Lord Jim/XIII
←XII
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XIV→
|
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„PÄRAST neid sõnu, ja ilma oma seisangu muutuseta, tema andus niiöelda passiivsele rahuolengule. Mina olin talle seltsiks; ja äkki, kuid mitte järsku, nagu oleks kätte jõudnud määratud aeg tema tagasihoidliku ja kähiseva hääle pääsemiseks liikumatusest, ta lausus: „Mon Dieu! kui ruttu möödub aeg!“ Miski poleks võinud olla tavalisem kui see märkus, kuid tema sattus kokku minu silmapilkse nägemusega. On äärmiselt tähelepanuvääriline, kuis me kõnnime läbi elu pooleldi suletud silmade, kurtide kõrvade ja uinuvate mõtetega. Võib-olla nõnda ongi hea ja võib-olla just see tuimus muudabki elu lugematule hulgale nii talutavaks ja mõnusaks. Ometi võib meie keskel ainult vähe leiduda neid, kes ei oleks tundnud seda haruldast virgumishetke, kus meie näeme, kuuleme ja mõistame korraga nii palju — kõik — silmapilguga — ennekui langeme jällegi tagasi oma mõnusasse suikumisse. Ma tõstsin silmad tema rääkides ja nägin teda, nagu poleks ma teda kunagi varem näinud. Ma nägin tema rinnale vajunud lõuga, tema kuue kohmakaid volte, tema kokkupandud käsi, tema liikumatut poosi, mis nii imelikult sisendas mulje, kui oleks teda lihtsalt jäetud sinnasamasse paika. Aeg oli tõepoolest läinud mööda: ta oli temast üle läinud ja edasi rutanud. Ta oli tema lootusetult maha jätnud ühes väheste annetega: raudhallide juustega, päikesepõlenud näo raske väsimusega, kahe haavaarmiga, paari kulunud õlalapiga; üks neist püsivaist usaldusväärseist mehist, kes on suure kuulsuse tooresmaterjal, neist lugematuist eludest, mida maetakse trummideta ja pasunateta monumentaalsete menude põhikivide alla. „Mina olen praegu Victorieuse’i (tol ajal oli see Prantsuse Vaikse ookeani laevastiku lipulaev) kolmas ohvitser,“ ütles ta, tõmmates õlad seinast paar tolli eemale oma tutvustamisel. Mina kummardusin kergesti oma pool lauda ja ütlesin temale, et mina käsutan kaubalaeva, mis praegu Rushcuttersi lahes ankrus. Tema oli minu laeva tähele pannud — kena väike sõiduriist. Oma ükskõiksuses ta oli ometi väga viisakas. Ma usun, ta läks oma viisakuses isegi niikaugele, et laskis meelitust öeldes oma pea pisut viltu, korrates nähtavalt hingeldades: „Ah jaa. Väike kena värvitud must — väga kena — väga kena (très coquet).“ Natukese aja pärast pööras ta oma keha pikkamisi, et silmitseda klaasust paremal. „Igav linn (triste ville),“ tähendas ta, vahtides tänavale. Oli särav päev; möllas lõunatorm ja meie võisime näha möödaminejaid, mehi ja naisi, kõnniteel tuule sasituina ja päikesesäras majade esikülgi kõrgete tolmupilvede varjatuina. „Ma maandusin,“ ütles ta, „et pisut oma jalgu sirutada, kuid…“ Ta ei lõpetanud, vaid langes oma rahu sügavusisse. „Palun öelge mulle,“ algas ta end raskelt üles ajades, „mis oli õieti (au juste) selle asja põhi. See on imelik. See surnud mees, näiteks — ja nõnda edasi.“
„„Seal oli elavaid, kes palju huvitavamad,“ ütlesin mina.
