Prohwet Maltswet/19
19.
Tallinnamaa talurahwa kolm maakuulajat, Aabram Nort, Hindrek Selbach ja Gustaw Malts oma tõlgiga oliwad Peterburisse jõudes lihtsas, odawas sissesõidu-kohas, „Tallinna wõerastemajas“ Uuel uulitsal, korteri wõtnud. Järgmisel päewal puhati reisuwäsimust ja käidi pealinna uhkemaid paikasid waatamas. Silmitseti muu seas ta suurt talwepaleed, kuhu saadikutel nii tähtjas ja, wõib olla, kaelamurdew käik ees seisis. Täna oleme weel wabad, ei tea, kuda lugu homme on — mõtlesiwad mehed. Ehk istume siis juba kusgil pimedate müiride taga ja wahime aknate poole üles, milledel jämedad raudwarwad ees, kust meid siis hiljem nagu kurjategijaid ahela otsas kodumaale tagasi wiiakse — haagikohtuniku nuhtlusele wastu…
Selsamal päewal saiwad mehed Samarasse rändajate saadikutega kokku. Neid oli kuus isikut — kolm Eesti-, kolm Liiwimaalt. Esimesed — Madis Männik, metsawahi Aadu Mihailow ja Koigi kõrtsi Jaan Amblast — oliwad Krimmi minejatele muidugi tuttawad, Riiamaa mehed aga, kelle seas üks hästi Wene keelt oskaja koolmeister leidus, wõerad. Ka nendel oli palwekiri walmis, mida nad niisamuti nagu krimmlasedgi otsekohe Keisrile ära tahtsiwad anda. Tehti otsuseks, seda toimetust järgmisel päewal ühisel ajal ette wõtta.
Raamatu kirjutaja annab siin Orgmetsa saadikule Gustaw Malts’ile sõna, kes palwekirjade äraandmise lugu oma käsikirjas „Ajalugu Maltsweti usust ja Krimmi rändamisest,“ mis minul materjalina tarwitada oli, järgmiselt kirjeldab:
Jaanuari-kuu 16. päewal 1861 oli siis see tähtjas päew, mis minul kui ka wist teistel seltsimeestel surmani meeles seisab (wõi seisis). Sel päewal astusime sammu, mis eestlaste Krimmi rändamise kohta otsustawaks sai.
Ilm oli sompus ja külm kare — üteldi 27 graadi olewat; tahtis aga ka nina ära näpistada. Muidu polnud just häda — oliwad meil ju kuued-kasukad ülestiku seljas ja suured Wene saapad jalas, milledele hea tort õlgi sisse pandud. Nõnda tõttasime mööda Newski prospekti edasi, tuhkjas lumi krõuksus saapataldade all. Külmast hoolimata oliwad meie pead märjad kiirest käimisest ja kartusest, et wahest hiljaks jääme. Mis tundmused minu seltsimeestel oliwad, seda ma ei tea, aga minu meelest oli, nagu läheksin mõne üleilmliku kohtu ette.
Talwepalee ette jõudes nägime kohe endi teisi seltsimehi. Olime parajal ajal tulnud. Teretasime kodumaa mehi ja jäime neist ettewaatlikult sammu kümme eemale, palee auwärawa ligemale, kust keiser üteldi wälja tulema.
Mõni minut hiljem tuli meie juurde keegi kõrge wäeülem, waskne kiiwer peas, mille otsas suur jõhwidest tutt seisis. Meid terawasti silmitsedes küsis ta meie käest Wene keeli midagi. Wastasime, et meie Wene keelt ei mõista ja et meil tõlk on. Wiimane oli omale nägusa ohwitseri-mantli ostnud ja ta rinda ehtis teenistuse eest saadud Anna ordu kullatud auraha. Meie tõlgi kaudu küsis wäeülem meilt nüid, kust meie olewat ja mida meie tahtwat. Kui ta kuulda oli saanud, et meie Tallinnamaa talupojad oleme ja Keisri herrale palwekirja tahame anda, nõudis ta wiimast kohe näha. Meie näitasime temale aga, et palwekiri kinni on pitseeritud, ja tähendasime, et meie kirja üksnes keiserlikule Kõrgusele tahame ära anda. Seepeale nõudis wäeülem tungiwalt, et meie temale ütleksime, mida meie kirjas palume.
