Pildid isamaa sündinud asjust/Esimene pilt
Esimene pilt.
Inimeste sugu kätki on Aasia maal ja säält on ka Eestirahwas Europasse ükskord tulnud. Millal see sündinud, on senni ajani teadmata; niipalju aga on selge, et Eestlased juba nelisada aastat enne Sakslaste tulemist meie maale, see on ju siis, kui aasta arw 800 p. Kr. kirjutati, Lääne mere kaldail elasiwad, kus nüüdki nende kodu on.
Wanad Eestlased oliwad paganad, aga üks waba rahwas. Nad ei olnud kellegi alamad, waid ise omad peremehed, käsuandjad ja walitsejad. Nende maa, — õhtupoolsed rahwad nimetasiwad teda Eestimaaks, Wenelased Tshuudimaaks, meie esiwanemad ise meie omaks maaks —, oli ju wara mitmesse suuremasse ja wähemasse maakonda jagatud, muist loomuliste rajade, muist rahwa suurema suguharude ehk hõimkondade järele. Mõned wanad pagana aja maakondade nimed elawad weel tänapäewani, nii Alutaga, Wirumaa, Harjumaa, Järwamaa, Läänemaa ja Saaremaa. Tõised suuremad maakonnad, kelle wanad nimed kadunud, oliwad Sakala, nüüd Wiljandi maakond, ja Ugaunia, nüüd Wõru ja Tartu maakond kokku. Ugaunia nimetus elab weel rahwa juttudes Oandimaa nime all ja Lätlased kutsuwad tänase päewani Eestlasi Igauni rahwaks, Ugaunia Eeslaste järele, kellega nemad kõige waremine tuttawaks ja piirimeheks saiwad.
Igal maakonnal oliwad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasiwad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades kirikuid ega leitud mõisaid. Rahwas elas enamiste külades, mis paiguti kaunis suured ja perekad oliwad. Pääle see oli igal kihelkonnal oma linn. Need wanad Eesti linnad oliwad üksi nime poolest nüüdiste linnade sugulased, muidu ehitati ja tarwitati neid koguni tõisiti. Nad oliwad pisukesed kindlused, mõned loomuliste mägede ehk inimeste tehtud küngaste otsa, mõned jälle soo saarte ehk kärkade pääle ehitatud. Linna kohtade kõrgus ja suurus oli mitmesugune. Nõnda kui Looja neile alukse oli walmistanud ehk nõnda kui inimeste jõud kandis põhja panna ja kõrgendada, oliwad mõned 20—30 jalga kõrged ja 50—100 sammu päält läbimõõtes laiad ja pitkad, tõised jälle 100 jalga ja enamgi kõrged ja 200—300 sammu päält laiad ja pitkad. Pitkus oli laiusest suurem. Mäe ehk künka küljed oliwad äkilised, otsas seisis kindlus ehk linnake ise, mullast ehk kiwidest, aga enamiste kalgita tehtud wall ehk müür ümber, mis läbistikku 20—30 jalga kõrge ja 10 jalga ehk enamgi paks oli. Walli ääre pääl oli weel kõwa aid puutulpadest ja plankidest ehk ka iseäraline madalam kiwimüür ümberringi. Mõnel linnal oliwad nimetatud päälmised ehitused kahekordsed, nii nimelt Wiljandi linnal, kus kõwa puuaia taga seespool weel kõwem, arwata kiwine aid walli pääl ümberringi jooksis. Linnas sees walli taga seisiwad pisukesed majakesed ja warjupaigad, linna keskes suur ja sügaw kaew. Ühe ehk kahe suure wärawa läbi mindi linna sisse ja wärawate kaitsmiseks oliwad iseäralised wärgid ehitatud. Ümber linna jooksis suur ja sügaw kraaw, mis weega täidetud oli. Linn oli sõa ajal warjupaigaks kõigele kihelkonnale. Naesed, lapsed ja kõige kallim wara wiidi senna, kui waenlane kihelkonda tungis. Kui lagedal wäljal waenlasele täieste wasta ei jõutud panna, põgenesiwad ka mehed linna, keda nad walli päält wapraste kaitsesiwad. Kaitsmine sündis sõariistadega ehk ka sedawiisi, et pääle ja sisse tungijatele kiwa pähä loobiti ja palkisid pääle weeretati. Wana Eestirahwa linnadest on weel mitmes paigas asemed ja waremed järele jäänud ja nimetab rahwas neid Jaanilinnadeks ehk linnamägedeks. Mõne asemele on Sakslased pärast omad lossid ehitanud.