„„Kahtlemata, kahtlemata,“ ta oli nõus vaevalt kuuldavalt, lausus aga siis nagu põhjalikuma järelemõtlemisega: „Nähtavasti.“ Ilma puiklemata jutustasin temale, mis huvitas mind selles asjas kõige enam. Näis, nagu oleks temal õigus teada: eks olnud tema kulutanud kolmkümmend tundi Patna pardal, eks olnud tema nii-öelda võtnud päranduse vastu ja eks olnud tema kõik teinud, mis võimalik? Ta kuulas mind, olles rohkem preestri laadi kui kunagi varem, mahalöödud silmil, mis andis temale vaga süvenenud ilme. Kord või kaks ta tõstis oma kulme (kuid ilma et oleks kergitanud silmalauge, nagu tahaks ta öelda: „Pagan võtku!“ Kord ta hüüdis vaikselt: „Noo!“ ja kui mina olin lõpetanud, punnitas ta nagu mõtlikult pisut huuli ja väljendas midagi kurbliku vile taolist.
„Igas teises see oleks võinud tähendada tüdimust ja ükskõiksust, kuid tema oma salapärasel viisil oskas lasta liikumatuse paista sügavalt osavõtvana ja täis väärtuslikke mõtteid, nagu munagi on täis toitainet. Lõpuks ei öelnud ta midagi rohkem, kui et „väga huvitav“, väljendades seda viisakalt ja mitte palju valjemalt kui sosinal. Ennekui mina võitsin oma pettumuse, tema lisas nagu endamisi: „See’p see on! See’p see on!“ Lõug näis tal langevat sügavamalt rinnale ja keha rõhuvat raskemalt oma istet. Ma just mõtlesin temalt küsida tema arvamust, kui üle kogu tema keha jooksis midagi ettevalmistava värina taolist, nagu võidaks nõrka virvendust märgata surnud veel enne tuuleõhu tundmist. „Ja nõnda siis see vaene noormees jooksis ära ühes teistega,“ ütles ta tõsise rahuga.
„Ma ei tea, mis ajas mu naeratama: see on mu ainuke sundimatu naeratus, mida võin Jimi asja suhtes meelde tuletada. Kuid see lihtne tõsiasja esitamine kostis prantsuse keeles kuidagi naljakalt… „S’est enfui avec les autres“[1] ütles leitnant. Ja äkki hakkasin ma selle mehe pilgu teravust imetlema. Ta oli kohe asja tuuma tabanud: ta tabas ainukese asja, mis mul südamel. Mulle tundus, nagu kuulaksin elukutselise asjatundja arvamust selle loo kohta. Tema vääramatu ja küps rahu sarnanes eksperdi omaga, kel kõik tõsiasjad käes ja kellele sinu arusaamatused on paljas lapsemäng. „Ah! noorus, noorus!“ ütles tema andeksandvalt. „Aga lõpuks, see ei võta ometi elu.“ „Mis ei võta elu?“ küsisin mina ruttu. „Kartus,“ seletas ta oma arvamust ja rüüpas klaasist.
„Panin tähele, et tema haavatud käe kolm viimast sõrme olid kanged ega võinud eraldi iseseisvalt liikuda, nii et ta pidi oma klaasi väga saamatult üles tõstma. „Inimene kardab alati. Võib ju rääkida mis tahes, kuid…“ Ta pani klaasi kohmakalt lauale… „Hirm, hirm — mõistate — see on alati olemas…“ Ta puutus oma rinda vasknööbi lähedalt just samalt paigalt, kuhu Jimgi oli koputanud, kui ta oli kinnitanud, et tema südamega on kõik korras. Arvan, et mina tegin mingi lahkarvamuse märgi, sest tema toonitas: „Jaa, jah! Inimene räägib, inimene räägib; see kõik on väga ilus; kuid laulu lõpul pole sa targem kui iga teine — ja ka mitte julgem. Julgus! See pole midagi iseäralikku. Mina olen oma küüru painutanud (roulé ma bosse)“ — ta tarvitas seda lihtsat väljendist vääramatu tõsidusega — „kõigis maailmajagudes; mina olen näinud julgeid mehi— kuulsaid! Allez!