19
Prohwet Maltswet
Eduard Vilde
21


20.

Orjaperemeeste ärewus.

Kui saadikud kodumaale tagasi jõudnud, andsiwad nad endi wolitajatele käigu tagajärjest aru, ning põnewusega jäiwad Maltsweti usulised Eestimaa kuberneri käest keiserlikku lubakirja ootama. Nüid, kus nende ettewõttele teataw põhi ja pide muretsetud, ei salanud nad ka kauemini enam oma wäljarändamise eesmärki, waid tunnistasiwad, et nemad mitte Samarasse ei lähe, waid „soojale moale, kuulsasse Krimmi, kus wiinamarjad kaswawad.“

Kahinal läks sõnum üle maa laiale ja äratas talurahwa seas suurt imestust. „Maltsweti tallekesed tahawad Krimmi minna!“ teatas üks suu teisele. „Nende saadikud käinud Peterburis, kõrge kroonu andnud luba!“… „Koguni Keisri ees käinud!“ lisasiwad teised juurde, kuid see teade leidis rohkesti umbusklikka, kes seda tühjaks naiste loriks seletasiwad. Talupoegi lastakse nüüd Keisri ette — kuhu sa selle aruga lähed!… Maltswettide põhjusmõttelised wastased aga leidsiwad asja, neile uut naeru- ja pilkerahet kaela saata; nad püidsiwad terwet lugu hirwitades naeruwääriliseks lolluseks teha ja põlgtuse alla heita, ning üks laimu- ja sõimujutt teise järele lasti lendu.

Sakste seas tekkis uus tuhing tusast ärewust. Nende asjaajajad ja kasude kaitsjad kantslis hakkasiwad „kalli maarahwa“ kallal weel suurema hooga tööle, kui siiamaani. Kirikuõpetajad — kirjutab Gustaw Malts oma mälestustes — noomisiwad kogudusi walwata ja paluda, sest kurat olla nüid wägewasti rahwast eksitamas, nagu neid wiletsaid eksinud hingesid, kes oma kalli kodumaa ära põlata ja, endi mõisawanemate ja õpetajate isalikust hoiatusest hoolimata, waleprohweti läbi pimestatud silmadega suisa õnnetuse ja häda sisse kippuda, et ihu ja hingega hukka minna… Nõnda ja weel palju tüsedamate sõnadega jutlustati terwe talwe ja kewade ka Järwa-Madise kiriku kantsli pealt. Seekord ei olnud Madise kiriku peal päris õpetajat, sest pastor Hirschhausen oli pikema haiguse järele kewadel hingusele läinud ja need rahwa-noomijad oliwad wõerad kirikuherrad, kes Madises aeg-ajalt jutlust käisiwad ütlemas. Iseäranis püidis üks noor kandidat, naabrikihelkonna Jaani õpetaja Gebhardi poeg ja pärastine järeltuleja, kes Madise aseõpetaja kohusid hakkas täitma, oma muidu nii magedas jutluses rahwast wõimalikult rohkesti kuradiga kollitada, kes oma abilistega talupoegi meeletumale wäljarändamisele eksitada…

Et Maltsweti usuliste saadikud Peterburis tõesti midagi toime saatnud, sai sakste suureks meelemõruduseks peagi ilmsiks, ehk küll maltswetid ja nende saadikud ise seda otsust palju waremini ootasiwad ja tema wiibimine neid juba kartusega täitis. Nad ei teadnud ju, kui pikk bürokraadiline tee säherdusel ametlikul kirjal ära käia oli! Wiimaks ometi, küinla-kuu keskmistel päewadel, tuli kuberneri käest haagi-kohtunikkudele teatus, saadikud mingu kuberneri kantsleisse wastust kuulama, mis Keiser nende palwekirja peale 16. januarist andnud. Ühtlasi kirjutati, nagu saadik Malts tõendab, haagikohtunikkudele ette, seda paragrahwi talurahwa-seaduses, mille järele walla liikmetest ainult 5 protsenti wälja wõisiwad rännata, tähele panemata jätta ning Krimmi asumiseks kõigile luba anda, keda mitte kindlad kohustused sellest tagasi ei hoia.

