „Miia, tule siia! Tule anna aru oma tegudest.“
Nüüd ilmus ka vanem tütar noorema kõrvale ja nõnda seisid nad esises ukseavausel, tagapõhjaks varnas rippuvad üliriided ja peakatted ning põrandal kalosside rida, mis paistis nende peente säärte vahelt.
„Miks sa Tikit kiusad, kui Tiina peab kööki minema?“ küsis Indrek Miialt.
„Ega ma ju ei kiusa,“ vaidles Miia vastu, „aga Tiki tahab Maaral jalust kinni võtta, et ta pead vastu põrandat puruks virutada, ja kui mina ei lase seda teha, siis hakkab ta nutma ja tuleb kaebama.“
„On see nii, nagu Miia räägib?“ küsis Indrek Tikilt.
Tiki vaatas vaheldamisi õele ja isale otsa, astus siis üle läve tuppa ja ütles:
„Tiki ei armasta Maara pead.“
„Ja sellepärast tahad puruks lüüa, mis? Mis sel peal siis on, et sa teda ei armasta?“ päris Indrek.
Miia tahtis midagi seletama hakata, kuid Indrek andis märku, et ta vaikiks, ja nõnda sai Tiki mahti öelda:
„See pole ju Maara oma pea, sellepärast.“
„Kuis nii?“ imestus Indrek. „Kelle pea see siis on?“
„Arno pea!“ vastas Tiki omakorda imestusega, et isa sedagi ei tea. „Maara oma pea läks ju puruks, silmadki tulid välja ja kõik.“
„Noh ja siis?“ küsis isa oodates.
„Ja siis võttis Miia Arnol pea otsast ära, sest et Arnol oli teine jalg ja teine käsi katki, ja Miia ütles, et ei sest poisist pole enam asja ühti, kui tal pole teist jalga ja teist kätt.“
„Ja siis sai Arno pea Maarale?“ küsis Indrek.
„Jah,“ vastas Tiki, „Tiina aitas otsa panna, tema oskab seda. Võtab tüki kummipaela ja ongi valmis. Silmad käivad ka kinni ja lahti.“
„Aga miks sa siis nüüd tahad selle pea puruks lüüa?“ küsis Indrek.
„Kas sa siis seda ei tea?“ küsis Tiki peaaegu põlgusega sellepärast vastu, et täiskasvanud inimesed on nii hirmus taibuvaesed ja arusaamatud. „See on ju poisi pea! Arno on ju poiss, aga Maara on tüdruk ja käib Portugali lasteaias, seal räägitakse ainult prantsuse keelt.“
Soo, nüüd oli siis Indrekul lõpuks kogu asi selge: poisi pea ei kõlvanud tüdrukule ja sellepärast tal jalust kinni ning vastu põrandat, seina või lauda, et ta aga vabaneks võimalikult ruttu sellest ebasobivast kolust. Asja selgumise silmapilgul ilmus Tiina esise uksele ja ütles:
„Lapsed, tulge nüüd ära, te segate papat, papa tahab tööd teha.“
„Mina ei taha minna Tiinaga,“ ütles Tiki ja võttis Indrekul kuuehõlmast kinni.
„Tiina!“ hüüdis Indrek. „Tulge siia! Mis te seal olete teinud, Tiki kaebab teie peale.“
„Ma pole oma teada midagi halba teind, härra,“ ütles Tiina ja astus kabineti uksele, kus jäi oma suurte pruunide silmadega tõsiselt Indrekule otsa vahtima.
