Oblomov/teine jagu/XI

←X

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

XII→

EPUB

XI

Kodus ootas Oblomovit Stolzi kiri, mis algas ja lõppes sõnadega: „Kas nüüd või mitte kunagi!“ Järgnesid etteheited inertsuse pärast, siis kutse sõita tingimata Šveitsi, kuhu Stolz kavatses minna, ja sealt edasi Itaaliasse.

Ja kui sest asja ei saa, siis mingu Oblomov ometi maale oma mõisa korraldama, käest ära lastud talupoegi raputama, oma aasta sissetulekut revideerima ja uue maja ehitamiseks ettevalmistusi tegema.

„Pea meeles meie kokkulepet: kas nüüd või mitte kunagi!“ lõpetas sõber.

„Nüüd, nüüd, nüüd!“ kordas Oblomov. „Andrei ei tea, missugune poeem praegu minu elus aset leiab. Mis ta veel tahab? Kas mu elu võib veel kunagi sisukam ja pingelisem olla? Proovigu olla minu nahas! Ja kui lugeda näiteks prantslasi või inglasi: nagu teeksid nemad ainult tööd, nagu neil peale töö midagi muud mõttes ei oleks! Nad sõidavad muudkui Euroopas ringi, mõned käivad koguni Aasias ja Aafrikas ära, niisama, lihtsalt oma lõbuks: üks albumit joonistama, teine muinasjäänuseid välja kaevama, kolmas lõvijahile või madusid püüdma. Ja kui nad seda ei tee, siis istuvad nad kodus suursuguses jõudeolekus, võtavad hommikueinet, söövad koos oma sõprade või naistega lõunat — ja see on kogu nende töö! Mis sunnitööline mina siis olen? See on Andrei väljamõeldis: tööta ja tööta — nagu hobune! Milleks? Mul on peatoidus ja ihukate olemas. Kuigi Olga küsis ka jälle, kas ma kavatsen Oblomovkas ära käia…“

Ta asus kirjutama, aru pidama, käis isegi arhitekti juures. Peagi oli ta väikesel laual maja ja aia plaan. Perekonnaelamu, ruumikas maja, kahe rõduga.

„Siin asun mina, siin Olga, siin on magamistuba, siin lastetuba…“ mõtles ta naeratades. „Aga talupojad, talupojad,“ ja naeratus kadus ta näolt, otsaesisele ilmusid kortsud. „Naaber kirjutab, laskub üksikasjadesse, räägib korduskünnist ja terasaagist… Kui igav! Pealegi soovitab ta ühisel kulul suurde kaubaalevisse teed ehitada ja jõele silda teha, tahab kolm tuhat rubla saada, ma peaksin tema arvates Oblomovka panti panema… Aga kust mina tean, on see tark tegu või mitte?… On sel mõtet? Äkki ta petab mind?… Oletame, et ta on aus inimene: Stolz tunneb teda; aga temagi võib eksida ja minu raha läheb vett vedama! Kolm tuhat — see on ju ilmatu hulk! Kust seda võtta? Ei, see on hirmus! Siis kirjutab ta veel, et mõned talupojad peaks paigutatama kõnnumaale elama, ja nõuab ruttu vastust — kõik ikka ruttu! Tema on valmis kõik dokumendid mõisa pantimise asjus hoolekande nõukogusse saatma. Kui mina talle volikirja annaksin, poleks mul „muud muret kui seda ainult palatisse kinnitama minna,“ — näed sa, mis ta tahab! Aga ma ei teagi, kus see palat on ja kuidas selle uksed lahti käivad.“

Juba teist nädalat seisab see kiri vastamata, ja isegi Olga küsib tema käest, kas ta on juba palatis käinud. Hiljuti saatis ka Stolz kirja niihästi temale kui Olgale ja küsis: „Mis Oblomov teeb?“

Olga võis küll ainult pealiskaudselt oma sõbra tegevust jälgida, ja sedagi ainult temale kättesaadavas osas: kas Oblomov on rõõmus, kas ta sõidab heal meelel sinna või tänna, ilmub ta kokkuräägitud ajaks parki, huvitavad teda linnauudised ja üldine kõneaine? Kõige rohkem pidas ta seda silmas, et Oblomov oma elu peamist eesmärki ei unustaks. Kui ta vahel tegigi palatist juttu, siis ainult selleks, et Stolzile oma sõbra asjaajamiste kohta midagi vastata.

