Põrgupõhja uus Vanapagan/XIX
XIX
Nõnda siis oli Põrgupõhjal jällegi endine kord majas: isa ja tütar hoidsid kokku, Mall, nagu oli, nii jäigi võõraks. Esialgsest katsest, et laps hakkaks teda tädiks hüüdma, ei tulnud midagi välja. Aga lapse eest näis ta siiski hoolitsevat, nagu ta täitis ka oma teisi kohuseid, et Jürkal poleks midagi ütlemist. Ometi ilmnesid varsti mõned uued asjaolud. Aastaid oli Jürka elanud, ilma et oleks tõstnud jalga oma naabri juurde, ja ta tundis teda ainult seeläbi, et üleaedne oli temaga paar korda juttu teinud. Mall aga sobitas naabritega varsti lähema läbikäimise. See torkas Jürkale sedavõrd silma, et ta millalgi ütles:
„Mall elab rohkem naabri juures kui oma kodus.“
„Mis kodu mul siin targemat,“ vastas Mall. „Kui naabri juurde ka ei tohi sisse astuda, siis ela ju kui hunt siin metsas.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
Teine uus asi oli see, et esimest korda oma elus Jürka hakkas kuulma, Põrgupõhjal olevat ühest ja teisest puudus. Jürka arust oli siin palju raskemaid päevi läbi elatud kui praegu, aga kunagi polnud keegi kurtnud, et oleks vaja seda või teist. Põrgupõhjal elati nõnda, et kui polnud ühte asja, siis lepiti sellega, mida veel oli, ja kui enam midagi ei olnud, alles siis mindi Antsu juurde. Kui majas oli veel jahu ja soola, siis polnud ometi põhjust nälga kaevata, isegi kartuli ja soolaga võis hulk aega elada.
„Loom elab palja rohu või heinaga, miks siis mitte inimene kartuliga,“ arvas Jürka.
„Loom elab õle ja kõlkagagi,“ ütles Mall.
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka.
„Aga inime ei ela.“
„Mis temal siis on?“
„Inime pole loom.“
„Mis tema siis on?“
Seda Mall ei teadnud ja jäi vastuse võlgu. Aga natukese aja pärast ütles ta:
„Inimesel on kaks jalga, aga loomal…“
„Ega keegi jalgega söö, ikka suuga,“ lausus Jürka. Jällegi ei teadnud Mall, mis vastata. Üldse oli Jürkaga raske rääkida, temal oli ikka kõik teisiti kui teistel inimestel. Sellepärast loobus Mall ikka enam ja enam jutlemisest peremehega või olgu siis, et polnud kuidagi parata. Sellest oli Jürkal muidugi hea meel, sest ka temale ei meeldinud tühjade sõnade tegemine. Oleks see olnud tema võimuses, ta oleks kõik inimesed rääkimise asemel pannud tööle. Kui ta oleks teadnud, missugust kurja vaeva inimesed näevad keele uurimisega ja raamatute kirjutamisega, ta oleks ainult ühte arvanud: küll on neil, vaestel, rasked patud hingel, et jumal neid sellise tühja tööga vaevab! Ainult mõtelda, et inimene ei tee enam midagi muud kui ainult tähti ja sõnu ja ometi loodab ta veel õndsaks saada! Aga Jürka meelest peaks sellist tühja tööd vähemalt tuhat aastat tegema, enne kui piisab õndsuseks.
Siiski, Jürka oli veel selles õnnelikus seisukorras, kus polnud tarvidust sõnategijate ja tähesööjate üle oma pead murda. Tema ainukeseks mureks oli, kas jätkub loomadele põhkudest ja heintest ja inimestele leivast ning kartuleist.
Aga ei jätkunud, enam Põrgupõhjal ei jätkunud. Puudus oli ka lihast ja võist, heeringatest ja silkudest, villadest ja linadest, seebist ja soodast. Ega Mall sellest nõnda rääkinud, et oleks midagi just nõudnud, ei, tema tuletas peremehele ainult meelde, sest tema pidi ju maja pidama, pidi vastutama, nagu ta armastas korrata. Seda sõna polnud Jürka Põrgupõhjal varemalt kunagi kuulnud ja ta imestas väga selle mõju üle: seni kui polnud seda sõna, oli kõike küllalt, niipea kui ilmus see sõna, oli kohe kõigest puudus. Ja Jürka ei saanud kuidagi aru, milleks küll Mall peab vastutama, kui see toob puuduse majja. Pealegi, Põrgupõhjal on nagu varemaltki lehmad, miks ei jätku siis võist ja piimast? Põrgupõhjal niidetakse endiselt lammaste seljast villa, aga miks on tast ikkagi puudus? Põrgupõhjal ropsitakse ja soetakse nagu ikka linu, miks tuleb neist nappus kätte? Jürka ei saanud lõpuks muidu rahu, kui rääkis asjast Antsule, keda pidas oma sõbraks. See kuulas ja muheles. Viimaks ütles ta:
„See on sellest, et majas pole perenaist.“
„Mall on ju,“ vastas Jürka.