…“ Ta jõi hooletult… „Julge — mõistate — teenistuses — peab olema — elukutse nõuab (le métier veut ça). Eks ole nõnda?“ pöördus ta veenvalt minu poole. „Eh bien! Igaüks neist — ma ütlen igaüks, kui ta oleks olnud aus inimene — bien entendu — oleks tunnustanud, et on olemas punkt, — on tõesti — ka parimale — kuski on olemas punkt, kus jätate kõik (vous lâchez tout). Ja selle tõega peate elama — mõistate? Teatud olukorras tuleb hirm kindlasti. Vastik hirm (un trac épouvantable). Ja isegi neil, kes seda tõde ei usu, on samuti hirm — hirm iseenda ees. Täpsalt nõnda. Uskuge mind! Jah, jah… Minu eas inimene teab ometi, mis ta räägib — que diable!“… Ta oli selle kõik väljendanud nii liikumatult, nagu oleks ta puhtaima tarkuse sõnatooja ja oma osavõtmatust ta suurendas veel sellega, et hakkas pikkamisi oma pöidlaid keerutama. „See on selge — parbleu!“ jätkas ta, „sest võtke end kokku niipalju kui tahate, aga isegi lihtsast peavalust või kõhukorratusest (un dérangement d’estomac) on küll, et… Võtke, näiteks, mind — minul on oma tõendused. Eh bien! Mina, kes ma teiega räägin, ükskord…“
„Ta tühjendas oma klaasi ja pöördus pöidlate keerutamisele tagasi. „Ei, ei; inimene selle kätte ei sure,“ lausus ta lõpuks ja kui nägin, et tema ei mõtlegi oma isiklikku lugu edasi jutustada, olin ma äärmiselt pettunud, seda enam, et see oli midagi sellist, milleks inimest ei saa sundida, nagu saate isegi aru. Ma istusin vaikselt, samuti ka tema, nagu meeldiks see temale kõige enam. Isegi tema pöidlad püsisid nüüd paigal. Äkki hakkasid tal huuled liikuma. „See on nõnda,“ kinnitas ta rahulikult. „Inimene on argpüksina sündinud. (L’homme est né poltron.) See on raske — parbleu! Muidu oleks liiga kerge. Kuid harjumus — harjumus — hädavajalikkus — mõistate? — teiste silmad — voilà. Inimene ajab läbi. Ja siis see eeskuju teistelt, kes pole paremad kui teie ise ning ikkagi kindlaks jääda…“
„Tema hääl katkes.“
„„Sel noormehel — peaks silmas pidama — polnud ühtegi neist põhjusist — vähemalt sel hetkel mitte,“ tähendasin mina.
„Ta tõstis andestavalt oma kulmud. „Ja muidugi, ja muidugi. Küsimuses oleval noormehel võisid olla parimad eeldused — parimad eeldused,“ ta kordas pisut nohisedes.
„„Rõõmustan nähes, et otsustate asja üle pehmelt,“ ma ütlesin. „Tema omad tundmused olid — ah! — nii lootusrikkad ja…“
„Tema jalgade kobin laua all katkestas mu sõnad. Ta kiskus oma rasked silmalaud üles. Ma ütlen kiskus — ükski teine väljendis ei võiks seda aeglast mõtlikkust kirjeldada — ja nõnda avanesid tema silmad mulle täiesti. Minu ees seisid kaks kitsast halli sõõri, nagu kaks väikest terasringi ümber silmaterade musta sügavuse. Tüsedast kehast tungiv terav pilk avaldas äärmise mõjuvuse mulje — oli nagu tulivaheda sõjakirve tera. „Vabandust,“ ütles ta vormlikult. Tema parem käsi kerkis üles ja ta kummardus ettepoole. „Lubage… Mina kinnitasin, et võib edasi elada väga hästi teades, et inimesel ei tule julgus iseenesest (ne vient pas tout seul). Selles pole midagi, mille pärast erutuda. Üks tõde rohkem ei tee elu veel võimatuks… Kuid au — au, mu härra!… Au… see on reaalne — jah, tõepoolest! Ja mis väärtus oleks elul, kui…“ ta ajas enda raskepärase ägedusega jalule, nagu tõuseks hirmutatud härg rohult… „kui au on läinud — ah ça! par exemple — selle kohta ei või ma arvamust avaldada. Ma ei või selle kohta oma arvamust avaldada — sest — mu härra — ma ei tea sellest midagi.“