Suvehari oli käes: juuli hakkas läbi saama; ilm oli väga ilus. Oblomov oli peaaegu vahetpidamata Olgaga koos. Selge ilmaga olid nad pargis, südapäeva palavaga kadusid puude vilusse ja seal, mändide all, istus Oblomov neiu jalgade ees ning luges talle ette; neiu tikkis juba teist kanvaatükki — Oblomovile. Ka nende tunnetes valitses palav suvi: vahel harva tulid pilved ja kadusid jällegi.

Kui Oblomovit piinasidki rasked unenäod ja südames tuikas kahtlus, siis seisis Olga inglina valvel; ta vaatas oma selgete silmadega Oblomovile näkku, aimas sedamaid, mis tal südames on, — ja jälle saabus vaikus, jälle voolasid tunded rahuliku jõena, kus peegeldusid uued taevamustrid.

Olga vaated elule, armastusele ja kõigele muule olid muutunud vee! selgemaks ja täpsemaks. Kindlamalt kui seni vaatas ta enese ümber, pelgamata tulevikku; tema mõistuses ilmnes uusi tahke, iseloomus uusi jooni. See avaldus kord poeetilises mitmekülgsuses ja sügavuses, kord loogilises selguses, järjekindluses ja loomulikkuses.

Tal oli visadust, mis sai jagu kõigist saatuse ähvardustest, isegi Oblomovi laiskusest ja apaatsusest. Niipea kui tal tekkis mingi kavatsus, hakkas kohe ka kibe tegevus pihta. Muud sa siis enam ei kuulnudki. Ja kui kuulsid, siis nägid ometi, et ta mõtted on ikka sellesama juures, et ta seda ei unusta, ei jäta, ei kaota julgust, vaid mõtleb sellele ja saab, mis tahtis.

Oblomovile oli mõistatuseks, kust tuli neiul see jõud, see tarkus — mõistus ja oskus talitada nii, nagu asi nõuab, ükskõik, mis sündmus ka ette juhtuks.

„See tuleb sellest,“ mõtles Oblomov, „et tal teine kulm kunagi otse ei ole, vaid ikka pisut kõrgemal, nii et selle kohale tekib pisitilluke kurd… Seal, selles kurrus, pesitsebki tema visadus.“

Olgu ta näol ei tea kui rahulik ja selge ilme, aga see kurd ei kao ja kulm ei asu teisega ühekõrgusele. Kuid välist jõudu, äkilisi võtteid ja hoiakuid tal ei ole. Tahtekindlus ja visadus ei mõjuta põrmugi tema naiselikku olemust.

Ta ei püüa emalõvi olla, kes loobib teravusi kohmaka austaja pihta ja kes paneb oma mõttekiirusega toatäie külalisi imetlema, nii et mõni nurgast hüüab: braavo, braavo!

Ta on koguni pelglik, nagu see paljudele naistele omane: ta ei hakka hiirt nähes värisema, seda küll, ei lange tooli kukkumise pärast minestusse, kuid kardab kodunt eemale minna ja keerab kahtlase välimusega talumeest nähes teelt tagasi, paneb ööseks akna kinni, et vargad sisse ei saaks, — seda kõike päris naiselikult.

Peale selle on kaastundmus ja haletsemine talle nii omane. Teda on kerge nutma ajada; tema südamele on lihtne ligi pääseda. Armastuses on ta väga õrn; ja läbikäimises teistega on nii palju leebust ja lahket tähelepanelikkust — ühesõnaga, ta on naine!

Mõnikord sähvatab tema jutus küll pilkesädemeid, kuid neis särab nii palju nõtkust, nii tasast ja meeldivat arukust, et igaüks painutab heal meelel pea selle alla.

Selle-eest ei karda ta tõmbetuult, käib videviku ajalgi kerges rõivastuses väljas — see ei tee talle midagi! Tal on õitsev tervis; ta sööb hea isuga; tal on omad lemmiktoidud; ta teab ka, kuidas neid valmistada.

