Liiwimaa kroonika (Leetberg)/Järelsõna
Järelsõna.
Kroonikate ehk ajaraamatute awaldamine on meie keeles alles wähe kultiweeritud ala. Peale Läti Hindriku kroonika ei olegi meil õieti weel muid sarnaseid ajaloo-allikaid ilmunud. Eesti kirjanduses on puudunud tänini weel niihästi Russowi ja Hiärni kui ka Kelchi meile nii tähelepandawad tööd. Ja ometi sisaldawad need ajaloo-allikad huwitawaid ning kindlaid tõsiasju meie kodumaa minewiku tundmaõppimiseks.
Silmas pidades, mäherdune tähtsus on seesuguste ajaloo-tõsiasjade kättesaadawaks tegemisel, wõttis Kirjanduse Selts juba umbes ilmasõja lahtipuhkemise aegu nõuks eestkätt Balthasar Russowi „Liiwimaa kroonika“ Eesti keelde soetamise ja seks kohase jõu leidmise, kelle hoolde kõnealuse wastutusrikka ja kaugeltki mitte tawalise tõlkimise-töö tegemise oleks wõinud usaldada. Peeti ju täiesti põhjendatuks see töö tõlkida nimelt originaalist, s. o. Alamsaksa keelest, mille mõistmine meil aga haruldus on. Eesti Kirjanduse Seltsi sellekohase ettepaneku peale wõttis keeleteadlane K. Leetberg tõlke walmistamise oma hooleks ja wiis selle ülesande lühema aja sees lõpule. Kuid käsikirja trükkiandmisesse tõid sõja-aegsed olud seisaku, osalt aga ka kawatsus, tõlget warustada mõnesuguste seletustega (muu seas iseäranis kohanimede asjus, mis meie päewini tihtigi teistsugusteks on arenenud, kui nad olid Russowi aegu), et seeläbi lugejale tööst selgemat kujutust wõimaldada. Sellekohaste jõudude ajapuudusel ei saanud seletuste andmise kawatsus aga kahjuks mitte teostuda, waid tuli see kroonika nüüd, mil seesuguste allikate tarwidus õpetusetegewuses kui ka wäljaspool kooli märksa tunduwamaks on kaswanud kui enne, ikkagi ilma märkusteta trükki anda. Kui aga kord selle töö uue wäljaande tarwidus päewakorrale kerkib, siis peaks talle wististi küll selgitawad märkused kaasa lisatama, kui seks wähegi wõimalust leidub.
Käesolewa raamatu keele kohta peame tarwilikuks järgmist tähendada: Raamatu tõlkijale K. Leetbergile on omased mõnesugused kirjawiisilised, etümoloogilised ja sõnatuletuslised iseäraldused ning lahkjooned (näit. pian, jõuust, waese talupoegadele, Hoch-Saksa maad, Kuuramaa, Breemi linn, mosklane), paiguti aga ka liig isemoodi lauseehituslised ja stiililised omapärasused, mille esinemist tõlkija hea meelega oleks soowinud trükis alal hoida lasta. Aga et Eesti Kirjanduse Selts, kui asutus, kel ülesandeks on muu seas üldkeele kirjawiisisse ja grammatikanähtuste praktilisesse tarwitamisesse ühtlust soetada, iseäranis neis töis, kus normeeritud kirjakeel ainumaksew peaks olema ja mille liiki ka käesolew töö käib, oma keelelisi põhimõtteid loogilisuse nõudel peab kõige pealt just omades wäljaannetest tegelikult tarwitama, seepärast oli kirjastus sunnitud ühte ja teist K. Leetbergi kirjawiisi-iseäraldustest, niipalju kui need normeeritud kirjakeele raamidesse ei sündinud, kõrwale jätma; peale selle on kirjastus ka muidu siin-seal, kus see wäljaande stiilile wahel paremusena näis tunduwat, tõlkija kaasas omaltki poolt mõelnud tegew olla, nagu näit. ütlused uus rukis, shilling, saadikuid saatma, Kõigewägew Jumal, last, sidesõnalise seal j. t. ümber muutnud awaldusteks: uudserukkid, killing, saadikuid läkitama, Kõigewägewam Jumal, sälitis, siis j. t. Sellega ei mõtle aga Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus kaugeltki mitte eitada tõlke üleüldiselt aina häid wäärtusi, mis just K. Leetbergi keeles ja stiilis kroonika tõlkimiseks iseäranis kohastena ühemeelset lugupidamist teeniwad.
Need, keda käesolewa töö autori Balthasar Russowi tegewus eriti huwitab, wõiwad sellekohase ülewaate saada J. Ruusi kirjutusest, mis Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirja „Eesti Kirjanduse“ 1. n-ris 1921. a. on ilmunud.
Eesti Kirjanduse Selts mõtleb edaspidi muu seas ka teisi tähtsamaid meie kodumaa minewikku käsitlewaid kroonikaid jõudu mööda Eesti keelde soetada.