„Ka mina olin püsti tõusnud ja püüdes oma seisanguisse sulgeda lõpmatut viisakust, vaatasime tummalt teineteisele otsa, nagu kaks portselankoera kuski ahjusimsil. Pagan võtku teda! tema oli tabanud naela pea pihta. Tühisuse rooste, mis luurab inimeste sõnade järgi, oli langenud ka meie kõnelusele ja muutis ta mõttetuks kõlaks. „Väga hea,“ ütlesin piinliku naeratusega, „aga kas asi ei oleks võinud lõppeda sellega, et sellest poleks saadud teada?“ Näis, nagu mõtleks ta nõusolevalt vastata, kuid rääkides muutis ta meelt. „See, mu härra, on minu tarvis liiga peen — liiga kõrge — sellest ma ei mõtle.“ Ta kummardus raskelt üle oma mütsi, mida hoidis nokkapidi vigase käe pöidla ja esimese sõrmega. Ka mina kummardusin. Me kummardusime üheskoos: me kraapisime oma jalgu teineteise ees suure moepärasusega, kuna mingi räpane kelner-olend meid vaatles arvustavalt, nagu oleks ta selle etenduse eest maksnud. „Serviteur,“ ütles prantslane. Jällegi kraapjalg. „Monsieur“… „Monsieur“… Klaasuks langes tema tüseda selja taga kinni. Nägin lõunatormi temast kinni haaravat ja teda allatuule ajavat, käsi mütsi juures, õlad laiali ja kuuesabad kõvasti vastu jalgu.
„Ma istusin jällegi üksi ja rõhutuna — rõhutuna Jimi asja pärast. Kui te ehk selle üle imestate, et kolmeaastane vaheaeg polnud sellelt röövinud esialgset teravust, siis peate teadma, et ma olin Jimi alles hiljuti näinud. Tulin otseteed Samarangist, kust sain koorma Sydney tarvis: äärmiselt huvituseta ülesanne — mida Charley nimetaks üheks minu mõistusepäraseks toiminguks — ja Samarangis puutus mulle Jim silma. Tema töötas siis De Jonghi juures — minu soovitusel. Vesisellina. „Minu ujuv esindus“, nagu De Jongh teda nimetas. Võimata on endale kujutleda eluviisi, mis oleks nii lohutu, nii aher võlust — ehk olgu siis, et kinnitusagendi oma. Väike Bob Stanton — Charley tunneb teda väga hästi — käis sellest kogemusest läbi. Seesama, kes uppus pärast Sephora õnnetusel, kus ta katsus päästa kedagi toaneitsit. Õnnetus juhtus udusel hommikul Hispaania ranna ääres, nagu ehk mäletate. Kõik reisijad asetati aegsasti paatidesse ja lükati laevast eemale, kuna Bob läks uuesti ja ronis tagasi pardale, et seda tüdrukut ära tuua. Kuidas ta maha jäi, seda ma ei tea; igatahes oli ta sootuks aru kaotanud — ei tahtnud laevalt lahkuda — hoidis reelingist surmahirmus kinni. Heitlust võidi paatidest hästi jälgida, kuid vaene Bob oli kaubalaevastikus kõige lühem esiohvitser, kuna aga naine oli oma viis jalga kümme pikk ja tugev kui hobune, nagu mulle seletati. Nõnda see läks edasi, tüdruk, vilets, lõugas kogu aja ja Bob laskis vahetevahel kuulda läbilõikavat kisa, et käskida oma paat klaar hoida. Keegi madrus rääkis mulle seda, varjates ise selle mälestuse juures naeratust: „Jumala eest, just nagu mõni koer poiss oleks kakelnud oma emaga.