Minule anti mõisa poolt talitaja kaudu käsk, kohe Tallinna minna — kirjutab Orgmetsa saadik. Kuda oli aga kuberneri teatus meie baroni herra silmad laiali kiskunud. Ta kutsunud oma wana opmanni toapoisi läbi suure tuhinaga enese juurde ja rääkinud temale nagu ilma-imet, et noormees Malts kahe teise talupojaga Peterburis käinud, koguni Keisri ette tikkunud ja palwekirja ära andnud, milles nad mitte üksnes Maltsweti usulistele, waid ka teistele talupoegadele luba palunud, Krimmi elama asuda. Ja mis kõige hullem — Keiser lubanud! Wana walitseja küsinud imestades, kuda see wõimalik olla, et talupoeg Keisri ligidale peaseb. Mispeale baroni herra seletanud, et küllap neil head nõuandjad olnud. Lisanud weel juurde, et Eesti talupoeg Krimmis paraku wäga hästi elama wõiwat hakata, kui talle kroonu poolt maad ja abi antakse; sõja-ajal, wäeteenistuses olles, õppinud tema Krimmi olusid tundma ja leidnud maa wiljaka olewat. Neile, kodumaa mõisnikkudele, saawat aga muidugi wäga kahjulik olema, kui rahwast palju ära läheb, õhanud baroni herra…

Ma sõitsin nüid wiibimata Tallinna, kus teised seltsimehed mind juba ootasiwad. Kohe läksime koos kuberneri juurde. See wõttis meid aga hoopis karmilt wastu. Tema silmas olime suure kuritöö ära teinud. Kindral von Ulrich, saks nagu teisedgi saksad, heitis meile mõrudalt ette, miks meie Keisrit oma palwega tülitama läinud! „Eks te läinud otsekohe Krimmi, kui teil see nõu juba oli, ja wõtnud sealt maa wälja, kui seda teadsite saada olewat, aga mis asja oli teil Keisri käest küsima minna!“

Wastasime, nii hästi kui mõistsime, et meil ju kroonu maad ja kroonu käest abi waja oli, mida ometi riigi-isa käest pidime paluma, ja et Keisri herra seda mitte pahaks ei pannud, seda wõida kuberneri herra wastusekirjast näha.

Küsis siis, kes meile palwekirja kirjutanud. Luiskasime, et Peterburis lasksime kirjutada. Kui meile keiserlik wastus teada antud, kästi meid minna, sest soowitud luba meil ju nüid olewat. Kuid meil oli weel midagi südame peal, midagi wäga murelikku. Meie tähendasime, et meie passi-aeg wastuse ootamisega juba lõpule jõudnud, ja palusime endile uusi passisid. Aga sellega olime jälle kuberueri käpa all. Külmalt wastas ta, sellega ei olewat tal midagi tegemist, seadus meile see aasta uusi passisid enam anda ei lubawat. Meie kordasime oma palwet, tähendades, et meie ju selle juures süidlased ei ole, et kirjalikku wastust meie palwekirja peale nii kaua on kinni peetud ja meie aeg ära wiidetud, kuna Keisri luba meile suusõnal juba ammugi kätte anti. Selle palwe ettekandjad oliwad iseäranis minu mõlemad wanemad kaaslased, kelle passi-aeg toona pikendamata jäänud ja kellest teine oma sõnu ka weel seeläbi püidis toetada, et kuberneri herrale tawalisel talupoja-wiisil, ta jalgate ümbert kinni hakates, alandlikult au pakkus. Nad kurtsiwad kurwalt, kuda nad endi kohad juba käest ära andnud, tööloomad ja majakraami ära müinud, ja kuda neil nüid kusgil paika ei ole, kus teise aastani oodata.

„See on teile paras, teie segadusetegijad!“ hüidis kuberner sellepeale kahjurõemuga. „Teie ise olete selle häda eneste peale tõmmanud! Ma ütlesin juba minewal suwel neile rumalatele inimestele, kes minu käest käisiwad passisid saamas: Praegu on teil weel kohad ja olete peremehed, aga tulewal aastal olete sulased ning teo- ja moonamehed! Kas näete, kui õigus mul oli!… Ja nüid minge!“

Wiimase sõna peale astusin mina paari sammu ette, wõtsin oma passi taskust ja ütlesin:

„Austatud kuberneri herra! Minul on weel enam kui poolteist kuud aega passi peale määratud; ma palun teada, kas neil teiste inimeste passidel, mis minu kätte on wolitatud, seesama õigus on?“

