XI
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
XIII

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK.

„ÜMBERRINGI oli kõik vaikne, sinnamaale kus ulatus kõrv. Meie vahel voogas tema tundmuste udu, nagu oleksid seda häirinud tema võitlused, ja ebaainelise loori piludesse ilmus minu ainiti-pilgule tema selgejoonelisena oma ebamäärase palujailmega, nagu mõni sümboolne kuju kuski pildil. Jahe ööõhk näis rõhuvat minu ihuliikmeid marmorplaadi raskusena.

„„Või nii,“ laususin mina peaaegu ainult tõenduseks iseendale, et võin katkestada valitseva kangestuse.

„„Avondale korjas meid merest just enne päikeseloojakut,“ tähendas ta süngelt. „Sõitis otseteed meie sihis. Meil tuli ainult istuda ja oodata.“

„Pika vaheaja järele ta ütles: „Nemad jutustasid oma loo.“ Ja jällegi ilmus see rõhuv vaikus. „Alles siis ma mõistsin õieti, mis see oli, mis ma olin otsustanud,“ lisas ta juurde.

„„Teie ei öelnud midagi,“ sosistasin mina.

„„Mis ma võisin öelda?“ küsis ta samuti vaiksel toonil… „Kerge tõuge. Laev peatus. Vigastus tehti kindlaks. Võeti abinõud tarvitusele, et saada paadid klaariks, ilma et tekitataks paanikat. Kui esimene paat jõuti merre lasta, läks laev tormipuhangul põhja. Vajus kui tina… Mis võiski olla selgem…“ ta laskis oma pea longu… „ja koledam?“ Tema huuled värisesid, kuid ta vaatas mulle otseteed silma. „Ma ju hüppasin — eks ju?“ küsis ta rusutult. „Selle pidin üle elama. Lool polnud tähendust…“ Silmapilguks pani käed risti ja vaatas paremale ning pahemale pimedusse. „See oli nagu surnute petmine,“ kogeles ta.

„„Ja ometi polnud ainustki surnut,“ ütlesin mina.

„Nende sõnade juures läks ta minust eemale. Ainult nõnda võiksin seda nimetada. Silmapilguks nägin tema selga balustraadi ääres. Ta jäi sinna natukeseks ajaks, nagu imetleks ta öö puhtust ja vaikust. Mingi õitsev põõsas all aias levitas oma vägevat lõhna läbi auruse õhu. Kiirel sammul ta tuli minu juurde tagasi.

„„Ja sellel polnud tähendust,“ ütles ta nii kangekaelselt, nagu seda üldse võib kujutella.

„„Võib-olla mitte,“ olin nõus. Ma hakkasin aimama, et tema käis mul üle jõu. Lõpuks, mis ma temast teadsin?

„„Surnud või mitte surnud, seda ei suutnud ma selgitada,“ ütles ta. „Mina pidin elama; kas ei pidanud?“

„„Ja muidugi — kui seda nõnda võtta,“ laususin mina.

„„Rõõmustasin, muidugi,“ paiskas ta hooletult, kuna ise mõtles millelegi hoopis muule. „Paljastus,“ lausus ta pikkamisi ja tõstis pead. „Teate, mis oli minu esimene mõte, kui ma sellest kuulsin? Mul hakkas kerge. Mul hakkas kerge kuuldes, et need hüüded — ütlesin ma teile juba, et ma kuulsin hüüdmist? Ei? Noh, aga ma kuulsin. Appihüüdmist… kostis ühes vihmauitsetusega. Ettekujutus, arvan. Ja vaevalt võin ma… Kui rumal… Teised ei kuulnud. Ma küsisin neilt hiljem. Nemad kõik ütlesid ei. Ei? Aga mina kuulsin seda veel siiski! Ma oleksin võinud teada — kuid ma ei mõelnud — ma ainult kuulsin. Üsna nõrgad hüüded — päev päeva järgi. Siis tuli see väike segavereline siia ja rääkis minule. „Patna… Prantsuse kahurlaev… vedas õnnelikult Adenisse… Juurdlus… Mereamet… Meremeestekodu… korraldused teie ulualuseks ja ülespidamiseks!“ Ma kõndisin temaga ja ma nautisin rahu. Nõnda siis polnud seal mingeid hüüdeid. Ettekujutus. Ma pidin teda uskuma. Enam ei kuulnud ma midagi. Küsin endalt, kui kaua ma oleksin suutnud seda välja kannatada. Ta muutus halvemaks… Ma arvan — valjemaks.“

„Ta langes mõttesse.