„Mall pole ju perenaine, vaid teenija.“
„Nii et peaks õpetaja juurde?“
„Nii et mis muud.“
Jürka vaikis tükk aega, enne kui ütles:
„Ennem olgu puudus.“
„Nojah, kuidas arvad, aga nõnda läheb koht sul käest ära.“
„Mispärast?“
„Noh, kui kõigest on puudus,“ seletas Ants, „siis on ka rahast varssi puudus, aga millega sa siis renti maksad? Niikuinii on sul minevase aasta eest pool võlgu.“
„Seda nüüd küll, aga…“
„Muidugi, see on ju nii-öelda sõprade vahel, aga ega see igavesti nõnda kesta saa. Minu käest nõutakse, maksud ja muud kulud, nagu isegi tead, lõpuks pean ka mina nõudma. Nii et sa mõtle asja üle hästi järele.“
„Küllap vist.“
Aga mõtles Jürka, mis ta mõtles, kuidagi ei mahtunud talle pähe, et tema võiks Mallega õpetaja juurde minna. Kuis ta siis läheb, kui ei taha temaga ühel asemel magada! Juulaga oli iseasi, sest temaga olid tal ammu enne kaksikud käes, kui õpetajast polnud juttugi. Nii et pidi katsuma endiselt edasi elada, tulgu mis tuleb. Mõtles kord asjast Mallega rääkida, aga loobus sellest, sest mis seal ikka rääkida, kui ei taha ühel asemel magada, pealegi kui Malle sõprus kasvas nähtavasti naabrirahvaga, mitte aga oma koduga. Aga siis küsis Riia kord isalt:
„Miks on Malle käed põlle all, kui läheb teisepere poole?“
„M-mh!“ oli Jürka vastus, ilma et ta oleks õieti tähelegi pannud, mis laps rääkis.
„Aga mina tean miks,“ jätkas Riia endiselt, „Mallel on midagi põlle all.“
„Sa ju ise ütlesid, et käed,“ lausus Jürka lapse juttu taibates.
„Aga mis on Mallel käes?“
„Mis tal siis on?“ küsis Jürka nagu ärgates.
„Kust mina tean mis, aga on.“
„Ä'ä latra!“
„On jah, isa. Kui ta tuleb, on käed põlle peal, aga kui läheb, põlle all.“
Jürka jättis jutu sinnapaika, nagu ei saaks ta millestki aru, aga ometi hakkas Malle minekut ja tulekut silmas pidama, et kas laps õieti tähele pannud. Ja ta pidi tahes-tahtmata endamisi naerma, sest võta või jäta, aga Mall talitas just nõnda, nagu Riia seletanud: kui läks naabrite poole, hoidis käed põlle all, aga kui tuli sealt, põlle peal. Naljakas, et Jürka ise polnud seda tähele pannud. Aga ühel õhtul pimedikus, kui Mall oli jällegi naabrite poole minemas, hüüdis Jürka talle:
„Mall, võta käed põlle alt välja!“
Tüdruk jahmatas, mõtles esiteks joostes oma teed jätkata, aga pööras äkki ümber ja tõttas aida poole tagasi, kust ta tulnud.
„Võta käed põlle alt välja!“ möirgas Jürka oma kõmiseva häälega, mis tuli nagu tühjast tõrrest, ja järgmisel silmapilgul oli ta Malle juures: põlle alt ilmus valge kõrisev niidikera, millel aluseks hernestega hanekõri, ja tükk pekki.
„Mis see on?“ küsis Jürka.
