Põrgupõhja uus Vanapagan/XVIII
XVIII
Aga kõigest hoolimata Jürka ärkas mõne aja pärast nagu uuele elule: meel muutus rõõmsamaks ja töötuju kasvas. Ikka sagedamini kuuldus tema naljatamist lapsega, et sellest saab kord Põrgupõhja perenaine. Tundus, nagu võluksid Jürka omad naljasõnad teda ennast – nagu hakkaks ta ise oma sõnu ühes lapsega uskuma. Jürkal nagu ei tulnud enam pähegi, et Põrgupõhja pole ju ammugi enam tema oma, vaid kuulub Antsule. Uue hooga hakkas ta tööle, nagu askeldaks ta oma päriseksostetud maalapil: kaevas uut kraavi, puhastas vana, laastas ja silus heinamaad, rammutas põldu, nagu peaks ta igaveseks siia jääma. Naabriperemees, kes nagu Jürkagi Antsu rentnik, tuli kord Jürka askeldust vaatama ja ütles viimaks:
„Sa kütad aina meile põrgut.“
„Ei veel,“ vastas Jürka. „Aga küllap tuleb seegi aeg.“
„Mis ta veel tuleb, käes ongi.“
„Enne peab õndsaks saama,“ seletas Jürka.
Naaber ei taibanud hästi, kuidas Jürka sõnu mõista, ja ütles: „Saab siis inimene sellega õndsaks, et orjab teist?“
„Mina orjan iseennast,“ oli Jürka arvamine.
„Kuidas siis iseennast, kui kaevad Antsule kraavi?“
„Mina kaevan iseendale.“
„Põrgupõhja on ju Antsu, mitte sinu ega minu.“
„Aga meie elame siin.“
„Ants võib ju meid üles öelda. Minuga teeb ta ainult kahe-aasta lepingu.“
„Mina olen juba mõnikümmend aastat siin elanud.“
„Aga leping?“
„Mis leping?“
„Mitme aasta peale on leping kirjutatud?“
„Polegi kirjutatud.“
„Seda hullem! Ants võib su igal jüripäeval minema küütida.“
„Ants on minu sõber.“
„Või sõber,“ ütles naaber pilkavalt, lisades tõsiselt: „Kui oled talle kasulik, siis sõber, kui ei, siis vaenlane.“
„Vaenlase peab maha lööma.“
Üleaiamees naeris, sest Jürka ajas tema arvates naljajuttu. Lõpuks ütles ta:
„Kergem on omakasu silmas pidada kui Antsu maha lüüa.“
„Omakasuga ei saa õndsaks.“
„Kas mahalöömisega saab?“
„Vahel saab.“
Jumala eest, naljamees, mõtles naaber, enne kui rääkis edasi:
„Mina ei saa ikkagi aru, milleks sina teise maa peal nii hirmsasti rähkled.“
„Tahan õndsaks saada,“ vastas Jürka.
„Teeb siis töö õndsaks?“
„Aga mis siis?“
Naaber ei leidnud parajat vastust. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Noh, võib olla, sina saad oma tööga õndsaks, aga teistele kütad sa igatahes põrgut.“
„M-mh!“ tegi Jürka arusaamatuses.
„Aga muidugi! Sa mõtle ometi isegi: tänavu kevadel, kui Ants uuendas mu lepingut, tõstis ta renti. Mina katsusin seletada, et see pole õige, sest hinnad on kõik endised ja koht pole suuremaks ega paremaks läind. Ja kas sa tead, mis ta mulle vastas? Ta vastas sõna-sõnalt: tee tööd nagu Jürka, küll siis koht läheb suuremaks ja paremaks.“
„Näed nüüd isegi, et Ants on mu sõber,“ ütles Jürka võidurõõmsalt.
„Kuis nii?!“ hüüdis naaber jahmatunult, sest tema taip ei mõistnud Jürka järeldust.
„Miks mitte?“
„Milleks siis meie peame tema maad parandama?“
„Me ju elame siin.“
„Ja temal pole muud kui kergitab renti?“
„Nagu näed.“
„Aga siis on ju mõtteta maad parandada.“
„Paranda või ära paranda, rent tõuseb ikka.“
Need sõnad olid kui langev puu naabri pähe. Jumala eest, tee või ole kuis tahad, Ants kruvib ikka rendi kõrgemale, vahe on ainult selles, et üks parandab kohta, nii et võib renti tõsta, teisel tõstab renti, nii et pead kohta parandama, sest muidu ei suuda kõrgendatud renti maksta ja tuleb välja kolida. Aga kuhu sa, va vennike, kolid, kui Antsu „semlakid“ on igal pool ja kui tema käsi ulatub igasse ilmaotsa. Isegi kui tahaksid maa maha jätta ja mujal millegi tööga endale ülespidamist teenida, siis sealgi tunneksid sa varsti Antsu kätt. Tee mis tahad, paranda mis tahad, lõpuks lähevad kasud ometi Antsu tasku, sinule, kes sa kõik teed, jääb ainult näljakannikas.