„Kuis nii ei ole,“ vastas Indrek nagu etteheitvalt. „Teie olete pannud Maarale Arno pea — tüdrukule poisi pea, kas siis see pole teie arvates kuritegu?“
Nüüd kiskusid tüdruku kahvatud huuled naerule ja see andis kogu tema kollakale, pisut nagu haiglaselt kõhnale ja kurnatud näole omapärase armsuse ja truuduse ilme, mis oli Indrekule meeldinud algusest saadik. Võib-olla just selle ilme tõttu Tiina saigi siin aasta tagasi koha, hoolimata oma noorusest, vilumatusest ja näivast kehalisest nõrkusest. Eriti üks asjaolu pani Karini Tiinat kaubeldes mõtlema: tüdruk kõndis pisut teisiti kui kõik muud inimesed. Tema niuded olid nagu liiga painduvad või nõrgad. Karin ei saanud tol korral muidu, kui pidi sellest Tiina endaga juttu tegema. Aga see vastas üsna lihtsalt:
„Seda ei maksa proual karta, sest see on nõnda loodud. Ma ise ei tunne sugugi, et ma oleks teisiti kui muud inimesed. Kui proua muidu ei usu, siis võtku mind mõneks päevaks proovile, ma selle eest palka ei tahagi.“
„Milleks siis ilma palgata,“ oli Indrek vahele öelnud, kes tüdruku sõnu pealt kuulanud. Ja nõnda Tiina tuligi esiteks ainult proovile. Proovist oli saanud juba enam kui aasta ja Tiina oli muutunud majas peaaegu oma inimeseks. Indrek ja Karin olid lootnud, et ta ehk nende juures pisutki kosub, aga ei — Tiina oli endiseks jäänud: ta sõi kui lind ja magas kui lind ning tubades liikus ta vaikselt, nagu poleks teda olemaski. Lapsedki olid tema seltsis nagu vaiksemaks muutunud.
„Poisi pea mõttele tuli Miia, mitte mina,“ ütles Tiina viimaks Indrekule, „mina aitasin ta ainult Maarale otsa panna.“
„Jah, papa, see on minu mõte!“ kinnitas nüüd ka Miia. „Mina võtsin Arnol pea otsast, aga ma ise ei saand teda hästi Maarale külge.“
„Aga näe, Tiki pole teie tööga sugugi rahul, tema tahab nüüd Maaral jalust kinni võtta ja ta pea purustada,“ rääkis Indrek. „Teie töö haavab tema loomulikke tundmusi.“
„Härra ei peaks laste kuuldes nõnda rääkima,“ ütles Tiina nüüd, nagu oleks ta Indrekust palju vanem ja jagaks talle elulist õpetust. „Pealegi pole see asi sugugi nõnda, vaid Tiki tahab uut nukku ja arvab, et ega muidu ikka saa, kui peab vanad ära purustama.“
„Jah,“ oli ka Tiki ise sellega nõus, „mamma ütleb ikka, et las vanad saavad enne eest otsa, siis ostame uued. Aga vanad ei saa ju otsa, kui tüdrukule pannakse poisi pea.“
„Tõsi ta ju on,“ kiitis Indrek Tikile järele, „sest nuku poistel on pea tugevam ja tüdrukutel keha, nii et kui need kaks tugevat kokku panna, siis saab otse igavene nukk.“
Indrek mõtles veelgi midagi öelda, aga tema omad sõnad poiste pea tugevusest meenutasid talle tema kadunud poja. Sellel ei olnud vististi pea küllalt tugev, sest miks muidu tabas kuri haigus teda just sealt ja viis hauda ilusa, terve kehagi. Äkki kadus Indrekul himu lastega lobisemiseks ja ta ütles:
„Soo, minge nüüd Tiinaga, papal pole enam aega.“
Aga Tiki, selle asemel et järgneda Tiina kutsele, ronis laua äärde toolile ja ütles:
„Tiki jääb siia, Tiki jääb papaga.“
Kui Tiina tahtis teda sülle võtta, haaras ta oma väikeste käekestega kramplikult toolist kinni ja hakkas karjuma. Kummarduva teenija ja karjuva lapse nägusid kõrvu nähes Indrekule viirastus hetkeks, et need kaks on ema ja tütar: mõlemal pruunid silmad ja suurevõitu suud, mis räägiksid nagu lähedasest sugulusest.
„Laske ta jääda natukeseks,“ ütles Indrek veidikese aja pärast, kui oli vabanenud lummutisest.
