Põrgupõhja uus Vanapagan/XIII
XIII
Aga ei aidanud ema seletused, Maia kippus kodust minema, rääkides sellest vahetpidamata kuni tüütuseni.
„Mõni oleks su nagu suu või silmaga ära teind,“ ütles Juula kord.
„Ega tea, ehk ongi,“ vastas Maia.
„Kuule, tüdruk, kellega sa oled rääkind, keda näind?“ küsis ema nüüd nagu hädaohtu aimates.
„Ei kedagi,“ vastas tütar. „Aga Juuli on juba leeriealine, mind pole niikuinii enam kodus vaja.“
„Ä'ä aja lapsejuttu. On sind vaja, on Juulit vaja, on teisi kõiki vaja.“
„Aga noor Ants ütles, et…“
„Armas aeg, kus sa teda nägid?“ küsis ema hirmunult.
„Ega mina näind, vaid tema nägi mind.“
„Kus siis?“
„Kartulimaal.“
„Mis tema seal otsis?“
„Ütles, jänes jooksnud kartulivagudesse.“
„Oli ta siis jahil või?“
„Aga muidugi! Püss oli teisel seljas ja…“
„Ja mis sina kartulimaal tegid?“
„Võtsin supikartuleid, sa ju ise ütlesid, et võiks võtta sealt metsa poolt, nii et…“
„Nii et tema tuli sinu juurde?“
„Tuli, jäi seisma ja hakkas rääkima. Oli nii lahke ja naeris teine, polnud õhkagi uhke, et noor Ants.“
„Noh, nüüd ma mõistan, tüdruk, kust sul see tuli taga Antsu juurde minemiseks. Aga usu, laps, küll oled sa rumal: poisi nalja ja naeratuse pärast tahad kodust ära joosta!“
„Ega ma siis sellepärast, ema, vaid…“
„Vaid ta kutsus sind, eks?“
„Ei. Ütles ainult, et nende tüdrukutel on hoopis teistsugused riided, jalas kõrgekontsaga kingad, astuvad kips-kõps, kips-kõps. Mul olid jalad paljad, mullased, mustad, nagu kämbad.“
Maia sõnad hakkasid ema südamesse kinni, sest tal meenus iseenda noorus Antsu juures. Ka tema jalad olid seal olnud nagu kämbad, kui ta käis aida ja karjalauda vahet, ja ta oli imetlenud ja kadestanud neid, kes olid liikunud ainult tubades, valged põlled ees, kenad kingad jalas. Küll oli ka tema tahtnud sinna, aga ei saanud, sest oli liiga tuim, tätsakas ja kohmakas, kõlbas ainult mustale ja raskele tööle. Aga Maia oli teissugune, nagu poleks ta isasse ega emasse. Kuidas oleks, kui tema saaks Antsu tubadesse ja kõnniks seal, nagu kõndisid millalgi ammu need teised, keda Juula imetles ja kadestas? Eks ta ei teostaks siis Juula enda kunagised salajased unistused?
Niisugused mõtted tegid Juula kuulmed oma vanema tütre sõnadele palju vastuvõtlikumaks. Mis mõte oli lapsele nii väga seda keelata, mida ema ise ükskord kõigest hingest oli ihaldanud! Ennem pidi kaasa aitama, et tütar ema unistused teostaks. Nõnda ujus Maia varsti õnnes, sest kui ema oli tema mineku poolt, ega siis isagi kauemat aega vastu seisnud. Pidi ainult varuma parajat juhust, mis õnneks ei lasknud kuigi kaua oodata. Sügisel nimelt, kui välised tööd hakkasid juba korda saama, tuli Ants kord Põrgupõhjale ja rääkis, et tema vajavat inimest tubastele töödele, milleks Maia olevat nagu loodud.
„Ainult viks ja kärmas peab olema ja vastu ei tohi haukuda,“ seletas Ants.
„Kus nüüd seda, armas aeg,“ ütles Juula.
