Prohwet Maltswet/33
33.
Albu weresaun.
Kuna peastjad ja peastetud mõisast lahkusiwad ja igasse külge laiali läksiwad, oli haagikohtunik oma truu sulasega kohtutuppa tagasi astunud, kus sedamaid kibe kirjutamine algas.
Hakati mässajate nimekirja walmistama.
Sest mõisniku keeli oli see, mis Ahulas praegu sündinud, mäss. Selge, puhas, wõltsimata mäss. Mäss, nagu kõik endised mässud.
Mäss oli mõisniku keeli see, kui mõni aasta waremini Mahtra talupojad endid wõeriti mõistetud seaduse pärast ei tahtnud wigaseks wemmeldada lasta. Mäss oli see, kui Anija talupojad paar kuud hiljem sellesama wigase seaduse kohta kuberneri käest seletust läksiwad paluma. Ja mäss oli, et nüid salk Madise kihelkonna talupoegi, kes haagikohtunikku paari seltsimehe pärast põlwili paluma tulnud, selle kohtuniku südame-kõwaduse tõttu silmapilguks enesewalitsuse kaotasiwad.
Mitte talupoja wastuhakkamine mõisnikule ja tema politseile, waid mäss ülemuse, mäss walitsuse wastu!
„Riiklik kord“ oli hädaohus!
Walitsuse autoriteet oli wankumas! Seepärast „tarwilised abinõud“ käsile, et riiki ja walitsust ülewal hoida, peasta!
Just nendest abinõudest selgus jälle kord, mida Balti mõisnik, see wapper riigi- ja walitsuse-peastja, oma keeles kõik mässuks nimetas.
Käputäis talupoegi ei lasknud ühte oma meest peksta — nende wastu kutsuti sõjawägi wälja!
Jah, sõjawägi!
Weel selsamal päewal läks Ahula mõisniku von Grünewaldi poolt kiirkäskjalaga Eestimaa kubernerile Tallinna nõue, sedamaid sõjawäge Järwamaale läkitada — mässama hakanud wäljarändajaid „waigistama“…
Herra von Grünewald oli tõsine, kui ta selle nõude ametlikult paberisse pani. Ta ei naeratanud mitte kordagi.
Kaine peaga oli ta ka.
Ja mitte wäga äritatud.
Üsna rahulise, kindla käega kirjutas ta, saadetagu temale sõjawäge appi!
Pani kirja suure, kodus lõigatud kohtu-ümbriku sisse, tilgutas hulga ametlikku lakki peale, wajutas päratuma kroonu pitseri otsa ja saatis kulleri-küidiga linna. Kõik, nagu kord ja kohus, kui riik hädaohus, kui walitsus hukatuse äärel…
Miks ka mitte! Teadis ta ju, kellele ta kirjutas. Teadis ta ju, et mees, kes kirja loeb, teda mõistab. Et sellele mehele meeldegi ei tule, kirja lugedes naeratada, pead raputada, suuri silmi teha…
Herra von Ulrich teadis ometi, nagu herra von Grünewaldgi, mida mõisniku-keeli „mäss“ tähendab ja et mässajate wastu sõjawäge saadetakse… See mäss pidi herra von Ulrichile seda mõistetawam olema, et see wäljarändajate mäss oli, nende kuritahtlikkude isikute mäss, kelle kahjuliste püiete wastu teiste sakste seas ka kuberneri herra von Ulrich wõitles.
See mäss tuli ju nagu kutsutud!
Nüid wõis Krimmi haigust hoopis tõsisemalt rohitsema hakata. Nüid wõis talupoegade seas niisugust hirmu sünnitada, et nad Krimmi peale ainult weel wärisedes mõtlewad. Muidugi mõjub see kõrwalt ka Samara-tõbiste ja üleüldse kõigi põgenemisehimuliste orjade peale…
Haagikohtumku herra saatis mässu asjus weel palju muid kiirkirjasid sel päewal wälja. Need läksiwad ümbruse mõisa-politseidele, sinna, kust isikud, kes Ahulas täna mässu tõstnud, pärit oliwad. Mõisa-politseidelt nõuti, et nad mässajad, kelle nimed üles anti, jalamaid kinni wõtawad ja seotult Albu mõisa saadawad. Sest Albus, kus salakoosolek ära oli peetud, arwas haagikohtuniku herra mässupesa olewat, mis siis ka hirmusünnitamise-paigaks kohane oli.[1]
Mässajate nimekiri oli enne seda Jüri Wilki abil juba kokku seatud. See hea mäluga Juudas oli kõik mehed salgas ära tundnud, kuna haagikohtunikule enesele arwa mõni tuttaw nägu silma oli puutunud…
Kohe peale seda algas Järwamaa waldades, iseäranis Madise kihelkonnas, lõõtsutaw kihutusjaht mässuliste maltswetlaste peale. Keda kodust ei leitud, see otsiti pelgupaigast ülesse ja kõik saadeti seotud kätega, nagu riigikukutajad kunagi, Albu mõisa. Aga mitte üksnes neid ei püitud, kes Ahulas „mässamas“ käinud, kes haagikohtuniku peksukuuris riigi ja seltskonna püha korra ümber lükanud, waid ka paljuid muid, kellel muud kuritahtlist jõledust hinge peal ei olnud, kui et nad wälja tahtsiwad rännata. Mõisnikkude rõemus klaperjaht käis kõigi Krimmi-kahtlaste isikute kohta, kes selles liikumises wähe tuttawamaks saanud. Teadmata on, kas haagikohtunik oma kiirkäsule sellekohase näpunäite juurde oli lisanud, wõi arwasiwad mõisaherrad isegi nüid paraja silmapilgu tulnud olewat, nende isaliku hõlma alt ära-igatsejatele natuke erakorralist õpetust anda.
