Oblomov/kolmas jagu/VIII

←VII

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

IX→

EPUB

VIII

Järgmisel päeval tuba koristades leidis Zahhar kirjutuslaualt väikese kinda, silmitses seda tükk aega, muheles ja andis siis Oblomovi kätte.

„Iljinskite preili on selle vististi maha unustand,“ ütles ta.

„Sa saadan!“ röögatas Ilja Iljitš ja kiskus tal kinda käest. „Valetad! Mis Iljinskite preili! Õmbleja magasinist käis särke selga passimas. Kuidas sa julged niisugust asja välja mõelda?“

„Mis saadan? Kus ma’s välja mõtlen? Näh, perenaise poolelgi räägitakse juba…“

„Mida seal räägitakse?“ küsis Oblomov.

„Mida… Eks ikke seda, et Iljinskite preili käis tüdrukuga siin…“

„Jumal küll!“ ütles Oblomov kohkunult. „Kust nemad Iljinskite preilit tunnevad? Sina või Anisja on siis välja lobisenud…“

Samas trügis Anisja eestoa ukse vahelt poolenisti sisse.

„Kas sul häbi põle, Zahhar Trofimõtš, tühja juttu jahvatada? Ärge kuulake teda, isake!“ ütles ta. „Keegi põle midagi rääkind, keegi ei tea midagi, Issanda Kristuse nimel…“

„No-no-noo!“ kähises Zahhar ja sihtis naist küünarnukiga rindu. „Mis sa topid end siia, kui sind põle palutud!“

Anisja kadus ukse vahelt. Oblomov ähvardas Zahhari kummagi rusikaga ja avas ukse perenaise tuppa. Agafja Matvejevna istus põrandal ja soris kaltsukastis; tema kõrval maas oli hunnikutes nartse, vatti, vanu rõivaid, nööpe ja karusnahatükke. „Kuulge,“ hakkas Oblomov lahkelt, kuid erutatult rääkima, „minu teenijad räägivad tühje jutte, teie ärge neid jumala pärast uskuge.“

„Mina pole midagi kuulnud,“ ütles perenaine. „Mis nad siis räägivad?“

„Räägivad eilse külaskäigu kohta,“ jätkas Oblomov, „nagu oleks keegi preili siin käinud.“

„Mis see meisse puutub, kes üürniku juures käib!“ ütles perenaine.

„Jah, seda küll, aga olge head, ärge seda uskuge: see on täielik laim! Mingisugust preilit pole siin käinud, käis ainult õmbleja, kes särke teeb. Käis selga passimas…“

„Kust te tellisite? Kes teile teeb?“ küsis perenaine huvitatult.

„Prantsuse magasinist…“

„Kui ära tuuakse, siis näidake; mul on kaks tüdrukut: need õmblevad nii hästi, teevad nii ilusad õmblused, et ükski prantslane ei saa ligigi. Ma nägin, nad tõid mulle näha, õmblevad krahv Metlinskile: keegi ei õmble nii hästi. Teie omad, need, mis teil seljas on, pole sinnapoolegi.“

„Väga hea, ma pean meeles. Ainult ärge arvake, jumala pärast, et see mõni preili oli…“

„Mis see minusse puutub, kes üürniku juures käib! Käigu kas või preili…“

„Ei, ei!“ ajas Oblomov tagasi. „Armas aeg! See preili, kellest Zahhar lobiseb, on suurt kasvu ja räägib jämeda häälega, aga see õmbleja, te ehk kuulsite, kui peene häälega ta rääkis: tal on imeilus hääl. Nii et palun, ärge arvake…“

„Mis see meisse puutub?“ ütles perenaine äraminevale Oblomovile järele. „Ärge siis unustage mulle öelda, kui teil särke vaja on: minu tuttavad teevad nii ilusad õmblused… üks on Lizaveta Nikolavna ja teine — Marja Nikolavna.“

„Hea küll, hea küll, ma pean meeles; aga teie, olge head, ärge siis arvake…“

Oblomov läks oma tuppa, rõivastus ja sõitis Olga poole.

Õhtul koju tulles leidis ta laualt kirja; see oli maalt, naabermõisnikult, tema volinikult. Ruttu läks ta lambi alla, luges kirja läbi — ja laskis käed ripakile.

„Palun alandlikult volikiri kellegi teise nimele teha (kirjutas naaber), mul on nii palju tegemist, et mul pole, ausalt öelda, võimalik korralikult Teie mõisa järele vaadata. Kõige parem oleks, kui Te ise

