Liiwimaa kroonika (Leetberg)/IV

Liiwimaa kroonika
Balthasar Russow, tõlkinud Kaarel Leetberg

Liiwimaa kroonika neljas osa.

Dünaburg mõetakse wenelastelt jälle tagasi, 1577.

Kui nüüd moskwalane palju maid ja kindlusi Riia stiftis ja Lätimaal ära oli wõtnud, mis Riia linnale ja Kuramaa seisustele mitte wähe tuska ja muret ei teinud ja iseäranis riiglastele suureks tüliks oli, et ta oma raja waewalt kuus penikoormat Riia linnast eemal pidas ja kogu Wäina jõe ülewalpool Riiga, kust kõik moon ja kaubad ja igasugu tarbewaru alla tuleb, ära oli wõtnud, ja riiglased ka kartma pidid, et nad sest kutsumata naabrist mitte nii pea lahti ei saa, sest et sel ajal weel suurt jõudu nende naabri moskwalase wastu käepärast ei olnud: siis pidasid mõned head ja hoolikad mehed Kuramaal ja Riia stiftis kõwa nõu ja mõtlesid järele, kuda moskwalaselt kawalusega mõned majad ja kindlused, kus mitte üsna palju wäge sees ei ole, ootamata peale minnes jälle saaks ära wõtta. Sellepärast katsusid nad seda esiteks Dünenboriga ja kui see maja äkilise pealeminekuga imelikul wiisil kätte saadi, siis püüti neid asju edasi ajada.


Johan Bürink wõtab Wõnnu tagasi ja teisi lossisid, 1577.

Siis mõtles Johan Bürink, üks kirjutaja ja Treideni lossi walitseja, ka mõne kawala plaani, kuda moskwalaselt Wõnnu linna ja lossi peene ja kawala wiisiga saaks ära wõtta. Ja kui ta teada sai, et nimetatud kindluses wähe kaitsewäge oli, laskis ta sala ja tasa kaks pikka redelit teha, ja kui need walmis olid, siis läks 100 Saksa ja 80 Poola ratsanikuga ja 200 talupojaga öö ajal Wõnnu poole ja wõttis need kaks tormiredelit kaasa. Ja kui ta oma seltsiga Wõnnust mitte enam kaugel ei olnud, siis oli seal üsna palju koeri, kes ilma peremeheta ümber jooksid ja neid surnukehasid kiskusid, mis moskwalane minewal sügisel koertele ja metsloomadele ja lindudele laskis ette heita. Ja kui need koerad haukuma ja uluma hakkasid, tahtis Johan Bürinkil ja tema seltsilisel nende julgus pea langeda ja nad hakkasid kahtlema oma plaanis. Aga wiimaks siiski wõtsid jälle julgust ja tahtsid Wõnnu kallal õnne katsuda. Tulid siis hobuste seljast maha ja wiisid redelid ruttu paksust lumest läbi müürile ja läksid redelit mööda üles. Ja kui üles müürile tulid, siis pidid müürilt mõne talli peale, mis seespool müüri olid ehitatud ja tallide pealt jälle maha kargama. Ja kui mõned neist ühes trompeetriga maha olid karanud, siis läksid kohe lossi wärawa peale, mis ikka ööd ja päewad lahti oli seisnud, et wenelased üksteise juurde wabalt wõisid käia, ja wõtsid wärawa ära ning panid wenelastele tee kinni; ja teised tulid redelit mööda ruttu järele. Siis oli seal Wõnnus warsti larm lahti ja wenelased kargasid magamast üles ja ehk küll üsna wähe sakslasi lossi wärawa oma käes pidas, arwasid wenelased, kes linnas olid, et sakslased on juba kogu lossi ära wõtnud, ja wenelased lossis ei arwanud ka muud wähemat midagi, kui et seal mõni tuhat sakslast ja poolakat pidi linnas olema, kes terwe linna juba ära on wõtnud. Sellepärast lõid wenelased mõlemal pool araks ja hakkasid warju pugema, kuhu aga keegi pääsis. Nüüd oli sakslastel hea woli linna wärawat lahti teha, kusjuures neile üks Läti sugu lukussepp, kes wenelaste juurde oli jäänud, abiks oli. Kui nüüd Johan Bürinki mehed kõik sisse olid tunginud, otsisid nad wenelased keldritest ja pööningutelt wälja ja toimetasid nendega nõnda, nagu seesugustel kordadel ikka tehakse. Sündinud aastal 1577 detsembrikuus. Mitte kaua pärast seda sai Johan Bürink ka Burtniku, Lemsalu, Rope ja Nitowi majad kawalusega kätte ja tegi Liiwimaale palju head, aga leidis siiski mitmegi poolt wähe tänu.


Härtsog Magnus pöörab Pilteni poole, 1577.

Selsamal ajal, kui nüüd härtsog Magnus ära nägi ja tunda sai, et moskwalase asi muud ei olnud kui kawalus ja pettus, et ta temale mitte kõige wähematki kõigest sest, mis ta oli lubanud ja tõotanud, polnud pidanud ega edaspidigi ei mõtelnud pidada, waid kui Liiwimaaga oma tahtmise saaks, siis wiiks tema ja kõik sakslased nende isamaalt wälja ja asutaks nad Tatari rajale. See andis temale põhjust ennast moskwalasest ära pöörda ja ühes abikaasaga Kuramaale Piltenisse minna.


Wenelased katsuwad Wõnnut wõtta, 1578.

Kui Johan Bürink Wõnnu nõnda ootamata ära oli wõtnud, wihastas see moskwalast kurjasti, et ta niisuguse würstliku linna ja lossi, kus Liiwimaa heermeistrid nagu walitsejad würstid igal ajal oma koda olid pidanud, ja mis tema ka ise isiklikult oli ära wõtnud, nüüd jälle häbiga pidi käest andma. Sellepärast saatis ta tugewa sõjawäe ja moona, küünlapäewa ajal aastal 1578, Wõnnu alla, kus nad selle linna jälle ümber piirasid, kantsid ehitasid ja torma lasksid. Siis läks Johan Bürink 40 hobusega Wõnnu linnast wälja ja öö ajal suure hädaohuga moskwalase leerist mööda Riia poole, et seal wäge koguda Wõnnu omi wälja päästma. Waheajal olid wenelased suure tüki müüri maha lasknud ja ei olnud ka oma wägewaid kiwikuulisid ega tulekerasid mitte säästnud. Peale selle oli moona puudusel Wõnnus lühikese ajaga nii suur nälg tõusnud, et pidid 124 hobust ära tapma ja ära sööma; aga nende hobuste sisikonnad jagati waestele. Kui wenelased kuulsid, et Johan Bürink sõjasalgaga tulemas on, hakkasid nad torma jooksma ja tormasid kolm korda asjata. Siis kaotasid julguse ja läksid ruttu oma suurtükkidega minema, ühe päewa enne seda kui Johan Bürink pärale jõudis. Et aga Bürinki salk mitte tugew ei olnud, siis ei mindud wenelasi mitte taga ajama, waid lepiti selle õnnega, et Wõnnu kätte alale jäi.


Põltsamaa saab Rootsi alla, 1578.

Aastal 1578, weebruaris, kui härtsog Magnuse nõunikud ja teised aadlimehed Põltsamaal kuulsid ja teada said, et härtsog Magnus, nende isand, moskwalase poolt oli ära läinud ja nemad seepärast Põltsamaal suures hädas olid ja mitte kuskil warjupaika ei teadnud, siis lasksid nad Rootsi walitsejalt Tallinnas sõbra wiisil taotada, et tema neid moskwalase käest päästaks, ja pakkusid temale Põltsamaa maja. Ja ehk rootslastel ilma kuninga käsuta küll raske oli seda teha, päästsid nad ometigi oma kõige kurjemad waenlased ja tagakiusajad moskwalase käest kristlikust armastusest, ilma kuninga teadmata ja tahtmata, ja panid Põltsamaa majasse jälle Rootsi sõjawäe ja suurtükid sisse. Siis seati sinna Johan Wedtberg (Angerist) pealikuks. Ja siis jäi ka Põltsamaa rahwast, aadlist ja mitteaadlist, kellel seal head toidust oli, sinna alewikku elama.


Riiglased piirawad Lennewarti asjata, 1578.

Selsamal ajal piirasid riiglased Lennewarti ja lootsid ta näljaga wenelaste käest ära wõtta. Aga et wenelased hobustega ja hobuste ning igasugu muude nahkadega läbi ajasid ja riiglastele jõudsid wastu panna, niikaua kui wäljapäästjad appi jõudsid, siis pidid riiglased warsti pärast lihawõtet Lennewardi alt teele asuma ja ära minema.


Nälg, 1578.

Aastal 1578, kewadel, tõusis Tallinna linnas ja terwel Eesti maal niisugune nälg, et mitusada waest inimest nälga suri, ja Tallinna linnas olid wiljapuuduse pärast kõik pagarid tööta ja kõik leiwapoed olid lukus kunni pärtlipäewani. Ja mõned kaupmehed, kellel weel wiljawara oli, küpsetasid ise leiba müügi tarwis ja müüsid suure kasuga waesele rahwale, kes suures hulgas nende majade ette kokku tungis, nagu oleksid tahtnud tormi jooksta majade peale, ja kui seal niipalju leiba küpselt walmis ei olnud, siis ulatati neile suure tungi pärast läbi akna raha eest tainast, mis nad siis süte peal küpsetasid ja pooltoorelt ära sõid.


Walaskala, 1578.

Selsamal aastal, mais, püüti Kuramaal walaskala kinni, kes maale oli kuiwale jäänud ja seitse sülda pikk oli.


Taani saatkond Wenemaale, 1578.

Sellesama aja paigu, mais, jõudis tore Taani saatkond mõne laewa ja kaljasega Pärnu ja reisis edasi Moskwa. Need ja teised sarnased saatkonnad, mis Taani kuningast moskwalasele ja moskwalaselt jälle Taanimaale selle Liiwi sõja ajal tihtilugu läkitati, walmistasid liiwimaalastele sagedaste suurt rõõmu ja andsid lootust, sest et üks sõber teisele suuri troostikirju kirjutas ja nende põhjal tihtigi palju rõõmsaid sõnumeid laiali laotati, mis aga wiimaks ometi muud midagi ei olnud kui tühjad lootused.


Tartu eeslinn maha põletatud, 1578.