“ Sama vanamees ütles veel: „Lõpuks nägime, et mr. Stanton oli tüdrukuga heitlemise jätnud ja seisis muidu teda nagu silmas pidades. Hiljem arvasime, tema pidi küll oletama, et võib-olla veehoog kisub tüdruku reelingi küljest lahti ja loob nõnda võimaluse teda päästa. Surmahirmus ei julgetud laevale läheneda, ja natukese aja pärast see vana laevaloks läks lainete laksudes äkki põhja — pauhti! Veekeeru kaasakiskuvus oli kole. Kunagi ei nähtud enam midagi elavat ega ka surnut veepinnale kerkivat.“ Vaese Bobi üürike rannaelu oli põhjustatud mingisuguse armuasja keerdsõlmedest. Ta lootis kõigest hingest, et nüüd on merega lõpetatud, ja oli veendunud, et hoiab peos kogu maaelu õndsuse, aga lõpuks sai ta ainult agendiks. Keegi onupoeg Liverpoolis oli talle selle koha muretsenud. Ta armastas meile oma kogemusist sel alal rääkida ja ajas meid pööraselt naeru lagistama. Selle tagajärjega rahuldununa tippas ta meie vahel — lühike nagu ta oli ja habe rinnuni, nagu mäevaimul — ning rääkis: „Teil, meestel, on hea naerda, aga minu surematu hing kiskus kuivatatud herneiva suuruseks kokku, kui olin ühe nädala juba töötanud.“
„Ma ei tea, kuidas Jimi hing kohanes tema uutele elutingimustele — olin kõik võimaliku teinud, et talle muretseda midagi, mis hoiaks tema ihu ja hinge koos — kuid ma olen üsna veendunud, et tema seiklusrikas ettekujutus kannatas kõiki kurdumispiinu. Muidugi ei leidnud ta oma uues elukutses midagi, mis oleks teda kosutanud. Kurb oli teda tema tegevuses näha, kuigi ta oma ametis talitas visa rahulikkusega, milles pean jagama talle täielikku tunnustust. Mina silmitsesin teda tema näruses rähklemises teatud tagamõttega, et see kõik oli talle karistuseks tema sangarliku kujutlusmängu eest — lunastus hiilgusest, mida ta ihaldas rohkem, kui suutis taluda. Ta oli nii väga armastanud ennast kujutleda kuulsa traavlina ja nüüd ta oli kohustatud ebakuulsana edasi sikutama nagu juurvilja-kaupmehe eesel. Ta tegi seda väga hästi: asus tööle, laskis pea alla, ei lausunud kunagi sõna. Väga hästi, tõepoolest väga hästi, välja arvatud ainult teatud fantastilised ja vägivaldsed puhangud neil kahetsusväärseil juhtumeil, kus kerkis silmapiirile vältimatu Patna lugu. Õnnetuseks ei hävinud see idamerede skandaal kuidagi. Ja see oligi põhjuseks, miks ma ei saanud Jimi asjaga kunagi valmis.
„Kui prantsuse leitnant oli läinud, istusin ma üksinda ja mõtlesin Jimi üle järele, kuid ometi mitte ühenduses De Jonghi jaheda ja sünge äriruumiga, kus olime hiljuti teineteisele ruttu kätt andnud, vaid meelde tuletades seda silmapilku, kus nägin teda aastate eest viimse küünla vilkuval valgusel üksinda minuga Malabar House’i pikal rõdul, öö jahedus ja pimedus selja taga. Tema lugupeetud kodumaa seaduse mõõk rippus tema pea kohal. Homme — või oli see täna? (kesköö oli ammu enne möödas, kui lahkusime) — pidi marmorpalgne politseikohtunik peale seda, kui oli määranud vägivalla ja teoga haavamise eest raha- ja vangistuskaristuse, haarama oma kohutava sõjariista ja tabama Jimi kõverdunud kaela. Meie koosviibimine tol ööl sarnanes haruldaselt viimse öövalvega kellegi surmamõistetu kaasas. Pealegi oli tema süüdi. Tema oli süüdi — nagu olin seda endale mitmeti korranud, süüdi ja kadunud; sellest hoolimata oleksin tahtnud ta päästa vormliku surmasaatmise üksikasjust. Ma ei taha oma soovi põhjendada — ei arva ka, et ma seda suudaksingi; aga