Sõda oli Eestlastel sagedaste ja wana aja mälestused kiidawad meie esiwanemate mehist wahwust ja waprust. Tuli sõdimist ka eneste keskes ette, aga enamiste tapeldi naabritega, olgu et need waenlase wiisi Eestimaale tungisiwad ehk et Eestlased sellsamal kombel neid omal maal üles otsisiwad.
Naabrid oliwad hommiku pool Wenelased, lõuna pool muist Lätlased, muist Liiwlased, üle mere õhtu pool Rootslased. Põhja pool üle Soomelahe elasiwad Soomlased, aga sõdadest Soome naabritega ei kuuluta wana aja sõnumed meile midagi. Selle wasta oli meie esiwanematel küll mitukord mõne kaugema rahwaga werist tegemist, nii nimelt Leedurahwaga, kes Lätlaste taga elasiwad, ja Daanlastega, kelle eluasemed säälsamas oliwad, kus nad nüüdki on.
Saarlased oliwad tublid laewadega purjutama ja oli neil Lääne meri tuttaw küll pitkiti ja põigiti. Wahwuses ja osawuses meresõal ei annud Saarlased mingisugusele wõõrale rahwale järele ja Rootsi rannad ja mereäärsed linnad on nad mitukord puhtaks ja paljaks teinud ja mõne linna suutumaks ära häwitanud. Kaubalaewadele oliwad nad kardetawad mereriisujad, sest riisumine wõitlemise kombel ei teinud sell ajal nimesi auutumaks.
Tuli Eestlastel kuiwal maal werist waenu teed käia, siis mindi ju wara kewade, kui maapind weel külmetanud oli, sõa teele. Wanemate käsud ja sõasõnumed saadeti saadikute läbi iga külasse. Sõawägi ehk, nõnda kui meie esiwanemad ütlesiwad, malewa oli osast jalawägi osast ratsawägi. Enne kui malewa minema hakkas, ohwerdati Jumalatele, et nad ettewõtmist õnnistaksiwad. Mõnikord heideti liisku, et teada saada, kas peetud sõanõu ka Jumalate meele pärast. Oli kõik ette walmistatud ja ära tallitatud, siis mindi kokkutulemise paigast, kell maja nimi oli, hulgana minema.
Kui mehed waenlase maale saiwad ja kogutud sõawäge neile wasta ei tulnud, siis lahkus malewa mitmesse jagusse. Üks jagu tungis ühele, tõine tõisele poole inimeste elupaikadesse. Mehed, kes kätte puutusiwad, leidsiwad enamiste surma, naesed ja lapsed wõeti ja wiidi wangi, kallim wara riisuti ära, hobused ja karjaelajad aeti omale maale; mis kaasa ei kõlwanud wõtta ehk liikumata paigale pidi jääma, sai ära rikutud, nii nimelt nurmed; majad ja hooned pisteti põlema. Sedawiisi tallitati ja rüüstati iseäranis siis, kui Eestlased etteteadmata naabri maale tungisiwad, et wana kurja ja kahju naabrile kätte maksta. Mõnikord sündis see kõik nii äkiste ja ruttu, et inimesed mõteldagi ei wõinud, metsadesse eest ära põgeneda. Oli werine kättemaksmise töö tehtud, siis kiputi niisama ruttu omale maale tagasi, kui säält tuldud oli.