Tiina läks. Indrek võttis Tiki sülle ja istus temaga laua äärde toolile, ise ikka veel oma hiljutiste mõtete paelus kadunud pojast ja kõrvuti nähtud kahest sarnasest näost.
„Mis raamatud need on?“ küsis Tiki ja ronis rinnuli lauale, otsides oma pisikeste põlvedega Indreku sülest tuge.
„Las need seista, ega seal pilte ei ole,“ ütles Indrek.
„Mis seal siis on?“ päris Tiki, aga sellisel toonil, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta tahtis muidu niisama oma käekestega katsuda ja silmadega vaadata, mis kuski on. Ning äkki ta sattus millegi pärast oma endisele mõttele, nii et küsis:
„Kus on mamma?“
„Ema on väljas,“ vastas Indrek.
„Mamma ei taha, et tema on ema,“ ütles Tiki nüüd. „Mamma on mamma.“
Sellega laps puudutas küsimust, mis oli millalgi olnud siin katuse all sagedaseks kõneaineks ja mille arutamisest olid osa võtnud mitte ainult Indrek ja Karin, vaid ka omaksed, isegi sugulased ja tuttavad, sest see oli nagu mingisugune kultuuri ja seisuse küsimus. Karin arvas nimelt, et neilgi juba kodu olnud papa ja mamma, mitte isa ja ema, peab siis tema nüüd hariduses tagasi minema, mõeldes haridusega vististi arenemist. Sellepärast lapski tuletas Indrekule meelde, et ei tohi „hariduses“ tagasi minna.
„Üsna õige, mamma on mamma,“ oli Indrek Tikiga nõus.
„Aga miks sa ütled siis ema?“ päris laps.
„Kogemata, ei tulnud meelde,“ seletas Indrek.
„Kas kogemata võib seda teha, mis ei tohi?“ küsis Tiki nüüd.
„Mis sa siis tahaksid kogemata teha?“ küsis Indrek vastu.
„Maara pea puruks lüüa,“ vastas Tiki.
„Kas siis sul sugugi temast kahju ei ole?“ küsis Indrek haletsevalt.
„On küll, aga muidu ei saa uut,“ seletas Tiki.
„Miks sa siis nii väga uut tahad? Vana on ju armsam,“ rääkis Indrek.
„Ma tahan kangesti näha, misuke see uus on,“ ütles Tiki.
„Vana ei või ometi enne ära purustada, kui uus käes,“ arvas Indrek. „Kui mammal pole ehk raha uut osta, siis jääd nõnda hoopis ilma nukuta.“
„Ei jää,“ vaidles Tiki veendunult vastu, „mammal on raha.“
„Kas tal siis otsa ei lõpe, kui ta aina uusi nukke hakkab ostma?“ küsis Indrek.
„Kui otsa lõpeb, siis toob pangast jällegi,“ kõlas lihtis vastus.
„Ja pangast ei lõpe otsa?“ huvitus Indrek.
„Papa!“ hüüdis Tiki imestunult. „Kuis siis pangast võib otsa lõppeda, vanapapa viib ju sinna.“
„On siis tema nii rikas?“
„Aga muidugi!“ ütles Tiki imestunult, et Indrek seda ei tea. „Vanapapa raha ei lõpe ilmaski otsa, mamma teab seda. Kui vanapapa ära sureb, saab mamma kõik raha omale. Tema on siis ka rikas ja ostab mulle iga päev uue nuku.“
„Aga mis sa vanadega teed?“ küsis Indrek.
„Vanad müün ära vaestele ja saan palju raha, siis olen mina ka rikas,“ seletas Tiki.
„Ainult mina ja Miia jääme vaeseks,“ tähendas Indrek.
„Miia ongi juba rikas,“ vastas Tiki. „Temal on suur kassa raha täis, topib iga päev august juurde. Kui mina rikkaks saan, siis annan ma sinule ka nii palju raha, et sa rikas oled. Tahad sa niipalju raha, et sa rikas oled?“
Indrek ei teadnud, mis vastata. Pealegi muutus äkki kõik vastikuks. Ta tahtis üksi jääda ja sellepärast ütles ta lapsele:
„Mine nüüd teiste juurde, Miial ja Tiinal hakkab muidu igav. Kas lähed? Mamma tuleb siis ka varsti koju. Papal pole enam praegu aega.“
Aga Tiki ei tahtnud veel minna ja küsis:
„Millal sul aega on?“
„Pärast, siis,“ vastas Indrek.