„„Nii siis ma polnud midagi kuulnud! Hea küll — olgu nõnda. Aga tuled! Tuled kadusid ju! Me ei näinud neid enam. Neid polnud enam olemas. Kui nad oleksid olnud alles, ma oleksin ujunud tagasi — ma oleksin läinud tagasi ja laeva külje ääres karjunud — ma oleksin neid palunud, et nad oleksid mu uuesti laevale võtnud… Ja mul oleks oma juhus käes olnud… Teie kahtlete minus?… Kust teate teie, mis ma siis tundsin?… Milline õigus on teil kahelda?… Puudus vähe, et oleksingi nõnda teinud — mõistate?“ Tema hääl langes alla… „Polnud mingit helki — mingit helki,“ väitis ta nukralt. „Kas te ometi ei mõista, et kui seda oleks olnud, siis poleks te mind siin näinud? Ma olen siin — ja teie kahtlete.“

„Ma raputasin eitavalt pead. Nende tulede küsimus, mis kadusid silmist siis, kui paat võis olla laevast ainult veerand penikoormat eemal, tekitas palju vaidlusi. Jim kinnitas, et pärast esimest vihmavalingut polnud midagi näha, ja teised olid sedasama toonitanud Avondale’i ohvitseridele. Muidugi raputasid inimesed pead ja naeratasid. Keegi vana kapten, kes istus kohtus minu läheduses, kõditas oma valge habemega minu kõrva ja pomises: „Iseenesestki mõista, nad valetavad.“ Tõepoolest ei valetanud aga keegi, isegi peamasinist mitte oma looga mastitipu-tulest, mis pidi olema langenud nagu mahavisatud tuletikk. Vähemalt mitte teadlikult. Inimene tema seisukorras oleks võinud väga hästi näha vilksatavat sädet oma silmanurgas, kui ta oleks piilunud üle õla selja taha. Nemad polnud näinud enam ainustki tuld, kuigi nad polnud veel kuigi kaugel ja nemad võisid seda seletada ainult ühte moodi: laev oli läinud põhja. See oli selge ja lohutav. Ettenähtud tõsiasi, mis teostus nii ruttu, õigustas nende tõttamise. Polnud ime, et nad ei otsinud mingit teist seletust. Kuid õige seletus oli väga lihtne ja niipea kui Brierly ta esitas, jättis kohus oma vaevlemise selle küsimuse kallal. Kui mäletate, laev pandi ju seisma ja asus kursis, millest ta oli öösel kinni pidanud, pära püsti ja nina sügaval all vee tõttu, mis oli täitnud esiruumi. Olles nõnda siis sel silmapilgul, kus torm surus talle pärasse, tasakaalust väljas, ta pöördus ninaga järsku vastu tuult, nagu seisaks ta ankrul. Selle oma seisundi muutuse tõttu olid tuled mõneks silmapilguks varjatud paadisistujate eest, kes asusid laevast alla tuule. Väga võimalik, et kui tulesid oleks nähtud, siis oleksid need mõjunud tumma palvena — et nende helgil, mis kadus pilve pimedusse, oleks olnud inimpilgu saladuslik võim äratada kahetsuse- ja halastusetundmust. See oleks öelnud: „Ma olen siin — ikka veel siin…“ ja mida rohkem võiks ka kõige mahajäetuma inimese silm öelda? Kuid laev pööras neile nagu nende saatuse põlguses selja: ta oli koormatuna ringi keeranud, et ulgumerel kangekaelselt vastu vaadata uutele hädaohtudele ja neid nii imelikult üle elada oma päevade lõpuni kuski lammutamisplatsil, nagu oleks talle saatuselt määratud surra teadmatult paljude vasarate löökide all. Millised mitmesugused saatused ootasid palverändureid, seda ma ei tea öelda, kuid lähem tulevik tõi neile hommikul prantsuse kahurpaadi, mis oli sõitmas Réunionist kodu poole. Tema juhataja teadaanne sai avalikuks omanduseks. Laev oli kaldunud oma kursist pisut kõrvale, et kindlaks määrata selle auriku seisukorda, mis ujus nii hädaohtlikult ninali vaiksel ja aurusel merel. Peakahvlil lehvis hädalipp (tüürimehel-pärismaalasel oli niipalju aru olnud, et päevavalgel hädasignaal üles tõmmata); ees kambiisis aga valmistasid kokad toitu nagu harilikult. Laed olid täis tuubitud nagu lambaaed: kogu reelingiäärne ja sillapealne kubises inimesist; sajad silmad vahtisid ja mitte vähimatki häälekõla polnud kuulda, kui kahurpaat asus laeva kõrvale, nagu oleks kogu see huulte hulk olnud pitserdatud nõidusega.