„Jah, nii see on,“ lausus naaber lõpuks alistunult, „töö on nälja peremees.“
„Tööga saame õndsaks,“ kordas Jürka oma harilikku mõtet.
„Aga kui ma ei taha õndsaks saada, mis siis?“
„Sa oled ju inimene.“
„Kas siis Ants ei ole? Miks tema ei taha õndsaks saada?“
„Tema muretseb meie eest.“
„Sittagi ta muretseb!“ hüüdis naaber vihaselt ja sülitas.
„Aga kust sa tööd saad?“ küsis Jürka üsna rahulikult.
„Jah, see'p see ongi, et kust sa saad,“ lausus naaber natukese aja pärast.
„No näed,“ ütles Jürka rahuldunult.
„Küll oled sina õnnelik inimene!“ imestas naaber. „Sinusugune võiks põrguski elada.“
„Elabki, kui aeg tuleb.“
Sellest ei saanud naaber kuidagi aru: töötab teise heaks, et õndsaks saada, aga on valmis kas või põrgu asuma. Jürka pidi tõepoolest oh-oh olema, nagu kõik kinnitasid. Aga imelik, tööd murdis ta nagu ei ükski teine. Või on ehk töö ometi siin maa peal nende osa, kel pole jumalast antud täit aru? Aga kui Jürkal oleks tõesti arust puudu ja temal, naabril, täis aru, miks peab siis tema samuti Antsu heaks töötama nagu Jürkagi? Miks on jumal teda siis nuhelnud täie aruga, kui ta peab Jürkaga jagama sama saatust?
„Kui mina ometi asjast samuti aru saaksin kui sina, siis oleks mul poole kergem elada,“ rääkis naaber viimaks.
„Mis asjast?“ küsis Jürka, nagu oleks ta juba kõige eelmise unustanud.
„No ikka sellest tööasjast.“
„Mis tööasjast?“
„Et sina, näiteks, parandad mitte oma, vaid Antsu maad.“
„Aga kui ma tahan õndsaks saada…“
„Kas sa siis ei saaks, kui parandad oma maad?“
„Mul pole ju omal maad.“
„Miks sul ei ole siis?“
„Sest et on Antsu.“
„Aga miks on Antsu?“
„Ju see on taeva tahtmine.“
„Ja sa usud seda?“
„Kas sa siis ei usu?“
„Mina ei saa sellest midagi aru.“
„Usu, siis saad.“
„Kust ma siis usun, kui…“
„Muidugi, kui ei usu, siis muidugi.“
Ei, ei, Jürkaga ei maksnud rääkida, see oli naabri otsus. Tema kas oli loll või ta polnud üldse inimene, kuigi uskus ja tahtis õndsaks saada.
Ants oli aga nähtavasti teises arvamises. Tema just viimasel ajal tuligi Jürkaga juttu ajama, nagu otsiks ta sellest lohutust oma kurvastuses vanema poja surma puhul. Siiski, Ants ei tulnud iseenda pärast, nagu ta kinnitas, vaid temale tegi muret Jürka seisukord.
„Sul on ju eit surnud, nagu ma kuulsin,“ ütles Ants.
