Oblomov/kolmas jagu/IX

←VIII

Oblomov Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

X→

EPUB

IX

Vennas astus jälle oma vanal viisil tuppa, istus ettevaatlikult toolile, tõmbas käed käistesse ja ootas, mida Ilja Iljitš ütleb.

„Ma sain maalt väga halva kirja — vastuseks saadetud volitusele, mäletate?“ ütles Oblomov. „Ehk võtate vaevaks läbi lugeda?“

Ivan Matvejevitš võttis kirja ja laskis silmadel vilunult mööda ridu joosta, kuna kiri ta käes kergelt värises. Ta pani loetud kirja lauale ja peitis käed selja taha.

„Mis te arvate, mis nüüd teha?“ küsis Oblomov.

„Ta annab nõu sinna sõita,“ ütles Ivan Matvejevitš. „Mis seal’s on — tuhat kakssada versta pole jumal teab kui pikk maa! Nädala aja pärast on talitee kindel, võiksitegi sõita.“

„Ma pole niisuguste sõitudega üldse harjunud, pean tunnistama, et mul oleks harjumatuse tõttu, ja veel talveajal, väga raske sõita, ei tahaks… Pealegi on külas üksinda väga igav…“

„On teil palju rentnikke?“ küsis Ivan Matvejevitš.

„Ei… tea, ma pole teab kui kaua maal käinud.“

„Peaks teadma, kuidas siis muidu? Ei saa ju muidu selgusele, kui suur teie sissetulek on.“

„Jah, peaks küll,“ kinnitas Oblomov, „naaber kirjutab sedasama, aga vahepeal jõudis talv kätte.“

„Kui palju te loodate renti saada?“

„Renti? Vististi… pidage… mul oli siin kusagil eelarve… Stolz koostas veel selle, aga seda on raske üles leida: ei tea, kuhu Zahhar selle on pistnud. Ma pärast näitan teile… vist oli kolmkümmend rubla pere pealt.“

„Missugused teie talupojad on? Kuidas nad elavad?“ küsis Ivan Matvejevitš. „On nad rikkad või laostunud ja vaesed? Kui suur on mõisategu?“

„Kuulge,“ ütles Oblomov tema juurde astudes ja võttis tal usaldavalt mundrikuue mõlemast hõlmast kinni.

Ivan Matvejevitš tõusis ruttu püsti, kuid Oblomov pani ta uuesti istuma.

„Kuulge,“ kordas ta silphaaval, kuid peaaegu sosinal, „mina ei tea, mis on mõisategu, mis on talutöö, mis tähendab vaene, mis rikas talupoeg; ei tea ka, mis tähendab setvert rukkeid või kaeru, mis ta maksab, mis kuus mida külvatakse või lõigatakse, millal ja kuidas müüakse; ma ei tea, kas ma olen rikas või vaene, kas ma saan aasta pärast veel kõhu täis süüa või olen ma siis kerjus — mitte midagi ma ei tea!“ lõpetas ta kurvalt, laskis Ivan Matvejevitši kuuehõlmad lahti ja astus jälle eemale. „Sellepärast rääkige minuga ja andke mulle nõu nagu lapsele…“

„Kuidas nii saab, peaks ikka teadma: ilma selleta ei saa asjast mingit ülevaadet,“ ütles Ivan Matvejevitš alandlikult muheldes, tõusis püsti ja pani ühe käe selja taha, teise aga põue. „Mõisnik peab oma mõisat tundma, peab teadma, mis temaga teha,“ rääkis ta manitsevalt.

„Aga mina ei tea. Õpetage mind, kui oskate!“

„Mina ise pole niisuguse asjaga tegemist teinud, peab teadjate inimestega nõu pidama. Aga kirjas öeldakse ju,“ osutas Ivan Matvejevitš keskmise sõrme allapidi küünega ühte kirjalehte, „et te peaksite end laskma ametisse valida: see oleks ju suurepärane! Elaksite seal, teeniksite kreisikohtus ja õpiksite vahepeal ka mõisapidamist.“

„Ma ei tea, mis see kreisikohus on, mis seal tehakse või kuidas seal teenitakse!“ ütles Oblomov jälle selgelt, kuid poolihääli, astudes Ivan Matvejevitšile päris nina alla.

„Küll harjute. Te ju teenisite siin, departemangus: töö on igal pool üks ja sama, ainult vormis on ehk väike vahe! Igal pool on eeskirjad, vahekirjad, lauakirjad… Kui on hea sekretär, siis pole endal mingit muret. Ainult alla kirjutada. Kui te teate, kuidas departemangus asju aetakse…“

„Ma ei tea, kuidas departemangus asju aetakse,“ ütles Oblomov samal moel.

Ivan Matvejevitš heitis Oblomovile oma kahekäigulise pilgu ja vaikis.