Saksad sattusiwad niisugusesse nülgimise-waimustusesse, et paljud enestele selsamal puhul ka kodus peksu-pidu walmistasiwad. „Peaaegu igas mõisas pekseti maltswettisid,“ jutustas mulle üks Madise kihelkonna talupoeg. „Ei olnud muud waja, kui et sa maltswet olid ja keegi wastane su suust Krimmi wõi Samara nime ütles kuulnud olewat.“ Purdi mõisas olnud peksu-joowastus nii suur, et keegi halli riidega möödamineja mõisa juurest kinni wõetud ja ühes teistega waese-omaks peksetud. Tulnud pärast wälja, et wõeras mees Maltsweti-usuline ega Krimmi-himuline ei olegi! Ta ihu olnud nõnda äralõhutud, et Paidesse tohtri juurde weetud, kus tal witsa-raod liha seest wälja wõetud. Tohtrilt koju sõites surnud mees teel ära…
Niisugune metsik tagakiusamine puhus Maltsweti usuliste seas paiguti märtri-waimustuse, kannatamise-õndsuse leegitsema. Nad ei nutnud ega kaebanud, nad rõemustasiwad. Nad oliwad õnnelikud, et nad oma usu eest wastaste õelust ja piinamist saiwad maitsta. Nad wõrdlesiwad endid esimeste ristiusulistega ja kahetsesiwad ehk wast, et sakstel lõwisid käepärast ei olnud, kelle ette neid heita. Albu mõisa poole liikus seotud maltswetlaste salkasid, kes teel waljusti ja särawal silmal laulsiwad: „See aeg on tõest’ ukse ees“. Salk hüidis salgale, üksik üksikule julgustawaid sõnu ja pühakirja-salmikesi wastu. Albu mõisa õues kajas korraga ühest suuremast salgast, milles ka palju meestele kaasa tulnud naisi oli, Lutheruse wõitluse-laulu salm: „Ja oleks ilm täis kuradid“… Üks suur, halli habemega mees sirutas käe kõrgilt ja wäljakutsuwalt nende ees seiswa mõisamaja poole wälja ning hüidis, wapruse-pisarad silmas, kõmisewa healega:
„Rusudeks pudened siisgi, sa Beltsatsari loss, aga meie jääme elama!“
Igast küllest Alpu weetawaid wangisid oli haagikohtunik wastu wõtmas, kes kohalise mõisniku, herra von Lilienfeldiga, neid wahete-wahel toast waatamas käis. Herrad ilmusiwad enamisti pärast sööma-aegasid, sigarid suus ja näod lõbusalt õhetamas. Teineteisega sõbraliselt juttu westes, silmitsesiwad nad mõisa puiesteelt, kahe kaserea wahelt, kuda ühe ja teise walla „mässajad,“ käed selja peal, mõisa- ja külaametnikkude walwusel pärale jõudsiwad. Wahel seltsis nende kaasa ka mõni naabri-mõisnik, kes mööda sõites peatama jäänud, et mässu mahalöömise-töö käigu järele kuulata, ja isegi prouasid, preilisid ja suuremaid lapsi näis lugu nii elawalt huwitawat, et nad herradest niisugusel jalutuse-käigul maha ei raatsinud jääda.
Wangid pandi kõik ühte hoonesse kinni, mille herra von Lilienfeld lahkesti türmiks andnud.