„Naabriperenaine õmbleb mulle ilusaid tikitud särke, mul omal pole ju selleks mahti, käed tööd hommikust õhtuni täis, ja siis…“
„Vajab pekki, mis?“
„Kas just pekki, aga midagi peab ta ju ometi sööma.“
„Küllap vist.“
„Mõtlesin, et seda hea kerge panni peal säristada, nii et…“
„Kas oma panni peal raske?“
„Mis siis peremees selle pekiraasukese pärast kohe nii…“
„Sellest raasukesest saame kaks, kolm korda süüa,“ ütles Jürka ja võttis Mallelt kõriseva niidikera ning pekikäntsaka. „Mine tuppa ja katsu, et saad minema.“
„Ui aeg! Kuhu?“
„Küllap leiad kuhu.“
„Mina nõnda ei lähe.“
„Pean su enne maha lööma või?“
„Maksa mu palk välja!“
„Too enne see tagasi, mis põlle all välja kandsid, siis saad palga.“
„Sul, näljakoil, polegi maksta.“
„Korista oma kondid!“ karjus Jürka nüüd ja ta hääletoon pani Malle kodarad käima. Veel samal õhtul läks ta Põrgupõhjalt, pamp seljas. Riia magas juba sel ajal. Kui ta järgmisel hommikul Malle ei leidnud, küsis ta isalt tema järele.
„Mall läks, käed põlle peal,“ ütles Jürka.
„Kuhu, isa?“
„Kes teda teab kuhu.“
„Millal ta tagasi tuleb?“
„Kes talt küsis.“
„Vaat kui ei tulegi änam!“ hüüdis Riia rõõmsalt.
„Ega tulegi.“
Paari päeva pärast tuli Ants Põrgupõhjale kuulama, et mis prahvak selle Mallega olnud ja miks ta nii ülepeakaela minema aetud.
„Varganägu,“ ütles Jürka.
„Mall või?“ imestas Ants.
„Kellest siis jutt?“
„Mis ta varastas?“
„Aga kust mina tean, mis ta kõik varastas.“
„Kust sa siis tead, et ta varastas?“
„Käskisin käed põlle alt välja võtta, ja kui võttis, siis oli seal käntsakas pekki ja kõrisev niidikera, Juula-aegne.“
„No mis vargus see on,“ lausus Ants andestavalt.
„Aga kui käib ühtepuhku naabri vahet, käed põlle all?“
„Kas siis tabasid ta mitu korda?“
„Pidin ma siis laskma ta edasi kanda?“
„Oli sul tunnistajaid, kui tabasid ta?“
„Kust ma need pidin võtma?“
„Aga seda oleks pidanud nõnda seadma,“ seletas Ants, „sest nüüd seisate mees mehe vastu, tema ütleb, et ta pole hoopiski varastanud, sina ütled, et on, kumba uskuda, kumba mitte.“
„Ütleb siis Mall, et tal polnud pekikäntsakat ja niidikera põlle all?“
„Seda mitte, aga tema ütleb, et ta tahtnud nendega toa juurde tulla, mitte varastada.“
„Mis ta siis õueväravast välja otsis?“
„See olnud lahti ja tema läinud teda kinni panema, enne aga tahtnud pisut ilma vaadata ja… sa tead ju seda naiste asja, ikka pisut toimetamist ja käimist, liiatigi kui juba nii pime, et kaugemale enam ei paista. Ja tal oli ju aastakaup, seda pea meeles, nii et kui selgub, et oled ta põhjuseta ära ajanud…“
„Kuis nii põhjuseta?“
„Noh, kui sa ei saa tõendada, et…“
„Ma sain talt ju peki ja niidikera kätte.“
„Seda küll, aga kuidas sa tõendad, et ta tahtis nad ära varastada?“
„Ta ju ise ütles, et viib naabriperenaisele, see tikib talle särke.“
„Kes kuulis, kui ta ütles?“
„Kes… Mina ise.“
„Kes veel?“
„Aga kes siis oli siin kuulmas?“
„No näed, peale sinu pole keegi midagi kuulnud. Ja Mall muidugi salgab kõik maha, et pole midagi öelnud. Võiks ju küsida naabriperenaiselt, kas ta õmbleb või õmbles Mallele särke, aga ega sa ometi arva, et see seda tunnistaks, kuigi see nõnda oleks. Kõik salgavad ja sinul pole mingit tõendust, et Mall tahtis varastada. Sina lihtsalt laimad teda, sest sa ei taha või sul ei ole talle palka maksta ja nõnda katsud ta vargaks teha, et siis poleks tarviski maksta.“