Tõistwiisi oli sõakord, kui kogutud waenlase wäele wasta mindi. Siis jäi ka Eestlaste malewa ühtekokku. Mõnikord jagati wägi küll ka kolme jagusse, aga mitte, et ühest lahkuda, waid et selle läbi kudagi wiisi jõudsamine sõdida ja üks tõisele abiks olla. Taplus alustati suure wiha ja wuhinaga, mis juures kõwaste kilpide pääle paugutati ja muidu suurt kärinat tehti.
Sõariistad oliwad mõõgad, odad, ahingid, sõanuiad, taperid ehk kirwed, ammud ja nooled. Odadega pisteti, kui ligi oldi, ehk wisati, kui kaugelt pääle hakati. Warjuks ja kaitsjaks ihule oli kilp. Et Eestlased suure julguse ja wahwusega taplesiwad, tunnistawad ka nende waenlased. Meresõas püüdsiwad nemad waenlaste laewu wisatud tule lontidega põlema panna ehk nad kiskusiwad raudhaakidega wõõrad laewad ligi, tungisiwad nende pääle ja wõitlesiwad sääl.
Taheti kuiwal maal waenlase linna ära wõtta, siis piirati linn sisse. Kui tormi wiisi temast jagu ei saadud, siis püüti, nõndasamati kui mere pääl, tule lontidega linna põlema panna ehk piirajad hakkasiwad linna müürisid alt õõnsaks kaewama, et nad wiimati kokku pidiwad langema. Kaewamise juures warjasiwad töötegijad ennast linnast loobitud kiwide ja odade eest katustega, mis nad puust walmistasiwad ehk witstest ja okstest punusiwad. Kus see korda läks, sõdisiwad tõised ühtlasi linna rahwale walli ehk müüri pääl wasta. Oliwad piirajad linna sisse pääsnud, siis mõllasiwad mõõgad sääl weel oma jau, kunni waenlane täieste oli wõidetud ehk rahu tehtud. Et mõnikord piiramise töö ka asjata oli, wõib lugija isegi arwata. Rahu tegemisi kinnitati odade wahetamisega. Wastanikud andsiwad omad seks ära tähendatud odad tõine tõisele. Kui rahu lõppes, saadeti odad, mis rahu märgiks ja pandiks oliwad wasta wõetud, jälle tagasi ja waenu aeg algas jälle.
Oli werine sõda otsa saanud, siis tõttas igamees jälle oma külasse tagasi. Tuldi wõõralt maalt sõast ja oli saaki saadud, siis sai see nüüd ära jagatud. Saagiks arwati ka sõawangisid, kes orjadeks tehti ehk kalli lunastushinna eest tagasi ehk muile ära müüdi. Oli waenlane meie maal mõllanud ja wiimati ära läinud ehk wõidetud, siis ruttasiwad wanad raugad, naesed ja lapsed linnadest koju poole, ja kes metsa rägastikkudesse ehk koobastesse ja urkadesse oliwad pakku ja warjule põgenenud, neile wiidi sõnumed kartuseta wälja tulla. Siis hakati sõa kahju parandama ja eluasemid korrale seadma. Oliwad sõahaawad paranenud, kosutas jälle kallis rahu maad ja igaüks toimetas oma harjunud tööd ja ammetit.
Päätöö oli ju wanal ajal Eestlastel põllu harimine ja karja kaswatamine; pääle selle püüti ka tubliste kalu, aeti metselajaid ja kanti hoolt mesipuude eest. Põldu hariti niisama kui nüüdki meie weel seda teeme, olgu siis et mõni peremees meie ajal juba masinaid tarwitab, mis wanal ajal meie esiwanemad weel ei tunnud. Aga meie adrad ja äkid on isaisade pärandus ja ju pagana ajal sai kütist tehtud ja wili rehes kuiwatud.
Ka hooned oliwad niisamasugused kui suuremal hulgal talurahwal weel tänagi, aga toredamad ja nägusamad. Klaasi ei tuntud. Aknate asemel oliwad tubadel „pajad”, kellele õhtu ehk kui tarwis seestpoolt lauakene ette lükati, nii kui seda ka nüüdki weel mitmes paigas näha wõime.