Seda kõike teavad paljud teisedki, kuid paljud ei tea, mis teha ühel või teisel juhul, ja kui ka teavad, siis ainult seda, mis teistelt õpitud või kuuldud, aga ei mõista, miks nad teevad nii ja mitte teisiti, nad toetuvad lihtsalt tädi või täditütre autoriteedile…

Paljud ei tea sedagi, mis nad tahavad, ja kui nad jõuavadki otsusele, siis ikka loiult — et võiks nii ja võiks ka naa. Küllap see tuleb sellest, et nende kulmud on ühetasa või peeneks kitkutud kaared ja et nende kohal pole seda kurdu.

Oblomovi ja Olga vahel tekkis salajane, teistele märkamatu side; iga pilk, iga teiste kuuldes öeldud tähtsusetu sõna omandas nende jaoks erilise mõtte. Kõiges nägid nad vihjet armastusele.

Oma enesekindluse peale vaatamata punastas Olga mõnikord lauas, kui jutustati kellegi armulugu, mis tema looga sarnanes; et aga kõik armulood on omavahel küllalt sarnased, siis pidi ta sagedasti punastama.

Ja selle peale tehtud märkuse puhul kahmas Oblomov endale ähmiga niisuguse virna kuivikuid ette, et mõni tingimata naerma hakkas.

Nad muutusid valvsaks ja ettevaatlikuks. Mõnikord jättis Olga tädile ütlemata, et ta oli Oblomovit näinud, ja Oblomov teatas kodus, et ta läheb linna, läks aga parki.

Kuigi Olga mõistus oli selge, kuigi ta nii teadlikult ümbrust vaatles, kuigi ta oli jumekas ja terve, hakkasid tema juures ometi ilmnema mingid haigusele viitavad sümptomid. Vahel valdas teda rahutus, mis pani teda mõtlema, kuid ta ei leidnud sellele seletust.

Mõnikord, kui ta palaval keskpäeval Oblomoviga käe alt kinni jalutas, toetus ta roidunult mehe õla vastu, kõndis masinlikult mingi rammestuse võimuses ja oli pidevalt vait Tema erksus oli kadunud, pilk rauge, elutu, liikumatu, kiindunud ainiti ühte punkti, ja ta ei viitsinud seda mujale pöörata.

Tal oli raske olla, miski nagu rõhus rinda ja tegi rahutuks. Ta võttis peleriini ja rätiku õlgadelt, kuid ka see ei aidanud — ikka rõhus, ikka ahistas. Hea meelega oleks ta heitnud mõne puu alla pikali ja lamanud niiviisi tundide kaupa.

Oblomov oli nõutu, lehvitas talle oksaga tuult, kuid kärsitu liigutusega keelas neiu selle ära ja vaevles edasi.

Siis ohkas ta äkki, vaatas selginud pilgul ringi, märkas Oblomovit, surus tal kätt, naeratas, ja jälle tulid elavus ja naer tagasi, ja jälle valitses ta enda üle.

Ühel õhtul valdas teda see rahutus, see armastuse kuutõbi tugevasti, ja korraga paistis ta Oblomovile sootuks uues valguses.

Ilm oli umbne ja kuum; metsas kohises soe tuul; taevast katsid rasked pilved. Videvik läks aina tihedamaks. „Tuleb vihma,“ ütles parun ja sõitis koju.

Tädi läks oma tuppa. Olga mängis kaua unistades klaverit, siis jättis järele.

„Ei saa enam, sõrmed värisevad, mul on lämbumistunne,“ ütles ta Oblomovile. „Lähme aeda.“

Kaua kõndisid nad alleel vaikides ja käsikäes. Neiu käed olid pehmed ja niisked. Nad läksid parki.

Puud ja põõsad sulasid kokku mustaks müüriks; kahe sammu pealegi ei näinud enam midagi, ainult looklevad liivarajad valendasid.

Üksisilmi vahtis Olga pimedusse ja surus end Oblomovi ligi. Nad kõndisid sõnatult.