„Noh, ja siis on veel üks asi, miks ma nii mõnegi olen pidanud ära ajama,“ rääkis Ants nagu targu edasi. „Korralikud elukombed, see on peaasi. Noortel tüdrukutel on ju tänapäev see hull mood, et nii kui saavad sakste majja, siis lähevad varsti ninakaks ja edevaks: tahavad olla nagu saksad. Aga sellest ei tule midagi muud välja, kui et viisakas tütarlaps muutub lodevaks ja mina pean ta ära ajama, sest minu naine ütleb alati – ja see on ka minu arvamine –, et mina ja minu maja tahame Jehoovat teenida. Kes minu majas tahab tööga omale leiba saada, sel peavad olema viisakad ja kasinad elukombed. Kustaga ollakse väga rahul ja sellepärast mõtlesin ma, et kui vend on niisuke, küllap siis ka õest saab asja. Pealegi oleme meie, Jürka ja Juula, veel vana tõugu inimesed, kes oma lapsi kasvatavad sõnakuulmises ja vagas kristlikus vaimus. Ja mis peaasi – meie õpetame oma lapsi tööd tegema, tööd armastama, see on peaasi. Aga – see jalg on ikka õigel teel, kes adra taga käib. Nii et kuis siis oleks Maiaga?“
„Ei noh, mis siis ikka, kui tarvis, eks pea üksteist toimetama,“ arvas Jürka Antsu targa jutu peale.
„Ja tööinimese käed on tüdrukul, seda pole karta,“ seletas Juula. „Püüab ise, sundimist ega takkalöömist pole vaja, loomus juba niisuke.“
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka omalt poolt.
„Seda minagi olen märkinud,“ rääkis Ants, „ja sellepärast tulin kõigepealt siia, sest töökatel on eesõigus, töökatel ja vooruslikel, kes tahavad õndsaks saada.“
Need sõnad olid nagu Jürka ja Juula suust räägitud: õndsaks saada, see oli peaasi, sest seda arvasid ka köster ja kirikuõpetaja.
„Jah, vooruslik on meie tütar küll,“ kiitis Juula, „ainuke viga meie tarvis, et kipub end pisut liiga pesema ja klanima, kulutab palju seepi. Aga sinu juures on ehk see paras, sest ega seal pole see, mis Põrgupõhjal. Seal kõik teine elamine ja olemine.“
„Ikka nagu pisut oleks,“ nõustus Ants meeleldi muheledes.
„Oh, mis seda nüüd rääkida!“ hüüdis Juula. „Sul loomadki puhtamad kui mul lapsed.“
„Tõug niisuke, sellepärast,“ seletas Ants. „Hollandi ja soome vahmiili.“
„Jah, ammuvadki teisiti,“ arvas Juula.
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka, et ka jutust osa võtta.
Nõnda siis oli kokkulepe saavutatud: Maia läks Antsu juurde tubastele töödele. Mis ta just seal tegema hakkab, polnud esiotsa kindel, aga küllap Antsul juba tööd leidub, kui ta tüdrukut kutsub. Juula hakkas unistama sellest, et mis küll oleks, kui Maia saaks seal mehele – mõnele antvärgiohtu mehele või mõnele muule niisukesele. Sest Antsu kandis liiguvad ja töötavad igasugused inimesed.
Aga enne, kui Maia asus teele, rääkis Juula talle nõnda:
„Vaata sa, tüdruk, ette, et sul seal midagi niisukest ei juhtu, et…“
„Ema, sa oled ikka naljakas,“ rääkis Maia vahele. „Mis asja minuga saab juhtuda. Ega ma ometi tänapäine ole.“
„Ma mõtlen nimelt seda, et kodus kippusid ikka poissa magatama, nii et…“
„Noh, ja kas juhtus midagi? Ei juhtund. Mis siis seal targemat on.“
„Ehk on, tütreke. Kui vana Ants ise oli alles noorem, ei andnud ta karjatüdrukutelegi hõlpu, mis siis veel neist rääkida, kes olid toas.“
„Aga Ants on nüüd ju vana.“
„Aga eks poeg-Ants ole noor. See kuulukse käima isa jälgedes, raiskab noori tüdrukuid ja raiskab ka sinu, kui sa oma nahka ei hoia.“
„See ju nagu piibuork,“ hüüdis Maia ja hakkas ise südamest naerma. „Mõni mees ka! Ma tuuseldan selle ühe käega läbi.“
„Muidugi, kui tahad.“
„Miks ma siis ei taha!“
„Noh, siis on hea küll. Ma ju räägin ainult selleks, et sa teaksid, kuidas on. Sest mina kasvasin seal ja nägin oma silmaga ning ega seal nüüdki targem ole, ikka üks ja seesama: puugivad end rammusat toitu täis ja siis ei tea, mis tahavad või teevad. Nõnda on seal. Härg hakkab ka möirgama ja täkk hirnuma, kui on hea ninaesine ja midagi ei tee.“
„Sa räägid, ema, nagu oleksime loomad.“
„Ei mina tea, mis me oleme, ma räägin ainult sellest, mis ma oma silmaga näind ja kõrvaga kuulnd.“
„Nüüd pole enam endised ajad,“ ütles Maia ja arvas sellega kõik ema sõnad tühistada.