Majariistad oliwad lihtkorralised ja walmistati nii pitkalt kui wõimalik puust, ehk küll rauda, waske, hõbedat ja muid metallisid tunti ja ka pruugiti. Metallisid omal maal ei olnud, niisamati kui nüüdki, ja saiwad need kallid asjad wõõralt maalt ostetud, nõnda kui ka sool, mis enamiste Wisbi linnast Gootlandi saarelt toodi. Nimetatud Lääne mere saart meie naabruses kutsusiwad Eestlased Ojamaaks, mis nüüdki paiguti weel sünnib. Sõariistad tehti kodu, aga kuulsad ja otsitawad oliwad Soome mõõgad. Kas kallid ehted, mis iseäranis naesterahwas kandsiwad, nagu sõrmuksed, kudruksed, helmed, preesid ja sõled ka oma tehtud oliwad wõi ei, on raske selgeks teha. Arwata on, et meie esiwanemad need asjad enamiste kas Rootsimaalt ehk muialt kauplemise wiisi ehk sõa ajal saagi kaupa enesele saiwad; osast oliwad nemad wistist oma töö. Riided walmistati kodu. Riiete mood oli maakohtade järele mitmesugune, nõnda kui nüüdki, ja on wana mood weel meie päewini ulatanud, ehk küll nüüd juba mitmes kihelkonnas linna riie, saterkuued, nokaga mütsid ja pea igas paigas saapad kannetawaks ja peetawaks on saanud, ja noorte neidude kirstudes ja saja wakkades, mis neiud ennewanast oma näpu tööga täitsiwad, pole meie päewil poolt oma tööd. Siiski sai ka ju pagana ajal riiet, nimelt musta kuue riiet, Wisbi linnast ostetud, niisamati ka peenemat naesterahwale ehteks. Päälmised riided oliwad musta karwa ja willased, alumised walged ehk mitmekirjalised ja linased. Talwel kanneti lamba naha kasukaid.
Karja peeti palju, mis meie selgeste sest ära tunneme, et Eestlased nahkadega ja raswaga kangeste kauplesiwad ja et meie maa kõige wanema ajaraamatu järele sell ajal, kui Sakslased seie tuliwad, need mitukord sõa ajal tuhande kaupa lojuksid ühest ainsast maakonnast ära ajasiwad ja oma tarwituseks pruukisiwad. Läti Hindrik — see on nimetatud ajaraamatu kirjutaja nimi — jutustab meile kord, kuida Sakslased Liiwlaste ja Lätlastega üheskoos aastal 1210 Soontaga maakonda tungisiwad, see on: tänase Pernumaale, ja lisab siis juure: „Sõawägi läks kõigipidi laiale teede pääle ja küladesse ja nemad surmasiwad kõigis paigus palju rahwast ja kihutasiwad neile järele ligimeste maakondadesse ja wõtsiwad wangi nende naesed ja lapsed ja tuliwad siis kokku linna juure. Tõisel ja kolmandal päewal käisiwad nemad maakonna läbi, häwitasiwad ja põletasiwad kõik ära, mis nad leidsiwad ja wõtsiwad hobused ja ütlemata palju karja-elajaid enesele. Sest härgi ja lehmi oli nelituhat, arwamata hobused ja muud lojuksed ja wangid, sest neid oli otsata.” Sedasama wiisi riisusiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased aastal 1217 Sakala maakonnast korraga kaks tuhat hobust.
Ka muud rikkust leiti Eestimaal rohkeste. Nii leidsiwad Lätlased aastal 1214 Eestimaal ühe sõakäigi pääl kolm leisikat hõbedat, ka seekord „riided, hobused ja palju muud saaki arwamata.” Mitukord lunastasiwad Eestlased, kui omas linnas sisse oliwad piiratud ja nälg ehk wee puudus suureks läksiwad, suurte rahasummadega linna waenlase hädast lahti. Nii maksiwad Ugaunia rahwas Otepää linnas aastal 1210 Wenelastele nelisada marka nahkraha lunastamise hinda, see on meie raha järele arwata tuhatwiissada rubla. Sedasama wiisi piirasiwad Wenelased aastal 1211 Warbula linna Harjumaal ja pöörasiwad omale maale tagasi, kui linna rahwa käest seitsesada marka nahkraha ehk arwata kakstuhat kuussada kakskümmendwiis rubla lunastust oliwad saanud.