„Ma kardan!“ ütles neiu äkki võpatades, kui nad peaaegu käsikaudu mööda kitsast puiesteed edasi läksid, mõlemal pool must metsamüür.

„Mida?“ küsis Oblomov. „Ära karda, Olga, mina olen ju sinuga.“

„Ma kardan ka sind!“ sosistas Olga. „Aga hea on niimoodi karta! Süda tõuseb kurku. Anna käsi, katsu, kuidas ta taob!“

Ise ta värises ja vahtis ringi.

„Näe, näe,“ sosistas ta vabisedes ja haaras kahe käega mehe õlast kinni. „Kas sa ei näe, seal pimeduses vilksas miski…“

Ta puges mehele ligemale.

„Pole ju kedagi,“ ütles Oblomov; kuid ka temal jooksid judinad üle ihu.

„Kata mu silmad kinni… kõvemini!“ sosistas neiu. „Nii, nüüd läheb üle… See tuleb närvidest,“ lisas ta erutunult. „Näe, jälle! Vaata, kes see on? Istume mõnele pingile…“

Oblomov otsis käsikaudu pingi ja pani neiu istuma

„Lähme koju, Olga,“ ütles ta, „sa oled haige.“

Neiu pani pea tema õlale.

„Ei, värske õhu käes on parem,“ ütles ta, „mul ängistab südant.“

Kuum hingus puudutas Oblomovi palet.

Oblomov katsus tema otsaesist — ka pea oli tuline. Rind hingas raskelt ja leidis kergendust sagedastes ohetes.

„Kui läheks siiski koju,“ käis Oblomov murelikult peale, „sa pead voodisse heitma…“

„Ei, ei, lase mind olla, ära puutu,“ ütles Olga raugelt, vaevu kuuldavalt. „Mul põleb siin…“ Ta osutas oma rinnale.

„Tõepoolest, lähme koju,“ ajas Oblomov peale.

„Ei, oota, see läheb üle…“

Ta surus Oblomovi kätt, vaatas aeg-ajalt talle silma ja oli tükk aega vait. Siis hakkas ta nutma, algul vaikselt, siis suure häälega. Oblomov läks ähmi täis.

„Jumala pärast, Olga, lähme ruttu koju!“ ütles ta ärevalt.

„Pole midagi,“ vastas Olga nuuksudes, „ära sega, las ma nutan… tuli kustub pisaratega, mul on siis kergem; see on kõik närvidest…“

Oblomov kuulas pimeduses neiu rasket hingamist, tundis, kuidas ta käele langes palavaid pisaraid ja kuidas neiu kramplikult tema kätt surus.

Ta ei liigutanud oimugi, ei hinganudki. Olga pea puhkas tema õlal, neiu hingus puudutas tulise lõõsana tema põske… Ka Oblomov hakkas värisema, kuid ei julgenud huultega neiu palet puudutada.

Siis jäi Olga kord-korralt rahulikumaks, hingamine muutus ühtlasemaks… Nüüd oli ta päris vakka. Oblomov arvas, et ta uinus ehk magama, ja kartis end liigutada.

„Olga!“ sosistas ta.

„Mis on?“ vastas Olga samuti sosinal ja ohkas kuuldavalt. „Noh, läkski üle,“ ütles ta raugelt, „mul on juba parem, saab vabalt hingata.“

„Lähme siis,“ ütles Oblomov.

„Lähme!“ kordas Olga vastu tahtmist. „Mu armas!“ sosistas ta siis õrnalt, surus Oblomovi kätt ja hakkas tema õla vastu nõjatudes vankuval sammul koju minema.

Saalis vaatas Oblomov talle otsa: neiu oli rammetu, kuid ta huultel mängles kummaline, tahtmatu naeratus, nagu viibiks ta unes.

Oblomov pani ta sohvale istuma, laskus ta ette põlvili ja suudles sügavas härduses mitu korda tema käsi.

Ikka alles vaatas neiu samasuguse naeratusega talle otsa, jättis oma käed talle suudelda ja saatis teda siis veel silmadega ukseni.