siia sõidaksite, ja veel parem — kui Te siia elama asuksite. Mõis on palju väärt, ainult väga laokile jäetud. Kõigepealt peab teokoormise ja rendimaksud täpsemalt ära jaotama; ilma peremeheta on seda aga võimatu teha: talupojad on käest ära, ei kuula uut külavanemat, endine aga on kelm, temal tuleb silma peal hoida. Vaevalt Teie praeguse korralageduse juures üle kolme tuhande saate, ja sedagi siis, kui ise siia tulete. Ma mõtlen nimelt tulu, mis viljast saada on, kuna rendi kättesaamisega on kehvad lood: talupojad tuleb käsile võtta ja maksuvõlad kindlaks teha — see kõik võtaks paar-kolm kuud aega. Saak oli hea ja vili heas hinnas, raha saate märtsis või aprillis, kui ise müügi järele valvate. Praegu aga pole krossigi raha. Mis Verhljovost läbiminevasse teesse ja sillasse puutub, siis otsustasin — kuna ma Teilt pikka aega vastust ei saanud — rajada selle Odontsovi ja Belovodoviga koos meie juurest Nelkisse, nii et Oblomovka jääb nüüd sellest kaugele eemale. Lõpuks kordan oma palvet ruttu siia sõita: kolme kuuga võib selgusele saada, mis Teil tuleval aastal loota on. Pealegi on praegu valimised: kas Te ei tahaks lasta ennast kreisikohtunikuks valida? Rutake. Teie maja on väga vilets (oli lõppu lisatud). Ma käskisin karjanaisel, vanal kutsaril ja kahel vanal toatüdrukul sealt välja kolida: oleks eluohtlik sinna kauemaks jääda.“

Kirjale oli juurde lisatud kokkuvõte, kui palju vilja oli kokku pandud ja pekstud, kui palju salvedesse mõõdetud, kui palju müügiks määratud, ja muid seda laadi majanduslikke asju.

„Raha pole krossigi; kolm kuud oodata, peab ise kohale sõitma, talupoegade maksuvõlad kindlaks tegema, sissetulekute suuruse ära määrama, valimiste järel ametisse asuma“ — see kõik tungles nagu viirastuste kari Oblomovi ümber. Ta oleks nagu metsa sattunud, kus iga põõsas ja puu näib ööpimeduses mõrtsukana, murdjana, kodukäijana.

„Siiski, see on häbi; ma ei anna alla!“ kordas ta ja püüdis viirastusi lähemalt uurida: nõnda püüab ka argpüks poolsuletud laugude alt viirastustele pilku heita ning tunneb vaid südame all kõhedust ja kätes-jalus nõrkust.

Mida siis Oblomov lootis? Tema mõtles, et kirjas seisab selge sõnaga, kui palju tal sissetulekuid on, ja muidugi mõista hästi palju, oma kuus-seitse tuhat; et elumaja käib veel küll, et hädakorral võib seal seni elada, kuni uus maja valmis saab, ja et volinik saadab talle kolm-neli tuhat rubla — ühesõnaga, et ta loeb volimehe kirjast sama naeru, elumängu ja armastust, mida ta luges Olga kirjadest.

Enam ei hõljunud Oblomov toas ringi käies põranda kohal, enam ei naljatanud ta Anisjaga, ei tundnud õnnel ootustest erutust: lootused tuli kolmeks kuuks maha matta; oh ei! Kolme kuuga õpib ta alles oma mõisa tundma, teeb asjad kindlaks, aga pulmad…

„Pulmadest ei maksa enne aastat mõeldagi,“ ütles ta kartlikult. „Jajah, aasta pärast, mitte enne!“ Ta pidi veel oma plaani valmis tegema, arhitektiga kokku leppima, alles siis… alles siis…

Oblomov ohkas.

„Laenu teha!“ sähvas tal mõte peast läbi, kuid ta tõrjus selle mõtte eemale.

„Kus seda võib! Kui ei saa tähtajaks ära maksta, kui asjad lähevad halvasti, siis nõutakse kohtuga sisse, ja Oblomovi nimi, mis on tänini puhas ja puutumatu…“ Jumal hoidku! Jumalaga siis, meelerahu ja uhkus… ei, ei! Teised küll laenavad, pärast aga töötavad ja rügavad, ei maga, nagu oleks mõni kurivaim neile sisse läinud. Jah, võlg — see on kurivaim, kurat, keda millegi muuga välja ei aja kui ainult rahaga!

On ju küll niisuguseid kangelasi, kes terve elu elavad teiste kulul, võtavad ja laenavad paremalt ja vasakult ega tee teist nägugi! Kuidas nad rahulikult magada saavad ja kuidas neile toit maitseb, seda ei mõista! Võlg — selle tagajärjeks on kas lootusetu töö, nagu on sunnitöölisel, või au kaotamine.

Kui ehk mõis panti panna? Aga eks ole see samasugune võlg — halastamatu, edasilükkamatu? Maksa iga aasta, ja kas elamiseks jääbki midagi üle?

Õnn taganes aastaks eemale! Oblomov hakkas valusasti oigama ja tahtis juba asemele pikali heita, kuid siis võttis ta end kokku ja tõusis uuesti üles. Mida rääkis Olga? Kuidas ta tema kui mehe poole hüüdis, tema jõudu usaldas! Olga ootab, et ta edasi läheks ja sellele kõrgusele jõuaks, kust ta neiule käe sirutab ja teda endaga koos üles viib, talle teed näitab! Jah, jah! Ainult millest peale hakata?

Ta mõtles ja mõtles, siis lõi ta endale äkki käega otsaette ja läks pererahva poolele.

„Kas teie vend on kodus?“ küsis ta perenaiselt.

„On küll, aga ta heitis magama.“

„Paluge tal siis homme minu juurde tulla,“ ütles Oblomov, „ma pean temaga rääkima.“