Seepeale waatas kuberner suuril silmil minu otsa ja küsis:

„Kes sinule pikema aja lubas kui teistele?“ Ta mees oli minu passi-aja pikenduse ära unustanud…

Ma andsin talle passi järelewaatamiseks kätte. Kuberneri kantslei-direktor, wana herra Hieckisch, kes seal juures oli, kõneles kubernerile mõned sõnad Saksa keeli, mispeale üks noorem ametnik selle kirja herra von Ulrichi kätte tõi, misläbi meie baron ja haagikohtunik minule äraolemise-aega juurde oliwad lisanud. Kuberneri ja kantslei-ülema wahel algas nüid saksakeelne mõttewahetus, mille lõpul kuberner mulle ütles:

„Need rahwa passid wõid sa ühes wõtta, neil on seesama õigus, mis sinu passil. Aga rahwast ei tohi sa kedagi enesega teele kaasa wõtta… Ja nüid mine, kuhu tahad!“

Läksime tuttawate juurde korterisse, murekoorm südame peal. Mis pidime nüid peale hakkama? Minul oli küll luba minna, „kuhu tahtsin“, aga kuhu pidin ma noor ja asjatundmata poisike üksi minema, kuna wanemad ning jõukamad ja nõukamad maha oliwad sunnitud jääma! Ei midagi — teised seltsimehed andsiwad mulle nõu, üksi teatud tõlgiga Krimmi minna ja asjad, kuda iganes wõimalik, õigeks ajada. Küll ei olnud umbes 2000 wersta pikkune teekond tol ajal, kus raudteed puudusiwad, kellegi naljaasi, aga ettewõte oli tähtjas ja aeg kasin, seepärast tegime selle nõu otsuseks. Seltsimehed Selbach ja Nort andsiwad mitmed passid oma käest minu kätte, iseeneste passid jätsiwad omale. Ka andis Nort minule 150 rbl. reisiraha, aga et ma selle summaga teadu pärast läbi ei wõinud saada, siis pidi weel mõni teatud rahamees abi andma, kuna wolimehed raha rahwa käest, 3 kuni 4 rbl. passi pealt, tagasi pidiwad korjama. Ühtlasi uuendasime kaupa endise tõlgi Tõnissoniga.

Meie endisest plaanist oli siis kriips läbi tõmmatud ja raske ning hädaohtlik teekond minu peale üksi langenud.

Üsna kogemata leidsime midagi, millest oma ettewõttele minu teekonna puhul kergendust wõisime loota. Meie Tallinna tuttawate juures teatas meile üks teenija tüdruk, et nende herra poeg pidada Krimmis, Perekopi linnas, kohtuametnikuks olema. Sellelt wõida meie ehk oma asja kohta head nõu ja juhatust saada. Kohe läksime tüdruku juhatusel tema herra juurde, et sellelt ta poja adressi paluda. Aga wõta näpust — herra salgas poja ära! Ei temal olla Krimmis poega, kelle juurde meie wõiksime nõu minna küsima. Pika ninaga saadeti meid tagasi… Aga natuke hiljem saime teada, et herra peale meie äraminekut prouaga täis imestust aru hakanud pidama, et kust need wõerad talupojad ometi peaksiwad teadma, et neil Perekopis poeg on! Ja kas ehk ei sünniks neile kirja kaasa anda, sest kui nad sinna lähewad, siis otsiwad poja ometi ülesse, mis wäikeses linnas raske pole. Seda kuuldes, julgesime uuesti herra palwele minna. Oligi siis nii lahke ja kirjutas meile kirja kaasa, milles ta meid pojale soowitas.

See wana herra oli oma poja Krimmis olemise kartuse pärast ülemuse eest ära salanud, polnud ta ju keegi muu kui kuberneri kantslei-direktori Hieckisch’i wend, kes ise ka sealsamas kantsleis ametis oli! Kuberner pidas meid meie wäljarändamise-himu pärast kurjategijateks — kuda tohtis siis keegi tema ametnikkudest niisugustega tegemist teha! Herra Hieckisch’i kartus paistis ka sellest küllalt selgesti wälja, kuda ta meid kõwasti kinnitas, ei ühelegi inimesele hingata, et tema kuidagi meie asja aidanud edendada. — —