Lävel pöördus Oblomov ümber: Olga vaatas talle ikka veel järele, pilgus sama raugus, sama kuum naeratus huulil, just nagu ei saaks ta sellest jagu…

Sügavas mõttes läks Oblomov ära. Seda naeratust oli ta kusagil varem näinud; talle tuli üks pilt meelde, mis kujutas niisuguse naeratusega naist… aga Cordelia see küll ei olnud…

Järgmisel päeval saatis Oblomov teenri neiu tervise järele kuulama. Kästi öelda:

„Jumalale tänu, ja täna palutakse einele, õhtul aga sõidetakse viie versta taha ilutulestikku vaatama.“

Oblomov ei uskunud ja läks ise kohale. Olga oli värske kui lilleõis: silmis sära ja elevus, palgeil hõõgusid punased laigud, hääl oli kõlav! Aga ta sattus segadusse ja karjatas peaaegu, kui Oblomov sisse astus, ning läks näost üleni punaseks, kui Oblomov küsis, kuidas ta end pärast eileõhtust haigust tunneb.

„See oli ainult väike närvirike,“ ütles ta kiiresti. „Ma tante ütleb, et peab varem magama heitma. See hakkas mul alles hiljuti…“

Ta jättis lause pooleli ja pööras nagu halastust paludes pilgu kõrvale. Miks ta küll segadusse sattus — ta ei teadnud seda isegi. Miks näris ja kõrvetas teda eilse õhtu mälestus, selle närvirikke meeldetuletus?

Tal oli nagu millegi pärast häbi, ja ka pahane oli ta kas iseenesele või Oblomovile. Ajuti tundus talle aga, et Oblomov on talle nüüd veel armsam ja lähedasem, et ta ihkab kõigest hingest tema poole, nagu seoks neid eile õhtust saadik mingi salajane sugulus…

Kaua ei tulnud tal öösel und ja kaua käis ta hommikul erutatult mööda alleed, kodust pargini ja sealt jälle tagasi, ikka mõeldes, arutledes, mõtetega ummikusse jõudes, kord mossitades, siis äkki punastades ja millegi üle naeratades, aga ometi ei jõudnud ta selgusele.

„Ah, Sonetška!“ mõtles ta tusaselt. „Kui õnnelik sa oled! Sul oleks kohe otsus käes!“

Aga Oblomov? Miks oli tema eile õhtul tumm ja liikumatu, ehk küll neiu hingus tulise lõõsana tema palet puudutas ja palavad pisarad ta käele langesid, ehk ta küll Olga peaaegu oma kaenlas koju kandis ja kuulis tema südame esiletükkivat sosinat?… Aga mõni teine? Teistel on nii jultunud pilk…

Kuigi Oblomov veetis oma noore ea kõiketeadva nooruse keskel, kes oli juba ammu kõik eluküsimused otsustanud, kes ei uskunud midagi, kes kõike külmalt ja targalt analüüsis, hingitses tema südames ometi usk sõprusse, armastusse ja inimeste aususse; ükskõik kui palju ta inimestes eksis, ükskõik kui valusasti tema süda kannatas, ometi polnud headuse alusmüür ja usk sellesse veel kunagi kõikuma löönud. Salajas kummardas ta naise puhtust, tunnustas tema võimu ja õigusi ning oli valmis sellele ohvreid tooma.

Kuid tal ei olnud küllalt loomutugevust, et headuse õpetust ning süütuse austust avalikult tunnistada. Salakesi joobus ta selle lõhnast, avalikult aga ühines ta mõnikord küünikute kooriga, kes kartsid isegi kahtlustust vooruslikkuses või lugupidamises selle vastu, ja nende räuskavas kooris kostis siis ka tema kergemeelne hääl.

Kunagi ei juurelnud ta küllalt sügavalt selle üle, kui palju kaalub headuse, tõe ja puhtuse sõna, mis heidetakse inimeste kõnevoolu, kui suure pöörde see esile kutsub; ta ei mõelnud sellele, et elavalt ja valjusti, mehiselt ja valehäbita öeldud sõna ei upu seltskonna saatürite kõlvatusse kisasse, vaid langeb pärlina ühiskonna elu sügavusse, kus leidub alati tema jaoks ka mõni pärlikarp.