Et sell ajal Eestimaal igal pool enam metsmaad leiti kui nüüd ja mitmes paigas ka suuri tammemetsi kaswis, mis weel mitmes kohas soo ja raba sees tähele pandud nahksillad tammepakkudest tunnistawad, siis oli siin ka enam kõiksugu metselajaid, mis Eestlastele rohkeste oma jagu jahi saaki pidiwad andma. Elajatest, mis meie maalt nüüd suutumaks häwinud, nimetawad wanad kirjad selle aja kohta ka kobrasid, metssigu ja metshärgi. Wiimsid leitakse tänapäew üksnes weel Leedumaal, kus neid kroonu kuluga ühes suures metsas hoitakse ja toidetakse, et muidu ka säält pea otsa saaksiwad. Metselajaid ajasiwad Eestlased iseäranis nende kalli nahkade pärast, mis neil kaunis kauba asi oli, ja siis raha pärast, see on: pisemaid kallid nahku pruugiti, nagu ka Wenemaal sell ajal ja Siberimaal paiguti weel nüüdki, raha asemel ja neid nimetati nahkrahadeks. Läti Hindriku ajaraamatus on neil nagatae nimi, see on: nahad.
Oma tehtud metallist raha tänist moodi Eestlastel küll ei olnud, aga siiski makseti kaubahinda paljugi hõbedaga, see on: hõbetükkidega kaalu järele, ehk ka naesterahwa rinna ehetega, mis sagedaste pool naela ehk, mis niisama palju on, terwe marga kaalusiwad ja arwati siis niisugust ehet marga hõbedaga ühewääriliseks. Oliwad rinna ehted pisemad ja kergemad, siis oliwad nemad ka hinnale odawamad ja sest siis ka tuleb, et Läti Hindrik korra ütleb: sada „ooseringi” ehk rinna ehet oli niisama palju kui wiiskümmend marka hõbedat[1].
Pääle nahkade andis mets Eestlastele ka rohkeste met ja waha, sest mesilaste pidamine oli meie esiwanematel wäga selge. Met söödi ja tehti temast mõdu, waha ei pruugitud waid müüdi ära. Wilja külwati ja leigati oma tarbeks, aga linu ja kanepit tehti nii palju, et ka müüa sai.
Kauplemist toimetasiwad ehk wõõra maa kaupmehed, kes ajuti Eestimaa laatadele tuliwad, ehk Eestlased wiisiwad ise omad linad, kanepid, waha, nahad, kallid kasukad ja raswa wõõra maa turule, enamiste Wisbi linna, aga ka Preisimaa rannale ja Rootsi. Et ka sõawangidega kaubeldi, oleme ju nimetanud. Kauplemist mere pääl toimetasiwad iseäranis Saarlased, kellel pääle mitme saja sõalaewa Läti Hindriku tunnistuse järele ka hulk tõisi laewu oli. Asja ajamise kergitamiseks kuiwal maal oliwad ju sell ajal suured maanteed aetud ja seatud. Sõa ajal saadeti niisuguste teede pääle teewahid wälja, kes waenlase tulemist ja liikumist pidiwad tähele panema ja koju omastele ehk malewale kuulutama. Aga mõnikord waritseti nende teede ääres ka rahuliste kaupmeeste ja kaubawooride pääle. Nii riisusiwad kord Ugaunia rahwas mõni aasta enne Riia ehitamist Sakslaste kaubawoori, mis Wäina jõe kaldalt Pihkwa poole läks, purupaljaks ja arwati wooris kaupa enam kui tuhande marga ehk enam kui 15,000 rubla eest olewat.