See oli mõisa-rehi. Teda hüiti — ja hüitakse praegu weel — Kukunoosi (ehk Kukenoosi) reheks. Ta seisab üsna mõisa ligidal, teiste mõisa kõrwaliste hoonete seas. Ühelt poolt waatab ta mõisamaja ja selle ümber olewa wäheldase puiestiku poole, teiselt poolt üle Albu wäljade lagendiku, mida kuusikud ja kaasikud eemalt kolmenurgana piirawad. Sealt männiku-serwalt tuleb ligidal olew Madise kirik nähtawale, rehest paremal käel, weel lähemal, tõstad kuusiku-tukkadega kaetud mägi oma madala-wõitu turja.
Wangikojaks tarwitaw rehi jäeti kütmata. Mis sest, et Mardipäewa-aeg oli, et talwe-kuu lume-saju ja mõne-graadilise külmaga kätte jõudnud! Wõi mässajatele weel sooja tuba!
Muidugi peeti wangisid ka pimedas. Kuna päewal wärawate pragudestgi mõni kiir sumedat walgust sisse peases, elati hämarikust hommikuni päris kotis. Wõi mässajatele weel walgust!
See kõik polnud aga nii wäljakannatamata, ega mõisniku poolt nii iseäranis inimsuseta. Tema loomad, keda ta talupoegadega umbes ühele astmele seadis, elasiwad ju ka kütmata ruumides ja widewikust walgeni pimedas. Ümberkäimise wahe oli aga selles, et pimedas külmetawatele talupoegadele süia ega juua ei antud, millest ometi kõige halastamatam peremees oma kõige pahemaid loomi ilma ei jäta. Kõik need inimesed peeti näljas ja janus — ilma leiwaraasuta ja weetilgata —, kuni sõjawägi Tallinnast pärale jõudis, ja see kestis kolm kuni neli päewa! Kedagi, ka wangide omakstest, kes sinna toitu wõi jooki oleks tahtnud wiia, ei lastud rehe ligi. Mitmekordselt taheti neile mõisniku-orjusest ärakippujatele maitsta anda, kuda peremehe käsi karistab — seest- ja wäljaspidi kuni hingeheitmiseni. Seda nõudis Saksa kultura, seda nõudis ristiusk, seda nõudis herraste kuulus „südameharidus“…
Isewärki elu walitses wangistuse-päewadel ja -öödel Kukunoosi rehes.
Usuõhinaga täidetud maltswetlased wangide seas pidasiwad esiotsa kirglisi kiitlemise-kõnesid oma kannatamisest, trööstisiwad ja julgustasiwad üksteist prohweti- ja apostlikeeltel, pidasiwad õõguwaid, märatsemise-leilini ulatawaid palweid. Ime-usk torkas nende seas jälle elule; nad lootsiwad mingi äkitselt tulewa üleloomulise peastmise peale, wähemast aga pidi selle kannatamise eest mingi suur taewalik tasu tulema. Nendele wastu rääkisiwad lihtsal inimlikul wiha-keelel mõned ilmalikumad ja päris ilmalikud, kes asjas midagi jumalikku, midagi püha, midagi õnnestawat näha ei tahtnud, kes mingit peastwat imet ega tasu ei oodanud, waid kes, nagu Lõhmuse Taawet, hüidsiwad: „Ärge reakige Jumalast, waid reakige kuradist! Teine inimene on teise kurat ja saks on talupoja kurat. Eks te ole sellest kuradist küll juba kuuld, oma wanemate ja wanemate-wanemate käest põlwest-põlweni. Ta peaks teile tuttaw olema! Aga kas Jumal on appi tuld? Kas ta on imet teind? Kas ta on kedagi kuradi käest palwe peale ära peast? Ärge segage selget asja ära! Kurat nuhtleb meid, sest et meie tema orjusest ära tahame minna. Põleks meil seda nõu old, siis põleks meie täna Kukunoosi rehes külma, nälja ja jänu käes keppisi ootamas. Kepid saame kätte, mehed, pange tähele! Kätte saame nad, ilma et Jumal meie peastmiseks wäikest sõrmegi liigutaks. Aga seda ma ütlen teile kõigi kuradite nimel, mehed: kes meist elama jääb ja weel oimu jaksab liigutada, wa’ jalanarts, wa’ krae oleks ta, kui ta mitte saksa orjusest ära ei läheks ja teisi hulga-kaupa kaasa ei wiiks! See on ju paraku kõik, mis meie wäetikesed teha jõuame!“
Ja tõepoolest — näis, nagu hakkaks säärane „ilmalik“ arwamine asja kohta ka usumeeste seas wiimaks maad wõitma, seda enam, mida piinawawaks nälg ja janu läksiwad, mida kangemaks külm liikmed tarretas, ilma et kusgilt abi oleks tulnud, ilma et taewased wõi maapealsed wäed halastust oleks awaldanud. Elawamad usulised ja palwelised meeleawaldused suikusiwad, tume waikus heitis usklikkude kogu peale, aga selles hauduwas waikuses kääris sapp, imbis mahatallatute wiha rõhujate wastu, mis rusikasse tõmmatud käte ja üksikute, kokkupigistatud hammaste wahelt wäljatõugatud wandesõnade läbi ilmsile tuli.