Paljud kõhelevad ja punastavad häbist hea sõna ütlemisel, kuna nad kergemeelset juttu julgelt ja valjusti räägivad, aimamata, et ka see paraku mõjuta ei kao, vaid pika, tihtipeale kustumatu kurjajälje maha jätab.

Tegudes seevastu oli Oblomov aus: tema südametunnistust ei rüvetanud ükski tume plekk, ükski etteheide külmas ja hingetus künismis, mis ei tunne kiindumust ega võitlust. Ta ei suutnud kuulata igapäevaseid jutte, kuidas üks ja teine vahetasid hobuseid või mööblit, kolmas aga… naisi… ja kui palju see kõik maksma oli läinud…

Nii mõnigi kord kannatas ta selle pärast, et mees oli oma au ja väärikuse kaotanud, ning nuttis võõra naise porrilangemise pärast, kuid seltskonna kartusel oli ta vait.

See kõik oli ainult aimata: Olga aimas.

Mehed naeravad niisuguseid kentsakaid, kuid naised saavad neist kohe aru; puhtad, karskete kommetega naised armastavad neid — ühistunde pärast; rikutud otsivad nende lähedust, et oma rikutusest puhastuda.

Suvi edenes, hakkas lõpule jõudma. Hommikud ja õhtud olid juba rõsked ja pimedad. Mitte ainult sirelid, vaid ka pärnad olid ära õitsenud, marjaaeg oli möödas. Oblomov ja Olga said iga päev kokku.

Oblomov tõttas elule järele, s. o. omandas tagantjärele kõik, milles ta ammu oli maha jäänud; ta teadis nüüd, miks Prantsuse saadik Roomast lahkus või miks inglased sõjalaevu Lähis-Idasse saadavad; ta tundis huvi ka selle vastu, kui Saksa- või Prantsusmaal mõni uus tee ehitati. Kuid sellest teest, mis pidi läbi Oblomovka suurde kaubaalevisse viima, ta ei mõelnud, palatisse volitust kinnitama ta ei läinud ja Stolzi kirjale ta vastust ei saatnud.

Ta omandas ainult selle, mis Olga kodus igapäevastes kõnelustes jutuks tuli ja mida seal lehtedest loeti, ning jälgis Olga püsivuse tõttu õige usinasti välismaa uuemat kirjandust. Kõik muu hajus puhta armastuse atmosfääri.

Selle roosa atmosfääri muutlikkusele vaatamata jäi põhitaustaks pilvitu silmapiir. Kui aga Olga mõnikord Oblomovi ja oma armastuse üle järele mõtles, kui sellest armastusest jäi südamesse veel tühja ruumi ja tühja aega, kui ta ei saanud kõigile küsimustele Oblomovi käest täielikku ja valmis vastust, kui Oblomovi tahe jättis neiu tahte kutsele vastamata või kui ta vastas neiu südidusele ja eluõhinale ainult liikumatu kirgliku pilguga — siis vajus ta raskesse mõtisklusse: midagi maosarnaselt külma puges ta rinda, kainestas teda unistustest, ja soe, muinasjutuline armastuse maailm muutus kõledaks sügispäevaks, kus kõik asjad paistavad olevat halli värvi.

Olga otsis selle pooliku, rahuldamata õnne põhjust. Mis tal puudub? Mida on veel vaja? Saatus ise on ju määranud, et ta peab Oblomovit armastama? Ja seda armastust õigustab Oblomovi alandlikkus, puhas headuse usk, kõige enam aga õrnus, õrnus, mille sarnast Olga polnud ühegi mehe silmis näinud.

Mis see loeb, et Oblomov ei vasta igale tema pilgule arusaava pilguga, et tema hääles ei helise iga kord see kõla, mida Olga kord kuulis — kas ilmsi või siis unes… See kõik on vaid ettekujutus, närvid: milleks neid kuulata, nende üle pead murda?