1. juunil läksid Rootsi sõjamehed Põltsamaalt ühes Saksa mõisameestega ja Tallinna maasulastega ja Hannibali mehed nendega Tartu peale ja pistsid 1. juunil Tartu suure eeslinna põlema; see oli määratu suur räga Wene majasid, kirikuid, kloostrid, mõisaid, aitasid ja poodisid. Ja nemad tapsid ja põletasid seal palju wenelasi ühes naiste ja lastega ja said sealt suure rööwisaagi ja läksid sellega ära.


Wenelaste wõit, 1578.

Kui needsamad sõjamehed Tartust jälle Põltsamaale tulid ja suurem hulk neist saagiga Tallinna oli läinud ja koost ära lahkunud, siis tuli mõnisada wenelast ja tatarlast peale ja rööwisid, tapsid ja põletasid terwel Põltsamaa maal. Siis tulid rootslased wäheste meestega neile wastu. Aga et wenelased ja tatarlased arwulise rohkusega neist üle olid, siis ajasid waenlased rootslased põgenema ja lõid neid põgenemise peal palju maha ja wõtsid wangi. Seal langesid wangi ka Hans Wrangel (Idawerest), Hinrik Wulf Dertenist ja Adam Belholt, raatmani poeg Tallinnast, ja weel teisi junkruid ja häid poissa, kes kõik Tartu ja Moskwa wiidi.


Wenelased wõtawad Põltsamaa, 1578.

Selsamal ajal saatis moskwalane sõjajõu wenelasi ja tatarlasi Liiwimaale Põltsamaa lossi, kust temale nii palju halba oli tehtud, jälle ümber piirama ja ära wõtma. Siis tuli moskwalane Põltsamaa alla ja ehitas kantsid ümber, 15. juulil. Ja et Rootsi sõjajõud, mis Põltsamaale oli määratud, wastase tuule pärast natuke liiga kauaks weel Soomesse wiibis, siis oli härra Jürgen Boy Eynesest ühes Hans Wachtmeistriga oma wäheste Rootsi ja Saksa meestega, mõisamehi ja sulaseid ja ka mõned Liiwimaa talupojad, kõik kokku 12 sada meest, warsti jalal ja tahtis moskwalasega Põltsamaa all oma õnne katsuda. Ja kui ta 6 penikoorma peale Põltsamaa ligi tuli ja teada sai, et moskwalane selle maja 25. juulil ära oli wõtnud, siis pööras ta nukralt ja kurwalt jälle tagasi. Aga need ausad mehed Põltsamaa lossis olid tungiwast hädast pidanud moskwalasele alla andma, sest et see maja suure wäe wastu nii hästi kui midagi ei ole ja moskwalane neile ka oli lubanud ja tõotanud, et nad wabalt ja puutumata wõiwad Tallinna ära minna. Aga kui nad lossist minema hakkasid, wõeti nad wastu truudust ja usaldust kõik wangi. Seal kisklesid ja lõhkusid siis wenelased ja tatarlased naiste ja neitsite pärast, aadlist ja mitteaadlist, ja wedasid neid juukseidpidi järele ja wiidi kõik ära Moskwa ja Tatarimaale. Mõned neist Rootsi meestest uputati Tartus Emajõkke, mõned poodi üles ja pealik Johan Wedtberg ja teised Rootsi ülemad wiidi Moskwa ja piinati seal haledasti ja saadeti surma.


Rootslaste ja poolakate wõit wenelaste üle Wõnnu ligidal, 1578.

Selle wõidu peale wõttis moskwalase salk omale Tartus uusi mehi ja suurtükkisid lisaks selle nõuga, et Wõnnu maja ja linna jälle piirama minna. Siis jõudsid ka need Rootsi sõjamehed Tallinna, kes Põltsamaa peale olid määratud, ja kui need sõjamehed kuulsid, et Põltsamaa juba ära oli, siis oli neil suur kurwastus mitte ainult kadunud maja pärast, waid ka, et nad kuninga paha meelt kartsid. Sellepärast tahtsid nad igatahes moskwalasega õnne katsuda, tulgu mis tuleb.

16. septembril läksid needsamad sõjamehed wälja, nimelt kolm eskadroni Rootsi ja Saksa mõisamehi ja kolm lippu Rootsi jalamehi, kus Sudermanlandi härtsogil Karolusel ka üks lipp oli, peale selle weel üks lipp Saksa jalamehi Tallinnast. Sõjapealik oli Jürgen Boye (Eynesest) ja Klaus Biorson (Gammelgardist) pealiku leitnant. Rittmeistrid olid Mats Larson, Kanut Jonsson ja Hans Wachtmeister, jalameeste pealik oli Hans Groth. Need nimetatud sõjapealikud ja rittmeistrid läksid oma sõjarahwaga heas tujus wälja moskwalast otsima, ja kui Pärnu juurde tulid, kakskümmend penikoormat Tallinnast, ja teada said, et moskwalasel mõttes on Wõnnu linna piirata, ja et nad ise ennast tundsid natuke nõrgad olewat üksi moskwalasele kallale tungima, ja neil kindlad sõnumed olid, et Riia stiftis üks salk Poola sõjamehi on, seepärast saatsid Kaspar Tisenhauseni (Saltsast ja Kydast) poolakate juurde kuulama, kas nemad ka ei taha rootslastega kui üks mees ühes minna. Ja ehk poolakad küll mitte otse ära ei ütelnud, oli siiski näha, et nad weel tahawad aru pidada, sest poolakad wõõrastasid wäga sellest ja imestasid, et rootslased üle wiiekümne Saksa penikoorma ära tulewad ilma kutsumata ja ilma maksuta teise isanda kindlust suure iseenese hädaohuga wälja päästma. Ja kui poolakate arupidamine liiga pikale läks, tahtsid mitmed rootslased jälle tagasi minna.

Siis saatis härra Jürgen Boye weel teist korda Klaus Meeksi (Rabiwerest) Poola pealiku juurde lõpulikult teada saama, mis poolakad mõtlewad teha. Selle peale andis Poola pealik wastuseks, temal olewat kindlaid sõnumeid, et moskwalane ligi on, aga ei teadwat mitte, kuhu ta tahab minna. Sellepärast laseb ta Rootsi pealikut paluda, et ta weel ühe päewa ehk kolm ootaks, siis tahtwat ta oma sõjawäega tema juurde minna ja temaga ühes jõudu mööda kõik teha, mis wõib. Seesuguse otsusega saatis ta Rootsi pealikule Klaus Meeksiga ühes ka ühe Poola ülema. Poolakate sõjapealik oli Andreas Szophia, Nowigorodi wojewooda, rittmeistrid olid Leonart von Kitlitz, Molnitsa härra, Albrecht Oborski, rüütel, Wenzel Zaba, Föliks Ostrowski ja Klaus Korff, keda ühes ta Saksa ja Poola mõisameestega ligi kaks tuhat oli.

Waheajal, kui saadikud nimetatud sõjapealikute wahel edasi-tagasi käisid, tuleb moskwalane 1300 mehega ja kartaunide, madude ja müüsritega Wõnnu alla. Siis läksid rootslased Burtniku poole, kus nad poolakad arwasid ees olewat, ja kui neid seal ei olnud, siis läksid edasi Moyani, kolm penikoormat Wõnnust, ja jäid sinna leeri. Selsamal õhtul jõudsid ka poolakad sinna pärale, toredad ja hästi warutud, ja teretati üksteist wastakute üsna sõbralikult. Järgmisel ööl puhuti ringi, et kel himu on Jumala sõna kuulda, see mingu jutlusele. Ja kui jutlus mõne waimuliku lauluga oli lõppenud, siis läksid kõik teele ja käisid mõne tunniga enne päewa üle kahe penikoorma ära, ja kuulsid kõige öö moskwalase hirmust laskmist Wõnnu all ja nägid ka, kuda hirmsad suured tulekerad öö ajal õhus loitsid. Ja kui üks penikoorm Wõnnust Koiwa jõele tulid ja teinepool jõge wenelasi märkasid, siis hoidsid neid suurtükkidega tagasi, niikaua kui meie omad takistamata üle selle jõe said, mis seal kaunis kiire ja sügaw oli, nõnda et iga mõisamees omale jalamehi pidi selja taha wõtma ja nõnda jõest läbi ujuma, nii et peaaegu kõik märjaks said.

Kui nad nüüd kõik üle olid, siis langesid Kõigewägewama Jumala ette põlwili ja hakkasid seda salmi laulma: Kui Jumal pole meiega j. n. e. Siis läksid waprasti waenlase peale. Wenelased ja tatarlased pidid ka wastu oma harjunud kommet paika pidama, sest nad ei tohtinud oma suurwürsti suurtükkide juurest mitte nii pea ära joosta. Siis hakkas seal rüütlimäng peale. Aga kui wenelased nägid, et meie omad neile liiga tugewad olid, läksid nad oma leeri kasulikuma koha peale. Neile käidi aga igast küljest waprasti peale ja siis läks mäng alles õieti lahti. Pärast, kui see kasulikum koht neid ka enam aidata ei tahtnud, algas põgenemine kõigest wäest, ja sellel põgenemisel tapeti neid palju maha ja said otsa. Aga meie omad ei wõinud, sest et nad wäsinud olid ja neil teised wenelased kantsides suurtükkidega ka weel ees olid, kellega neil weel tegemist pidi tulema, neile mitte wäga kaugele järele minna, waid läksid moskwalaste kantsi kallale. Aga wenelased panid kantsist suurte suurtükkidega kõwasti wastu ja lasksid nii waprasti, et neile sel õhtul midagi teha ei wõidud. Sellepärast pidid rootslased ja poolakad terwe selle öö läbi täies sõjakorras wahti pidama, et järgmisel päewal wara hommiku wenelasega kantsis jälle laskmist wõiksid alustada. Aga wenelased ei tahtnud seda ära oodata, waid pugesid pika ööga käpuli ja jaluli minema ja läksid Wolmari ja teistesse lähedatesse majadesse ja kindlustesse. Teisel päewal said meie omad suure rõõmuga kantsi kätte ja leidsid sealt 14 suurt suurtükki kartaunisid ja madusid ja 3 müüsrit ja mõned wäljasuurtükid. See taplus sündis aastal 1578, 21. oktoobril.

Ses tapluses langes wenelasi ja tatarlasi kuus tuhat ja kakskümmend kaks meest moskwalase kõige paremaid sõjamehi. Seal sai ka palju kneesisid ja würstisid surma ja haawata ja langesid wangi, nagu kõige pealt: knees Wassili Andreiwits Sitskoe, suurwürsti õemees, sai surma, ja knees Andrei Demitreiwits wiidi haawatult Wenemaale; knees Wassili Federwits Worontsow, lasti Wõnnu linnast surnuks; Andreas Solkalow, suurwürsti kantsler ja ülem nõunik, pääsis haawatult hädawaewalt minema.