„Prantslane hüüdis laeva, aga ei saanud mingit rahuldavat vastust, ja kui oli pikksilmaga otsusele jõudnud, et rahvahulk laevalael pole katkune, saatis ta paadi. Kaks ohvitseri astusid laevale, kuulasid tüürimeest-pärismaalast, katsusid rääkida araablasega ja ei saanud maast ega taevast aru: kuid kogu seisukord oli küllalt selge. Ka rabas neid väga asjaolu, et nad leidsid surnud valge mehe rahulikult komandosillal kõverdumas. „Fort intrigués par ce cadavre[1] ütles mulle kaua aega pärast seda keegi vanaldane prantsuse leitnant, keda kohtasin juhuslikult õhtupoolikul Sydneys kuski kohvikus ja kes mäletas seda asja väga hästi. Mööda minnes võin tähendada, et sel asjal oli haruldane võim mälude nõrkuse ja aja pikkuse vastu: ta näis õudse elujõuga püsivat inimeste meeltes ja keeltel. Seda kahtlast lõbu kohtasin ma sagedasti veel aastaid peale seda, tuhandeid kilomeetreid kaugel, kus ta kerkis inimeste keelile kõige kõrvalisemast kõnelusest, ujus pinnale kõige kaugemaist tähendusist. Eks kerkinud ta samuti esile ka täna öösel? Ja mina olen siin ainuke meremees. Mina olen ainuke, kellele see asi on mälestus. Ja ometi leidis ta oma tee välja! Kui aga kaks tundmata inimest, kes teavad mõlemad sellest asjast, kohtuvad juhuslikult ükskõik kus paigal kogu Maakeral, siis kerkib ta nende vahel üles otse saatuse kindlusega, ennekui nad jõuavad lahku minna. Mina polnud seda prantslast kunagi varemini näinud ja tunni aja pärast olime juba teineteisega valmis kogu elueaks: ometi ta polnudki nähtavasti nii väga jutukas; ta oli vaikne, tüse, kortsunud mundriga mees, kes istus uniselt oma klaasi juures, mis pooleldi täidetud mingi tumeda vedelikuga. Tema õlalapid olid pisut kulunud, tema puhtaks aetud palged olid paksud ja kahvatud; ta oli inimese moodi, kes armastab tubakat nuusutada — mõistate? Ma ei ütle mitte, et ta seda tegi, kuid see harjumus oleks kõlvanud sellisele mehele. Kõik algas sellest, et ta pistis üle marmorlaua mulle pihku „Home News’i“ numbri, mida ma ei vajanud. Mina ütlesin „Merci!“ Meie vahetasime mõned nähtavasti süütud sõnad ja äkki, ennekui teadsin kuidas, olime keset seda lugu ja tema jutustas mulle, kui väga nemad olid olnud huvitatud sellest laibast.“ Selgus, et tema oli üks neid ohvitsere, kes käisid laeval.