Wõimetute wingerdaw wiha wägewate wastu!
Seda kihwtisem, mida wõimetum.
Aga ta andis õnnetutele wisadust ja uhkust, külmetada, nälgida ja jänuneda, ilma waenlaselt armu mangumata. Keegi ei pööranud enam leiba ja wett paludes lukutatud wärawate taga seiswate wahtide poole. Wahel sirgus mõni käsi wärawa alt lume järele wälja, kuni lumi nii kaugelt, kui käed wälja ulatasiwad, otsa lõppes. Öösetel magati rehe palja põranda peal hunikus, keha keha külge liidetud, üks teist wastastikku oma weresoojusega soendades. Nõnda nuheldud, oodati nuhtlust, mis weel kangem pidi saama, mis neilt ka weel seda were-natukest pidi nõudma, mis pikkamisi, pool-tardunult, nende soontes liikus…
Nõuda jõudis õhtu kätte, mil trummipõrin ja pasunaheal wangide eluta hunikusse jälle liikumist tõi. Wäsinud pead tõusiwad, roidunud silmad läksiwad lahti, lõdisewad huuled sosistasiwad timukatest, kes pärale jõudnud. Oodati, et näljarehe wärawad lähemal pilgul lahti lendawad ja igamehe rinna peale püssitikk sirgub. Aga ei. Nad unustasiwad, et sakstel wiisiks on, talupoegade wastu wäljakutsutud sõjawäelisi „karistuse-salkasid“ kõige pealt pidulikult wastu wõtta ja wõerustada. Warsti kuuldusiwad mõisa-õuest Kukunoosi wangikotta healed, mis wangidele teada andsiwad, et nende karistajatele rohkesti eelseiswa raske töö tarwis ihu- ja hingetüsedust jagati. Wõerakeelsed rõemuhüided, naermine, trallilaulud karedatest kõridest tungisiwad wärawa wahelt sisse ja teatasiwad nälgijatele, et „karistajate“ pidulaud rikkalikult kaetud on.
Kulud jagas mõisnik talupoja ja enese wahel wennalikult ära. Wiin toodi toobriga Albu mõisa wiinaköögist, ka leiwa andis mõis, aga liha wõeti külast.
Juba päew waremalt oli tuttaw talitaja Wilk oma abilisega Mõnuwere külasse, Teistepere talusse ilmunud, mille rentnik, Jaan Mõnuwere ehk „Teiste Jaan“, üks jõukamatest Albu peremeestest oli. Wilk teadis küll, et Jaan ühes teiste maltswettidega Kukunoosi rehes rasket peksunuhtlust ootas, siisgi oli sel inimesel süda, tema hirmunud naisega, kes pisikeste lastega nuttes kodu istus, weel oma tembutusi teha.
Ta kutsus perenaist lauta.
Mis sinna?
Temal olla kohtu poolt käsk, Teistepere Jaani loomasid üle lugeda, sest kuulu järele olewat neid talupoja kohta liig palju…
„Kui sul laudas midagi nuuskida on, siis mine aga üksi,“ wastas perenaine, ega läinud temaga kaasa.
Seepeale tikkus talitaja oma abilisega lauta, kust nad warsti Mõnuwere suure musta härjaga jälle nähtawale tuliwad. Wilk wedas looma kütkest, tema abiline lõi witsaga tagast.
„Mis see siis tähendab?“ hüidis perenaine ukse pealt, „Kuhu te’ meie härja wiite?“
„Issandal on seda tarwis,“ hirwitas talitaja wastu, mispeale ta seletuseks juurde lisas, herra käskinud härga mõisa tuua.
Perenaise wihase hüide peale, et see ju mitte herra härg ei olewat, kehitas talitaja pilkawalt õlanukkisid ja tähendas:
„Küllap herra õiendab Jaaniga mõisas ära. Neil olla teineteisega wastastikku tegemist…“
Härg weeti mõisa ja tapeti seal tulekul olewate soldatite wõerustamiseks ära. Liha oli rammus, mis tunnistas, et „karistajate“ moonamuretsejal teadmata polnud, kuhu lauta ta sammud juhtis. Nagu pilkeks saadeti looma nahk hiljem Teiste peremehele, kes sööjate hoopidest sängis põdes, ära, aga härja hinnast ei räägitud warem ega hiljem sõnagi…
Teisel hommikul peale wäesalga pärale-jõudmist, kui soldatid lahke mõisniku katuse all hästi wälja oliwad puhanud, algasiwad wangikojaks muudetud rehe ees suure kohtupidamise ettewalmistused. Hea koorm tugewaid, sitkeid witsu, metsast wärskelt raiutud, pandi pinusse. Nende kõrwale kanti kuuepangeline toober wiina poole-toobise tõsteriistaga. Siis lähenes wäesalk trummipõrinal ja pillihelinal, juhatawal ohwitseril paljas mõek käes.
