Põrgupõhja uus Vanapagan/XIV
XIV
Mõne aja pärast, kui Maia surmale ja matusele oli kasvamas juba unustusesammal, sai Kusta mahti koju käima tulla ja nüüd jutustas ta emale, et see, mis oli Maiaga, olnud noore Antsu töö. Kui Maia leidnud, et tema asjad sedasi, öelnud Ants kohe, et last ei tohi tulla või Maia katsugu, et minema saab. Aga kuhu Maia nõnda pidi minema? Mingu sinna, kust ta tuli. „Aga sa lubasid ju mu ä'ä võtta,“ ütelnud Maia, mille peale Ants vastu: „Nõnda ei võta, nõnda mitte, iseasi, kui poleks last, siis oleks hoopis iseasi.“ Nõnda siis Maia lõpuks nõustunudki.
„Ega siis Maia ometi ise?“ küsis Juula.
„Kus nüüd seda! Eks Ants muretsend abi, ainult pärast, kui kõik läks untsu, lasti jutt välja, et Maia ise. Nõnda oli ju kõige lihtsam: tüdruk ise öösel salaja, kus või kuidas, kes seda temalt sai küsida, sest ta oli ju hommikuks külm. Noor Ants ise pistis linna, nii et asi temasse ei puutuks, aga enne oli kõik valmis mehkeldud. Mind näed sa alles siis, kui sul asjad korras, pea seda meeles, tüdruk, öelnud Ants Maiale.“
„Enne kodunt minekut Maia nimetas Antsu piibuorgiks, nii et piibuorgi eest jättis oma elu,“ ütles ema.
„Minu vastu Maia ütles, et Antsul on kulduur ja kõlisevad prelokid keti küljes, sellepärast,“ seletas Kusta.
„Ta tegi muidugi nalja,“ arvas ema vabandavalt.
„Võib olla, et nalja, aga nii ta ütles.“
„Jumal hoidku, et isa sellest kõigest midagi ei kuule, tema lubas Antsul silmad kukla taha käänata, kui see on tema süü.“
„Ei ta kääna kedagi,“ arvas Kusta. „Võid julgesti rääkida, et ta teaks, sest Ants on otsaga juba välismaal. Lidund teine üle piiri, kui kuulnud, mis Maiaga. Tahab ära oodata, kas asi jääb seks või hakkab haisema.“
„Ju ta siis ükskord ometi koju tagasi tuleb.“
„Kui tulebki, siis seks ajaks on kõik ununend.“
„Eks ta olekski parem, või Maiale änam hinge sisse saab.“
„Aga tead, ema, mina seda ei unusta, pea meeles. Läheb aega niipalju kui läheb, küll mina sel noorel Antsul kord tutist kinni saan. Parem ongi, kui ta mõneks aastaks ära jääb, mul on aega kasvada ja jõudu juurde võtta. Tead, ema, seda ütlen ma ainult sinule, nii et sa teaks, et ma armastasin Maiat. Ja nõnda ma tema surma ei jäta, seda pole eluilmaski. Nii et kui sa ükskord kuuled, et noore Antsuga on midagi juhtund, siis sa tead, et see olin mina. Nemad on targad ja kavalad, teevad, nii et ükski midagi ei tea, aga küllap minagi oskan asju õieti ajada. Ja kui sina peaksid, ema, enne ära surema, siis võid sa surres teada, mina teen, mis ma tõotand.“
„Armas laps, kuidas jääb siis sinu hingeõnnistusega, kui sa nii hirmsaid asju mõtled teha?“
„Jätan jumala otsustada, kas laseb mu taeva või saadab põrgu. Kui teistel pole hingeõnnistusest kedagi, miks siis minulgi peaks olema.“
„Teistel… Mis sul teistest. Teistel suured eestkostjad igal pool, aga sinul pole ju. Antsul igaühega sahkermahker, ega sellepärast sinul.“
„Ära muretse, ema. Kui lähme Antsuga üheskoos põrgu – ja sinna ta läheb, nii et päkad välguvad –, siis saan mina tingimata katlakütjaks, sest Antsu-sugust vedelvorsti ei pane keegi selle ameti peale. Ants istub katlas ja mina ajan tuld alla.“