Ja lõpuks, kui ta tahakski selle armastuse eest põgeneda — kuidas ta seda saaks? Tegu on tehtud: ta juba armastab, ja tuju järgi ei saa armastust ült heita nagu mõnda riidehilpu. „Kaht korda elus ei armastata,“ mõtles ta, „see pidavat kõlvatu olema…“

Nõnda õppis ta armastust tundma, pani teda proovile, ja iga uue sammu võttis ta naeratuse või pisaratega vastu, püüdis seda lahti mõtestada. Alles hiljem tekkis see keskendatud ilme, mis varjas naeratuse ja pisarad ning mis Oblomovit kohutas.

Kuid neist mõtetest, sellest võitlusest ei andnud ta Oblomovile vähimatki märku.

Oblomov ei õppinud armastuses, ta uinus oma õndsalikus rauguses, millest ta kord Stolzi kuuldes oli unistanud. Ajuti kippus ta kestvalt pilvitut elutaevast uskuma ja siis tuli ta vaimusilma ette Oblomovka, kus elavad head, sõbralikud ja muretud inimesed, kus pole muud kui terrassil istumine ja mõtiskelu rahuldatud õnne täiusest.

Ka nüüd andus ta mõnikord neile mõtetele ja isegi tukkus paaril korral salaja, oodates Olgat männikus… kui äkki tuli kusagilt pilv.

Kord tulid nad kahekesi sõnatult lonkides kusagilt, ja just sel silmapilgul, kui nad üle suure tee tahtsid minna, tuiskas neile vastu tolmupilv, ja sellest pilvest tuli nähtavale tõld, kus istusid Sonetška, tema mees, veel üks härra ja veel üks daam…

„Olga! Olga! Olga Sergejevna!“ kostsid hüüded.

Tõld peatus. Härrad ja daamid astusid maha, piirasid Olga sisse, teretasid, suudlesid, hakkasid kõik läbisegi rääkima ja ei pannud Oblomovit hulgal ajal tähele. Siis vaatasid kõik äkki teda, võõras härra koguni läbi lornjeti.

„Kes see on?“ küsis Sonetška tasakesi.

„Ilja Iljitš Oblomov,“ tutvustas Olga.

Kõik läksid jalgsi koju. Oblomovi tuju oli halb; ta jäi seltskonnast maha ning tahtis üle aia ronida ja läbi rukki koju pageda. Aga Olga pilk peatas teda.

Muidu poleks ju midagi olnud, aga kõik need härrad ja daamid vaatasid teda nii imelikult; võib-olla poleks ka sellest midagi olnud. Varemini teda suurt teisiti ei vaadatudki, tänu tema igavlevale ja unisele ilmele ning lohakale rõivastusele.

Kuid sellesama imeliku pilguga vaatasid härrad ja daamid nii Oblomovit kui ka Olgat. Sellest kahtlasest pilgust Olgale läks Oblomovil süda külmaks; midagi hakkas nii valusalt ja piinavalt närima, et ta ei suutnud seda taluda ja läks koju, tusane ja sügavas mõttes.

Järgmisel päeval ei teinud Olga armas lobisemine ja õrn ülemeelikus tema meelt rõõmsamaks. Neiu tungiva pärimise peale pidi ta end peavaluga vabandama ja laskis kannatlikult endale seitsmekümne viie kopika eest lõhnavett pähe valada.

Kolmandal päeval, kui nad õhtul hilja koju tulid, vaatas tädi neile, eriti Oblomovile, nagu liiga teadja pilguga otsa, lõi siis küll silmad maha, aga nõnda, nagu vahiks ta ka läbi kergelt pondunud suurte laugude, kuna ta ise mõtlikult tükk aega lõhnapiiritust nuusutas.

Oblomov piinles, kuid vaikis. Ta ei söandanud Olgale oma aimusi usaldada, kartes teda ärritada ja hirmutada; ja tõtt-öelda — ta kartis ka iseenda pärast, kartis häirida praegust segamatut, pilvitut rahu nii tõsise ja tähtsa küsimusega.

Küsimus pole enam selles, kas Olga teda eksikombel või muidu on armastama hakanud, vaid — kas pole nende armastus üldse eksisamm, need kokkusaamised metsas, ainult kahekesi, mõnikord õhtul hilja?