Kõige pealt asusiwad karistajad ülema käsul puskari-toobri ümber, et sellest omale julgust tõsta — julgust ilmasüita inimeste weristamiseks, wendade nülgimiseks, ligimese-tapmiseks… Wiinatoobrist pidi see soowitaw wõim tulema, mis nende rinnas jälkuse oma töö kohta maha suruks, mis nende silmadele kaed ette paneks, et nad õieti ei näeks, mis nad teewad, mis nende kõrwad kurdiks teeks, et nad oma ohwrite walukisa ei kuuleks.
„Jooge, lapsed, teie töö on raske!“ hüidsiwad helded saksad ja patsutasiwad soldatitele isalikult õla peale.
Kes neid nõnda, lahkusest nõretawatel nägudel, lihtsoldatitega wennaust nägi sobitawat, pidi arwama, et ju armsamaid, südamlisemaid inimesi ilma peal ei olegi…
Kui soldatite nägudest loom wälja paistis, see kiskja, keda neile wiinaga sisse joodeti — wiinaga ja selle walega, et neid suuri kurjategijaid toodud nuhtlema — siis algas Albu weresaun.
Pooljoobnud sõjamehed seati ringi, rehewärawad tehti lahti ning ükshaawal hakati nälginud wangisid nende küisi wedama.
Öösel oli lund juurde sadanud, poole küinra paksune walge waip kattis maad — surnulina, mille talwisest udust läbi tungiw päike kergesti siretama pani. Warsti punab tema pealt suur wereplekk päikesele wastu…
Rehest wäljatoodud ja peksjate ringisse tõugatud ohwril rebiti riided seljast maha, need laotati lume peale ja sellele asemele tõmmati halasti inimene kummuli. Soldat istus talle pea, teine jalgade peale. Siis astusiwad lööjad tegewusesse, mees kumbagile poole, kepijämedused wemblad käes.
Hoopisid ei loetud. Käsk oli, igale mehele nii kaua anda, kui ta weel elumärkisid awaldab. Hoopide arwu järele sai see wähem pureda, kes ennemini ära minestas. Waadati aga teraselt järele, et weel elawat surnuks ei peetud. Löömine lõpetati alles, kui peksetaw jääkülma wee all, mis talle ta werest nõrguwa ihu peale kallati, enam silmigi ei liigutanud. Niisugune waigistatud mässaja wisati peksjate ringist wälja, eemale lume peale maha; ta werest liikuwad riided loobiti talle järgi. Mis temast seal saab — hingeheitmiseni peksetud halasti inimesest lume peal mõne graadi külmaga — selle järele ei küsinud karistajatest muidugi keegi.
Uus mässaja ette!
Ja jälle toodi rehest üks wälja, ja uued peksumehed hakkasiwad ta kallal tööle. Iga ohwriga wahetati ka peksjaid, keda enne wiinatoobri juures ikka jälle wärskelt wahwustati.
Töö läks wõrdlemisi waiksesti.
Peksetawad ei karjunud palju.
Ja pealtwaatajad — nuhtlusealuste naised ja muud omaksed, kes neid koristama tulnud — need ei tõstnud ka suuremat kisa.
Peksetawad ei karjunud sellepärast palju, et neil seks jõudu küllalt ei olnud. Nad oliwad enne juba näljaga poolwaikseks tehtud. Ainult surutud, sumbutatud toonid, ümin ja korin suutsiwad nende piinatud kehadest teed wälja leida.
Ja, pealtwaatajad, nülitute omaksed, ei tõstnud sellepärast häda- ja hirmukisa, et määratu werepulm, mis nende silmade ees punetas, nende hingelised jõud ära halwas, nende tundmusewallast uinutawa hooga üle käis. Neile oli nagu notiga pähe löödud. Nad ei jaksanud seda selgemalt mõista, mis nad nägiwad. Nagu hirmsa unenäoga ühendatud luupainaja muljus neid pea ja rinna peale.