„Pojuke, mis sinuga küll on sündind!“ haletses Juula. „Kes su nõnda on ära rikkund, need masinad või?“
„Ma pole üldse rikutud. Antsu juures on kõik niisukesed. Ei me karda seal jumalat ega kuradit, vaatame ainult, et kättpidi masina vahele ei lähe, see me jumal ja kurat.“
„Viimnepäev on vist ligi jõund,“ ohkas Juula. „Et minu oma laps kord nõnda räägib, kes võis seda uskuda.“
Juula tundis äkki, et tema on vana ja väsinud – lapsed tegid vanaks ja väsitasid. Oleks aeg kaks kätt rinnale panna ja puhkama heita, aga viimne laps, see pesamuna-tütreke, on alles väikene, sellepärast peab edasi orjama – kandma oma aastate koormat. Ka tema kasvas ja töötas kord Antsu juures, aga tema ei kaotanud usku, nagu sünnib lastega. Võib-olla oli see sellepärast, et ta teotses rohkem loomadega kui inimeste ja masinatega, jah, võib-olla sellepärast. Juulal oli ikka nõnda olnud, et kui süda hakkas millegipärast kibelema, nii et ei leidnud rahu, nagu oleks löönud usk kõikuma, siis läks ta loomade juurde ja vaatas, missuguses meelekindluses ja nagu kõikumata usus ning lootuses nemad elasid sõid, jõid ja magasid ning toimetasid oma muid tegemisi – sigitasid ja sigisid või lõid üksteisele sarved makku. See mõjus Juulasse nõnda, et kui ta oleks mõistnud, siis oleks ta veel praegu võinud öelda, et usku ja lootust peab otsima loomadelt, mitte inimestelt. Aga noored, need tänapäeva inimesed, need ei lähe enam usku ja lootust otsima loomade juurest, vaid nemad on isekeskis karjakaupa koos või jändavad oma masinatega.
Kinnitust oma arusaamisele oleks Juula võinud leida Antsugi sõnadest, mis see rääkis Jürkale linnast koju tulles, sest temagi oli ühes oma pojaga kodumailt ära, kui Maiaga sündis selline õnnetus, et pidi ta üsna noorelt maha matma.
„Oleks mina hingest aimand, et kodus niisukesed asjad tulemas, siis ma oleks ehk kuidagi teisiti seadnud, aga nüüd polnud parata, pidin minema. Sest linnas oli ju koertenäitus, et mis tõugu ja kelle vahmiili keegi on. Noh, poiss tahtis ka oma hagijad ja linnukoerad välja panna, et las maailm ja inimesed ometi vaatavad, kuidas meie elame ja oleme. Inimesega on ju nõnda, et temast endast on raske aru saada, mis ta on, vaid kõigepealt peab teadma, mis tal on. Sellepärast ongi targad ja koolitud inimesed hakand tegema näituseid, nii et lähed ja vaatad, mis näidatakse, ja saad siis sellestki aru, kes näitab. Sest iga arukas inimene tahab ometi, et temast aru saadaks, sina tahad seda ja mina tahan. Noh, nõnda siis läksingi oma koertega, et võita maailma arusaamist. Ja usu või ära usu, kallis Jürka, aga sa ei või kuidagi ära mõelda, misuke põrgukisa ja -kära oli seal näitusel. Elame vanaks ja ometi ei tea, mis teevad sajad koerad, kui nad viiakse ühte ruumi. Jumala eest, nüüd olen ma palju targem kui enne. Ja kui veel kord tuleb niisuke õpetlik näitus, siis viin ka sinu sinna, nii et sa näeksid ja kuuleksid…“
„Mille?“ kohmas Jürka.