„Ajad on teised, inimesed endised,“ vastas ema tütrele.
Nõnda lahkus Maia kodust.
„Millal lubas vaatama tulla?“ küsis Jürka Juulalt, kui tütar oli läinud.
„Kes talt seda küsis,“ vastas Juula. „Või mis sest küsida. On halb, tuleb kutsumata, on hea, ei tule kutsudeski, nõnda on inimesega. Ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea.“
Aga Maia tuli ometi varsti ja mitte sellepärast, et tal oli halb, vaid et ta tahtis rääkida, kui hea tal Antsu juures on: kui kerget ja puhast tööd teeb, misukest toitu sööb, misukesel asemel magab, misukestes ruumides kõnnib, misukest peent juttu ajab. Et Maia sõnade ja rõõmu taga tõesti midagi peitus, paistis sellestki, et tal olid juba mõned uued hilbud ümber, palju peenemad ja kergemad, kui kodust kaasa võetud.
„Hellitavad su ä'ä, nii et sust ei saa head nahkagi,“ ütles Juula tütart kuulates ja vaadates.
„Teevad tüdrukust saksa,“ arvas Jürka oma poolt.
Mõne aja pärast, kui Maia tuli teist korda koju käima, oli endine roosiline meeleolu nagu pisut lahtunud ja kodus polnud ta enam millegagi rahul, nagu oleks ta sellele kuri. Kui ema võttis vana lõhkise kausi ja tahtis sinna sisse kartuleid panna, kahmas Maia tal selle käest ja viskas kolinal nurka, kus ta purunes hoopis.
„Nõnda tehakse meil lõhkiste riistadega,“ ütles Maia.
„Armas aeg!“ hüüdis ema tütrele vastu, nutuvõru ümber suu, kui korjas kausitükke nurgast. „Mis sinu arusse on läind, et viskad kausi puruks.“
„See oligi puru.“
„Kus ta siis oli, kui võis putru ja kartuleid sisse panna, ainult suppi ja piima ei pidand teine änam.“
„Te elate siin, nagu oleksite Noa-aegsed. Läksin ära, kauss oli lõhki, tulen tagasi, kauss on ikka veel lõhki. Ma ei kannata enam seda vana lõhkist kaussi.“
„Eks sa siis öelnd, et sa ei kannata, siis ma oleks võtt terve, mul ju on terve. Aga kass ajas juba selle uuest peast kohe, kui olin ta nadikaupmehelt saand, pingilt maha, nii et lõi teisel prao sisse, ja sest ajast saadik ongi ta oma praoga käind ja oleks veelgi käind, kui sina poleks teda sootuks puruks visand. Siunasin siis kassi, et kui rumal võib loom olla, ajab tühja kausi maha, aga nüüd tuleb välja, et oma laps veel rumalam – see lõhub käte vahelt. Kassil olid siis pojad, kui tegi tuliuuele kausile prao sisse, aga mis on sinul, Maia, et hakkad sihukesi tempa tegema?“
„Mis mul siis sinu arvates peab olema?“
„Ei mina tea, mis peab, aga kui sa nii peeneks oled läind, et kukud kodus asju lõhkuma, siis parem ära tulegi koju.“
„Ma tahan tulla.“
„Aga mis sa siis lõhud, kui tahad.“
„Mis ma siis pean tegema, kui ma ei kannata seda lõhkist kaussi?“
„Ära tule siia, sest siin on ka muid mõraseid asju.“
Ja Maia ei tulnud enam, kui oli seekord läinud, ei tulnud enam eluilmaski, nii et Jürka ise pidi talle järele minema. Sest Juula tahtis, et tema esimene tütar algaks oma igavest teekonda kodust, läbi koduuste, läbi koduvärava, kus oli kõndinud ja kilganud lapsena. Nõnda siis tuli Maial sõita esteks kirikust kaugemale ja alles pärast uuesti surnuaia poole tagasi. Tulid nad kahekesi Jürkaga, Maia vankrivahel siruli, Jürka samm-sammult vankri kõrval, mõeldes ja lausudes endamisi:
„Seal ta nüüd on see inimese elu: olid mul vankrid puutelgedega, nüüd raudassidega, aga annaks raudassid kohe tagasi ja võtaks puuteljed, kui saaks tütre vankrivahel istuma.“
See oli õieti ainuke selge mõte Jürka peas, kui ta kõndis vankri kõrval ja pühkis vahetevahel silmi. Samal ajal kodus ootas Juula ja tahtis lähemalt teada, mis tema Maiaga, tema esimese tütrega, õieti juhtunud. Aga niipalju kui Jürka sõnadest võis mõista, polnud midagi juhtunud, tüdruk oli ainult verest kuivaks jooksnud. Oli pugenud kõlgusesse põhkudele ja sealt polnud enam tõusnud.