„Kuule, Ants, ma olen sind tänini oma sõbraks pidand, aga sina oled selle varganäoga ühes nõus.“
„Kulla Jürka, ma tahan sind ainult aidata ja ma seletan sulle ainult seda, mis Mall võiks öelda, kui asi ulataks kohtuni.“
„Miks kohtuni?“
„Noh, kui Mall hakkab oma palka nõudma, nõuab seda, mis võlgu, ja ka seda, mis ta oleks pidanud saama, kui ta oleks aasta täis teeninud.“
„Nii et töö on tegemata, aga palga peab maksma?“
„Just nii: tööd ei ole, aga palk on, sest nõnda on seadus.“
„Kes niisukese seaduse tegi?“
„Kel vägi ja võimus, need, ja nemad on jumala asemikud maa peal.“
Jürka vaikis tükk aega ja ütles siis:
„Nii et kui kihutad varga minema, siis pead talle palka maksma?“
„Aga sa ei saa ju tõendada, et Mall on varas, sul pole tunnistajaid. Pealegi, sa tead ju kirjasõna: ei pea härja suud siduma, kes su pahmast tallab. Mall lühendas sinu jalavaeva, muretses sinu maja, loomade ja lapse eest, milleks siis nii hirmus kiskuja olla, peab pisutki oma hingeõnnistuse peale mõtlema.“
„Aga mis saab Malle hingega, kui ta varastab?“
„Sa tead, röövelgi ristisambas läks paradiisi. Üldse, Jürka, va vennas, pane tähele, mis ma sulle ütlen: sina siin Põrgupõhjal elad nagu suure jumala selja taga või nagu karu oma koopas, ei sul ole tegemist ei varguse ega röövimisega, ei pettuse ega valetamisega. Aga tule inimeste sekka, siis näed, et need asjad on tarvilik leivakõrvane igapäevases elus.“
„Võib elada ka ilma leivakõrvaseta.“
„Ju siis ei või, kui kõik seda himustavad. Sellepärast on ikka nõnda, et kes rumal või tugev, see röövib, ja kes kaval või nõrk, see varastab.“
„Mina ei varasta ega röövi.“
„Aga miks sa siis käid võõras metsas seenel ja marjul või miks sa võtad mesilastelt nende mee, lehmalt tema piima, lambalt tema villa, vahel tema seljast nahagi?“
„Lehm ja lammas pole inime.“
„Ühed jumala pudulojused me kõik, kallis Jürka. Kes oskab ja jäksab, pügab teist inimest, kes seda ei saa, röövib vaest looma või maamulda ja õndsaks tahavad kõik saada. Meie kahekesi oleme pool eluiga siin koos elanud nagu head sõbrad muistegi, aga kas oled kuulnud, mis minust räägitakse? Ma olevat varas, röövel, külakurnaja, liiakasuvõtja, petis, kelm ja kaabakas, kel pole südant rinnas ega hinge ihus. Ja kuis on sinu endaga? Sina oled ometi elanud siin metsakurus nagu munk, kel on ainult üksainus soov – saada õndsaks…“
„Küllap vist,“ lausus Jürka, sest siinkohal arvas ta taipavat, millest jutt.
„Noh, ja kas oled kuulnud, mis arvatakse sinust?“
„Kes arvab?“
„Kõik ja ei keegi, nõnda on arvamistega. Arvatakse, et sina oled mõrtsukas, sest tapad tühja tööga; oled näljatäi, sest ei anna inimestele küllalt süüa; ihnuskoi, sest maksad vähe palka; petis, sest tahad selleks õndsaks saada, et põrgut edasi pidada; kurjategija, sest miks muidu poed inimeste eest ära metsa; jumalasalgaja, sest miks muidu käid nii harva kirikus; uhke, sest ei tee teistega tegemist…“
„Vaat kui niisukesed lõuapuud kätte saaks, kohe lööks maha,“ arvas Jürka.
