Prohwet Maltswet/34
34.
Pärast seda.
Kui nuhtlusealuseid Alpu hakati tooma, oli haagikohtunik iseäralise hoolega järele waadanud ja küsinud, kas ka peasüidlased wangide seas on. Peasüidlasteks loeti teatawasti Pearn Heina ja Jaagupi Toomast teatawa salakoosoleku pärast ning Tõnu Maltsi, keda haagikohtunik Ahula wastuhakkajate seast ära tundnud. Rüsina segadusel, mis peksetawate peastmise puhul Ahula nuhtluse-hoones walitses, oliwad nimelt teised „peamehed“ niihästi kohtunikule, kui ka Albu talitajale ja peksumehele silmade wahele jäänud, ning nagu pärast selgus, ei wõinud nägijad ka sellegi peale wanduda, et just Tõnu Malts üks neist oli, kes nuhtlusealuse pingi pealt lahti peastis.
Peasüidlastest toodi ainult kaks Alpu: Pearn ja Jaagup. Kolmandal oli, nagu Orgmetsa püidjad kohtuniku suureks meelepahaks seletasiwad, korda läinud peitu pugeda. Otsimine oli asjataks jäänud.
Mõlemad kättesaadud mässupead eraldati teistest wangidest kohe ära ning saadeti ahelas hoolsa wahi all Tallinna poole teele, sest nende üle pidi kaelakohus otsust tegema. Õnnetumad peasesiwad seega küll peksunuhtlusest, aga nende wärisew süda aimas õieti, et neid selle asemel midagi hirmsamat ootab.
Aga ka kolmas peamees sattus „seaduse“ küisi. Tõnu Malts kukutas enese ise kuristikku. Ta tuli ja andis enese haagikohtunikule priitahtlikult kätte. Kuhu wõis ka taluinimene sel ajal põgeneda, kus ennast pikemalt warjata!
Sedamaid laskis kohtusaks ta ahelasse panna ja Tallinna toimetada.
Nagu kaelakohtusse saadetud kaebe-kirjast, mis wangile seal ette loeti, selgus, tunnistas haagikohtunik Tõnu Maltsi „mässu peajuhatajaks.“ Seda ei pannud Tõnu imeks. Oli ta ju Maltsweti usu ja Krimmi liikumise elulekutsuja lihane wend, wäljarändajate wolimehe ja maakuulaja Gustaw Maltsi isa ja oma nurgas kui üks agaramatest ja julgematest wäljarändamise eesiwõtjatest sakstele, nende seas ka haagikohtunikule, isiklikult tuttaw.
Kuid kohtu ees wõttis Maltsi protsess parema pöörde, kui kaebtuse-akti järele oleks wõinud loota. Mõlemad kaebajapoolsed tunnismehed, Jüri Wilk ja haagikohtuniku peksumees, oliwad oma tunnistustes kindluseta. Nad tõendasiwad küll, nagu herra von Grünewald isegi, et Malts peksuhoonesse tungijate seas üks esimestest olnud, aga kas ta nuhtlusealuse lahtipeastmises tegew olnud, seda ei wõtnud kumbgi oma wande peale. Sel lool sai Tõnu Maltsile kohtu-otsus osaks, mis märksa pehmem oli, kui tema kahe kaaslase oma: ta mõisteti kaheks aastaks wangiroodu. Õnnetumale Pearnale ja Toomale aga tõi kaelakohtu karistuse-määr uue kodumaa. Küll mitte selle, mis nad endile ise oliwad mõttesse wõtnud, aga siisgi kauge asumaa, muudkui et selle nimi Siberi oli. Nad saadeti „tühjale maale“ mitmeks aastaks wangitööle ja pärastisele eluaegsele asumisele.
Ka Maltsi ei jäetud Tallinna wõi mujale kodumaale. Selleaegsed wangitööle mõistetud inimesed saadeti Tallinnast enamisti Nowgorodi linna, ja sinna wiidi ka „Järwamaa mässajate peamees“. Tema wahwa naine, Gustawi wõerasema, kahe lapsega läks temaga sinna kaasa. Kuid wabadust ei pidanud waene mees enam näha saama. Õnnetus, mis teda pikse-löögina tabanud, ning raske wangi põli murdsiwad ta terwise ja warsti ka ta elu. Juba järgmisel suwel asus Tõnu Malts igawesele kodumaale, mõni jalg musta mulla alla. Oma poega ei saanud ta enam näha. Krimmis wiibiw poeg, kes seal praegu weel heal terwisel elab, sai wõerasema käest isa surmasõnumi. Maltsi naine mõlemate lastega pööras Wenemaalt kodumaale tagasi. Lastest suri teine tee peal ära. Ema läks Tallinnas uuesti mehele, aga warsti pani ka tema silmad igawesele unele kinni. Ja mitte kaua hiljem korjas surm ka ta wiimase lapse ära.
Nõnda lõppes selle perekonna kurbmäng.
Pearn Heina ja tema seltsimehe edaspidisest saatusest ei ole midagi teada. Nad läksiwad ja kadusiwad. Nagu paljud enne ja paljud pärast neid.