„Mis hull veri see siis oli, et ta änam pidama ei jäänd, kui hakkas kord jooksma?“
„Näh, tüdruku asjad olnd ju sedasi, sellepärast.“
„Ui aeg!“ hüüdis Juula. „Kellega siis?“
„Eks küsi, ta ei vasta ju änam.“
„Kas siis teised ei tea?“
„Arvad, et ütlevad, kui teavad.“
„Nojah, Antsu juures on ikka nõnda, seal ei tea keegi õhkagi, kõik on nagu suu peale löödud. Aga kui nõnda, siis on ikka kas vana Ants ise või noor Ants, ei teiste pärast inimestel suud lukku lähe.“
„Kui teada saan, kumb, käänan kaela kahekorra nagu hanel,“ ütles Jürka.
„Vanamees, ära sa seda hullu tee, mis meist siis saab,“ ütles Juula hirmunult.
„Keeran silmad kukla taha,“ teisendas Jürka oma mõtet.
„Kuidas see siis nõnda tuli? Kas tüdruk tahtis oma koormast lahti saada või?“
„Küllap vist.“
„Ega ta siis ometi ise?“
„Ütlevad, et vist ise.“
„Mis nad latravad! Küllap oli va Kupu-Kai.“
„Kui Kai, siis tegi seda viimast korda.“
„Tüdruk oli ka rumal, toonud laps koju, ma oleks üles kasvatand, kas või lehmapiimaga.“
„Küllap vist.“
„Aga see'p see on, et pole änam endised ajad.“
„Ei vist.“
Juula käis omakorda Antsu juures kuulamas, et mis või kuidas, aga ta tuli sama targalt kui läkski. Isegi Kusta oli nagu suu peale löödud: Maia olnud salalik ja iseendas, nii et kellelgi pole aimu, kus ta käis või mis ta tegi. Isegi õe matusele ei saanud Kusta, nii hirmus kibe töö oli teisel.
Matusega polnud naljaasi, sest Maiat ei tahetud esiotsa õnnistatud maale lasta.
„Miks?“ küsis ehmunud Jürka.