„Muidugi, selleks oleks sul täieline õigus. Aga kas sa ei arva, et ka teistel on pisut õigust. Mõtle isegi järele: sa oled ju ometi nii tubli töömees, et iga teine sinu kõrval enesetapjaks saab. Ja kas ei rahuldu sa sealjuures halvema toiduga kui mõne teise mehe loomad? Noh, ja palka maksad sa, näiteks, vähem kui mina oma inimestele. Hea küll, sul ei ole maksta, aga ikkagi. Sest kui ei ole maksta, siis ära palka inimest, mine ennem ise teise palgaliseks. Tule või minu juurde, mina maksan sulle rohkem, kui teenid Põrgupõhjal, ja töö on kergem, elu viisakam…“
„Mina jään Põrgupõhjale.“
„Seda muidugi,“ nõustus Ants kohe, „ma räägin ainult näiteks, et kuidas arvatakse ja asja mõistetakse. Ehk kui võtta sinu õndsakssaamine: kõik tahavad saada õndsaks, et minna taeva, sina aga, et põrgut edasi pidada, mis seal siis imestada, kui inimestel aru segi läheb ja sind hakatakse uhkeks ja jumalasalgajaks sõimama.“
„Las sõimata.“
„Seda minagi, aga vahel mõtlen siiski, et teeksid ehk targasti, kui seaksid oma vanad päevad teisiti.“
„Kuidas siis?“
„Ega minagi õieti tea kuidas, aga olen ainult endamisi arutanud, et eit on sul surnud, lapsed laiali, Malle peksid minema, ainult see väike veel kodus…“
„Mis ma pidin siis tegema?“
„See'p see ongi, et polnud muud teha. Noh, aga kui võtad mõne teise, siis see hakkab samuti käima, käed põlle all või taskus, ning kolmas niisama. Kaua see nõnda kestab ja kuhu see välja viib? Praegu oled lapsega kahekesi, kuidas sa nõnda läbi saad? Ükskord oli sul kolm hobust, nüüd veel üks, millalgi lüpseti sul nelja, viit lehma, nüüd pole enam, kes lüpsaks kahtegi…“
„Lüpsan ise, kuni Riia kasvab.“
„Hea küll, et lüpsad ise, aga kas poleks targem asja teisiti seada?“
„Kuidas?“
„Vaata, Jürka, meie oleme üheskoos häid ja halbu aegu näinud, mina olen sind aidanud, sina mind toimetanud, nii et sa võid uskuda, et kui mina sulle nõu annan, siis tuleb see puhtast südamest ja sõprusest. Ja mina olen nõnda riskeerinud, et mul on põllu ääres kena majake ühes lehmalaudaga, ja mis oleks, kui sa lööks kogu selle kremplile siin käega ja tuleksid sinna, annan sulle põllulapi, lehma ja lamba saadad minu karja hulka, ise kopitsed ja teed, nagu vanadele vedrudele paras. Oled juba küllalt metsa ja padrikut rägunud, soid kuivatanud ja uut põldu teinud, las nüüd jätkavad nooremad, sinusugust ustavat sõpra oleks mul kodu lähemal vaja. Mis sa arvad sellest plaanist?“
„Tahan Põrgupõhjal õndsaks saada.“
„Noh, aga siis hakkab Mall oma palka nõudma.“
„Hakaku.“
„Aga kas see ei käi meie vana sõpruse vastu, et Mallele maksad tema palga välja ja minule mu renti mitte? Et vähemalt Mallegi vääriline olla, pean mina hakkama ka oma renti nõudma, eks. Noh, aga mis siis sünnib? Kust võtad sa raha? Su viimased loomad müüakse ära.“
„Kessee müüb?“
„Pead ise müüma või müüvad teised.“
„Kes teised?“
„Kohus.“
„Mis kohtul sellega asja?“
„Aga kui Mall kaebab ja mina ka olen sunnitud siis kaebama…“
Mehed vaikisid tükk aega, ja et Jürka suud ei paotanud, siis arvas Ants, et ta on valmis järele andma, sellepärast seletas ta edasi:
„Õieti öelda on ju see rent, mis sa praegu Põrgupõhja eest maksad, paljas saiaraha, sest mõtle ometi, kui palju siin on uut põldu ja heinamaad juurde tehtud. Kui ma sellega ometi olen leppinud, siis ainult meie vana sõpruse pärast. Aga igavesti ei või see nõnda kesta, sest muidu saab rahvasõna tõeks: sõber sõbra p…e koorib. Võõrastelt võiksin ma selle koha eest kohe kaks korda kõrgemat renti saada.“
„Kes maksaks seda?“
„Kas või sinu naaber. Jumala eest! Juba on rääkinud, et kohta oma kätte saada. Ajab peale kui uni, aga mina olen tänini vastu pannud, sest meil on nii-öelda sõpru asi ja…“
„Mina jään Põrgupõhjale.“
„Muidugi, nagu arvad, ega mina peale ei käi, ainult et see Mall oma palgaga ja minu rent.“
„Olgu.“
„Nojah, eks sellega ka hakkama saa.“