kui te veel tänini pole asjast teatud aimu saanud, siis olen küll oma jutustuses tume olnud või teie liig unised, kui et mõista minu sõnade mõtet. Ma ei kaitse oma kõlblust. Polnud mingit kõlblust ajes, mis hukutas mu temale esitama Brierly põgenemisplaani — nii võiks seda nimetada — kõiges tema lihtsuses. Ruupiad olid kohal — minu taskus täiesti valmis ja kõigiti tema teenistuses. Oo! laenuks; muidugi laenuks — ja kui mõni kaasaantud soovitus (Ranguni) temale võiks kasulik olla… Nojah! siis suurima heameelega. Mul oli sulg, tint ja paber toas esimesel korral. Ja isegi alles rääkides ootasin suurima kärsitusega, et oleksin võinud alata kirja: päev, kuu, aasta, 2.30 e. l.… meie vana sõpruse tõttu palun teid mingit teenistust muretseda mr. James nii- ja niisugusele, kelles leiate jne. jne.… Olin isegi valmis temast enesest samas mõttes kirjutama. Kuigi ta polnud endale võitnud minu sümpaatiat, siis oli ta saavutanud midagi paremat — ta oli tunginud selle tundmuse allikani ja algupärani, ta oli küündinud minu enesearmastuse salajase elundini. Mina ei varja teie eest midagi, sest kui ma seda teeksin, siis oleks minu teguviis vähem arusaadav, kui ühegi inimese teol õigus olla ja — teiseks — homme juba teie unustate minu otsekohesuse ühes teiste mineviku õpetustega. Selles asjas, kui öelda lühidalt ja selgelt, olin mina laitmatu; kuid minu ebamoraalsuse kavalad kavatsused nurjusid kurjategija moraali lihtsuse tõttu. Pole kahtlust, ka tema oli isekas, kuid tema isekus oli kõrgemat algupära, temal oli ülevam eesmärk. Ma leidsin, et öelgu mina mis tahes, tema ihkab surmasaatmise talitust läbi teha; ja ma ei rääkinud temaga palju, sest ma tundsin, et võitluses oli tema noorus minuga ülekaalus: tema uskus seda, milles mina olin lakanud juba kahtlemast. Tema väljendamatu, vaevalt formuleeritud lootuse metsikuses oli midagi toredat. „Põgeneda! Sellele ei või mõeldagi,“ ütles ta pead raputades. „Mina teen teile ettepaneku, mille eest ma ei nõua teilt mingit tänu,“ ütlesin mina; „teie maksate võimalikul korral raha tagasi, ja…“ „Teie olete hirmus hea,“ lausus ta silmi tõstmata. Mina vaatlesin teda hoolega: tulevik pidi temale paistma väga ebakindlana; kuid ta ei kogelnud, nagu oleks tema süda tõepoolest korras. Ma tundsin viha — mitte esimest korda tol ööl. „Kogu see õnnetu asi,“ ütlesin mina, „on minu arvates niikuinii küllalt piinlik teiesugusele mehele…“ „Seda ta on, seda ta on,“ sosistas ta korduvalt, silmad kõvasti põrandal. See oli südantlõhestav. Tulevalgus langes ta näole ja nägin tema palete udemeid ja sooja puna voogamist tema sileda näonaha all. Uskuge või mitte, kuid mina ütlen, see oli jubedalt südantlõhestav. See hukutas mu jõhkrusele. „Jah,“ ütlesin mina, „ja lubage mind tunnustada, et mina ei suuda kuidagi kujutleda, mis kasu saate teie selle karika põhjani tühjendamisest.“ „Kasu!“ lausus ta oma vaikusest väljudes. „Olgu ma neetud, kui ma seda mõistan,“ ütlesin mina ärritatult. „Olen katsunud teile kõik öelda, milles asi,“ jätkas ta pikkamisi, nagu mõtleks ta millegi vastamatu üle järele. „Aga lõpuks on see ometi minu asi.