„Lokaalis, kus istusime, võis saada igasuguseid jooke, mida hoiti laevaohvitseride külastamiseks, ja tema rüüpas tumedat arstirohu taolist vedelikku, mis polnud vististi midagi hirmsamat kui cassis à l’eau, ja heites ainult ühest silmast pilgu klaasi, raputas kergelt oma pead. „Impossible de comprendre — vous concevez[2],“ ütles ta ükskõiksuse ja mõtlikkuse imeliku seguga. Ma võin väga hästi mõista, kui raske oli neil sellest aru saada. Ükski kahurpaadil ei osanud küllalt inglise keelt, et taibata lugu tüürimehe-pärismaalase jutustatuna. Pealegi pidi olema kahe ohvitseri ümber õige palju müra. „Nad piirasid meid karjas. Surnud mehe ümber (autour de ce mort) oli ring,“ kirjeldas ta. „Pidi tegema kõige hädatarvilikuma. Inimesed hakkasid erutuma — Parbleu! Selline pime hulk — mõistate?“ hüüdis ta filosoofilise ükskõiksusega. Mis puutus vaheseinasse, siis oli tema oma juhile nõu andnud, see jätta, nagu ta oli, sest teda oli kole vaadata. Nad toimetasid ruttu (en toute hâte) kaks trossi pardale ja Patna võeti köie otsa — pära ees — mis polnud praegusel juhul sugugi nii rumal, sest tüür oli liig kõrgelt veest väljas, kui et teda oleks võinud kuigi palju kasutada, ja see talitusviis kergendas veerõhumist vaheseinale, mille seisukord, nagu tema külmaverelise sõnarohkusega mulle seletas, nõudis suurimat ettevaatust (éxigeait les plus grands ménagements). Ma pidin tahes või tahtmata arvama, et minu uuel tuttaval oli kõigis neis korraldusis mõõduandev hääl: tema näis olevat usaldusväärne, kuigi mitte enam väga teovõimas ohvitser; ka oli ta teatud viisil meremehelik, kuigi ta sellisena, nagu ta seal istus, jämedad sõrmed kõhul kergesti koos — tuletas meelde neid ninatubakast lõhnavaid ja rahulikke külapreestreid, kelle kõrvu on sosistatud talupojapõlvede patte, kannatusi ja kahetsusi ja kelle nägudel asuv rahulik ja lihtne ilme sarnaneb looriga, mis heidetud üle kurbuse ja piina saladuslikkuse. Vormikuue asemel ühes õlalappide ja vasknööpidega tal oleks pidanud olema must kulunud preestrikuub, mis kinni nööbitud kuni tema tüseda lõuani. Tema lai rind tõusis korrapäraselt, kui ta jätkas oma jutustust, et kogu see asi olnud pagana raske ülesanne, nagu mina seda kahtlemata (sans doute) isegi võivat kujutella meremehena (en votre qualité de marin). Lause lõpul kallutas ta oma keha kergesti minu poole ja punnitades pisut oma puhtaks aetud huuli, laskis hinge kerge sisinaga välja. „Õnneks,“ jätkas ta, „oli meri tasane nagu see laud ja ka tuult polnud rohkem kui siin…“ Ruum mõjus minusse tõepoolest talumatult umbsena ja väga palavana; minu nägu kuumendas, nagu oleksin veel küllalt noor, et tunda punastumist ja piinlikkust. Nemad olid võtnud kursi, nagu ta jutustas edasi, „naturellement[3], lähima inglise sadama poole, kus lõppes nende vastutus. „Dieu merci[4]. Ta puhus oma lamedad palged pisut punni… „Sest, pidage meeles (notez bien), kogu aeg, kus vedasime seda laeva, seisid meie kaks kortermeistrit kirvestega trosside juures, et meid temast kohe klaariks raiuda, niipea kui…“ Ta lõi oma rasked silmalaud maha, tehes seega oma mõtte võimalikult selgeks… „Aga mis siis! Igaüks teeb, nagu suudab (on fait ce qu’on peut),“ ja silmapilguks ta oskas oma raskele liikumatusele anda alistuva ilme. „Kaks kortermeistrit — kolmkümmend tundi — alatasa kohal. Kaks!“ kordas ta, tõstes pisut oma paremat kätt ja ajades kaks sõrme sirgu. See oli absoluutselt esimene liigutus, mis ma nägin teda tegevat. See andis mulle võimaluse tema käeseljal tähele panna läikivat haavaaset — nähtavasti püssikuuli tagajärg, ja nagu oleks see avastus mu silmi teritanud, märkasin ka teist vana haavajälge, mis algas pisut altpoolt meelekohta ja kadus ülespoole lühikeste hallide juuste alla — riivava oda või lõikava mõõga tulemus. Ta pani oma käed jällegi kõhule kokku. „Mina jäin selle — selle — mälestus ütleb üles (s’en va). Ah! Patt-na. C’est bien ça. Patt-na. Merci. Mina seisin sel laeval kolmkümmend tundi…“

„„Kas tõesti!“ hüüdsin ma. Ta vahtis ikka alles oma kätele ja punnitas pisut huuli, kuid seekord ei teinud need mingit sisisevat kõla.