„Siis, kui oled rikas, siis on aega,“ arvas Tiki.
„Siis, kui olen rikas,“ kiitis Indrek lapsele järele ja saatis ta uksest välja.
Ta jäi keset tuba seisma ja katsus mõelda, aga peas virvendas ainuke sõna — raha. Aastate kaupa polnudki ta nagu midagi muud kuulnud ei alaealistelt ega täiskasvanuilt. Temas endaski oli see sõna millalgi sellist vastukaja leidnud, et ta arvas tema kaudu saavutavat eluõnne. See oli siis, kui õhku tiinestas inimeste vereaur ja iharus.
Alguses oli tundmus, nagu peaks minema ühes teistega, et võidelda või lihtsalt surragi. Aga aegamööda rahunes meel, leppides tapatalguga kui mõttetusega, mis olnud, on ja võib-olla jääb, kuni leidub elu maakeral. Aga milleks siis oma südant ja pead vaevata lahendamatute küsimustega? Eks ei ole targem mõelda iseendale? Las tappa, kes tapma peavad, häda ootab võidetuid ja ka võitjaid, kui kõik võitlevad kõigi vastu. Päästku end, kes päästa võib.
Aastaid Indrek oli ühes paljude teistega tahtnud päästa maailma — kogu inimsugu. See õilis aeg lõppes hirmsa teoga, mida ta ei suutnud unustada tänapäevani ja millele järgnes kohe redutamine metsades ja heinaküünides. Aga inimsugu jäi lunastamata. Nüüd paljud tema endisist kaasvõitlejaist ja kaaskannatajaist lootsid lunastust üldisest verevalamisest. Nii mõnigi hõõrus peaaegu rõõmu pärast käsi ja ütles: „Soo, ometi läheb kord lahti! Ometi hakkab peale!“ Inimsoo lunastus nimelt! Aga nagu pärast selgus, ei hakanud midagi ega lõppenud midagi, oli lihtsalt tapmine, verevalamine, mis aina suurendas inimese häda. Nagu varemgi! Nagu ikka!
Nõnda sai inimsoo lunastusest isikliku mugavuse küsimus. Rindel tapetagu kas või kogu inimsugu, kui muidu ei osata teda lunastada, aga mind lubatagu ehitada oma pesa, teda vooderdada võimalikult pehmelt ja soojalt. Teisendatult mõtles sõdur lõpuks samuti: vaenlane võtku või kogu maailm, ainult mind laske koju.
Veel praegu Indrek istub selles pesas, mille ta vooderdanud ligimese vereaurus, õppides toonitama sõna raha. Aga nüüd on ta sellest sõnast tüdinud, nüüd ta tahaks tema unustada. Ta ei ole temale andnud, mida ta temalt lootis. Võib-olla süü pole rahas, vaid temas endas. Ükskõik! Ainult vabaneda tema võimust kui ka võlust — see on saanud talle peaaegu uueks lunastusküsimuseks. Sest tema arvab olevat jõudnud tõetundmisele, et raha kas valitseb inimest ja siis pole teda vaja, või inimene valitseb raha ning siis ei ole teda varsti enam. Kes asuvad kolmandal teel, need nagu polegi inimesed, neil nagu polegi inimese südant ja meeli. See ongi see tee, mida Indrek kõndinud aastaid, maitstes magusaid ja uimastavaid jooke, kui ümberringi valitses puudus, ja süües ülearu, kui teistel oli nälg varaks. Aga viimasel ajal tal oli mõnikord tundmus, nagu maitseks nälg paremini kui rammusad toidud ja nagu vaimustaks ning lõbustaks puudus rohkem kui uimastavad joogid.