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Lapsed surevad ju ka, aga nendega on nõnda, et kui üks saab otsa, siis teine jääb järele. Eidega on hoopis teine asi, sest…“
„Jah, eidega on teine asi.“
„Eitesid on karskel ja kasinal inimesel ikka üks, nii et kui see sureb, siis kas oled ilma või pead uue võtma.“
„Mina uut ei võta.“
„Aga sul on ju väike laps, see vajab ema hoolt.“
„Ema on ju surnud.“
„Oma ema küll, aga kui oleks võõrasemagi.“
„Seda'p nüüd küll, aga ma ei taha uut eite.“
„Kuidas sa siis muidu saad, kui tahad kohta edasi pidada.“
„Pole ju änam niisukest kui Juula.“
„Oli siis Juula nii tubli?“
„Tappis karugi, kui see tahtis mind tappa.“
„Mäletad, Juula soovitasin mina sulle sõbramehe poolest ja nüüd oleks mul sulle veel parem soolas.“
„Paremat ei olegi.“
„Aga Mall! Sääred kui sambad, põsed kui õunad punased ja tööd ei põlga.“
„Ei taha hakata jändama.“
„Noh, kui ei taha just eideks, siis võta muidu, et peaks maja korras.“
„Maja on korras.“
„Mul põrsad puhtamad kui sul laps, on see siis mõni kord.“
„Aga kui see on minu laps ja sinu põrsad…“
Sellele oli Antsul raske vastust leida, sest ta kartis, et kui ta veel midagi edasi ütleb, Jürkagi sellega toime saab, et lausub: „Rent kõrge“ või: „Alanda renti, siis läheb laps puhtamaks.“ Sellepärast viis ta jutu mujale ja kiitis Jürkat kui töömeest ning hoolikat peremeest, kelle käes kõik paraneb.
„Vaat niisukesest kohapidamisest saan ma aru,“ rääkis ta edasi. „Ilmas läheb ju kõik paremaks, kõik tõuseb, sest nõnda on jumal seadnud. Aga mine kuula oma naabrimeest, tema ütleb otse vastupidi: maailmas minevat kõik tagurpidi, kõik langevat, nii et ka rent peab langema. Aga mina ütlen, kuidas saab rent langeda, kui maahind tõuseb. Nõnda me vaidleme kahekesi.“
„Tema ei usu, sellepärast ei saa ta aru,“ seletas Jürka.
„Mehesõna! Ta ei usu, see on kõik. Ta ei usu, et kui mina Põrgupõhja ostsin, siis maksin tast niipalju, aga kui ma teda tänapäev müüa tahaks, siis makstakse mulle kaks korda rohkem. Miks? küsin ma. Aga sellepärast, et ajad pole enam endised ja et Põrgupõhja pole enam endine ja Põrgupõhja rentki pole enam endine. Kõik on tõusnud, sellepärast. Nii et rahvas läheb päev-päevalt aina jõukamaks. Võta või maksudki…“
Aga siingi arvas Ants paremaks vaikida, et mitte ajada Jürkat, võib olla, vasturääkimisele. Sest oli ju avalik saladus, et Ants oli juba sedavõrd rikas, et temal polnud enam tarvis oma rahvuslikku meelt või isamaa-armastust mõne kohustusega tõendada, teda usuti palja sõna peale. Maksusid ei maksnud ta üldse, või kuigi pidi seda tegema, siis oli tal õigus need vaesemate kaela veeretada, sest nende rahvuslikkus ja isamaa-armastus olid muidu kahtlased. Kui Ants rääkis isamaa-armastusest – ja seda tegi ta väga sagedasti –, siis mõtles ta ikka oma õigustele ja eesõigustele ja niihästi tema kui kõik teised leidsid selle täiesti loomuliku olevat.
„Sa oled viimasel ajal oma naabriga kokku puutunud,“ algatas Ants Jürkaga uut juttu, „mis sa õige sest mehest arvad?“
„Ei mina tast aru saa,“ vastas Jürka.
„Millest nimelt?“
„Ütleb, et orjab sind, aga elab edasi, nii et…“
„Eks ole,“ rabas Ants kohe. „Orjab mind, aga endale kasvatab sammalt selga.“
„Küllap vist.“
„Kui tuli, oli teisel kaks hobust, aga nüüd on neli. Räägitakse, et tahab talu osta, on ehk sulle sellest hingand?“
Aga ei, Jürka kuulis sellest täna esimest korda, nii et Ants võis oma jutu lõpetada. Ta tegi juba minekut, aga pöördus teelt uuesti tagasi, et Malle asja veel kord üles soojendada, ja ta ei jätnud enne, kui Jürka nõustus Malle vastu võtma.
Aga Mall, kui sai Põrgupõhjale, ei rahuldunud millegagi. Kõik oli talle siin vastumeelt, kõike tahtis teisiti teha, nagu teaks tema kõike paremini. Ja kui Jürka oli kodus, siis keris ta aina tema ümber ning suu jooksis omal kui haavakoorest venevile karjapoisi käes. Ka hakkas ta paremaid suutäisi peremehe tarvis hoidma, kuigi see tõstis nad ikka lapse ette. Tänini oli see ühes oma kassiga isa juures maganud, nüüd võttis Mall Riia oma asemele, seletades, et kuna Jürka teeb rasket tööd, siis on tal ka raske uni ja nõnda võib ta lapse ära magada.