Siberi kõht on lai. Sinna mahub legionide kaupa kannatajaid sisse. —
Kes aga nüid arwab, et Albu werekohtuga ja Tallinna kaelakohtuga Järwamaa maltswetlaste süi lepitatud ja kustutatud oli, see eksib. Nii kergesti ei nuhelda armuõpetusetoojate ja kultura kandjate riigis. Karistuse-asjus tehtakse siin „puhas töö.“ „Kombelisele“ karistusele Siberi ja wangikoja näol saadeti weel kõwa aineline karistus järgi.
Nuheldud nuhtlusealustele kamandati soldatid kaela. Nende talud ja saunad muudeti kasarmuteks. Mehi, kes neid wemmeldanud, pidiwad nad nüid weel toitma ja nendega oma urtsikuid jagama. Ning hästi pidiwad neid söötma, jootma ja magatama — nõuda oli ülemuse kõwa käsk. Ja mitte kuu wõi kaks ei pidanud see määratu koorm nende waeste, ärakurnatud talupoegade seljas lasuma, waid terwe pool aastat — kuni kewadeni!
Mäherdune talwe oli see, mis need wiletsad ära pidiwad elama!
Teatawasti oliwad wäga mitmed kewadel oma talud ja kindlad teenistuse-kohad kaotanud. Helded inimesed, usuwennad ja mitte-usuwennad, andsiwad neile küll peawarju ning suwel ja sügisel, kas wõi palja kõhutäie eest, ka heina-, lõikuse- ning wiljapuhastamise-tööd. Siisgi oli nende puudus töögi-ajal nii suur, et nad, mööda soosid ja rabasid rännates, marju pidiwad noppima — pohle, mustikaid ja jõhwikaid — ja neid kopikate eest müima, et endid oma hädas wähegi aidata. Mida tahtsiwad need õnnetumad pikal talwel peale hakata, kui suurem töö lõppenud? Mida oli tolleaegsel talupojal, kes ise oma perega alalise puuduse ja näljaga wõitles, üleliigsetele inimestele teenida anda? Kestwast armuandmisest wõis weel wähem juttu olla.
Nende juurde seltsisiwad weel need talupidajad ja wabadikud, kes usulise totruse tõttu kewadel tõuwiljad maha tegemata jätnud ning oma loomad, tööriistad jne. osalt ära oliwad müinud. Neil oli küll weel oma peawari, aga see oli kaunis lage, niisama tühi ja lage, nagu nende aidad tarwilistest leiwa-jätkudest, nagu nende kukrud rahast. Suurte ohwritega ainult oli peremeestel korda läinud, oma kohusid mõisa wastu täita ja uue peremehe heaks taliwilja maha teha. Talweks, pikaks, karedaks talweks, polnud neil midagi waraks. Nälg hirwitas aknast ja uksest sisse.
Et hirmupilti täiendada, järgnes Albu weristamine, mis talud ja saunad põdejatega täitis. Naised, emad, õed noppisiwad meeste ärapuretud ihu seest witsaraokesi wälja, wõidsiwad neid koduste rohtudega, põetasiwad neid nädalate kaupa ja pidiwad mõnegi mõisa sunnitöö — linaharimise, ketruse, kudumise — sorakile jätma, mis karistuse-tondi näljatondi kõrwale seina peale seadis.
Ja siis weel sõjawägi niisugustesse häda-urtsikutesse! Tugewad noored mehed, kasarmus waewaliselt söödetud soldatite isuga!
Talwe täis ärarääkimata kannatamist, aga mööda saadeti ta ometi!
Kannatajad pigistasiwad hambad risti, surmapõlgtusega ja eluwihaga, ja elasiwad talwe üle! Nad hammustasiwad endil kas wõi sõrme otsast ja sõiwad kas wõi põranda seest sawi, aga oma ettewõttest ei taganenud nad mitte, oma rõhujatele seda rõemu ei teinud nad mitte!
Ühine õnnetus, ühine kannatamine, ühine nälg liitus nad wendadeks kokku, kes leiwakoorukest laual ja särki ihu peal üksteisega jagasiwad.
Ärarändamise-ettewõte hakkas uuel aastal tegelikku kuju omandama. Passid anti kuberneri kantsleist takistamata wälja, nagu sügisel pärast peksu mõisatest ka lubatähed neile, kes soowisiwad ja kellel mõisaga midagi tegemist polnud, keelamata wälja oliwad antud. Oleks wõinud arwata, et sõjawäelise walwuse all seiswate „mässajate“ kinnipidamiseks kiusu pärast weel mõnda konksu tarwitataks. Aga seda ei sündinud. Saksad oliwad ometi wiiwaks ära näinud, et need õnnetumad endid mingi hirmu-abinõu läbi enam tagasi pidada ei lase, maksku kas wõi elu. Tõenäolik on ka, et nad Peterburi ülemwalitsust kartsiwad. See soowis, nagu teada, riigi tühjematesse paikadesse elanikka; sellele soowile, kui ka kunstliste, wäljamõeldud tõkete abil, nagu „Järwamaa mäss“ oli, kestwalt wastu töötada, ei olnud parunite meelest nähtawasti sünnis.