„Peeti tarvilikuks,“ ütles ta kiretult oma silmakulme tõstes, „et üks ohvitseridest jääks sinna silma lahti hoidma (pour ouvrir l’oeil)…“ ta ohkas loiult… „ja ühendust pidama signaali kaudu veolaevaga — mõistate? ja nõnda edasi. Pealegi oli see ka minu arvamine. Oma paadid panime merrelaskmiseks valmis — ja mina võtsin ka sellel laeval abinõud tarvitusele… Enfin[5]. Tehti, mis võimalik. See oli nigerik seisukord. Kolmkümmend tundi. Nemad valmistasid mulle mingit toitu. Mis aga puutus viinasse — võid vilistada — mitte tilkagi.“ Mingil haruldasel kombel, ilma tähelepandava muutuseta oma loius seisangus ja rahulikus näoilmes, ta oskas kuidagi ilmutada sügavat vastikust. „Minuga, teate, kui pean sööma ilma klaasi viinata — minuga pole siis midagi peale hakata.“

„Kartsin, et ta hakkab sellest õnnetusest pikalt ja laialt jutustama, sest kuigi ta ei liigutanud ainustki liiget ega tõmmahtanud ainustki näojoont, ometi oskas ta mõista anda, mil määral see mälestus teda ärritas. Kuid ta näis selle täiesti unustavat. Nemad andsid oma koorma „sadama võimudele“ üle, nagu tema seda väljendas. Teda rabas see vaikus, millega laev neilt vastu võeti. „Oleks võinud arvata, et selline veider leid (drôle de trouvaille) tuuakse neile igapäev. Teie olete imelikud inimesed — teie inglased,“ seletas ta, surudes selja vastu kivimüüri ja sama võimetuna tundmuste avaldamiseks nagu mõni jahukott. Sel ajal juhtus sadamas olema üks sõjalaev ja india laevastiku laev ja tema ei varjanud oma imestust osavuse üle, millega nende laevade paadid viisid Patna reisijad maale. Tõepoolest tema tuim tegumood ei varjanud midagi: sel oli mingi salapärane, peaaegu imeteoline võime saavutada rabavat mõju avastamatute abinõudega, milline nähtus on kõrgeima kunsti viimane sõna. „Kakskümmend viis minutit — kell käes — kakskümmend viis, mitte enam.“… Ta tõmbas oma sõrmed ristist lahti ja surus nad uuesti kokku, ilma et oleks liigutanud käsi oma kõhul, ja nõnda oli see mõõtmatult mõjuvam kui hämmastuses käte ülespildumine taeva poole… „Kõik see rahvakari (tout ce monde) rannal — oma väikeste asjakestega — ei kedagi muud, kui aga valvurid-meremehed (marins de l’État) ja see huvitav laip (cet intéressant cadavre). Kakskümmend viis minutit.“… Mahalöödud silmadega ja pisut viltu kaldunud peaga näis tema asjatundlikult oma keelel veeretavat selle tubli töö maiku. Ilma palju sõnu kulutamata pani ta uskuma, et tema kiitus on palju väärt ja oma vaevalt katkestatud liikumatusse uuesti tagasi langedes ta jutustas edasi, et olles käsu saanud võimalikult ruttu Touloni jõuda, nemad lahkusid sadamast juba kahe tunni pärast, „nii et (de sorte que) selles minu elu juhtumis (dans cette épisode de ma vie) jäid nii paljudki asjad mulle tumedaks.““


  1. Väga huvitatud sellest laibast.
  2. Võimata mõista — te saate ju aru.
  3. Loomulikult.
  4. Jumalale tänu.
  5. Lõpuks.