Need naised, emad ja õed oliwad ärapeksetud selgasid küllalt näinud. Enamisti igaüks nendest ja paljud mitu korda. Aga nad oliwad neid pärast peksmist näinud. Ja nad oliwad neid ükshaawal näinud. Aga nüid waatasiwad nad oma silmaga pealt, kuda seda tapmise-tööd tehti. Kuda seda hulkade kallal tehti. Kuda keha keha järele, lõppeda tahtmata reas, luudeni ära purustati, kuda punane, auraw weri walge lume peale nõrgus, kuda suur, lai paik end weriste lihahunikutega täitis.
Mida tähendas sõja wõitluse-paik kuulide läbi surmatud ja haawatud inimestega selle tapapaiga kohta! Siin oliwad langenud lihtsalt lõhki kistud…
Lõhmuse Anu wahtis — wahtis, ja tal oli tundmus, nagu tahetaks maapinda ta jalge alt ära rebida, et punasele merele, mis ta ees laenetas, woolu tema poole awada. Ta kuulis teda kohisedes lähenewat, ja ta lõi käed silmade ja kõrwade ette. Nõnda seisis ta kaua. Aga uputus ei tulnud. Maapind kõikus, aga ei taganenud. Ta tegi oma silmad ja kõrwad jälle lahti, ja nüid nägi ta läbi punase udu, kuda tema mees halli ringi sisse tõugati. Udu arwenes Anu silmade ees, nagu oleks äkiline õhuwool ta laiali kiskunud, ja kõik seisis korraga selgemalt, kindlamates joontes, ta waate all. Anu arwas Taaweti näos üksikuid joonesid lugeda wõiwat, ja talle jäi sellest näost meelde, kui sügawal mustawate aukude sees ta silmad kiiskasiwad… Siis sündis midagi, mis Anu põlwed nõtkuma pani. Taawetile kopsas ringi sees misgi tume asi pähe, mis ta kübara maha tõukas ja ta näosse märja, punase paiga jättis Siis rebiti ta ihu paljaks ja tõmmati ta punase raba sisse maha…
Selsamal silmapilgul kadus wiimane jõud Anu põlwedest, ta wajus lume peale, nagu oleks mõni terariist tal jalad alt maha wõtnud. Ristis käed lõua alla toetatud, jäi ta põlwitama ja wahtima. Esiteks wahtis ta peksupaiga poole, rahuliselt, üksisilmi, näis, nagu loeks ta mehe selja peale sadawaid hoopisid. Siis tõstis ta silmad pikkamisi taewa poole, ikka kõrgemale, ikka kõrgemale, ja ta näole ilmus otsija kärsitus. Oli, nagu püiaks ta pilguga millegist läbi tungida, kattest, mille paksus ta wõerastama pani…
Kui ta jälle maha waatas, oli Taawet peksuringist kadunud. Ta oleks tema keha läinud otsima — see mõte käis tal peast läbi — aga ta ei jäksanud maast ülesse tõusta. Selleks puudus tal kehajõu kõrwal weel mingi muu jõud. Ta suutis ainult laial silmal wahtida — sinna, kus tapeti, ja üles taewa poole, kus see elas, kes ütles: „Sina ei pea mitte tapma!“
Ja seepeale nägi Anu — ikka haruldase selgusega — kuda tema wana isa peksule toodi. Ta nägi, kuda Mihkli pikad, hallid juuksed õhus lehwisiwad, kuda nad tal üksikute salkudena üle näo langesiwad, kui tal kaabu peast oli löödud, ja kuda ta wana, kõhn keha, mida riiete mahakiskumisel tõugati ja wapustati, nagu ärakuiwanud puu tormi käes wõbises, kuni ta jõuetult maha langes…
Nüid ei põlwitanud Anu enam üksinda. Ta leidis enda kõrwalt oma ema ja kõige wanema õe. Ja weel muid naisi ja neitsisid sigines warsti nende kõrwale põlwitama, ja wiiwaks leidus ka mehi, keda jalad enam ei kandnud, werepulmaliste wendasid wõi elatanud isasid. Ja kõik tegiwad, nagu Lõhmuse Anu eel teinud: wahtisiwad üles ja wahtisiwad alla ja pärisiwad ülewalt järele, kuda see all kõik wõis sündida — kindla keelu, selge seaduse wastu! Ja miks seaduseandja oma wägewusega wahele ei astu ja lõpetust ei tee weretööle, mis ju ise walju kaebamisega tema poole üles kisendab!
Nad ei saanud wastust.