Wana Eestlaste elukombed pagana ajal oliwad mitmelt poolt weel toored ja karedad. Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esiwanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral wõidetud ja kätte saadud waenlastele halastamata südamega piina teinud ehk neid walusaste surmanud. Aga see oli sell ajal waenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisiwad, tallitasiwad nemad, nii pitkalt kui wõimalik oli, nõndasamati. Saksamaal walitses weel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsiwad oma pääd tee ääres waritsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid oliwad ommeti ju ristiinimesed. Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende weresüü ei ole nii punane, kui meile meie ajal näitab. Ewangeliumi walgusest weel pehmendamata süda ja meel tasub kurja kurjaga ja werine kättemaksmine on nende arwust õigus. Pääle selle arwati wägiwalda waenlast wasta wanast mehise meele ja tubli töö tunnistuseks ja riisumine wõõraste wäljal wahwuseks, mis meest auustas.
Kes wanule Eestlastele iseäranis kalge südant ja armuta meelt laituseks taga räägiwad, nõnda kui mõned meie ajal seda teewad, ei ole õiged kohtumõistjad ehk nemad tunnewad selle aja kombid ja inimeste waimu ja südame harimise korda wähem kui poolikult. Eestlastel oli mehine süda ja teraw waim ja kui need mingisugusel wiisil inimeseliku raja päält ära eksiwad, siis wõiwad nemad ka hirmsaid ja jäledaid asju külma werega ajada. Et rahulisel ja äritamata ajal meie esiwanemad ka rahulikult ja aussaste elada mõistsiwad, seda tunnistab ühelt poolt nende sõbralik kauplemine naabritega, tõiselt poolt nende korraline põllu harimine ja lojuste kaswatamine, mis ommeti korralise eluta kosuda ei wõinud, ja nende suured ilusad ja perekad külad, kelle sees nad Läti Hindriku tunnistuse järele elasiwad. Kus ülemääraline toorus ja alaline waen walitsewad, sääl ei tõuse rahu ja rikkuse tähed iseenesest maapinnast.
Seda oleme tarwiliseks arwanud neile ütelda, kes usuwad, et meie esiwanemad enne Sakslaste seie tulemist pool metsalised olnud. Kuulus wana aja ja rahwa kombete tundja Jakob Grimm kirjutab ennemuinastest rahwa põlwedest nõnda: „Mulle on see kõrk arwamine wasta meelt, terwe aastasadade elu olewat täidetud olnud umbse ja rõõmutegemata waimu toorusega. Ju Jumala armurikka heldusele oleks see wasta, kes igale ajale oma päewa paista laskis ja inimestele, nõnda kui tema neid oli ehitanud ihu ja hinge annetega, tundmist ühest kõrgemast juhatamisest sisse walas. Kõigile, ka kõige enam ära teutatud põlwedele on õnnelise ja korralise elu õnnistust osaks saanud, mis kaunist sugu rahwastele nende kombid ja õigust hoidis.”
Missugune meie esiwanematel süda rinnus ja meel pääs oli ja kui kaugele haritud meie nende waimu peame arwama, wõime weel, kui ka pääliskaudu, rahwa wana aja mälestustest, nende lauludest, juttudest, wanasõnadest ja mõnest iseäralisest järele jäänud pruugist tundma õppida. Suurel hulgal neist mälestustest ulatawad juured pagana ajani.