“ Ma avasin suu vastamiseks, aga äkki leidsin, et olen kaotanud usalduse iseenda vastu; ja näis, nagu oleks ka tema mu sinnapaika jätnud, sest ta pomises inimesena, kes mõtleb valjusti: „Need on ära… hospidalis… keegi ei tahtnud ette astuda… Nemad!…“ Ta liigutas kergelt käsi, et avaldada põlgust. „Kuid mina pean selle asja läbi kannatama ega pea millestki tagasi põrkama… ei pea tagasi põrkama.“ Ta vaikis. Ta vahtis, nagu silmaks ta nägemusi. Tema ebateadlik nägu peegeldas vahelduva põlguse, meeleheite ja meelekindluse ilmet — peegeldas neid kordamisi, nagu oleks mõni imepeegel näidanud ebamaiste kujude möödalibisemist. Tema elas ümbritsetuna petlikkude viirastuste ja süngete varjudega. „Oh! lollus, mu armas poiss!“ alustasin mina. Tema tegi kärsitu liigutuse. „Teie nähtavasti ei mõista,“ ütles ta tungivalt; siis vaatas ta mulle silmi pilgutamata otsa ja ütles: „Mina võisin küll hüpata, aga ära ma ei põgene.“ „Ma ei mõelnud teid haavata,“ ütlesin mina ja lisasin kohtlaselt: „Paremad kui teie on mõnikord kohaseks arvanud põgeneda.“ Ta läks üleni punaseks, kuna aga mina enda peaaegu ise lämmatasin oma keelega. „Võib-olla on see nõnda,“ ütles ta viimaks. „Mina pole selleks hea küllalt; mina ei või endale seda lubada. Mina pean selle asja läbi võitlema — mina olengi praegu võitluses.“ Ma tõusin oma toolilt ja tundsin end üleni kangena. Vaikus oli rusuv ja et sellele lõppu teha, ei osanud ma midagi muud, kui aga kergel toonil tähendada: „Mul polnud aimugi, et on juba nii hilja…“ „Arvan, teile juba jätkub sellest asjast,“ ütles tema jõhkralt; „ja kui tõtt öelda —“ ta otsis silmega oma kübarat — „siis ka minule.“
„Hea küll! Ta lükkas selle haruldase pakkumise tagasi. Ta lõi minu avitava käe kõrvale; ta oli nüüd minekuks valmis ja balustraadi taga näis öö teda üsna vaikselt ootavat, nagu oleks ta märgitud tema saagiks. Ma kuulsin ta häält. „Ah, siin ta ongi.“ Ta oli oma kübara leidnud. Me ootasime paar sekundit. „Mis teete pärast — pärast?…“ küsisin sootuks vaikselt. „Lähen vististi rappa,“ vastas ta tõreda pominaga. Ma olin oma aru teatud määral tagasi saanud ja arvasin paremaks seda mitte tõsiselt võtta. „Palun, pidage meeles,“ ma ütlesin, „et tahaksin teid heal meelel enne äraminekut näha.“ „Ma ei tea, mis teid võiks selles takistada. See neetud asi ei tee mind ometi nägematuks,“ ütles tema tungiva kibedusega. „Sellist õnne pole loota.“ Ja sel silmapilgul, kus hakkasime jumalaga jätma, laskis ta mulle osaks saada kahtlevate kogelemiste ja liigutuste õudse segapudru ning kõhklemiste hirmsa valingu. Jumal andku andeks temale — minule! Ta oli oma kujutlusvõimekasse pähe võtnud mõtte, et mina võin tõrkuda temale kätt andmast. Sõnadega avaldamiseks oli see liiga kole. Arvan, et hõigatasin talle äkki, nagu teeksite inimesega, keda näete minemas üle kuristiku; mäletan, et meie hääled olid kõrgendatud, halatsemisväärse muige ilme tema näol, kramplik pigistus minu käes ja närvlik naer. Küünal kustus praksudes ja asi oli lõpuks ometi möödas: pimedusest kandus minuni veel ainult ohe. Ta sai kuidagi minema. Öö neelas tema kuju. Ta oli jäle käperdis. Jäle. Ma kuulsin kärmast krauh-krauh liivateel tema jalge all. Ta jooksis. Otseteed jooksis, teadmata kuhu. Ja ta polnud veel kahekümneneljane.“
- ↑ Põgenes ühes teistega.