Kohe peale passide kättesaamist, uuel aastal, läks wäljarändajate poolt esimene wolimees, kahe kaaslasega Krimmi poole teele, et seal oma wolitajatele, keda umbes nelikümmend perekonda oli, maad wälja wõtta. Saadikuks oli Kustas Määrmann, Kangussaare peremees Albu wallast; tema seltsilisteks heitsiwad mõlemad tuttawad Maltsweti usu jutlustajad, Paide Ants ja Kerna mölder. Tartu-Pihkwa-Kiewi kaudu posthobustega reisides, jõudsiwad nad küinlakuu algusel 1862 Krimmi. Üksgi neist kolmest ei mõistnud Wene keelt, aga läbi ajasiwad mehed ometi!
Krimmis olewad suguwennad oliwad järelrändajate tulewaste asukohtade järele silmad juba ringi löönud ning Gustaw Malts oli neile enne paar kirja kirjutanud; nad soowitasiwad neile Simferopoli linna ümbert mõisnikkude maid, mida, sest et need jõgede ääres oliwad, mitte weewaeses lagendikus, kroonu-maadest kohasemateks arwati. Määrmannil oli rahwa poolt woli kaasas, Krimmi eestlaste nõuande järele mõne mõisnikuga kaupa ära teha. Leitigi, kui saadikud pärale jõudnud, iseäranis Samruki meeste toimetusel, sünnis koht. See oli Burluki küla Wene nais-mõisniku Bjelowodskaja maa peal, Alma lahingi paigas. Mõisnikkude asumise-tingimised oliwad kroonu omadega teatawasti umbes ühesugused. Warsti oli kaup tehtud, kontraht ametlikult kinnitatud ja sisserändajate passid ja rewisjoni-kirjad Simferopoli kameralhoowis toimetatud. Seega oli nende perekondade side kodumaaga seaduslikult katkestatud: nad wõisiwad sealt kui Krimmi elanikud lahkuda, kui nad siit saadud paberid seal ette näitasiwad.
Kuna Ants Kõrge kui poissmees kohe Krimmi jäi ja seal teenima hakkas, pööras Kaarel Gustaw Silejew Määrmanniga kodumaale tagasi, et hiljem oma perekonnaga teiste ärarändajate seltsis kauget teekonda uuesti ette wõtta.
Paar nädalat hiljem läks teise rahwaseltsi wolimees, Kruusimäe Ants Walkmann Ahulast, umbes wiiekümne perekonna passidega teele. Temal oli tõlgiks seesama wana kroonumees Tõnisson kaasas, kes juba Maltsweti ja selle wennapoja seltsis Krimmi reisu minewal aastal ära käinud. Nemad walisiwad tee, mis Tõnissonil juba tuttaw oli: Peterburi ja Moskwa kaudu.
Kähku saadeti ka selle saadiku kaubad suguwendade kaasabil toime. Ruttamise tarwiliseks põhjuseks oli muidugi see, et rahwas kodust peatselt ja takistamata tulema saaks; ei olnud asujad Krimmi jõudes walitud maaga rahul, siis jäi neile ka weel wõimalus, hiljem oma tahtmise järele uut kohta omandada.
Sellele seltskonnale kaubeldi mõisaomaniku proua Maria Dalajewa käest Simferopoli ligidal, Salgiri jõe ääres olewa Kara-Kijati küla maad ära. Sedamaid reisis ka Walkmann tarwiliste dokumentidega Eestimaale tagasi.
Siin algas äraminejate seas nüid kibe ettewalmistamine pika teekonna wastu. Kõige pealt püiti rahaks teha, mida mitte kaasa ei wõidud wõtta. Loomad, majakraam, tööriistad — nii palju kui seda wara kellegil weel omaks oli — müidi ära, enamisti wähese hinna eest, wõi anti muidu tuttawatele ja üleaedsetele, kes maha jäiwad. Igaüks püidis oma kukurt kauge tee ja teadmata tulewiku wastu wõimalikult paisutada..
Kerge see ei olnud. Müia oli wähe ja hinnad tol ajal juba muidugi madalad. Juhtus kehw aasta olema, nagu minewanegi, siis said täiskaswanud härja eest rublat 10 kuni 15, lehma eest 5 kuni 6 rbl., hobuse eest mitte palju rohkem kui naha hinna! Ja nüid weel ärarändajad, kes ostjaid pidiwad otsima, et aga warast lahti ja minema saada!
Kopika-kogumise kõrwal käis reisiwankrite walmisseadmine, teemoona walmistamine, ihukatete kordaseadmine jne. Wankritele ehitati riidest katuse-kummid peale ja täideti nad kraami ja koludega, mida ühes taheti wõtta.
Nõnda walitses maltswetlaste majades igal pool elaw kõbin-kabin. Mõisatest waadati seda põrnitawa pilguga pealt, kuna maltswettide wastased talurahwa seast, kes nende ettewõtte peale pappidelt ja palwewendadelt omandatud eelarwamistega waatasiwad, naerdes pead raputasiwad.