Kolm kneesi, nimelt knees Peeter Iwanowits Tatow, knees Simeon Tuffeakin Obolentski ja knees Peeter Iwanowits Gworostinow langesid wangi ja wiidi Poolamaale. Rootslasi ja poolakaid ei langenud mitte täit sada meest ja tähtsam neist oli Hertwich Leidebur, Hans Wachtmeistri leitnant. Lõpuks tulid rootslased 5. nowembril suure au ja iluga jälle Tallinna, suure rööwisaagiga, ja maasulased, kes jala wälja läksid, tulid kõik ratsa tagasi ja tõid üle tuhande moskwalase hobuse kaasa. Pärast seda aega lõi moskwalase õnn hoopis ümber.


Rootslaste käigud Wenemaale, 1579.

Aastal 1579, weebruaris, langesid rootslased Wiiburi kaudu Wenemaale ja talitasid seal suuresti rööwides, tappes ja põletades. Selsamal ajal läks ka Hans Erichsen (Brinkalast) Tallinna Rootsi ja Saksa meestega teist teed, Narwa ja Uue Lossi wahel, Wenemaale ja põletas seal palju kirikuid, mõisaid ja külasid maha ja tõi kaasa suure saagi weiseid, waha, kellasid ja igasugu Wene kirikuehteid. See oli esimene sõjakäik läbi Liiwimaa üle Peipsi ja üle piiri Wenemaale, mida ennemalt ja enne seda aega terwel sõja ajal mitte ei olnud sündinud.


Kiriempe põletatakse maha, 1579.

Selsamal korral langes Jürgen Butler kuramaalastega ja Riia stifti omadega Tartu stifti peale, ja jooksis tormi Kiriempe majakese peale, lõi seal mõned wenelased surnuks ja põletas selle maja maha.


Katk Riias ja Rootsis, 1579.

Pärast seda, suwel aastal 1579, tuli Riias katkuhaigus, mis mullu sügisel seal peale oli hakanud, jälle ilmsiks ja suri temasse üsna palju rahwast. Selsamal ajal, jaagupipäewa ümber, hakkas see katk ka Rootsi riigis nii hirmsasti möllama, et Stokholmis üksi jaagupipäewast kunni toomapäewani üle kaheteistkümne tuhande inimese, wanu ja noori, ära suri.


Tatarlased Harjumaal, 1579.

Selsamal ajal, juulikuus, oli mõnituhat tatarlast Harjumaal jäledasti mässamas ja laastamas. Sellepärast läksid kaks lippu Saksa ja Rootsi mõisamehi ja kaks lippu jalamehi ja Iwo Schenkenberg, muidu ka Hannibaliks nimetatud, oma talupoegadega wälja neid tatarlasi taga ajama. Ja kui tatarlased rootslaste tulekust kuulsid, põgenesid nad nende eest ära kunni Rakwere maja ning suurtükkide alla, kus neile palju kasulikum oli. Ja kui rootslased neile seal mitte hästi ei wõinud peale käia ja mõned neist tähendatud suurtest suurtükkidest maja pealt häda olid saanud, siis pidid nad kõrwale pöörama ja jälle Tallinna tagasi minema.


Iwangorod ja Narwa eeslinn saawad tuleroaks, 1579.

18. juulil tuli Bent Sewerinson, Rootsi admiral, suure Wene alewi Iwangorodi ja suure Narwa eeslinna peale Liiwimaal ja põletas need kaks kaitseta alewit maha ja sai suure rööwisaagi ühes mitme laewaga, täis igasugu kaupa ja mõne tündri kulla peale arwatud, ja wiis selle suure auga Tallinna ja Stokholmi.


Hannibal wangis ja sureb, 1579.

Kui rootslased Rakwere alt jälle Tallinna olid tulnud, läks Iwo Schenkenberg, muu nimega Hannibal, oma talupoegadega jälle wälja, et tatarlastele Rakwere all peale minna, mida hiljuti alles terwe salk Rootsi ja Saksa sõjamehi mitte hästi teha ei wõinud, ja tahtis kõik au omale saada. Ja kui Rakwerest mitte enam kaugel ei olnud ja kindlaid sõnumeid sai, et tatarlased temale liiga tugewad on, siis pidas ta paremaks omale kasulikuma seisupaiga wõtta, kust waenlast wõiks wälja lagedale meelitada. Sellega ei tahtnud tema wend Kristoffer Schenkenberg mitte päri minna, waid sõimas oma wenda Iwot ja teisi kõiki argadeks meesteks ja oli oma tölbi waprusega ühes mõne talupojaga esimene, kes kallale julges minna. Teised, kui seda nägid, läksid temale järele ja käisid tatarlastele üsna waprasti peale ja ajasid nad kaks korda kunni Rakwere wärawateni ja lõid üle wiiekümne mehe maha, ja wenelased ja tatarlased imestasid wäga selle wäikese hulga suure julguse üle ja ei arwanud muud wähemat kui et neil salawäge põõsastes on. Aga kui nad teises tapluses ühe Iwo mehe wangi said ja sellelt teada said, et seal salawäge mitte ei ole, siis tulid kõik tatarlased ja wenelased salkades kallale ja wõtsid kõik keskele. Kui Iwo seda märkas, siis hakkas seal põgenemine suuresti peale. Ja Kristoffer Schenkenberg ei tahtnud ennast wangi anda, waid kaitsis ennast wägewasti kunni surmani. Ja Iwo sai haawata ja wõeti wangi ühes kuuekümne teisega, kellest mõned Rakweres üles poodi ja mõned torni heideti, kes aga imelikul wiisil ja peaaegu wastu aru ja mõistust tornist jälle lahti pääsid ja mõne nädala pärast Tallinna tulid. Kui Iwo Schenkenberg wangi langes, siis oli seal kõigil wenelastel suur rõõm ja hõiskamine niihästi Liiwimaal kui ka Wenemaal, just nagu oleksid mõne walitseja würsti wangi wõtnud. Warsti pärast seda wiisid nad tema ühes kolmekümne teise wangiga Pihkwasse suurwürsti juurde, kus ta kolm wangi langenud bojaari ehk aadlikku enese wastu lubas wabaks lasta. Aga see ei aidanud midagi, waid ta saadeti ühes oma seltsilistega haledasti surma, mis Tallinna omadele mitte wäheseks kurwastuseks ei olnud. See taplus tatarlastega Rakwere all sündis 27. juulil aastal 1579.


Wenelaste käik Kuramaale, 1579.

Selsamal 27. juulil lauges ka üks salk wenelasi ja tatarlasi Riia stiftis Kokenhusi ja Lennewardi wahel üle Wäina öö ajal Kuramaale, ja tulid ootamata Kura leeri peale ja lõid üle wiiekümne mehe surnuks junkruid ja sulaseid. Seda kahju pidid nad moskwalaselt kannatama, sest et nad üsna hooletult julged olid ja head wahti ei pidanud, ja kõiki kuulamisi ja häid hoiatusi mikski ei pannud.


Iwani uus plaan Tallinna wastu läheb nurja Stefanus Pathori läbi, 1579.

Aastal 1579, kui moskwalane igast sobitusest, mida keisrid ja kuningad temaga Liiwimaa pärast tahtsid pidada, oli kõrwale hoidnud ja selle maa ka kõigis rahusobitustes Wenemaa, Rootsi ja Poola wahel ikka eraldi oli wõtnud, seda omaks pidanud ilma kellelegi midagi peri andmata, ja Tallinna peale, kellega ta niipalju aastaid oli sõjas olnud ja kõige oma kawaluste ja konksude ja wäe ja wallaga midagi teha ei wõinud, waid iga päew kahjusse ja häbisse jäi, üsna meelest ära oli ja janunes tema järele: sellepärast wõttis ta kindla nõu selle linna ülewalnimetatud aastal ise oma juuresolemisel ümber piirata ja kõik saadawa jõu ja wäe kokku wõtta, ja laskis sellepärast ka oma kõige raskemad ja suuremad suurtükid talwe ajal Moskwast Pihkwasse wedada, ja ostis Krimmi tatarlastelt waherahu ühe aasta peale raske raha eest ja tahtis selle aasta ja waherahu kestusel Tallinna linnale ja kõigile teistele linnadele ja kindlustele Liiwimaal otsa peale teha. Sellepärast kogus ta kõik oma wenelased ja Kaasani ja Astrihani tatarlased ja kõik, kelle ta iial wõis jalule ajada, Pihkwasse Liiwimaa raja peale kokku ja tuli ka ise juunikuus sinna. Ja kui ta nüüd arwas oma tahtmise täiesti täide saata, siis pööras Kõigewägewam Jumal asja nõnda, et Stefanus Pathor, Siibenbürgi würst, kes hiljuti Poola kuningaks ja Leedu suurwürstiks oli saanud, ühes Rootsi kuningaga sel ajal wägewat sõda algas moskwalase wastu. Ja liiwimaalased olid nende kahe kõrgeaulise kuninga ja wõimumehe peale wähe julged nende walitsuse hakatuses ja ei uskunud mitte suurt, et nad moskwalast pidid taltsutama, ja sedasama mõtles moskwalane ise ka kõige wähem, et need kaks kõrgeaulist kuningat, keda ta oma wastu üsna wäheseks pidas, tema kõrkust pidid alandama. Ja kui need kaks kõrgeaulist kuningat just selsamal ajal, kui moskwalane Pihkwas Liiwimaa wastu sõtta walmistas, oma wägedega wälja läksid, siis pidi moskwalane oma sõjawaimustuses peatama. Siis wõttis Poola kuningas moskwalaselt suure ja kindla Polotsko linna wägewa sõjawäega ära ja lõi seal mõnituhat meest maha. Peale selle wõitis ta tormiga ka Sokoli maja ära ja lõi seal 4000 meest moskwalase kõige paremat sõjawäge maha, nende seas mõned kneesid ja würstid, ja wõttis mitu tuhat ka wangi. Selsamal ajal, septembrikuul, wõitis ta ka weel Kasiana, Krasna, Sitna, Torouli ja Sussa majad. Pärast nende kindluste wõtmist läks ta weel kaugemale moskwalase maale sisse ja laastas seal Smolensko, Tsernigowi ja Sewere maakonda kunni Staradubini ja põletas ja rüüstas palju linnasid mitme tuhande külaga ja tõi sealt kaasa suure saagi inimesi ja elajaid. Kui moskwalane Poola kuninga tõtt, wõimust ja wäge tunda sai, siis hakkas ta paremat hinda pakkuma ja Poola kuningaga rahu sobitama.