Salata ei maksnud, sest herral oli palju politseiametnikka lähedal, kes tema wastu suurt aukartust üles näitasiwad. Tunnistasime siis tõlgi kaudu, et meie endile Krimmi poolsaarele asumiseks luba tahame paluda. Imestades küsis ta meie käest:
„Kust teie siis teate, et Krimmis jõude maad on ja et sinna asujaid tarwis?“
Wastasime, et ajalehest oleme lugenud.
Herra imestus suur, et Eesti keeles ajalehti on! Ruttas aga kohe kinnitama, et teade tõsi ei olla; Krimmi poolsaarele ei olewat rahwast sugugi waja, selleks puududa seal waba maa. Nõudis siis palwekirja lahtitegemist, sest et meie kirja ainult lahtiselt wõida keiserlikule Kõrgusele ära anda. Õnneks polnud wäeülemal liiga palju aega meiega tegemist teha, sest Keiser oli iga silmpilt oodata.
Kes oli aga nüüd see suur wäeülem ja mis õiguse ja otstarbega päris ta meie asja järele nii tungiwalt? See oli Peterburi linnapealik von Patkul, nagu pärast teada saime, — mees meie kodumaa mõisniku-soo rüpest. Et ta, kui kõige wägewama politseiwõimu kandja, meile kardetawaks wõis saada, see selgus alles hiljem.
Lähemal silmapilgul anti palee auwahtide poolt teada: keiserlik Majesteet tuleb! Sedamaid seadsime endid korda, käristasime palwekirja ümbriku maha, ja kui Keiser uksest wälja astus, lasksime põlwili, ja üks meist hoidis kirja pea peal, nagu sellekohane kohustus oli. Kõrge kaswuga mees, lihtne ohwitseri-mantel seljas, kullast läikiw kübar peas, astus jalgteed mööda, mille ääres meie põlwitasime, edasi. See oli keiser Aleksander II. Linnapealik oma ametnikkudega jäi aukartlikult, käsi kübara ääres, eemale seisma. Meie silmad oliwad nagu naelutatud mehe külge, kes meie riigi-isa pidi olema. Ta pani meid tähele. Meie juurde jõudes waatas ta tõsise, wõis olla ka imekspanewa silmaga meie peale ja ütles selge healega: „Tulge minuga!“ mida meie tõlk meile kohe ära seletas.
Silmapilk olime jalul ja sammusime, temale nii ligi hoides kui wõimalik, ta järel kuni talwepalee teise otsa, kust Keiser suurest toredast keerdtrepist ülesse astus. Meie kärmesti tema kannul, kartes, et politsei meie tee wahest kinni paneb. Ka teine maakuulajate-selts kobis järgi.
Talwepalee ülemisel korral, suurde ootesaali, kästi meid paigale jääda, kuna Keiser oma tubadesse läks, mille uste juures auuwahid seisiwad.
Mida meie südamed tundsiwad, seda ei oska ma hästi kirjeldada. Kõik see määratu suur tore loss, need särawad ruumid, hulgad ülemaid ja alamaid ametnikka ja teenijaid hiilgawates, wärwikates riietes — kõik see tegi meie silmad segaseks. Ja siis weel see teadmine, et wägewa riigiwalitseja katuse all oleme, ja tema helisew, paljutõotaw sõna: „Tulge minuga!“ Kõik see pani meid sügawat aukartust tundma. Aga ka politseiülema kardetaw kuju ei kadunud meie waimusilma eest.