Kinniseks, läbitungimataks jäi taewa hall, kalk rind. Jääkülmaks, osawõtmataks ta udu sees pilwetaw tusane palg. Päike oli tumehalli rünka taha pugenud, nagu ei tahaks temagi nende wäetikeste õiguste järele pärimist kuulda, nende asjata otsimist näha…
Siin all aga sammusiwad ülekohus ja wägiwald oma werist rada edasi. Joowastanud meeletumas wõidurõemus. Määra ja piiri tundmata. Ohwer ohwri järele weeti altarile, pidulikult, sõjakal pillimängul ja trummipõrinal. Pühitses ju ülekohus wägiwallaga pulmapidu. Õissa pulmad! Witsu küllalt, wiina küllalt, werd küllalt!
Lõhmuse Taawetile ja Kiisa Mihklile järgnesiwad mõned Ahula ja Orgmetsa mehed, siis inimesi Jänedalt, Seidlast, Orinalt, Wäinjärwest, kuni rida juhtumisi jälle mõne Tagura mehe kätte tuli.
Sealsetel maltswettidel oli suwest saadik „keretäis soolas“ Lasnamäel käimise pärast, sest et saksu, kes wäljamaal wiibisiwad, kohtumõistjateks ei olnud, kuna laisk ja arg opman nii paljude nuhtlemist oma wolil ei tihanud ette wõtta. Nüid, kus Albus suur üleüldine arwe-õiendamine algas, tarwitasiwad Tagura parunid, kes alles hiljuti koju tagasi jõudnud, parajat aega, et kõiki oma walla mässajaid ja mässumeelseid — neid, keda haagikohtunik taga nõudis, kui ka neid, keda nad ise süidlasteks lugesiwad — Albu weresauna saata, wõi, nagu noor parun wurrusid keerutades tähendas: „Wene parkalitele parkida.“ Selle parkimise eest ei hoidnud nad oma endise ühise liignaise isa ega wendagi, tema mehest hoopis rääkimata. Ka Kiisa Mikk, kes õemehega seltsis suwel wirgasti hoolt oli kandnud, et mõisapäewad Jumala pärast tasa saaksiwad, ja kellele opman oli tõotanud, et see ehk isa naha peastab — ka see wagune noormees, kes ei Maltswet ega wäljarändamise-õhutaja polnud, pidi Albu saunast läbi käima. Aitas küllalt, et ta Krimmi minejate maltswetlaste perekonnast pärit oli!
Sellesama saatuse alla langes kohe seepeale ka Aadu Wikerpuur. Nagu mõisniku tasumise-wiha halli wanaduse ees ei peatanud, nii ei peatanud ta ka wigase inimese ees. Et joobnud peksjatel häbipuna palge ei tõusnud, selle sandikese nõrka terwist weel rohkem rikkuda, see polnud ime, aga see puna jäi ka nende käskijate põske woolamata. Kui kasin selle wäikese wigase keha sees tuksuw elu oli, näitas see, et Wikerpuur juba umbes wiiekümnenda hoobi all hingetult maha jäi.
Elts oli, kui Aadu rehest wälja toodi, õe kõrwalt üles hüpanud ja peksuringile ligemale astunud. Ta jäi, kätega oma meelekohtasid surudes, seisma ja waatama. Korraga hakkasiwad ta silmad wett jooksma, ta rind lõi nuuksudes wabisema. Aga wist ei olnud see üksnes walu waid ühtlasi wihanutt, sest, trummipõrina sisse midagi karjudes, raputas ta peksjate poole mõlemaid rusikaid…
Aadu järgi tuliwad, mõne muu oma ja wõera walla mehega waheldades, Tõnu-Peetri Madis, Pärtli Willem, Kadaka Toomas, Alt-sauna Tõnis ja isegi maltswetlaste seast ammugi wäljatõugatud Sanglepa peremees wemmalde alla. Wiimase kohta oli mõisas arwatawasti kuuldud, et ta kord „Samaraga“ tegemist oli teinud…
Mida Albu rehe ees nowembri-kuus 1861 meeletuma wemmeldamise poolest toime saadeti, selgugu sellest, et umbes weerand tuhat soldatit terwe päewa, hommikust õhtuni, wahet pidamata töös oliwad, üksnes lühike lõuna-aeg maha arwatud!! Ja walmis ei saanud nad õhtuksgi weel. Nii rohkesti oliwad Järwamaa saksad oma „alamate“ seast riigikorra ja ülemuse waenlasi leidnud!
Puruwäsinud soldatid seletasiwad õhtul, et nad oma töö tarwis ööst lisa ei taha wõtta, seks puududa neil jõud. Wõib ka olla, et jälkus, kõigest puskarist hoolimata, neile ometi wiimaks hinge-põhjast kurgulakke oli tõusnud. Nad polnud wist kunagi nii palju werd ja inimese-liha koos näinud, nende jalad polnud ilmasgi niisuguse punase wirtsa sees sõtkunud, nagu täna terwe päewa…
Wäesalga ülem toetas soldatite puhke-nõuet ja haagikohtunik pidi sellega leppima.