Rootslaste kaotus, 1579.

Selsamal ajal, augustis, jõudis suur sõjawägi ratsa ja jalamehi ühes hulga suurtükkidega Rootsist Tallinna ja läksid 29. augustil Tallinnast läbi Narwa poole. Seal saadeti 6. septembril poolteistsada hobust salgast lahku maad kuulama Jochim Greve juhatusel. Ja kui need ühe salga tatarlaste peale juhtusid ja mitte ei teadnud, kui tugewad need olid, siis läksid nad neile waprasti kallale. Aga see ilmatu hulk tatarlasi wõttis nad kõik keskele, lõi maha ja wõttis wangi, nõnda et Jochim Greve ja weel kuus teist hädawaewalt läbi wõsa ja räga ära pääsid.


Suur wihm, 1579.

Selsamal suwel walitses arwamata ja kuulmata wihmane ilm niisugusel määral, et wiie nädala peale mitte kolme päewa kuiwa ei olnud, ja raske wihma pärast, mis ööd ja päewad sadas, hakkasid niihästi sõjamehed kui ka kõik teised üsna kohe meelt heitma.


Tatari saadikud Rootsis. Katk Rootsis, 1579.

Aastal 1579, 18. augustil, jõudsid Tatari saadikud, Krimmi khaani poolt läbi Leedumaa ja Köninksbergi kaudu Preisimaal Stokholmi Rootsimaale, kus nad, kui kaks kaamelit ja toreda ruuna olid kingituseks änganud, Rootsi kuningat palusid, et ta moskwalasega mitte rahu ei teeks. See saatkond oli wäga iseäralik Rootsimaal. — Tatarlaste tulekuga tõusis ühtlasi hirmus katk Stokholmis ja kogu Rootsimaal, nõnda et Stokholmis üksi lühikese ajaga kaksteistkümmend tuhat inimest katku suri.


Rootslaste õnnetus Narwa all, 1579.

13. septembril hakkasid rootslased Narwat piirama, millest terwel Liiwimaal ja iseäranis Tallinnas suur rõõm ja ilu oli. Aga mitte kaua pärast seda tuli selle rõõmu peale suur kurbtus ja nukrus, sellepärast et see Narwa käik ja piiramine üsna õnnetult lõppes. Sest need kaks nädalat, mis rootslased Narwa all olid, tuli neil igasugu wastikute asjadega tegemist, nõnda kõige pealt tüütawa wihmase ilmaga, mis sõjameestele nõnda peale sadas, et riided seljas ära mädanesid. Teiseks wiibis admiral suurtükkide ja moonaga liiga kauaks, misläbi leeris niisugune nälg ja häda tekkis, et üle wiieteistkümne saja mehe nälga suri. Kolmandaks tegid ka tatarlased rootslastele moonareisidel palju takistusi ja kahju, nõnda et nad waenlase maalt mingit moona ei saanud. Ja kui natuke tugewam salk rootslasi kuhugi tuli, siis põgenesid tatarlased ikka eest ära; aga kui rootslased leeri tagasi pöörasid, tulid tatarlased jälle ruttu neile tagant järele ja narrisid rootslasi kõige aja. Et rootslaste plaanid igal pool nurja läksid ja nälg ja mure suuresti wõimust wõtsid, siis läksid nad tungiwa häda pärast Narwa alt minema, septembrikuus.


Tatarlaste käigud Eestimaal, 1579.

Kui rootslased olid koju minemas, siis käisid tatarlased teel neile ikka järele ja lõid palju mehi maha, kes näljas, haiged ehk wäsinud, teistega ei jaksanud kaasa käia. Mõned surid ka teele ja ükski inimene ei matnud neid. Siis said tatarlased ka mõned kraamikoormad ilma takistamata ära wiia. Selsamal ajal, kui Wirumaa talupojad nägid, et õnn nii suuresti tatarlaste poolt oli, läks üsna palju noori sulaseid ise heast tahtmisest tatarlaste juurde ja jäi sinna, ja Wirumaa peremehed kurtsid siis igaühele, et neile ühtki sulast ei ole järele jäänud.

Siis heitsid needsamad tatarlased leeri Uuemõisa juures, 6 penikoormat Tallinnast, ja rüüstasid hirmsal kombel seal maapaigas kui ka terwel Harjumaal tappes ja rööwides, lõid wanad surnuks ja wiisid noored kaasa. Siis tulid hobuste seljast maha ja otsisid wõsad ja rägad läbi, ja nõnda kui jäneseid jahil kisatakse, kisasid nemad inimesi ühed wastu teisi, ja hoidsid põletamast täiesti tagasi, et mitte näha ei oleks, kust nad tulewad ja kuhu lähewad ja kuhu nende eest wõiks peitu minna.

Kui nüüd terwe Harjumaa haledal kombel tühjaks oli rüüstatud, siis läksid tatarlased Läänemaale Haapsalu maja wälja päästma, kus mõnisada talupoega Narwa käigu suurest lootusest piiramas olid ja nii suurt kitsikut tegid, et wenelased Haapsalus tatarlastelt pidid abi ja päästmist paluma. Neile tatarlastele oleks wõinud kergesti wastu saada, kui Rootsi sõjameestel õnnetu Narwa piiramise pärast mitte julgus ja lust kaduma ei oleks läinud. Sest aasta eest olid rootslased kurtmata ja kaebamata wäikese salgaga kunni Wõnnuni üle wiiekümne Saksa penikoorma moskwalasele külla läinud. Aga nüüd otsis see pisike tatarlaste salk rootslast ja ajas neid taga, mida neil nende kasuliku seisu pärast kerge oli teha, sest et rootslased Narwa käigust ja ka piiramisest üsna wäsinud olid.

Kui tatarlased Haapsalu maja olid wälja päästnud, siis mässasid nad Läänes niisama hirmsasti kui Harjuski, ja wõtsid palju waeseid inimese kinni ja wiisid ära, hoolimata sellest, et Läänemaa seekord nende oma isanda moskwalase maa oli. Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest ära Riia stifti oli läinud, ja waesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk wenelasi ja tatarlast sedasama teed Rakwerest jälle peale, teadmata ja ootamata, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest Tatari salgast weel olid üle jäänud, armetult peale langeb ja nad kinni wõtab. Siis oli Harjumaal häda häda peale. Sündinud oktoobrikuus 1579.


Kuri ilm, 1580.

Aastal 1580, 25. juulil, tõusis Liiwimaal ja iseäranis Järwamaal jäle kuri ilm müristamise, wälgu ja rahega, nagu tahaksid maa ja taewas hukka minna. Tuli nii suurt ja paksu rahet, mis mitte ainult wilja Paide ümber mõne penikoorma maa peal maha ja puruks ei peksnud, nagu ei oleks sinna midagi olnud külwatud — kust siis ka midagi ei saadud —, waid lõi ka metsas ja wäljadel loomi ja lindusid maha, kelle talupojad pärast hunniku kaupa omale toiduks korjasid. Ja kui nad wenelastele, oma ülematele, Paides ka mõned jänesed ja tedred wiisid, siis ei tahtnud wenelased neid wastu wõtta, waid wastasid, et ei sünni mitte seda süüa, mis Jumal on tapnud. Pärast seda jäledat kurja ilma teadsid niihästi wenelased kui ka talupojad Liiwimaal imelikke lugusid westa ja wälja laotada, mis seekord selle kurja ilmaga pidid sündinud ja nähtud olema.


Poolakate wõidud Wenemaal, 1580.

Aastal 1580, juunis, läks Poola kuningas suure wäega teist korda moskwalase maale ja wõitis Welikiluki linna ja lossi wäega ära ja lõi seal mitu tuhat inimest maha ja saatis surma. Neilsamul päewil wõitis ta wäega ja sai kätte ka Newele, Velisne, Usweti ja Zawalotsko kindlused.


Rootsi sõjawalmistused Kägisalme wastu, 1580.

Selsamal ajal seadis ka Rootsi kuningas weel katkuhaiguse wältusel wägewa wäe mehi sõjawalmis ja läks nendega moskwalase maale, selle nõuga, et Kägisalme linna piirata, ja selle wäe juurde tuli ka Hans Wachtmeister oma Saksa mõisameeste lipuga Tallinnast. Ülem sõjapealik oli Pontus de Legardia, wabahärra ja rüütel Eikholmis, ja tema leitnantideks ja ülemateks käsutajateks olid Herman Flemink (Williaselt), Jürgen Boye (Gyneselt) ja Karl Hinrichsen (Kankasest).


Sabaga täht ja suur katk, 1580.

Selsamal sügisel, aastal 1580, oktoobris ja nowembris oli jälle üks sabaga täht Liiwimaal näha. Selsamal ajal, Mardi ööl, tõusis niisugune kuulmata rutuline haigus esmalt Tallinnas ja siis üle terwe maa, et lühikese ajaga temasse lugemata hulk inimesi suri, nõnda et ühtki linna, lossi ega küla ei olnud, peaaegu mitte majagi linnas wõi peret külas, kus inimesed mitte, wanad ja noored, kõik korraga haiged maas ei oleks olnud. Siis olid kõik linna uulitsad ja turud ja kõik maanteed ja külad inimestest hoopis tühjad, ja kõik kirikud linnas olid mõne päewa ilma jutluseta. Ja mõnes külas ei olnud mitte üht inimest nii terwet ja tugewat, et loomi oleks wõinud sööta ja joota. Sellepärast oli näljaste loomade määgimist ja möögimist mitu päewa kuulda. Ja kui arwati, et see rutuline haigus ainult Liiwimaa üle pidi tulnud olema, siis kuuldi pärast, et ta terwest ilmast — Türgist, Tatarist ja kõigest ristiilmast — oli läbi käinud. Ja Tallinnas kestis ta mardipäewast uue aastani.


Rootslased wõtawad Kägisalme ära, 1580.