Natukese aja pärast tuli keegi teine politseiülem sedasama teed, kust meiegi tulnud, ülesse meie juurde. Wist muidugi linnapealiku käsul. Ta nõudis meie palwekirjasid näha, mida meie muidugi nüüd enam keelata ei wõinud. Seepeale kirjutas meie nimed oma taskuraamatusse ja küsis, millal meie Peterburisse jõudnud ning kus meie korteris olewat. Kui meie küsimised ära olime wastanud, andis ta meie palwekirja tagasi, mille ta hoolega läbi oli lugenud. Järg tuli nüüd teiste Eesti saadikute kätte. Need ei teadnud oma korterit öelda, millega politsei-ohwitser rahul ei olnud; siisgi andis ta ka neile nende palwekirja tagasi ja läks oma teed.
Olime muidugi rõemsad, et kardetaw isik minema pani. Astusime ninapidi kokku — meid oli ju kaunis selts, üheksa meest — ja sosistasime endi asjust jutustada, kuda keegi mõistis. Liiwimaa üks saadik, Joosep Wiru, wa’ ladus mees, naljatas minu wastu Wõru murdes:
„Kae, noor weli, wanasõna ütleb: Annas Jumal kuningat kuulda, es mitte näta. Nüid kae tõist silmaga wõi katsu käega!“
Warsti toodi meile alt kohutawaid sõnumid. Paleeametnikud teatasiwad, et politseiülem hulga gorodowoidega all palee ukse ees seista ja meid oodata! Andsiwad meile aga nõu, et kui Keisri adjutant wälja tuleb palwekirju wastu wõtma, et neid Keisri kätte läbiwaatamiseks anda, siis pidada meie temale kohe politsei waritsemisest teatama ja kaitset paluma, muidu wõida meie käsi halwasti käia. Et need sõnad meid hirmuga täitsiwad, on iseenesest mõista.
Warsti ilmus sealt uksest, kust Keiser sisse läinud, tema adjutant. Olime Keisri wälimuse üsna lihtsa näinud olewat, siis kandis tema kindral-adjutant, üks wanadlane würst, seda toredamat, kullast särawat mundrit, kuna ta rinda üleni paljud auumärgid katsiwad. Adjutant wõttis meie palwekirjad wastu ja wiis nad Keisri kantseleisse. Meie aga jäime põnewusega, kartuse ja lootuse wahel waakudes, otsust ootama.
Wõis wist küll tund aega mööda läinud olla, mis meie meelest päewa pikkune oli, kui jälle suured tiiw-uksed lahti läksiwad ja seesama adjutant, meie palwekirjad käes, sisse astus, meid kolme nimepidi oma ette kutsus ja meile tõlgi kaudu järgmist kuulutas:
„Teie soowite Krimmi poolsaarele elama minna ja palute seks Keiserliku Majesteedi käest luba. Majesteet on teie palwe kõigearmulikumalt kuulda wõtnud ja soowib teile õnne seal elamahakkamiseks. Teie saate sealt kroonu maad ja abi asumiseks. Aga teie ütlete oma palwes, et teie kauge tee pärast ei tahaks enne sinna minna maad ja kohtasid waatama. Keisri herra ei arwa mitte heaks, et teie terwe rahwahulgaga sinna lähete, enne kui maa on ära waadatud ja asukoht wälja wõetud…“
Siis lisas ta weel juurde: „Teie nimetate oma palwekirjas, et Eestimaalt üksnes wiis hinge saja pealt tohtida wälja rännata. Keiserlik Majesteet ei tea, kas ja miks niisugune seadus olemas on. Seda küsitakse Eestimaa kuberneri herra käest järele. Keisri herra annab luba kõigile minna, kes aga soowiwad ja jõuawad.“
Lõpeks küsis adjutant, kas meil weel midagi suusõnal paluda on. Uuendasime siis oma palwet maa waatama-minemise asjus, põhjendades, et see meile kui kehwadele taluinimestele asjata kulu teeks, kui nüüd talwisel ajal peaksime nii kaugele sõitma. Hoopis kergem oleks, kui meie kewadel rahwaga ühes joonega sinna läheksime, kuna meie maaga, mis riigiwalitsus meile annab, rahul oleksime.