Aga salgake kardetawaid korra-kukutajaid oli weel karistamata. Nende nuhtlemist ei tahtnud saksad homseks jätta, teadmata, mil põhjusel. Ja nõnda otsustati siis, tööd mõisa poolt lõpuni jätkata!
Kõigile oli tänasest küllalt — sakstele mitte!
Tapa-tragödia wiimane waatus mängiti teises teatris — Albu mõisa tallis — raswaküinalde walgusel. Mõisa peksumehed näitlesiwad seal wemmeldajate osa. Wist oli ka neile wiina-aida uks täna hästi lahti olnud, sest nad etendasiwad oma osa hiilgawalt. Sellest teadis peale teiste Wisusti küla mees Juhan Pelikan rääkida, kes mõisa-tallist niisugusel olekul ära koristati, et ta pärast elu ja surma wahel waakudes mitu nädalat sängis põdes…
Wälisel peksu-paigal walitses kuni hilise ööni tume liikumine ja tegewus: korjati poolsurnud inimesi lume seest, mähiti neid riiete sisse ja laoti regede peale, wõi kanti käte peal ära. Peksetute naised ja muud omaksed oliwad töös, et seda natukest elu, mis nende armsatele weel jäetud, siit hirmukohast koju toimetada…
Pimedus musta kõhuga haudus punase paiga peal. Pimedus, mis tiine oli were-lõhnast, walu-ägamisest, nutetud ja nutmata pisaratest. Nagu wärskelt kinni täidetud päratu sõja-haud mustas rehe-esine lumise ümbruse seest wälja. Soe weri oli lume sealt ära sulatanud.
Mõisamaja aknaread aga särasiwad tuledest. Seal söödi õnnistatud isuga õhtust kordaläinud päewa töö järele. Söödi ja löödi klaasid kokku ja soowiti üksteisele terwist.
- ↑ „Perno Postimees“ teatab maltswetlaste „mässust“ pisut teisiti. Tema seadab wastushakkamise alguse ühte mõisa, mida ta ei nimeta, mis aga arwatawasti Albu peab olema. Minu korjatud teated käiwad selle kujutuse wastu, ja mul on põhjust, neid õigemaks pidada, sest et ma „Perno Postimehe“ kirjadest Maltsweti usu liikumise ja wäljarändamise kohta wäga palju kergesti kindlaks tehtawaid asjalisi eksitusi leian. Et aga lugejale ka selleaegse Eesti ajalehe healt kuuldawaks teha, lasen siin järgneda, mis „Perno Postimehe“ 47. numbris a. 1861 maltswetlaste „mässu“-loost lugeda on. Seal seisab muu seas:
„Siin annan siis nüid kurwa süddamega sedda halledat luggu teada, mis sellest kässil ollewast jampsimissest ussotuimusse läbbi pudulisse kodduse öppetusse häbbiks ning siit ma teotusseks siin pool töusnud on (!!). Et siit ümberkaudse rahwa allalinne seädusse wastane kokko tormaminne ning hulgalt kousolleminne mitmesuggust nurrinat teggi, hakkati nende peasegajaid kui ka piddajaid natuke kimbutama. Seggajaid weddelejaid wöera walla jooksikuid tahheti essiteks möisa poolt kinni wötta, mis rahwa hulk wastohakkates hoidis, et linnud ö-pimmedussel putkama peäsid, piddajaid sunniti teisti päwal möisa, aga nenbega ühhes koggus hulk mitmekümne kaupa Maltslasi, ommi kui wöeraid, möisa kokko, kes kolme sunnitud jooksiko (?) piddajaid endi seast ligutada ei lasknud. Sedda luggu sai kohtusse teada anntud. Sellepeale kutsuti neid nimmetud kolme haagrehhi jure, kuhhu agga jälle keik kutsumatta wöerad ühhes läksid, kes ommas nödrusses endi wäe ja wöimusse peale ni jölledad ollid, et kui haagrehhi herra neilt küssideledes nende ihhaldusse ülle middagi otsust ei sanud, neile mele tulletas, et nisuggune kutsumatta kokko woolaminne, Krono poolt, kui mässaminne wägga kelatud assi on, selletannud, neid koio minna sai sundinud, ning üllemal nimmetud süallusid nuhtlema hakkas, — sedda mässeldes ärra törjusid!! — Noh, mis nüüd, Krono kohto wasto olli pandud, siis piddi sedta ka Krono abbi ärratoimetama. Mis muud, kui sadeti kiruse kirri kubberneri herrale Tallinnasse, kust kohtumöistja ning 230 meest wägge läkkitati“ jne.