4. nowembril aastal 1580 wõttis Rootsi kuningas moskwalase käest Kägisalme linna ja lossi wäega ära, kuhu peaaegu terwe würstiriik külge kuulub. Ja kui rootslased sinna alla tulid ja hästi küll teadsid ja ennegi sagedasti olid proowinud, et suurte suurtükkidega selle linna kallal midagi ei ole teha, sest et ta kahe käreda ja kiire jõe wahel ja wallide ja blokhausidega sõja wastu hästi oli kindlustatud — sellepärast tahtsid nad ainult tuliste kuulidega oma õnne tema kallal katsuda ja lasksid nende kuulidega terwe linna rutuga nõnda põlema, et wõimata oli kustutada. Siis kukutas palju wenelasi, mehi ja naisi, end ise wette ja uppusid ära, ja üle kahetuhande said ses müras rootslaste läbi surma. Kui wojewooda Kägisalme lossis, mis ka puuehitus ja linnast natuke eemal oli, rootslaste tõtt nägi, andis ta oma suures hirmus maja warsti Rootsi kuninga kätte, selle tingimusega, et oma kaitsewäega wabalt wõib Wenemaale ära minna. Selle wojewooda nimi oli Attaluyck Owassnyn.


Kuda rootslased Padist piirawad ja ta wenelaste käest ära wõtawad, 1580.

Selsamal ajal olid ka Rootsi ja Tallinna sõjamehed ja aadlist lantsassid ja talupojad Padise maja piiramas, ja nende sõjameeste pealikud olid Diderik Anrep ja Arent Asserye. Ja et Padis kõige ligem maja Tallinnast ja ainult kuus penikoormat teed kaugel on, siis oli moskwalane ta, et tallinlasi sealt igal ajal hästi kiusata wõiks, sõja wastu nii wägewasti ära kindlustanud, et pea wõimata oli teda suurtükkidega kätte saada. Seepärast tahtsid nimetatud sõjamehed, kui häid sõnumeid said, et seal moona sees palju käepärast ei ole, pika piiramisega oma õnne katsuda ja seisid terwe suwe kunni uue aastani selle kindluse all. Ja kui nad juba kaua aega olid piiranud ja ületulnud wenelaste käest kindlaid teadusi said, et Padises suur nälg ja häda pidi olema, siis tahtsid 14. nowembril maja peale tormi jooksta. Ja selles tormis kaotasid nad ligi sada meest talupoegi ja sakslasi ühes Rootsi sõjameestega. Aga rootslased ei tahtnud siiski weel järele jätta, waid jäid ikka edasi maja alla. Aga kui wenelased nägid, et nad mitte ära ei tahtnud minna, siis tuli neid öö ajal üksteise järel palju alla rootslaste juurde ja tõid ikka häid sõnumeid, et wenelased Padises suure nälja ja häda pärast enam kaua ei wõi maja pidada, ja et neid palju juba nälga on surnud ja palju teisi haiged maas on näljast ja lendwast tõwest. Wiimaks tuli Hans Eriksen (Brinkalast), Tallinna kuberner, jõulu ajal sinna ja saatis trompeetri Padise wojewooda juurde ja laskis temale sõbralikku lepingut pakkuda. Sellel laskis wojewooda suures wihas kuuli kehast läbi. Wiimaks aga, kui mõned kõige kõrgemad bojaarid ja käsutajad ühes oma preestritega alla olid jooksnud ja tõeliku sõnume tõid, et nad mitte ainult kõik oma hobused, koerad ja kassid kõige sisikondadega, niisama ka kõik hobusenahad, saapad ja kingad ja kõik naha sadulate pealt ära on söönud, waid ka õlgi ja heinu on kuiwatanud, sellest jahu sõelunud ja sellest putru keetnud ja selle toiduga kaua aega ilma leiwata läbi ajanud, — ka olewat mõned nende liht sõjamehed ühe pisikese kuue-aastase poisi tapnud ja salaja ära söönud, niisama ka kaks surnud last, mis juba surnud olid —, siis andis see rootslastele põhjust weel kord maja peale tormi jooksta. Ja kui nad redelid tõid ja müüri najale panid, siis aitasid wenelased ise redelid üles tõmmata ja tulid kõige pealt ise alla — ja need jäeti siis ka elusse, sest nemad olid üsna nõrgad ja ei olnud kolmelteistkümnel nädalal leiba suhu saanud. Aga teised, kelle maasulased ja talupojad majast leidsid, need pidid, nii noored kui ka wanad, tasuma. Löödi siis maha ka wanem wojewooda Daniel Ziggatsow, ja noorem wojewooda Michael Sitski jäeti sõnumete pärast elusse ja wiidi wangis Tallinna. Sündinud 28. detsembril 1580. Selsamal ajal tuli see rutuline lendaw tõbi ka leeri ja olid kõik sõjamehed Padise all haiged maas. Nüüd oleksid wenelased 60 hobusega Padise küll wõinud wälja päästa, kui mitte seesama tõbi neid ja niisama ka Poola kuninga sõjarahwast ei oleks piiranud.


Pontus de Legardia piirab Rakweret ja wõtab ta ära, 1581.

Kui Padise maja ära oli wõidetud ja sõjamehed pikast piiramisest ja raskest haigusest weel wäsinud ning roidunud olid ja wenelased niisama ka, siis oli Eestimaal näärist kunni keset paastu kõik, nagu oleks hea rahu maal olnud. Aga kui seda kõige wähem arwati, tuli haruldane ja maailma algusest saadik kuulmata sõjakäik ja raske Rootsi sõit Wiiburist kunni Rakwereni Liiwimaal, üsna ootamata niihästi liiwimaalastele kui ka wenelastele, sest rootslased pidid umbes wiiskümmend penikoormat maad ja merd mööda, mis Soome- ja Liiwimaa wahel kinni oli külmanud, kompassi järele sõitma ja ära käima. Kui nad nüüd Liiwimaale pärale jõudsid, ruttasid nad kohe Rakwere peale ja piirasid selle maja 20. weebruaril aastal 1581 sisse ja lõid sada Wene harkpüssimeest, kes ligematest majadest Rakwere wenelastele appi olid saadetud, maha ja wõtsid wangi. Wahepeal tulid härra Pontus de Legardia, ülem sõjapealik, ja Hans Wachtmeister, Saksa mõisameeste rittmeister, kiiresti ja ilma ootamata Tallinna, et sealt mõned kartaunid ja moona ja ka Tallinna sõjamehed Rakweresse wõtta, miska siis ka Tallinnas kaua ei wiiwitatud. Ja et suured ja rasked suurtükid halwa ja tegemata tee pärast neid 15 penikoormat mitte nii ruttu edasi ei wõinud saada, siis läks härra Pontusel ja teistel käsutajatel aeg leeris igawaks, ja sellepärast tahtsid esiteks oma Soomest kaasa toodud wälja-suurtükkidega kindluse kallal õnne katsuda. Ja kui mõned Wene wangid ja Rootsi sõjamehed kantsikorwid olid ette toonud ja täis täitnud, siis hakkasid tulemeistrid 1. märtsist tuliste kuulidega wägewasti puust eeltornide peale tuld andma, nõnda et tornid kohe täie hooga põlema läksid ja tuli nii suuresti wõimust wõttis, et wõimata oli kustutada, ja tõusis ühe tunniga niisugune tuli, mis õhtu widewikus 14 Saksa penikoorma taha ära paistis, sest sellepärast, et maja kaunis kõrge mäe peal oli, wõis tuld igale poole kaugelt ja laialt näha. Ja see wenelaste puust maja oli wana kiwist lossi külge tugewaks eelkindluseks ehitatud, nii laialt ja pikalt, et mitu tuhat meest sees ruumi wõisid saada, ja ringi ümber igal pool olid blokhausid, pulwärgid ja kõrged puust tornid ette ehitatud ja kõwad laskewallid suurtest, jämedatest pakkudest ja palkidest, ja need blokhausid ja pulwärgid olid suurte raskete kiwidega täidetud ja nõnda kõwasti seotud ja tugewaks tehtud, ja peale selle kiwimüür wäljas mäe serwale ümberringi ette ehitatud, nõnda et see kõik ka wägewa wõimumehe suurtükkide ees küll oleks wõinud seista. Sellepärast ei jõudnudki Rootsi kuningas 1574. aastal 12 nädala jooksul midagi teha oma suure wäega Saksa, Rootsi ja Shoti sõjamehi ja oma wägewate suurtükkide ja sõjamoonaga. Aga nüüd tuliste kuulide uue kunstiga saadi temaga ruttu walmis. Peale selle panid wenelased, kui nägid, et tulest wõitu ei saa, ka mõned tornid, blokhausid ja elutoad teisel pool põlema, et rootslased sinna mitte sisse ei asuks ja neil omal waba waade wälja peale oleks. Sest nad mõtlesid wanast Saksa majast weel wastu panna, mis ka nende käes oli. Waheajal jõudsid ka müürimurdjad Tallinnast pärale, ja kui need rutuga üles seati ja torma laskma hakati, siis saatis wojewooda Stepan Federwits Saburow ühe wenelase alla ja soowis sõbralikku sobitust. Siis jäeti laskmine järele ja alustati rahusobitust wenelastega. Lühikese läbirääkimise järele andsid wenelased, kui neile prii äraminek oli lubatud, Rakwere maja käest ja andsid ta rootslastele kätte 4. märtsil 1581. aastal. Siis läks sealt majast minema üle tuhande mehe, naise ja lapse ja kandsid oma ebajumalad ja kujud, puulaudade peale maalitud, awalikult rongi ees, ja läksid nõnda Wenemaale. Kui rootslased majasse sisse tulid, leidsid nad sealt määratu tagawara igasugu wilja ja hulga sõjakraami, suurtükkisid, rohtu, tina.


Toolse saab Rootsi alla, 1581.

Kui Rakwere maja oli ära wõidetud, läksid rootslased ka Toolse peale, mis kolm penikoormat Rakwerest ranna ääres ilusa sadama kohal aset on. Ja kui wenelased Toolsel kuulsid, et nende peamaja Rakwere Rootsi käes oli, siis ei pidanud nad pikka aru, waid andsid kohe alla, 8. märtsil. Ja et tee üsna järsku laguma hakkas, nõnda et suurtükkidega mitte hästi edasi ei saanud, siis ei tohtinud rootslased seda head aega kasuta mööda lasta ja pidid ruttu üle jää Soomemaale minema.


Mitmesugused rööwikäigud, iseäranis talupoegade poolt omasuguste wastu, 1581.

Kui Rakweresse ja Toolsesse tugewad sõjawäed olid sisse pandud, siis hakkas hirmus rööwimine ja rüüstamine peale kummaltki poolt, rootslased ühelt poolt, ja wenelased Narwast, Tartust ja Paidest teiselt poolt ja need talupojad, kes wenelastega olid, neid kiusasid rootslased, ja neid jälle, kes rootslastega olid, kiusasid wenelased wahet pidamata hirmsal kombel taga, riisusid, tapsid ja tegid wangiks. Wiimaks pidid need waesed wiletsad ja piinatud inimesed mõlemale poole head olema, aga mitte ilma suure hädata, mureta ja hirmuta wenelaste pärast, kes neid ikka ja alati kahtlaseks pidasid, et nad enam Rootsi kui moskwalase poole hoiawad ja neid sellepärast wahet pidamata ikka pitsitasid.