Aga mis kuulutawad wanad rahwa mälestused wanast Eestirahwast? Meie wanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest wäga wanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutawad, et meie esiwanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe waagnate pääl oli, mis nende terawast waimust ja wiisakast elu tarkusest tunnistawad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa wana sõnaga tõt toetada ja arwamisi awitada, olgu siis et mõni mees usub muna igakord targema olewat kui kana. Meie wanad rahwalaulud laulawad weel heleda häälega, kuida wanemad ome lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda, kõik oma isamaad hellaste armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli „õnnis õhtukene” ja walgustas põlew piirg toa seinas pitka ja pimedat talwe õhtut, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõa juhtumistest ja kaugel maal käimistest. Laulikud kuulutasiwad wägimeeste kiitust ja kihutasiwad noori mehi waprusele. Tuli lahingisse minek, siis „õpeteliwad” ja „ehiteliwad” õed hella wenda „taperi talgule.” Oli werine waen otsas, siis wõeti wõidumehi kodu kauniste wasta. Õde oli sauna sojendanud, et wend oma „wäsind keha wõiks wihelda.” Mitme naese wõtmine ja pidamine roojastas küll meie arwust abielu puhtust, aga Kristjaan Kelch, kes Rootsi ajal Järwa Jaani kihelkonna õpetajaks oli, kirjutab omas ajaraamatus, mis aastal 1695 Tallinnas trükitud on, wana Eestlaste abielust pagana ajal, arwata wana rahwa jutu järele, siiski nõnda: „Nemad elasiwad korralises abielus, wõtsiwad aga enam kui ühe naese. Enne Sakslaste tulemist oli abielu rikkumine nende seas kuulmata asi ja oli ta neil nõnda hirmus, et nemad neid, keda nemad abielu leidsiwad rikkuwat, elusalt ära põletasiwad ja nende tuha awaliku maanteede pääle puistasiwad. Selleparast nimetawad tänase päewani Eestlased abielu rikkumist „tuli-tööks”, see on: tule wäärt tööks. Nende naese wõtmisest on meil järgmine sõnum wanast mälestusest. Kui mees naest tahtis wõtta, siis läks ta ja sidus oma wöö selle naesterahwa sängi külge, keda ta enesele soowis. Kui naesterahwale asi meelt pidi oli, siis jättis ta wöö senna rippuma, kunni tema sääl oma peigmehega magama läks. Kui peigmees mitte meelt mööda ei olnud, siis wiskas ta wöö kohe üle läwe wälja. Sellepärast ei saanud niisugused ära põlatud peigmehed muidu korda, kui et nemad pärast mõrsja kawalusega ehk awaliku wägiwallaga ära wiisiwad. Seesinane pruuk on pärast Sakslaste läbi kange nuhtlusega ära häwitatud. Oma lastele andsiwad nemad metselajate ja lindude nimed.” Nii pikalt auwäärt õpetaja Kelch. Omalt poolt lisame weel juure: Naesed saiwad ka ostetud ehk warastatud, ehk noormees teenis, nagu ükskord Jakob Laabanit, neiu wanemaid mõne aja, kunni ta neiu omale pärida wõis. Tänase päewani on Soomekeli peigmehe nimi „sulhainen,” see on: sulane. Peud saiwad suure ilu ja rõõmuga peetud. Surnud maeti maha ja anti neile sööki ja nende töö ja ammeti riistad kaasa, arwates et surnud tõises ilmas maapäälist elu õnnelikumalt edasi elawad; ehk neid põletati nende sõariistadega ära, mis ikka sõas langenud meestega sündis.
Eestlaste pagana usust pitkemat otsust anda, on praegu pea weel wõimata, puudub teadusi iga sammu pääl, mis wirgad käed wana rahwa suust weel kirja peawad panema. Meie omalt poolt ütleme siin aga niipalju, et meie esiwanemad palju Jumalaid uskusiwad ja neid annetega põllu ja karja saagist auustasiwad ja neile ka wangi wõetud innimesi ohwerdasiwad, mis ka muud paganad kõige wanemal ajal on teinud.
Wana Eestlaste walitsusest ja seadustest on wäga poolikud teadused järele jäänud. Igas kihelkonnas walitses üks wanem, kes kihelkonna linnas elas ja sõa ajal ka päälik oli. Wanem kutsus sõamehed saadikute läbi kokku. Wanematele, kes iseäranis mehised ja waprad oliwad, usuti käsuandmise õigus üle terwe maakonna kätte. Sõtta kutsumise sõnumed tallitati suure kiirusega igale poole. Nõupidamistele käidi sündsasse paikadesse kokku ja oli niisugustel kokkutulemistel Läti Hindriku tunnistuse järele maja nimi. Kes senna kokku läks ja kudawiisi nõuu peeti ja wanemaid waliti, on teadmata. Arwata on, et waprus mehe wanema auu ja ammeti sisse tõstis. Nõupidamiste otsust kiideti hääks ja wõeti wasta sedawiisi, et igamees oma oda raputas. Seadustest wõime aga niipalju ütelda, et perepoegadest kõige noorem isa maja päris ja et igal ühel õigus oli kurjategijatele, kui kätte saiwad, ise palka kätte maksta, ka werist palka, kui süü seda nõudis. Kas wanematele ka mingisugust palka makseti wõi kas nemad rahu ajal oma adra taga käisiwad, ei wõi meie ka ütelda. Sõnumed puuduwad. Orja seisuses peeti üksnes sõawangisid, muidu oli igaüks waba inimene ja haris oma isaisadelt päritud põldu ehk tegi muud tööd, olgu siis et mõni priitahtlikult tõisele mehele sulaseks läks, mis iseäranis siis sündis, kui noormees üht peretütardest enesele abikaasaks soowis.