„Nagu mõni emis põrsa, mis?“ küsis Jürka.
„Nagu emis põrsa,“ kinnitas Mall.
„Ega siis inime siga ole.“
„Pole ta targem ühti.“
„Kust sina seda tead? Sul pole ju omal last olnd.“
„Sellepärast polegi, et tean.“
Aga sest polnud midagi, et Jürka arvates inimene pole siga, et ta oma lapse ära magaks, Riia pidi siiski ühes oma musta kassiga Malle juurde kolima, nagu tahaks see talle emaks hakata. Ja et Mallel tõepoolest oli see plaan, selgus õige pea. Sest ühel ööl jättis ta lapse ja kassi oma asemele ja läks ise Jürka juurde, pealegi veel nõnda, et see pidi tahes-tahtmata seda kuulma ja tundma.
„Laps viskleb, ei lase magada, tulin siia, et rahu saada, sest ega sina änam, mõtlesin, kedagi tülita. Ja mind ära pane tähele, ma kenutan niisama su selja taga.“
„M-mh!“ tegi Jürka vastu ja näis, nagu tahaks ta edasi magada, aga äkki tõusis ta asemelt.
„Kuhu nüüd?“ küsis Mall.
„Kuhu ikka, kui öösel tõustakse,“ vastas Jürka ja läks uksest õue.
Mall ootas kärsitult tema tagasitulekut, aga see sai talle suureks pettumuseks, sest Jürka ei tulnud enam oma asemele, kus oli Mall, vaid puges lapse ja kassi juurde Malle asemele. Nüüd ei mallanud tüdruk Jürka asemele kunikski. Varsti oli ta oma aseme juures ja kaebas:
„Seal purevad ei tea kas kirbud või lutikad.“
„Küllap mõlemad,“ vastas Jürka.
„Kas lased mu oma asemele?“
„Küllap vist.“
Nende sõnadega tõusis Jürka asemelt, võttis sealt ka lapse ja kassi ning läks oma sängi, ise lausudes:
„Nõnda on rahulikum.“
„Kuidas sina küll selle lapse ja kassiga…“
„Kui on oma laps ja kass,“ rääkis Jürka vahele ja seadis end magama. Aga Mall kurtis natukese aja pärast:
„Nüüd oled oma söödikud siia toond.“
„Ei mina,“ vaidles Jürka vastu. „Lapse pärast reisivad, sunnikud. Minu ja sinu vana naha peale nende hammas ei hakka.“
Need asjalikud sõnad võtsid Mallel vee silmast välja ja pärast tekitasid viha. Sest mõtle ometi: tema on Jürka meelest nii hirmus vana, et isegi lutikas ei taha teda enam. Mall oli enda kohta küll head ja paremat kuulnud, aga see oli kõigest kõige hullem. Rahuliku une tõi see siiski sel ööl ja ka hiljem. Sest milleks veel erutuda või kavatseda, kui sind ei himusta enam lutikaski. Ja et Jürka oli seda nii endastmõistetavalt öelnud, siis hakkas Mall isegi seda uskuma. Aga vaen Jürka vastu kuumutas ometi ta närtsinud hinge nagu ainult sellepärast, et see oli oma lihtsate sõnadega avastanud talle elulise tõe.
Hommikul Riia, leides end äkki isa asemelt, küsis sellelt, et kuidas ta küll sinna saanud.
„Kuhu sa õhtul heitsid?“ küsis Jürka.
„Malle juurde,“ vastas laps.
„Kas ikka tõesti?“
„Kassi võtsin ju ka.“
„Siis ehk va kassiroju…“
„Ah kui kõik magasid?“
„Kui kõik magasid…“
Riia mõtles natukene aega ja küsis siis:
„Kas täna võin kohe sinu juurde?“
„Malle asemele ei taha?“
„Ei taha.“
„Miks sa'i taha?“
„Ta on niisuke…“
„Misuke?“
„Et Riia ei taha.“
„Noh, siis tule õhtul kohe minu juurde, muidu peab kass sind öösel jälle vedima.“
Riia naeris hea meele pärast. Talle meeldis isa selja taga magada, nagu poeks ta kuhugi kaljuserva varju. Ja kui alguses oli vali norin teda kippunud segama, siis varsti tundis ta, et ilma selle norinata ei võigi õiget und olla. Kui ta oleks osanud, siis oleks ta tingimata mõelnud, et tema isegi peab õppima isa viisil norskama, kui ta tahab kogu eluaeg sama magusasti magada.