„Ma püüdsin teda suudelda,“ mõtles Oblomov kohkunult, „see on moraalikoodeksi järgi kuritegu, ja mitte sugugi väike, esimese astme kuritegu! Tema eel käib terve hulk teisi: käesurumine, armuavaldus, kiri… Me oleme seda kõike teinud. Siiski,“ mõtles ta edasi ja ajas pea püsti, „minu kavatsused on puhtad, mina…“

Ja korraga kadus pilv; rõõmsa pühapäevana laotus tema ees lahti Oblomovka, roheliste kinkude ja hõbedase oja särades päikese käes; mõttes astus ta Olgaga mööda pikka alleed, hoides tal piha ümbert kinni, istus temaga lehtlas, terrassil...

Kõik kummardavad jumaldavalt pead Olga juuresolekul — ühesõnaga, kõik on nii, nagu Oblomov Stolzile rääkis.

„Jah, jah; aga sellega oleks pidanudki algama!“ mõtles ta jälle hirmuga, „Kolmekordne „armastan“, sirelioks, armu-avaldus — see kõik peab jääma kogu elu õnnepandiks ja ei tohi karske naisterahva elus korduda. Mis ma siis olen? Kes ma olen?“ tagus talle nagu vasaraga pähe.

„Ma olen võrgutaja, lipitseja! Puudub ainult, et ma vana alatu naisteküti kombel, õlised silmad ja punane nina peas, naisterahvalt varastatud roosioksa nööpauku pistaksin ja vastutulevale sõbrale oma võidust sosistaksin, selleks et,.. selleks et... Oh jumal küll, kuhu olen ma jõudnud! Näe, kus on kuristik! Ja Olga ei lenda sugugi kõrgel kuristiku kohal, vaid lamab selle põhjas... mille eest, mille eest.,,“

Ta jõud jättis ta maha, ta nuttis kui lapsuke selle pärast, et tema elu vikerkaarevärvid olid korraga tuhmunud ja et Olga langeb ohvriks. Kogu see armastus oli kuritegu, must plekk tema südametunnistusel.

Pärast, kui Oblomov aru sai, et sellest on olemas seaduslik pääsetee, läks tal hinges selgemaks: ta ulatab Olgale käe ja sõrmuse...

„Jah, jah,“ ütles ta rõõmust värisedes, „ja vastuseks saan ma häbeliku nõusolekupilgu... Ta ei lausu sõnagi, punastab, naeratab kõigest hingest, siis lähevad tal silmad märjaks ...“

Pisarad ja naeratus, tummalt sirutatud käsi, siis elav, vallatu rõõm, liigutuste Õnnelik kärsitus, pikk-pikk jutuajamine, sosistamine kahekesi, hingede usaldav sosin, salajane lepe sulatada kaks elu üheks!

Tühistesse asjadesse ja igapäevasesse kõnelussegi tungib nähtamatult armastus, mida ainult nemad üksi näevad. Ja keegi ei tohi neid siis enam pilguga haavata...

Äkki muutus Oblomovi nägu üpris tähtsaks ja tõsiseks.

„Jah,“ ütles ta endamisi, „seal ongi vahetu, ausa ja kindla õnne maailm! Et mul polnud tänini häbi varjata neid armu-õisi, hõljuda nende lõhnas kui poisike, otsida kohtumise võimalust, käia kuuvalgel, kuulata neitsiliku südame peksmist, püüda tema unistuste värinat... Jumal küll!“

Ta punastas üle kogu näo. „Täna õhtul saab Olga teada, missugused tõsised kohustused armastus peale paneb; täna saame viimast korda kahekesi kokku, täna…“

Ta pani käe südamele: süda lõi tugevasti, kuid korrapärases rütmis, nagu ta peabki ausatel inimestel lööma. Jälle erutas teda mõte, et Olga kurvastab, kui ta ütleb, et nad ei või enam kokku saada; siis avaldab ta arglikult oma kavatsuse, kuid enne katsub veel neiu arvamust teada saada, joobub tema hämmeldusest, ja siis…

Edasi nägi ta vaimus neiu häbelikku nõusolekut, naeratust ja pisaraid, tummalt sirutatud kätt, pikka salajast sosistamist ja suudlemist kogu maailma nähes.