„Vististi olete ainult raamatuid lugenud?“ tähendas ta jälle alandliku muhelusega.

„Raamatuid!“ vastas Oblomov kibedalt ja jäi vait.

Ei jätkunud julgust ja polnud ka tarvidust ametniku ees end põhjani paljastada.

„Ei tunne ma ka raamatuid,“ mõlkus tal peas, kuid üle huulte see ei tulnud, avaldus vaid raskes ohkes.

„Midagi te ju ikka olete teinud,“ lisas Ivan Matvejevitš vaguralt, just nagu oleks ta mõttes lugenud Oblomovi vastust raamatute kohta, „ei saa ju olla nii, et…“

„Saab küll, Ivan Matvejevitš: mina olen selle elavaks tõenduseks! Kes või mis olen mina? Minge küsige Zahharilt ja ta vastab teile: härra! Jah, mina olen härra ja ei oska midagi teha! Tehke teie, kui oskate, aidake, kui mõistate, töö eest võite saada, mis tahate, — selleks ju teadmised ongi!“

Ta hakkas mööda tuba ringi käima, Ivan Matvejevitš aga seisis paigal ja pöördus iga kord kogu kehaga pisut selle nurga poole, kuhu Oblomov parajasti läks. Mõlemad vaikisid mõni aeg.

„Kus teie õppisite?“ küsis Oblomov ametniku ette seisma jäädes.

„Hakatust tegin gümnaasiumis, aga kuuendast klassist võttis isa mu koolist ära ja pani kantseleisse ametisse. Mis teadmisi meil on! Lugeda, kirjutada, grammatikat, rehkendust, — kaugemale ei saanudki. Ajapikku õppisin asjaajamise ära ja saan ikka elus kuidagimoodi hakkama. Teiega on teine lugu: teie õppisite päris teadust…“

„Jah,“ kinnitas Oblomov ohates, „ma õppisin tõesti kõrgemat algebrat, rahvamajandust ja riigiõigust, aga asju pole õppinud ajama. Näete, kõrgema algebraga ei saa ma teada, kui suur mu aastasissetulek on. Läksin maale, kuulasin ja vaatasin, kuidas aeti asju meie majas ja mõisas ning mujal ümbruskonnas — igal pool olid ise õigused. Sõitsin linna, mõtlesin rahvamajanduse abiga haljale oksale jõuda… Aga mulle öeldi, et teadus kulub ehk aja jooksul marjaks ära, võib-olla vanas eas, kõigepealt on aga vaja aunimed välja teenida ja selleks peab tundma ainult üht teadust — peab oskama pabereid kirjutada. Nõnda ma ei õppinudki asju ajama, vaid hakkasin lihtsalt härraks; teie aga õppisite; noh, andke siis nõu, kuidas välja rabelda.“

„Miks mitte, võib küll,“ ütles Ivan Matvejevitš viimaks.

Oblomov jäi tema ette seisma ja ootas, mis ta veel ütleb.

„Võib kõik mõne teadjama inimese hoolde usaldada ja volikirja tema nimele kirjutada,“ lisas Ivan Matvejevitš.

„Aga kust niisugust inimest võtta?“ küsis Oblomov.

„Mul on ametivend Issai Fomitš Zatjortõi: ta ökitab natuke, aga muidu on ta asjalik ja suurte teadmistega mees. Kolm aastat valitses ta suurt mõisat, aga mõisnik laskis ta lahti, just sellepärast, et ta ökitab. Siis tuli ta meie asutusse.“

„Aga kas teda võib usaldada?“

„Kõige ausam inimene maailmas, olge mureta! Ta paneb omast käest juurde, et aga volitajale meeltmööda olla. Ta teenib meil juba kaheteistkümnendat aastat.“

„Kuidas ta siis saab sõita, kui ta ametis käib?“

„Küll saab, ta võtab neljaks kuuks puhkuse. Teie otsustage asi ära, ja küll mina ta siia toon. Sest ega ta muidu ei sõida…“

„Muidugi mitte,“ vastas Oblomov.

„Määrake talle sõiduraha, ülalpidamisraha, niipalju kui ööpäeva peale kulub, ja kui asjad on aetud, maksate lepingu alusel tasu. Küll ta siis juba sõidab, nii et pole asigi!“

„Ma olen teile väga tänulik: te vabastate mind suurest murest,“ ütles Oblomov talle kätt sirutades. „Mis ta nimi on?“

„Issai Fomitš Zatjortõi,“ kordas Ivan Matvejevitš, kuna ta ise ruttu kätt vastu teist käist pühkis, siis Oblomovile korraks käe andis ning selle kohe jälle käisesse peitis. „Ma räägin homme temaga ja toon ta siia.“

„Jah, tulge lõunale, siis arutame… Ma olen teile väga-väga tänulik!“ ütles Oblomov Ivan Matvejevitši ukseni saates.