Nõnda said Liiwimaa talupojad kõiges Tartu stiftis ja Marienburi ja Wiljandi maakonnas ja weel teistes paikades, mis moskwalane oma wõimu alla oli wõtnud, ka weel Riia stifti omade ja kuramaalaste ja poolakate ja leedulaste poolt sagedasti kannatada. Seal olid waeste talupoegade õelamad waenlased talupojad ise ja wabadikud, kes nüüd rööwil käisid ja üsna sõjakaks olid saanud, kes maa wiisisid ja salajaid teesid ja radasid läbi wõsa ja räga paremini tundsid kui kõik teised sõjamehed. Ja on wõimata kirjeldada, kui tihti ja sagedasti need Harju ja Lääne talupojad mõnikord Rootsi walitsuse teadmise ja tahtmisega, mõnikord ka tahtmist wastu, aastad otsa pea iga kuu ja nädal, talwel ja suwel ilma wahet pidamata, terwel Eestimaal kunni Peipsini ja Marienburini oma rööwi- ja rüüstukäikusid tegid. Ja oli tõesti sel ajal Liiwimaa niihästi tema oma elanikkude poolt, saksast ja mittesaksast, kui ka teiste wõõraste rahwaste poolt nii paljaks pühitud, et mõnes paigas enam loomi ega inimest järele ei jäänud, rääkimata sellest, mis wenelased ja tatarlased olid teinud kõige sõja aja.

Selle talupoegade sõja pärast tõusis Tallinna kodanikkude wahel sagedasti ägedaid waidlemisi. Sest mõned neist ütlesid, et ei olewat õige, et talupoegadele ja kõigile wabadikkudele woli antakse waeseid talupoegi rööwida ja maad rüüstata. Ja ehk need waesed inimesed küll moskwalase alamad on, siis on nad oma tahtmist wastu seks sunnitud ja oleksid ennem sakslaste kui moskwalase alamad. Peale seda, kui rahu tuleb ehk kui waestelt talupoegadelt enam midagi rööwida ei ole, hakkawad waesed talupojad ja wabadikud küll linna kodanikke ja teisi elanikke rööwima ja tapma, nõnda et keegi linnast wälja maale ei julgeks minna oma asju ajama. Sellewastu ütlesid teised jälle, et iga paha asi millekski ikka hea on, sest selle talupojasõja läbi olewat ka midagi head tulnud, nagu esiteks seda, et talupoegade läbi wenelased linna wärawatest eemal hoitakse, et nad mitte enam ligidatest kindlustest alla ei lange ja linna ees oma tapmiste, rööwimiste ja põletamistega ei mässa, ja ka mitte enam nii tihti larmi ei tõsta ja mitte enam nii sagedasti päewal ja ööl hädakella hüüdma ei pane, nagu seda enne küll kõigel sõja ajal oli sündinud, ilma et linna kaitsewäed seda kudagi oleksid keelda wõinud. Teiseks, et nad Wene wahimehed maanteedelt, kes moonawedu Tallinnasse takistasid, minema on kihutanud. Kolmandaks, et nad wenelastele sagedasti kahju on teinud ja palju wangis wenelasi linna toonud, kellelt iga kord häid teadusi sai, mida enne terwel sõja ajal mitte palju ei olnud sündinud. Neljandaks, et üsna ülirohkesti igasugu loomi Tallinna on toonud wähese raha eest, ja ehk nad need küll waeste Liiwimaa talupoegade käest olid wõtnud, olid nad need ometi moskwalase piiridest toonud, ja olid sagedasti ka wenelaste loomad majade juurest wõtnud ja Tallinna ajanud, nõnda et wenelastele kuhugi majadesse mitte üht lehma ei jäänud; ja olewat ometi parem, et tallinlased seda saawad kui wenelased. Wiiendaks olewat nad kogu Eestimaa kunni Peipsini Rootsi kuningale maksualuseks teinud ja Wene talupoegi terwel Liiwimaal niikaugele sundinud, et nad Rootsi walitsejatelt pidid rahukirju wõtma. Ja kõige wiimaks olewat nad sõjamehed, kes palka ei saa, kellega seepärast kerge on läbi saada.

Ja ehk neile talupoegadele üks aeg küll natuke kiitust anti, kadus see wiimaks siiski pea kõigile igamehe poolt ära. Sest kui Eestimaa talupojad, kes moskwalase all olid olnud, suuremalt osalt paljaks olid riisutud ja teistel rahukirjad Rootsi walitsuse poolt käes olid ja wenelased igas majas nüüd ka hoiatatud olid ning ennast paremini hoida teadsid kui enne, siis läks lugu saagi ja rööwiga natuke kehwasti. Aga et nad rööwimisega ja prassimisega üsna ära olid harjunud, tulid nad weel ikka jälle walitsuselt rööwiluba paluma; aga seda ei tahetud neile enam lubada ega wabaks anda. Ja ehk nüüd rööwimine küll hoopis keelatud oli, ei wõinud nemad siiski rööwimist mitte jätta, waid tulid salgakaupa kokku ja läksid salaja ööl ja päewal waeste talupoegade kallale, kellel walitsuse rahukirjad olid, ja riisusid neilt majades ja teede peal nende wiimase waranduse. Ja ehk küll Rootsi walitsus mõne neist laskis üles puua ja ära hukata, ei wõinud nad siiski oma rööwimist nii pea mitte unustada, sest nad olid sel ajal rööwimisest ja suurest prassimisest nii loderikuks läinud, et nad, niikaua kui rööwimine kestis, ühelegi inimesele enam midagi head ei tahtnud teha ja et ükski kodanik ega käsitööline omale ei tahtnud sulast ega poissi saada wõi pidada.


Aadli ja kodanikkude paha seisukord, 1581.

Ja ehk küll Eesti maade aadel ja ka Tallinna kodanikud linnas olid ja seal neil kasulikum seisukord ja selles kindluses enam kaitset oli kui talupoegade maal, siis oli neilgi ka oma rist ja kitsikus ja kurwastus, sest moskwalane oli aadlikkudelt kogu Eestimaal kõik mõisad ära wõtnud ja pika sõja ajal olid nad kõik liikuwa raha ja hõbeda ära söönud, nõnda et neil kaupmeeste juures enam wõlausaldust ei olnud ja nad nüüd suures hädas ning mures olid. Ja kodanikkudega oli asi ka niikaugele läinud, et suurem hulk neist üsna ilma peatoiduseta oli, lahtise wara ära oli söönud ja Saksa laewadelt midagi osta ei jõudnud, mispärast laewad sellesama lastiga, millega olid tulnud, jälle pidid ära purjetama, Tallinna kaupmeeste suureks südamewaluks. Ja kõik kauplemine oli selles toredas ja rikkas kaubalinnas lõpule jõudnud. Sellepärast jäi ka löödud raha selle pika sõja ajal mida kaugemale, seda wähemaks, nõnda et wiimaks üks mark raha, mis heal ajal üheksa Lüübeki killingit maksis, nüüd ainult weel kaks Lüübeki killingit maksis, misläbi palju alaealisi lapsi oma päranduses ja waesed oma abiannetes ja õpetajad oma maksudes kahju said ja ka õpetajate, koolmeistrite ja õppijate arw palju wähemaks jäi; ja toredad kodanikkude majad, mis heal ajal kakstuhat ja enam taalrit olid maksnud, maksid nüüd ainult weel neli- ehk wiissada taalrit kõige enam. Ja et waesus ja häda paljude aadlikkude ja kodanikkude juures wõimust wõttis, siis pidid nende lapsed ühes talupoegadega rööwist elama, ja olid ka nii alandlikud, et üks mittesaksast talupoeg, keda nad heal ajal selle au wääriliseks mitte ei oleks pidanud, et tema kõrwal oleksid istunud ehk käinud, nüüd nende peamees on, kelle all nad rööwimisele ratsutasid wõi ka jala jooksid. Ja ka mõned aadlist neitsid ja kodanikkude tütred kõige ülematest sugukondadest pidid tungiwa waesuse pärast mitte ainult mõisameestele ja ratsanikkudele mehele minema, waid ka weel palju wähematele, mis heal ajal nende meelest wist küll wäga wõõras ja imelik oleks olnud. Ja pidid ka mõned aadli- ja kodanikuprouad niisuguse musta tööga tegemist tegema, millest heal ajal nende tüdrukud eemal oleksid hoidnud.


Hoiatus järeltulijatele.

Säherdusi ja teisi sarnaseid lugusid ei kirjuta ma mitte, et kellestki paha rääkida wõi kedagi halwaks teha, waid kõigile järeltulijatele sõbralikuks hoiatuseks ja kristlikuks noomituseks, et nad oma heas elus kõige jumalakartusega õpiksid ja ette waataksid, et nendega lugu arwamata ja ootamata mitte nõnda ei läheks, nagu nende heade inimestega selle pika raske sõja ja õnnetuse ajal.


Liiwimaa wangid.

Nüüd pean ka weel waeste Liiwimaa wangide haledast järjest ja seisukorrast siin lühidelt jutustama, niipalju kui mulle sest teada on, ehk küll wõimata on esiteks ära ütelda, kui palju tuhandeid inimesi aadlikke, kodanikke, sõjamehi, talupoegi, naisi, neitsid, lapsi, sulaseid, tüdrukuid ja igasugu peret selle pika sõja ajal maha on tapetud ning hukka saanud ja kui palju raskeid naisi oma ihu wiljaga ära on tapetud ja kui palju imejaid lapsi moskwalasest teede peale ja põõsastesse on wisatud ja metsaloomadest lõhki kistud ja kui mitu tuhat neid wangis ära wiidi ja Moskwa ja Tatari maadesse ning linnadesse laiali weeti, kus nad hoolimata waljus wangis ja raskes teenistuses oma elupäewad kinni peawad olema, kus palju neist ümber on ristitud ja mitmed ennast ka ise on ümber ristida lasknud, ses lootuses, et siis türanni poolt enam heldust ja armu näha saawad. Ja on ka wõimata teada, kui mitu tuhat Moskwas Liiwimaa wangisid wette on wisatud, ära uputatud, haledasti pekstud ja haledasti ning armetult tulel surnuks küpsetatud, ja kui palju inimest wangikodades nälga ja janusse on surnud ja sinna wiletsasti lõppenud ja nagu koerad ära wisatud. Ka pidi lugemata palju naisi ja neitsid wastu oma tahtmist ennast wenelaste ja tatarlastega ühte andma ja nende metsalistega kasimata elu elama.