„Noh, et õpid koerte vahmiilid tundma.“
„Ma'p tunne inimeste vahmiilegi.“
„Seda pole tarviski. Tunned koeri, tunned ka inimesi.“
„Mis seal tunda: ühel neli, teisel kaks jalga.“
„Aga võta näpust, pole hoopiski nõnda, vaid mõlemal kaks.“
„Kuis nii?“
„Pead näitusele minema, seal saad teada. Istus kusagil peenike-peenike proua, kaks või kolm hõberebast seljas, ja tema kõrval must koer tokerja karvaga kahel tagumisel jalal püsti, puripuht nagu inimene kohe. Nägu ka nagu inimesel, ainult polnud värvitud ega valeripsmeid, muidu võta või jäta, pole muud kui riputa hõberebased või midagi niisukest ümber.“
„Kust niisuke koolitud siis välja võetud, et…?“
„Proua ise õpetand, ma kuulasin, kui seletas teise prouale. Ja niisuke, sinder, teine, et kui proua võtab hõberebased ümbert ära, koer on neljajalgne, paneb aga rebased ümber, koer kohe kahejalgne. Mina mõtlesin ja mõtlesin, et mis kunts see küll on, ja ütlesin viimaks prouale, et andke andeks, emandake, aga kui koolitud koer tõuseb kolme rebase ees kahe jala peale, kas ta siis ehk nelja või viie ees ei hakka seisma ühel? Aga see küsimus ei meeldind prouale, sest mina tahta teda pilgata. Tule jumal appi, ütlesin mina, kuis ma siis pilkan, kui tahan õppida koolitud koera kuntsi.“
„Kas sel proual siis lapsi ei olnd, et kuntsitab hõberebastega koera?“
„Ei, Jürka! Kus nüüd seda! Üldse öeldi mulle, et tänapäev on peenem koeri koolitada kui inimeselapsi, sest meie oleme niikuinii esimene rahvas ilmas ja meile pole enam midagi vaja, ei kooli ega keda kuraditki. Ja see peenike-peenike proua, seletati mulle, oli peenelt väljaõppind ämmaemand, kes enne aidand inimesi, kui kellegil vaja juhtus olema nii või teisiti, nüüd aga hakand koertega jändama, sest et inimesed enam ei sigi, või kuigi sigivad, siis ei sünni, nii et ämmaemandal pole enam midagi teha, kõik on tohtrihärrade käes, kui üldse midagi on. Või on nõnda, nagu oli sinu Maiaga, et keegi ei tea õieti, kes, kus, kuidas või millal.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Aga sa näed, mis niisukesest asjast tuleb – surm, muud midagi. Mina arvan, et seda asja oleks võind hoopis teisiti teha, kui oleks pidand tegema, sest tüdrukul oli ju kenakene elamine ja olemine, ei tahtnud teenistust käest ära anda. Ma olen tagant järele mitu korda kahetsend, et ma nii väga kasinust ja puhtust nõudsin. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi, mis oleks, kui minu suures majas, kus hulk inimesi käib sisse ja välja, noored tüdrukud hakkaks liiderlikult elama. Juba oma hingeõnnistuse pärast ei või ma seda. Õpetaja on ka mulle mitu korda südame peale pannud, et ma hoiaks oma maja porduelust puhta. Nii et ma ju pidin tüdrukule ütlema, et hoidku ta end või muidu… Ja tema võttis seda nähtavasti nii hirmus südamesse, et… noh, sa tead ju ise paremini kui mina, sest sina olid sel ajal siin, mina linnas, et vaadata seda kahe jalaga koera.“
„Seda küll, ma olin siin.“
„Nojah, nii et… Aga muidugi, või siis noored meist vanadest hoolivad. Ja mis neil sest, kui surm, siis surm, ega üle selle kannatust ole. Kannatus on neil, kes edasi elavad – meil vanadel on kannatus, ei surnud tea sest õhkagi. Olen mõelnd, et peaks valvama, peaks ööd ja päevad valvama, sest meie ju vastutame selle eest, mis noored teevad. Aga mine sa jõua! Et see koertenäitus just ka nüüd pidi tulema! Mul küll süda valutas imelikult ja oli rahutu, mõtlesin, et mis see küll peaks olema, aga näe, mis oli. Siiski, kui sa ise oma silmaga oleks näind, misuke hulk koeri seal oli, siis oleks sinagi end sellega trööstind, et mis on ühe vaese inimese surm niipaljude elusate koerte kõrval, kel suured ja kuulsad vahmiilid. Üldse, tead, Jürka, kui vaadata meie ja meie laste elu, siis on vahel tundmus, et peaks hakkama neljakäpakil käima, oleks ehk kergem kui kahe jala peal, võiks paremini ära elada. Sest mis oleks, kui sinu lapsed oleks sündind mitte inimeseks, vaid, ütleme, koeraks ja nende eest oleks muretsend mõni proua, kel kolm hõberebast seljas? Mis sa arvad, kas neil oleks olnd kergem kui nüüd?“
„Koerad ei saa õndsaks,“ ütles Jürka.