„Sellepärast, armas hing,“ seletas õpetaja, „et ta pistis ehk ise käe oma külge.“
„Kindlasti ei pist.“
„Kust meie seda teame. Ametlik uurimine pole igatahes abilist selgitanud. Mõni ehk õpetas teda salaja, aga et keegi oleks aidanud, see pole teada.“
„Ta ju ei poond ennast, et…“
„Käe võib oma elu külge mitmel viisil pista, aga jumalale on ükskõik, kuidas, peaasi et…“
„Aga ta ei teind seda ju iseenda pärast.“
„Seda halvem: ta läks oma ihus seda tapma, kellega jumal teda õnnistanud. See on hirmus kuritegu inimeste ja jumala ees.“
„Nii et…“
„Nii et see on üks väga raske asi, armas Põrgupõhja.“
Jürka istus toolile ja vahtis põrandale. Õpetaja istus teisel pool lauda tema vastas ja silmitses teda. Tal tuli selgesti meelde, kuidas ta millalgi seda meest oli kartnud, kui see kinnitas, et tema on Vanapagan ja tulnud maa peale õndsaks saama. Õnnis hullumeelsus! mõtles õpetaja. Nüüd on see mees jällegi tema juures, aga juba murest murtuna. Huvitav oleks kuulda, kas ta ikka veel end Vanapaganaks peab. Aga silmapilk oli liiga tõsine, kui et õpetaja oleks söandanud Jürkalt seda küsida. Ta ütles ainult:
„Miks sa ei taha, et su tütar surnuaia taha maetakse, seal saab ta ju venna kõrvale?“
„Ei taha.“
„Aga miks siis, armas hing?“
„Sealt ta tuleb põrgu.“
„Kuis nii tuleb? Oled siis sina ise seal?“
„Aga kus siis?“
„Miks nõnda?“
„Olen ju Vanapagan.“
„Armas hing, sa usud ikka veel seda!“
„Ikka.“
„Aga siis oleks ju nii kena, kui lapsed tulevad su enda juurde.“
„Ei, õpetaja, ma tahan, et Maia saaks taeva.“
„Kuis siis taeva, armas hing, kui Maia on sinu tütar ja sina oled Vanapagan?“
„Maa peal olen inimene, Maia on inimese laps, inimene läheb taeva, kui saab õndsaks. Õpetaja, kulla-pai, aita Maia taeva, ta on inimene!“
Jürka tõstis oma silmad põrandalt ja vaatas õpetajale otsa – neis olid pisarad, mis veeresid üle palgede pulstunud habemesse.
Õpetaja oli oma elueal nii hirmus palju pisaraid näinud, et need jätsid ta üsna ükskõikseks. Ta oli aastatega otsusele jõudnud, et elu vajab niisutust nagu põldki, kui ta peab vilja kandma. Õpetaja leidis meeleliigutust mitte pisaraist, vaid õnnelikest naeratusist, mis särasid mõnikord altari ees, olgu mõne noore ema või mõrsja huulil. Neile naeratusile vastas vana õpetaja sagedasti pisaratega, aga ükski ei mõistnud, mis tal arus. Õpetajal on salajane lein, üteldi, sellepärast ei või ta teiste rõõmu ja õnne näha. Ometi polnud õpetajal mingit leina, ta teadis ainult, kui ruttu muutub iga rõõm leinaks, iga õnn õnnetuseks – sellest tema kohatu meeleliigutus.
Täna sündis õpetajaga siiski imelik asi: niipea kui ta nägi pisaraid Jürka silmas, kohe läksid temalgi silmad märjaks. Sest õpetajal välgatas peas, et tema ees ei istu ju inimene, vaid Vanapagan, nagu Jürka seda usub juba kümned aastad. Aga mis siis, kui tal on nii kindel usk, et see võib kõikumatult kesta tuhanded ja miljonid aastad; et see ei vaibu igavikugi vältel, kui aga jätkuks elu – mis siis? Kas nii kindel usk võib imet teha? Kas ta võib harilikust Põrgupõhja Jürkast teha tõelise Vanapagana? Ja kui ta seda võiks ja kui see tõeline Vanapagan istuks tema, õpetaja ees, nagu istub Jürka oma sarjas pea ja pulstunud habemega, ning paluks teda, hingekarjast, et ta aitaks tema, Vanapagana tütre taeva, mis ta peaks siis tegema, kui ta usub ja õpetab hingeõndsust ja igavest elu?
„Usud sa siis, Jürka, et mina kui hingekarjane võin su tütre taevasse aidata?“ küsis õpetaja lõpuks.
„Usun,“ vastas Jürka veendunult.
„Usud sa seda kindlasti, armas hing?“ päris õpetaja nagu vannutades, sest tema ise kippus oma võimus kahtlema. Ta oli oma eluajal küll lugematu hulk kordi inimestele nende patud andeks andnud ja taevaukse nende ees avanud, aga ta oli seda teinud kui ametnik, kes saanud oma võimu ülemuselt. Täna esimest korda tundis ta, et talitab nagu iseseisev inimene, kel oma südametunnistus ja otsustusvõime, ja nüüd vajas ta vääramatut usku. Selleks otsis ta abi mehelt, kes pidas end Vanapaganaks.
„Mina usun kindlasti,“ ütles Jürka sellise lihtsusega, et õpetajal kadusid kõik kahtlused.
„Noh siis võid oma tütre surnuaiale matta ja jumal olgu talle armuline.“
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka õpetaja sõnu.