Wangid Tartus, 1579.

Ei wõi ka jätta siin lühidalt jutustamata, kuda Tartus waeste wangide seisukord aastal 1579 oli. Seda wangikoda peeti ikka kõige heldemaks, sest et wangid Liiwimaale jäeti ja mitte ära kaugele Moskwa ei saadetud. Sest kui seal mõned aadlist wangid ja liht mõisamehed ligi kolmkümmend meest istumas olid, siis oli neil esiteks ruum wangikojas nii kitsas ja napp, et üksteist peaaegu surnuks litsusid. Teiseks palusid nad suure nälja pärast sagedasti, et wenelased neile neid lontisid annaksid, mis uulitsal ja sõnnikul wahest maas olid, ja kui neid neile anti, siis närisid nad neid ja puresid nagu koerad ja täitsid nõnda oma kõhtu. Kolmandaks, kui ämber nende rooja täis sai, siis kiskusid ja rüselesid nad tema pärast ja tahtsid üksteise eest teda wälja kanda, et nõnda korraks õhu kätte saada ja ennast kosutada ja mõne wenelase käest kuskil ehk mõnda armuandi saada. Neljandaks oli neile kõige suuremaks armuks, kui kaks tükki koos, raudahelaga ühte seotult, Tartu linnas tohtisid ümber käia ja omale ja teistele leiba kerjata. Wiiendaks, kui mõned neist suurest näljast suremas olid, siis hüüdsid nad oma surma asemel: leiba! leiba! ja kui neile natuke leiba anti, siis ei wõinud nad seda süüa, waid pigistasid leiwa pihku ja surid nõnda. Ja need wangid ei olnud mitte liht inimesed wõi talupojad, waid aadlimehed, käskijad ja ratsanikud. Neist wangidest pääsid mõned lunastusehinna wastu lahti, teised tungisid ükskord öö ajal wangikojast wälja ja pääsid imelikul wiisil suure hädaohuga üle müüri minema ja läksid Riiga ja Tallinna. Aga mõned wõeti tee peal jälle kinni ja wiidi Tartu tagasi, kus nad haledal kombel surmale piinati, nende seas ka üks aadlimees, nimelt Hinrik Wulff (Oertenist).


Imelik sünnitus Stokholmis, 1581.

Aastal 1581 sünnitas üks waese mehe naine Stokholmis Rootsimaal wiis elusat last, kaks poissi ja kolm tüdrukut ühe korraga, ja kõik olid täielikud lapsed ja ristiti ka ära. Aga pärast ristimist surid emaga ühes üksteise järel kõik ära.


Tatarlaste saatkond Stokholmis, 1581.

Selsamal aastal junnis tuli üks tatarlaste saatkond teist korda Rootsimaale ja tõi selle sõnume, et nende tsaar ehk kuningas moskwalase maal on käinud ja üle neljakümne tuhande inimese maha löönud ja wangi wiinud, mis ka mõned Wene wangid pärast kinnitasid ja weel juurde lisasid, et tatarlane selle maa, terwe Resani würstiriigi teisel pool Moskwat, päris lagedaks on riisunud, nõnda et seal midagi muud pole järele jäänud kui must maa.


Kaks õnnetust Tallinnas, 1581.

15. juulil sündis Tallinnas kahekordne õnnetus: hommikul langes suur tükk lossi walli maha, ja keskpäewal põles pool Toompead ja üle kolmekümne maja ja elukorteri põhjani maha.


Uue õnne hakatus, 1581.

Kui Liiwimaa nii mõnda aastat üsna haledasti ja armetusti rüüstamise ja laastamise all oli olnud ja moskwalane ka ikka weel ülejäänud linnade ja maade peale nii kuri ja wihane oli, et kõigi keisrite ja kuningate waheleastumised ja eestpalwed Liiwimaa pärast tema juures maad ei leidnud, mispärast palju liiwimaalasi, aadlist ja mitteaadlist, kahtlesid, kas nemad seda päewa näha saawad, kus moskwalane Liiwimaalt wälja aetakse; ja kui häda kõige kõrgemal tipul oli, siis saatis meie Issand Jumal abi ja nõu, et moskwalane — mida ta kõige wähem arwas — Liiwimaa weel palju suurema häbiga pidi kaotama kui ta selle oli wõitnud. Siis hakkasid need kaks wõimumeest, nimelt Rootsi kuningas ja Poola kuningas, moskwalasele suure tõega ja agarusega merel ja maal peale käima ja alandasid tema kõrkust nõnda, et tema ja kõik tema omad seda igawesti ei unusta.


Rootslaste ja poolakate uued ettewõtted, 1581.

Selsamal suwel, aastal 1581, tuli suur sõjawägi Rootsist, osalt maad mööda Tallinnast, osalt merd mööda Narwa alla. Aga enne seda aega, enne kui see suur wägi pärale jõudis, oli Karl Hinrichsen (Konkasest), rootslaste feldmarssal, mõne lipu Rootsi jalameestega ja Hans Wachtmeistri mõisameestega Läänemaale läinud Haapsalu, Koluwere, Lihula ja Wigala majasid ja kogu maakonda ära wõtma. Selsamal ajal saadeti ka üks lipp Rootsi jalamehi ja üks lipp Saksa jalamehi Tallinnast ja mõni lipp mõisamehi Paidesse seda maja enne rukkilõikust ringi ümber piirama, et nad uudserukkid ei saaks majasse wiia. Seal seati Johan Kosskull (Purilast ja Meeksist) ja Kasper Tisenhusen (Saltsast ja Kiidast) pealikuks ja rittmeistriks nende sõjameeste üle. Sügise poole saadeti ka üks osa Rootsi jalamehi ja üks lipp aadlist lantsassisid, kelle rittmeister Reinolt Nyroth (Kodilast) oli, Pärnu sealset kindlust piirama.

Selsamal suwel tuli ka mõni tuhat Saksa sõjameest oma pealiku Jürgen Farensbeckiga (Nelffyst) Lüübekist Riiga ja läksid Poola kuninga poole. Seal hakkas Poola kuningas wägewa sõjawäega Poola, Leedu, Ungari ja Saksa mehi Pihkwa linna piirama Wenemaal, rukki-maarjapäewal.


Poolakad wõtawad Lennewardi ja Ascherade ära, 1581.

Selsamal ajal läks ka üks osa Poola sõjamehi ühes Riia meestega Lennewardi maja alla ja wõttis ta ka lühikese ajaga ära. Kui see maja oli ära wõetud, läksid needsamad sõjamehed Ascherade alla, piirasid selle maja sisse ja said ta näljaga wenelaste käest kätte.


Rootslased wõtawad Koluwere, Wigala ja Lihula ära, 1581.

22. juulil aastal 1581 wõitis Karl Hinrichsen Koluwere maja ära ja sai kätte, misjuures igaüks enne kahtles ja uskuda ei tahtnud, et ta selle maja, mis kaunikene kindlus oli, wäheste suurtükkidega ja wähese rahwaga nii kergesti pidi kätte saama. Selle maja wojewooda ei julenud mitte Wenemaale tagasi minna, sest et ta maja meelega ja nii ruttu käest ära oli annud, waid jäi naise ja lastega rootslaste juurde. Ja kui wenelased Wigalas kuulsid, et rootslased Koluwere maja nii kergesti olid kätte saanud, pistsid nad Wigala maja põlema ja jooksid minema.

Kui rootslastel need kaks nimetatud maja käes olid, panid nad wiibimata parajat aega tähele ja läksid rutuga ka Lihula alla ja panid lossi wärawad tuliste kuulidega põlema, nõnda et tuli wõimust wõttis ja wenelaste puumajad wõi eluhooned seespool lossi ka põlema pani. Siis palusid wenelased armu ja waba luba Wenemaale ära minna, ja said ka. Nad läksid siis Lihulast ära ja andsid lossi rootslastele, 27. juulil.


Rootslased wõidawad Haapsalu ära, 1581.

Kui Lihula maja ka oli ära wõidetud, läks Karl Hinrichsen oma sõjameestega ja mitme suurtükiga Haapsalusse Läänemaa peakindluse alla ja piiras ka selle maja ümber, ehitas kantsid ja hakkas tormiks laskma. Aga wenelased näitasid ennast hakatuses wäga tuliselt ja wihaselt, panid kõwasti wastu ja lasksid mõned Rootsi püssikütid kantsides maha. Wiimaks, kui nägid, et nende asi lõpukorral on, tahtsid nad oma wiha jahutada waeste talupoegade ja nende naiste ja laste kallal, kes Rootsi sõjameeste eest Haapsalu majasse olid warju läinud, ja surmasid ning tapsid neid armetul wiisil üle 70 ühes naiste ja lastega ja wiskasid üle müüri alla. Ja üks Wene naine oli 7 Liiwimaa talupoja last oma käega ära kägistanud ning surma saatnud. Pärast, kui nad nägid, et nad maja rootslastele ei wõi keelata, palusid nad omale waba luba, keelamata Wenemaale ära minna kõige sellega, mis enesega kaasa wõiwad wiia, ja said ka. Siis läksid nad kõik Haapsalu majast minema ja andsid maja rootslastele, 9. augustil.


Pontus de Legardia piirab ja wõtab Narwa ära, 1581.

Waheajal, kui Karl Hinrichsen Haapsalus parajasti tööl oli, jõuab Pontus de Legardia, rootslaste ülem sõjapealik ja Liiwimaa kuberner, wägewa sõjawäega pärale ja läheb ruttu ka Haapsalusse, et wenelastega seal sobitust lõpetada maja pärast. Ja kui asjad seal lõpulikult selged olid, tuli ta jälle Tallinna, maksis sõjameestele kõigile palka ja saatis nad kohe maad mööda Narwa minema ja kuningliku armaada laewu ning kaljaseid paljude suurtükkidega ja sõjamoonaga ja ka mõne laewa mehi laskis ta merd mööda Narwa purjetada, ja selle armaada ja laewade admiral oli härra Klaus Flemink. Siis oli sõda ja sõjakisa moskwalase maadel kõigis paigus. Ja et seda nii piinliku hoole ja tõega tehti, siis andis ka Kõigewägewam Jumal selleks oma õnne ja õnnistuse.