„Usud sa seda nii kindlasti?“
„Usun.“
„Aga oleks sa seda tokerja karvaga näind, kes seisis kolme rebase ees kahel jalal. Sa mõtle ikka – tükid ajad kahel jalal, kui tahaksid neljal.“
„Ei aita, ikkagi ei saa,“ oli Jürka kõikumatu otsus.
„Aga inimene saab, kui laseb koera kombel neljakäpakile, nii et lömitab, mis?“
„Vahel saab, vahel ei saa.“
„Noh, siis koer võiks ka vahel saada, kui seisab nagu inimene aupaklikult rebaste ees.“
„Ei või.“
„Kust sina seda nii kindlasti tead?“
„Mis seal teada! Põrgus pole ühtki koera.“
Tahes-tahtmata pidi Ants võpatama, sest Jürka sõnad meenutasid talle tema hirmu, mis ta tundnud aastate eest, kui ta kahtles, et kas Jürka ongi tõeline Jürka, vaid ehk hoopis Vanapagan. Nüüdki mõtles ta, et ehk oleks tol korral ometi parem olnud, kui õpetaja poleks teda sel määral rahustanud, et ta võis kõik need pikad aastad Jürkat ei mikski panna. Ilma õpetajata oleks ta vististi teisiti elanud ja talitanud, sest ta oleks Jürkat ehk pisutki kartnud – silmakirjaks ja teesklemisekski mõnikord, nagu see sünnib jumalaga ja tema nimega, millega ta õpetajat ennastki ninapidi vedanud, olles veendunud, et õpetaja teeb temaga sedasama. Ants on arvanud, et jumalariigiasjadega on nagu maa pealgi: ikka ühte mõtelda ja teist rääkida, ikka ühte lubada ja teist teha, sest lolle leidub alati, kes ei mõista su mõtteid ja sellepärast usuvad su lubadusi. Õpetajagi oli Antsu meelest selline loll, aga ometi oli ta tema juures iga aasta kord või kaks, vahel isegi kolm korda laual käinud, et õndsaks saada – kaks või kolm korda siis, kui ta tegi niisuguseid sigadusi, nagu Jürkalt majaröövimine, tema pankrottiajamine või tütre tapmine.
See viimane oli tal alles lauakirikuga lunastamata ja pärast tänast kõnelust Jürkaga, kes oli jälle kord mõista andnud, et tema on Vanapagan, ei leidnud Ants muidu rahu, kui pidi õpetaja juurde minema, et saada temalt jumalaarmu ja enne seda pihtida kõik. Aga ühe asja jättis ta siiski ütlemata: et ta õpetajat jumala nime suhuvõtmisega kogu eluaeg ninapidi vedanud, sest ta pidanud teda lolliks, kes usub sõnu ja ei taipa mõtteid, loodab lubadusile ja ei näe tegusid. Aga Maia loo seletas ta ilusasti ära, jutustades sedagi, kuidas ta inimesi ähvardanud, et nad oma suu peaksid, ja kus ja kui palju ta pistnud, et ametnikud oleksid kurdid ja pimedad tõejälgede otsimisel.
„Miks ei räägi sa seda Jürkale?“ küsis õpetaja. „Mine jutusta temale ja palu andeks, sest kui tema halastab, siis halastab ka jumal.“
„Ma kardan,“ vastas Ants.