Weel sellesama päewa õhtul, wastu ööd, tuisust ja pilkasest pimedusest hoolimata, sõitis noor Malts tõlgiga linnast wälja kodu poole, seniseid reisiseltsilisi kurwalt maha jättes. Teise päewa lõunaks jõuti Orgmetsa. Seal kuulis noormees oma suureks trööstiks, et onu Maltswet, Krimmi rändamise peaõhutaja ja terwe liikumise waimline juhataja, kellega ta asja üle weel lõpulikult nõu tahtis pidada, nende külasse ühe jõuka sõbra juurde olla tulnud. Muidugi pidas Maltswet ennast siin, nagu ka mujal igal pool, wõimalikult salajas, sest teda otsiti nagu tulega taga. Temale kui ka mõnele muule ustawale tuttawale anti Gustawi kojutulek waikselt teada ja kutsuti nad nõupidamisele, mis ettewaatuse pärast öösel hilja pidi sündima. Kui nooremehe isa kuulda sai, et maakuulamise hädaohtlik teekond nüid Gustawi peale üksi jäänud, ei tahtnud ta sellest midagi teada ja keelas reisimiseks oma luba, seletades, et Gustaw ju tema ainus poeg ning wanemate ainus tugi on, keda tema sel wiisil „kadumise peale“ ei wõiwat ära lasta. Kuid Maltswet astus wennale wastu ning pidas talle wäikese, aga mõjuwa kõne:

„Armas wend,“ ütles ta, „et sinul kui isal õigus on, poega minemast keelata, ja et sa tema pärast hirmu tunned, seda pole salata ega imeks panna. Aga pea meeles, et meie asjal ja ettewõttel Jumala tahtmine aluseks on. Kas sina tahad siis Jumala tahtmisele meelega wasta astuda ja tema tööriista oma inimlikus nõrkuses pooliku töö pealt seisma panna, kätt adra küllest ära kiskuda, kui töö parajasti joonde on minemas? Mõtle, et Keiser Jumala tahtmisel meile meie ettewõtteks luba on andnud, ja et peale saja uskliku perekonna kõik oma lootused selle ettewõtte peale on pannud! Tahad sina need lootused, mille täidemineku eest takistused kaduma hakkawad, nüid nurja ajada? Kui sa seda ei taha — ja sa ei tohi seda tahta — siis lased oma poja rahuga minna!“

Sellega oli isa wastupanek murtud. Pisarsilmil andis ta pojale oma luba ja õnnistuse. Tema trööstiks kuulutas aga Maltswet nüid korraga, et tema Gustawiga ühes Krimmi tahtwat reisida, — sellepärast olla ta siia tulnudgi. See teade rahustas isa, weel enam aga poega. Paremat kaaslast ei wõinud ju wiimane enesele soowidagi. Suurem osa wastutust langes ju nüid tema pealt selle wana, targa, eluwilunud mehe peale, kes pealegi koguduse pea ja maltswettide wäljarändamise-liikumise hing oli. Mis ettewõttest nüid korda minna wõis, see pidi korda minema…

Weel selsamal ööl otsustati teele minna. Ruttu toimetati kõik tarwilised ettewalmistused ära. Kõige pealt seati raha-asjad joonde. Gustaw Maltsil omal oli weel 100 rbl., Aabram Norti käest oli ta 150 rubla saanud; seda arwati tema ja tõlgi jaoks wäheseks. Seepärast lisas keegi jõukas mees 150 rubla juurde, mis wäljarändajatelt tagasi pidi korjatama, ja nõnda tõusis summa 400 rbl. peale, millest ka Maltswet kui teine maakuulaja osa pidi saama. Kui tarwilised riided ja teemoon ree peale pakitud, oli pool ööd juba möödas. Tasa sohises sõiduriist waiksest, uinuwast külast wälja öösese pimeduse sisse, prohwet Maltswetti ja ta wennapoega Narwa linna poole kandes, kuhu neid üks kohalik peremees oli lubanud küitida.