Suur puudus maa walitsemise ja kaitsmise poolest oli see, et mitte üht pääd ehk kuningat ei olnud, kes kõik maakonnad ühte oleks ühendanud ja nii riigile kindlust seestpidi ja tugewust waenlase wasta annud. Küll räägiwad wanad ajaraamatud ka Eestimaa kuningatest ja wana Kalewi taat ütleb enne surma Lindale:
Ma ei taha kuningriigi Kangemale kaitsewallaks. |
Aga meie ei wõi siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid walitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad „kuningas” ja „riik” on wõõrast keelest wõetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. Küll wõis ajuti juhtuda, et mõni wägew ja wahwa wanem kõigist tõistest ammetiwendadest kõige kuulsamaks ja kõrgemaks tõusis, kes siis ka kergeste mitu kihelkonda ja maakonda nii kaua walitses, kui ta elas. Niisugusid wanemaid on wististe wanad ajaraamatud kuningateks nimetanud. Niisugune wägew wanem on ka wahest Kalew ja tema poeg olnud, kui meie laulikute ilustused ja meele mõlgutused neilt ära wõtame. Ehk mõlemad on pagana aja jumalikud olemised, mis luuletaja rahwa waim omas noores põlwes kauniste kokku kujutas ja pärast, kui muu rahwa kuningate ja riikidega enam tuttawaks oli saadud, kuningateks ümber walas. Oleks Eestimaal jäädawalt ühe kuninga käsi walitsenud, siis ei oleks wanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõawäel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahwa mälestused tunnistawad.
Niipalju Eestirahwast pagana ajal. Teadusi, mis pildiks kokku seadsime ja lugija nüüd ära on kuulnud, on küll wäga wähe. Aga et pilt meie esiwanemate elust täielisemaks saaks, seks on wäga soowida, et äratatud waimuga Eestlased igal pool Eesti wanema rahwa suust kõige hoolega wana aja mälestusi korjaksid ja paberi pääle üles paneksid. Wanad rahwa laulud, wanad sõnad, ennemuistsed jutud, wanad weel nüüd leitawad kombed ja wiisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem wana aja tundmine wälja keeb. Wanad ajaraamatud jutustawad küll paljugi sõdadest ja muist wälimesist asjust meie maal, aga Eestirahwa iseäralisest elust kodumail rahus, nende töödest ja talitlustest, usust ja arwamistest, nende waimu elust, üleüldse kõigest, mis wõõrale kergeste silma ei paista, sest niihästi kui ei mitte midagi. Siin ja sääl on mõnes raamatus, nagu kogemata, mõni tükikene üles pandud, aga see on, kui sellega kokku seame, mis meie oma elaw ajaraamat, wana rahwa mälestused, kuulutawad, nii kui mõni terakene waka wilja kõrwal. Sellepärast ütleme lõpetuseks: Tahame meie oma esiwanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulijatele kustumata mälestuseks teha, siis kandkem hoolt, et kõik wana aja tunnistused, mis weel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjutame. Terane pää ja osaw käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokku seadma.
- ↑ Et wanal ajal naesterahwa ehted osast ühtlasi rahad oliwad, tunnistawad weel meie wanaemade sangrublad ja tõised kaelarahad, et need kül wistist kõik nooremad on, kui Eestlaste pagana aeg, kellest siin räägime.