„Või nii. Teist inimest sa kardad, aga jumalat mitte.“
„Ma kardan, et Jürka ei ole inimene.“
„Mis siis?“
„Vanapagan. Õpetajahärra mäletab ometi, et meil oli ükskord sellest juttu.“
„Ja kõik need aastad oled sa uskunud tühja tuult, mitte jumalasõna?“
„Jürka usub nii kindlasti, et…“
„Jah, Ants, selles on sul küll õigus, et Jürka usub nii kindlasti.“
„Noh, ja kui Jürka nii kindlasti usub, siis hakkan ka mina, kas tahan või ei taha.“
„Aga, Ants, kui sa usud Jürkat rohkem kui mind, oma hingekarjast, miks ei pihi sa siis Jürkale? Miks sa tuled minu juurde?“
„Ma kardan, et Jürka lööb mu maha, kui ta kõik teada saab.“
„Aga see ehk olekski hea, kui sinusugune maha löödaks. Mis sa ise arvad?“
„Mina arvan, et sest poleks mingit kasu.“
„Miks mitte?“
„Minu asemele tuleks mõni teine ja see oleks ehk veel hullem kui mina.“
„Täna sa meeldid mulle, Ants,“ ütles õpetaja nüüd. „Sa mõistad enda üle õiget kohut, sest sa ütled: sinu peaks maha lööma, ainult sest poleks kasu, sest hullem võib-olla tuleb asemele. Aga mis siis sinu arvates peaks tegema, kui mahalöömine ei aita?“
„Ma tulin, õpetaja, et saada patud andeks.“
„Kuidas on see võimalik, kui sa ei usu?“
„Täna ma usun.“
„Ei, Ants, nüüd sa valetad, nagu oled ikka valetanud. Sa otsid minult tröösti, aga ise usud Põrgupõhja Jürkat. Sa tuled jumalalt abi saama, aga samal ajal kardad kuradit, nagu oleks su hingeõnnistus tema käes.“
„Ei, õpetaja, just nõnda ei ole see.“
„Aga kuidas siis?“
„Et mul pole õndsakssaamisega kindlat eesmärki.“
„Mis eesmärki sa veel vajad, õndsakssaamine ise ongi su eesmärk.“
„Aga Jürkal on teisiti, sellepärast ehk ongi tema usk nii kindel. Kui ma temalt küsin, miks ta tahab õndsaks saada, vastab ta jalamaid: et põrgut edasi pidada. Nii et temal on oma kindel siht ja eesmärk. Aga minul ei ole ja sellepärast unustan ma oma hingeõnnistuse hoopis, niipea kui lähen kirikuuksest välja. Ja et unustus oleks veelgi kergem, seisab kirikuukse ees kõrts. Nõnda on minuga, õpetajahärra. Kui mul oleks hingeõnnistusega ka mõni niisuke tulutoov ettevõte ühendatud nagu Jürkal põrgupidamine, siis…“
„Armas Ants, kust sa selle võtad, et põrgupidamine on tulutoov?“
„Aga miks siis Jürka nii kindlasti usub?“ küsis Ants vastu.
„Sa oled ühes Põrgupõhja Vanapaganaga hulluks läinud,“ ütles õpetaja nüüd ja kargas toolilt, et kärsitult mööda tuba edasi-tagasi käia. Aga ta meeled vaibusid peagi, sest talle meenus, kuidas Jürka silmist veeresid pisarad, kui ta palus oma lapse hingeõnnistuse pärast. Teda oli õpetajal kerge aidata, sest Jürkal oli kindel usk, et kui tütar maetakse õnnistatud maasse, siis pääseb ta taeva. Aga mis teha Antsuga, selle oma arust kavala võllaroaga? Kas oleks üldse loota, et tema oma vanul päevil muutuks, kui õpetaja ükskõik mis teeks? Ei, kogemuste järele otsustades oli Ants selles mõttes lootusetu. Üks hea mõte tuli õpetajal siiski ja ta ütles:
„Vaata, armas Ants, sa kardad, et Jürka on ehk tõeline Vanapagan, kelle jumal inimesena maa peale saatnud, kas sa ei tahaks siis nõnda seada, et sul midagi karta ei oleks, kuigi Jürka oleks Vanapagan?“
„Mis ma peaks tegema?“ küsis Ants uudishimulikult.
„Katsu Jürkale tehtud kurja vähehaaval heaks pöörda. Aga seda peaks väga ettevaatlikult toimetama, nii et ta ise ei märkakski.“
„Ei, õpetaja, sellest ei tule midagi välja,“ lausus Ants lootusetult.
„Miks mitte. Heategemisest tuleb ikka midagi välja.“
„Ei tule, olen seda juba ammugi läbi mõelnud. Sest kui Jürka on tõeline Vanapagan, siis on tal juba ammugi selge, mis või kuidas kõik on, ja seda katsuda ainult oma naha päästmiseks muuta, ajaks Vanapaganale ainult naeru peale. On aga Jürka ainult Jürka, noh, siis pole niikuinii midagi karta.“
„Ainult, et ta võib su maha lüüa,“ lausus õpetaja.
„Ainult, et võib mu maha lüüa,“ kordas Ants.
„Ja seda kardad sa vähem kui Vanapaganat?“
„Kardan vähem, sest surema peab ikka.“
„Siis ei või sind ükski päästa,“ otsustas õpetaja.