Aga see palwe jäi täitmata. Seletati ära, et Krimmis ka palju kõlbmata — kiwist ja soolast — maad olla, seepärast pidada meie ise endile kõlbliku asukoha wälja walima, ja see oli täiesti õige. Lõpeks lubati meile meie palwekirja peale weel kirjalik wastus anda, kuid enne kolme päewa ärgu meie seda oodaku. Meie aga tähendasime alandlikult, et meie aeg sugugi ei luba oodata, sest et meie passid maakuulamise teekonnaks ainult poolteise kuu peale wälja on antud. Kindral-adjutandi herra arwas seepeale, meie wõida küll ära reisida, kirjalik wastus meie palwe peale saadetawat Tallinna Eestimaa kuberneri herra kätte.
Tänasime alandlikult kumardades adjutanti — meie olime oma asjaga walmis! Jäime aga weel waatama, kuda lugu teiste seltsimeestega läheb.
Nende waeste käsi käis halwasti. Nemad oliwad endi palwekirja sisse palju kaebtusi lasknud kirjutada, nimelt, et nende kohtadele palju tegu ja renti peale pandawat, et mõisnikud neid iga wähema kui süi eest kangesti karistada, iseäranis raske ihunuhtlusega, jne., ning sellepärast paluda nemad, et neile luba antaks kroonu toetusel Samara kubermangu kroonumaa peale asuma minna… Mitte ainult ei lükatud nende palwe tagasi, waid mehi noomiti ka weel waljusti, üteldes:
„Miks teie tulite siia Keisri Majesteeti tülitama kaebtusega?! Miks teie ei kaeba, kui teile ülekohut tehakse, endi kubernerile, kindral-kubernerile ja, kui waja, senati-kohtule? Ka ministri herrale wõite kaebada, aga mitte Keisri herrale. Keisri herra käest wõib aga üksnes midagi paluda. Nagu näituseks: need kolm meest seal paluwad endile Krimmi poolsaarele asumiseks luba — waat see on palwe, ja seda wõttis Keiserlik Majesteet armulikult täita…“
Mehed oliwad ootamata tõrelemise üle nii ehmatanud, et nende Wene keele mõistja midagi wastata ei märganud. Oma sõnad laskis adjutant meie tõlgi läbi neile ümber panna, kes seda ka kohe soldati agarusega tegi. Mehed seepeale paluma ja endid wabandama, et kaebtused ilma nende teadmata palwekirja sisse pandud, palwekirja tegija olla süüdi, kes neist wist õieti aru ei ole saanud, aga mis see weel aitas! Ühtlasi teatasiwad mehed tõlgi kaudu täis hirmu adjutandile, et politsei neid all oodata ja wist kinni tahta wiia, kuna nad endil mingit süid ei teadwat olema, mis wangiwõtmise wäärt oleks, ja palusiwad kaitset. Kindraladjutandi herra wastas, et kartus asjata olewat; palwekirja pärast ei wõiwat neid keegi kinni wiia. Mingu aga rahuga. Ometi saatis ühe wahi-ohwitseri meiega ühes alla, wist waatama, kui palju meie kartusel põhjust on.
All trepi ees oli aga tõesti enam kui tosin politseinikkusid oma ülemaga. Meie hoidsime endid seltsimeestest, kes ülemuse meelepaha alla langenud, eemale. Seesama politseiametnik, kes meie nimed ülemal oma taskuraamatusse kirjutanud, tundis meid ära ja laskis meid wabalt minna. Teistele aga saadeti kuus gorodowoid kaasa, nähtawasti waatama, kus nad korteris on. Meie olime muidugi otsata rõemsad, et kimbatusest nii õnnelikult peasesime. Õhtu oli juba käes, kui endi korterisse jõudsime, kus me Jumalat tänasime, et kardetaw käik kõigiti rahuloldawalt korda läinud.