Päikese tõusu ajaks oldi Orgmetsast juba wersta 25 eemal, ja mida kaugemale kodupaigast jõuti, seda kergemaks läksiwad reisijate südamed. Sest kartus takistuste eest piinas neid. Noorel Maltsil isiklikult poleks küll wist palju karta olnud, seda enam aga Maltswetil ja Maltsweti pärast ka temal ning teistel. Oli ju Maltswet tagakihutatud põgeneja. Saadaks ta kätte, siis wõidaks ta kaaslasi tema abimeestena kimbutada ja niisamuti kinni wõtta nagu teda, ja teekond oleks seda puhku nurjas. Õnneks oli kartus asjata. Ilma mingi äparduseta jõuti Narwa, kust küidimees nad weel kuni Jamburini edasi wiis, millega neil Balti baronite riigi piirid juba weerand saja wersta wõrt selja taga oliwad. Jamburist saadeti küidimees tagasi ja palgati woorimees, kes mehed Peterburisse sõidutas.

Siit läks teekond Nikolai raudteega, mis hiljuti kui Wenemaa esimene pikem raudtee walmis oli saanud, Moskwani edasi, kust jälle waewaline, pikaline ja kulurikas hobusetee algas. Woorimehe troika wäsinud hobusekontidega wiis reisijad Orelli, kust niisamati woorimehega Harkowisse sõideti, kuhu rohkem kui kahenädalalise wintsutawa reisu järele jõuti. Ajawiitlikka takistusi tegiwad reisijatele muu seas Wenemaa jõed, mis oma talwist jääkaant, wihaselt mässates ja wahutades, parajasti minema oliwad saatmas. Iseäranis suur, laiaks paisunud Dnjepri jõgi, millest mitu korda üle oli sõita, pidas oma jääminekuga maakuulajaid päewade kaupa kinni, sest et ülewiimine parwede ja barkassidega, wahel aurupaatide wedamisel, niisama puudulik kui hädaohtlik oli. Harkowist peale enamisti posthobustega sõites, jõudsiwad reisijad 5. aprillil 1861, ligi poolteise-kuuse teekonna järele, wiimaks Krimmi pinnale, Perekopi linna. —

Nõnda peasesiwad need maakuulajad õnnelikult kodumaa orjaperemeeste kaugele ulatawate politsei-küinte wahelt. Neil polnud aimugi, mis waheajal nende seltsimeestega sündinud, kellega nad nääri-kuul koos Peterburi talwepalees teatawad palwekirjad ära andnud.

Neile „segadusesünnitajatele“ ja „keisri-tülitajatele,“ kes Tsaari head tuju nurinaga oma wiletsuse üle ja oma armuliste mõisawanemate peale kaebamisega julenud rikkuma tulla, wajutas linnapealik von Patkul oma wägiwaldse käpa peale. Teadis ju see Balti junker wäga hästi, et ta seega oma sugu- ja seisusewendadele kodumaal, kelle tulud ka temale pühad oliwad, wiisakat meelehead teeb. Kõik wiis saadikut, Samarasse rändajate wolimehed, wõeti pealinnas kinni, pandi raudu ja saadeti wangitapiga tulema — kolm Riiamaa meest Tartu, mõlemad Järwamaa mehed, metsawahi Aadu ja Männiku Madis, Tallinna poole. Nagu suuri kurjategijaid, seotud kätega, weeti neid kodumaal siis mõisast mõisa, ja kui nad oma walda jõudsiwad, haaras haagikohtunik nad enda wõimu alla ja laskis neile rikkalikult tuttawat nuhtlust jagada, mis meie nii kombeliste ja peenesti haritud kulturakülwajate südametele alati nõnda armas on olnud. Oma ärahäwitamata wäljarändamisehimu eest pidi metsawahi Aadu seda karistust lühikese ajaga juba teist korda kannatama, ilma meeleparanduse-märkisid awaldamata…

Paremini, kui neil meestel, käis ka Rannawalla ja Kolga wolinikkude käsi, kes otsa lõppenud passi-aja tõttu Krimmi teekonnalt maha pidiwad jääma. Need leidsiwad hea nõu, kuda enestele ja oma wolitajatele liikumise-wabadust nõutada ning Balti ülemuse meelewalla alt weel enne peaseda, kui maakuulajad Krimmist tagasi jõuawad. Hindrek Selbach sõitis wiieteistkümne Rannawalla perekonna passidega Jamburisse ja wõttis enese ning need inimesed selle linna alla ülesse. Sedasama tegi Aabram Nort Kiiust enda ja paari teise perekonnaga ning oma sulastega. Nad oliwad nüid Peterburi kubermangu Jamburi kreisilinna wäikekodanikud, kes igal ajal passi wõisiwad saada ning minna, kuhu süda kutsus.