„Jürka ütleb sedasama.“
„Oled sa siis temaga ka neist asjust rääkind?“
„Olen. Ja tema ütleb: tehku inimene mis teeb, põrgu tuleb ta ikka. Ma küsisin: kas mina ka? Sina ka, vastas Jürka. Aga õpetaja? küsisin edasi. Õpetaja ka, kinnitas tema ja lisas: kõik, kui mina saan õndsaks, see tähendab tema, Vanapagan.“
Õpetaja vaikis. Ta oli uuesti toolile istunud. Tema südant puutus imeline soe hoog, nagu oleks jõudnud temani mingi vaikne veevirvendus. Seal ta nüüd on see inimene, kes usub, et ta on Vanapagan, lausus õpetaja endamisi: tema saadab mu põrgu, aga ise tuleb paluma, et ma aitaks ta lapse taeva. Noh, mis teen mina, tema hingekarjane, niisugusega ja mis peab tegema armas jumal? Ei muud, kui peab halastama. Ja mis teha selle kavala Antsuga, kes on nii põhipatune, et ta ei karda isegi mahalöömist? Peab ta uksest välja ajama, kuni ta meelt parandab? Aga ega ta ei paranda ju. Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? Ah, õpetaja on juba liiga vana, kui et uskuda võimude seaduslikkust või seaduse õiglust, Ants ise on maksvad seadused teinud ja Ants ise kasutab neid. Pealegi, tema, õpetaja, pole ei võimude sulane ega seadusejünger, vaid armu- ja halastusekuulutaja.
„Nii see on, armas Ants,“ rääkis õpetaja viimaks. „Sest pole midagi, kui nõnda mõtleks ainult Põrgupõhja Vanapagan, aga nõnda mõtlevad kõik, ka sina.“
„Mina mitte.“
„Siiski, Ants. Sina ja kõik teised tulete oma pattudega minu juurde, et lohutust leida, nagu oleksin mina mõni kurjategijate sõber ja kambamees. Miks ei lähe te nende juurde, kes mõistavad õigust seaduse järele? Ei, te tulete siia, tulete sellepärast, et usute – mina lepin iga kuriteoga, ükskõik kui suur ja hirmus ta ka oleks. Kristus talitas nõnda ja ta poodi risti ning rahvas karjus, et see on õige, et ta on seda ära teeninud. Noh, mina olen seda siis ammugi ära teeninud, et mind saadetaks põrgu, kui ma katsun lohutada sinusuguseid. Aga usu, armas hing, küll on see raske ja lootusetu!“
„Ma usun,“ ütles Ants.
„See'p see häda ongi, et sa ei usu, ainult räägid. Ja ometi pean mina sind uskumatut usuga lohutama.“
„Meie kõik peame oma kohust täitma,“ ohkas Ants, nagu tunneks ta õpetajale kaasa.
„Jah, kohust täitma, kohust täitma, armas hing,“ kordas õpetaja.
Ja järgmisel pühapäeval istus Ants kirikus otse kantsli all ja püüdis õpetaja suust iga vähemagi sõna. Kaasa laulis ta oma vana häälega kõigest jõust, nagu loodaks ta, et nõnda kuuleb teda rahvas kirikus, õpetaja altari ees ja jumal taevas. Pärast oli ta armulaual ja vähemalt ta ise arvas, et ta seekord oli söönud ja joonud kindlas usus pattude andeksandmist. Sellepärast oli ta süda koduteel üsna kerge ning meel rõõmus. Isegi küsimus, kas Jürka on ainult Jürka või on ta peale selle veel Vanapagan, ei häirinud teda, sest mis on tal Vanapaganast, kui patud on andeks antud.
Aga õpetaja, kui ta pani pärast lõunat oma pikavarrega piibu suitsema, mis oli jumala andide seas veel ainuke tõsine himutekitaja ja rõõmuvalmistaja, mõtles: üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan. Nõnda on inimesega siin maa peal: ta kas usub võõriti või elab võõriti. Kuidas teha nõnda, et inimene usuks õieti ja ka elaks õieti? Kas see oleks jumala endagi käes võimalik? Ja kui see oleks võimalik, miks ta siis pole seda juba ammugi nõnda seadnud?
Aga enne kui õpetaja jõudis selle küsimuse lahendada, algas lõunauinak, mis muutus aastatega aina magusamaks.