Meie talitus Peterburis oli siis nüüd toimes, ja lühikese nõupidamise järele arwasime kõige paremaks, Tallinna tagasi pöörata, et kuberneri käest wastust meie palwekirja peale ja keiserlikku wäljarändamise-luba wastu wõtta, mis meie arwates õige kiiresti sinna pidi saadetama.
Teise päewa hommikul kauplesime ühe Rakwere woorimehe, kes meid kodumaale tagasi pidi küitima. Pärast lõunat sõitsime wälja. Oli juba pimedik, kui Narwa wärawasse jõudsime. Seal pidasiwad wärawa wahisoldatid meid kinni, öeldes, meie järele olla küsitud. Imestades päris meie tõlk, kes meid taga küsinud. „Üks politseiohwitser!“ wastas soldat.
Meie tõlk oma ohwitseri-mantlis, suur tressidega tscherkessi-müts peas, hüidis julgesti:
„Ah ja, see oli minu sõber! Ma olin temaga natukese aja eest juba koos… Paschol, iswoschtschik!“
Ja juba olime wärawast läbi! See julge, külmawereline wastus peastis meid kahtluse alt ja kimbatusest. Meie aimasime, et politsei meid taga luurab, mis tal kerge küllalt oli, sest et meid meie wälimuse, iseäranis riiete, pärast wenelaste seast kohe ära wõis tunda, kuna meie tõlk oma tähtsas mundris weel õieti silma paistis. See aimdus ajas meid ruttama, ja alles 30 wersta pealinnast eemal julgesime öömajale jääda. Et meie kartus tühine ei olnud, selgus hiljemini, kui mina kewadel sellesama tõlgiga Krimmi reisi otstarbel jälle Peterburisse tulin.
Käisime sel puhul oma talwises wõerastemajas, nõndanimetatud „Tallinna äärberis.“ Wõerastemaja juhataja, keegi endine Tallinna isand, kes meid kohe ära tundis, wõttis meid üsna tusaselt wastu. Rääkis, et nemad januari-kuus, peale meie sealolemist, meie pärast tüli ja pahandust saanud. „Kui teie talwel siit ära sõitsite“ — jutustas ta — „tuli tund aega hiljem politsei-pristaw hulga gorodowoidega meie hoowi, pani wahid wärawasse ja nõudis teada, kus need Tallinnamaa mehed on, kes siin juba mitu päewa wiibiwad. Kui meie neile wastasime, et küsitawad tunni aja eest woorimehega wälja sõitnud, ei ustud seda, sest et teid Narwa wärawast ei olla nähtud läbi sõitwat, waid arwati, et weel meil olete. Kõik meie numbritoad, peale kolmekümne, otsiti läbi, siis weel kõik kõrwalised kohad, nagu hobusetallid jne., ning wiimaks ka weel woorimeeste regede alused!…. Kui nad midagi ei leidnud, kutsuti mind politseisse ja wõeti minult allakirjutatud tunnistus, et otsitawad mehed meie hoowist ära on sõitnud. Minule anti aga ühtlasi kange noomitus, et miks ma niisuguseid kahtlasi inimesi ilma politseile teatamata oma juures korteris pidanud, kes kõrget riigiwalitsust ja isegi Keiserlikku Majesteeti julgenud tülitamas käia! Ma wabandasin ennast muidugi seega, et meie wõerastemaja teekäijate awalik öömaja on, kuhu woorimehed ja reisijad alati sisse ja wälja käiwad, ilma et nad mulle ütleksiwad, mis asju neil pealinnas ajada on.“
Isanda kartus politsei eest oli aga nii suur, et ta meid seekord enam oma äärberisse korterisse ei wõtnud! Eks me märganud nüid küll, kui hädaohtlikuks kodumaa sakstele meie wäljarändamise-plaani ka Peterburi ülempolitseimeister, herra von Patkul, pidas. Et tema meie püidja olnud, see oli meile iseenesest kindel.