4. septembril hakkasid rootslased kolmelt poolt Narwale tuld andma 24 kahekordse ja poole kartauniga, mis nii suured ja paksud olid, et kõik sõjamehed igasugu rahwast Narwa all tunnistasid, et nemad eluajal ühelgi isandal ega wõimumehel enne sellesarnaseid suurtükka ei ole näinud. Ja kui nad kaks ööd ja päewa wahet pidamata olid lasknud ja müür, mis üle kolme sülla paks, puruks ja maha oli lastud, siis walmistati tormijooksule, kutsuti esiteks aga heaga linna alla andma. Aga wenelased Narwas ei tahtnud sellega nõusse heita. Siis saatis härra Pontus de Legardia mitte ainult oma maasulased tormi, waid andis kõigile mõisameestele, laewameestele ja igaühele, kes aga tahtis, luba tormi jooksta, ja kui nad Jumala abiga pidid linna tormijooksuga kätte saama, siis pidi kõik wara, mis Narwas oli, tunni wältusel waba wõtta olema, ja mis keegi selle määratud aja jooksul jõudis kätte saada, see pidi tema oma olema. Siis oli igaüks warsti nõus ja walmistas suure rõõmuga tormi wastu, just nagu tantsule. Ja selleks lasksid ennast tarwitada ka mõned kaptenid, sõjanõunikud ja käsutajad. Siis walmistasid sinna peale tormama ka mõisamehed ehk ratsanikud, niihästi sakslased kui rootslased, ja walisid omale endi keskelt peamehe ja lipumehe, kes neid pidi juhatama. Waliti siis Schweder von Lunden tormihimuliste mõisameeste peameheks ja Assmus von der Soltwedel lipumeheks, ja need kaks nimetatud käsutajat juhatasid ühes Saksa ja Rootsi jalameeste pealikute ja lipumeestega ka oma ratsanikke ja mõisamehi üsna waprasti ja julgesti. Ja kui nad kõik täies hoos peale tormasid, oli asi hakatuses natuke wisa ja raske minema, ja Jürgen Veltzkow, Saksa jalameeste lipumees, ja Assmus von der Soltwedel, mõisameeste lipumees, ja mõned jala- ja mõisamehed said surma. Aga wiimaks sai õnn rootslastele ja need tungisid sellesama esimese tormiga Narwa sisse. Ja kui nad blokhausidesse tulid, mis üsna müüri ligi olid ehitatud, siis nägid üsna lausa, et blokhausid ja trepid seespool linna Jumala juhatusest kõik neile kasuks olid ehitatud. Seepeale läks Narwas tapmine ja werewalamine lahti: seal ei antud armu wanale ega noorele. Tapeti maha kaks tuhat streltsi ehk harkpüssimeest ja kolmsada bojaari ehk junkrut, ühes oma teenritega kokku meest tuhat, ja Wene kodanikke ja muid elanikke nende naiste ja lastega ja igasugu perega, kõik kokku umbes seitsetuhat inimest, nagu wenelased ise on tunnistanud. Siin käisid ka mõned Rakwere ja Padise wenelased, kes rootslaste juurde olid jäänud, ühes tormi jooksmas, ja nad käisid oma sugu- ja usuwendadega weel palju hullemalt ja hirmsamalt ümber kui Rootsi ja Saksa sõjamehed. Mis rõõm seekord terwel Liiwimaal ja iseäranis Tallinnas walitses ja mis kurwastus Moskwas ja terwel Wenemaal oli, seda wõib iga arusaaja ise mõtelda. Sellel tormijooksul langes meie mehi, Jumal tänatud, üsna wähe, kellest kaks nimetatud lipumeest kõige tähtsamad olid. Nõnda sai Rootsi kroon Narwa oma wõimu alla, aastal 1581, 6. septembril.

See Narwa kaotus oli moskwalasele mitte wäheseks häbiks ja kahjuks, sest Narwa oli üks tema tähtsamatest linnadest, mida ta ülemaks pidas kui terwet Liiwimaad, sest sinna oli ta kõigi moskwalaste ja wenelaste staapli asutanud, kuhu kõigi rahwaste laewad terwest risti-ilmast pidid kokku käima ja temale kõiksugu tarbewara tooma, mida tema süda himustas, ja sealt jälle kõiksugu kaupa ostma ja tema armust elama.


Rootslaste asi edeneb Wenemaal, 1581.

Peale seda, kui rootslased Liiwimaa Narwa olid ära wõtnud, läksid nad ka kohe Wene Narwa peale, mida Wene keeli Iwanowgorod nimetatakse ja mis wäga tugew kindlus on. Ja kui rootslased wähe tema all olid lasknud, andsid wenelased ta warsti kätte, 17. septembril.

Pärast Iwanowgorodi ärawõitmist läks härra Pontus de Legardia wiibimata kõige oma sõjawäega ja suurtükkidega ja sõjamoonaga Jammagorodi ja Kopori maja ja kindluse alla ja wõttis need kindlused ka warsti ära ning sai kätte. Pärast seda wõitu muutis härra Pontus mõned sõjameeste ametid ümber ja pani Karl Hinrichseni (Konkasest), Rootsi feltmarssali, Narwa asewalitsejaks, ja Hans Wachtmeistri, Saksa mõisameeste rittmeistri, jälle feltmarssaliks.


Poolakad ja rootslased Wenemaa wastu, 1581.

Selsamal ajal talitas ka Poola kuningas Pihkwa all wägewasti. Seal laastasid ja rüüstasid tema sõjamehed kogu Pihkwa würstiriigis ja weel teistes moskwalase maades tappes, rööwides ja põletades ja ajasid ikka suured saagid igasugu loomi leeri ja müüsid tühise hinnaga. Sedasama tegid ka rootslased ja tulid nende mõlema kuninga sõjamehed moskwalase maades oma rööwikäikudel sagedasti üksteisele wastu. Nõnda käidi kahelt poolt moskwalase maid mõõgaga ja tulega kodu otsimas ja pühiti ja tolmutati wägewasti ilma mingi wastupanemiseta moskwalase poolt, sest oma sõjameestega oli ta oma kindlused maal igal pool üsna kõwasti täitnud ja lausa maa waenlaste hooleks jätnud.


Paide saab Rootsi alla, 1581.

Kui neisse ennenimetatud kindlustesse, mis rootslased ära wõtsid, hästi wäge oli pandud, siis läks Jürgen Boye (Gynesest) salga sõjameestega Paide Johan Koskulile ja Kaspar Tisenhusenile appi. Ja kui sinna pärale jõudis, käis ta Paide majale, mis moskwalase tugewa kaitsewäega täidetud ja moonaga hästi warustatud oli, kantside, kraawide ja mitme kawalusega nii kõwasti peale ja pidas wenelased nii pingul, et mõned neist üle jooksid ja suure nälja ja häda pärast alla andsid ja armu palusid. Sellepärast olid ka teised kõik, kui oma hobused olid otsa söönud, walmis sõbralikku sobitust tegema. Ja seda kirjutati härra Pontusele järele. Ja kui härra Pontus sinna tuli, siis oli sobitus juba täiesti kindlaks tehtud. Siis andsid wenelased Paide maja rootslastele ära ja läksid ligi tuhat inimest Wenemaale. Sündinud nowembril aastal 1581.


Tänupidu Tallinnas, 1581.

Pärast selle Paide ilusa maja ja wägewa kindluse ärawõtmist tulid luutsinapäewal Rootsi sõjamehed ühes pealipuga, kus all Rootsi krahwid ja härrad ratsutasid, Tallinna sisse, ja oli püha Nikolause kiriku õpetajaga räägitud, et ta sel päewal pidi jutlust tegema. Siis tuli härra Pontus krahwide, wabahärrade ja rüütlitega ja kõigi rittmeistrite, käsutajate ja liht mõisameestega ratsa selle nimetatud kiriku ette, kus nad siis kõik hobuste seljast maha tulid ja saabaste ja kannustega kiriku läksid, ja lasksid oma hobused ja lipud niikaua uulitsal pidada. Ja kui nad kõik koos kirikus olid, langesid nad Kõigewägewama Jumala ette põlwili ja tänasid südamest kõige selle wõidu eest, mis Jumal sel suwel ja sügisel neile armust oli annud. Siis luges õpetaja 5. Moosese raamatu 20. peatüki ette ja pidas jutluse. Pärast jutlust lauldi Te Deum laudamus. Pärast, kui see kõik kirikus oli lõpetatud ja nad jälle kõik oma hooste selga olid istunud, lasti rõõmupaukusid wallidelt ja rundeelidelt, ja mõnigi mees nuttis rõõmu pärast.


Torm, 1581.

18. detsembril oli kole ja hirmus torm, nõnda et palju laewu Tallinna sadamas tükkideks löödi ja põhja läksid, misläbi ligi wiiskümmend Rootst mõisameest, rüütlipärased mehed, aadlist ja mitte-aadlist, kes wastu talwe Rootsi tahtsid sõita, otsa said ja ära uppusid.


Rahu Poola ja Wenemaa wahel, 1582.

Kui Poola kuningas wägewa sõjawäega aastal 1581 augustikuus Pihkwa alla oli tulnud ja pea terwet Wenemaad mõõga ja tulega oli laastanud ja kunni talweni sellele linnale wägewasti peale oli käinud ja ka Rootsi kuningas temal maal seisis ja temalt nüüd juba palju maid ning linnu ja kindlusi niihästi Wenemaal kui ka Liiwimaal ära oli wõtnud ja need kaks nimetatud kuningat talle nii kangesti kaela peal olid, et moskwalane juba hirmu hakkas tundma, et ta mitte ainult Pihkwast, waid ka weel teistest linnadest, lossidest ja kindlustest ja terwest maast wõiks ilma jääda, — siis pidi ta oma kõrkust esiteks Poola kuninga ees alandama ning rahu paluma. Siis tehti Poola kuninga ja moskwalase wahel Rooma paawsti Gregor XIV saadikute sobituste läbi rahu kümne aasta peale kindlaks Sapolskas Wenemaal, aastal 1582 15. jaanuaril, niisuguste tingimustega, et moskwalane ütleb enese terwest Liiwimaast lahti ja lubab kõik need linnad, kindlused ja maad, mis temale Rootsi kuninga wastu weel kätte on jäänud, Poola kuninga alla ja annab nad kätte. Sellewastu pidi Poola kuningas moskwalasele Welikiluki linna ja teised kindlused, mis ta selles sõjas ära oli wõtnud ja mis wanasti Moskwa alla ja mitte Leedu alla on kuulunud, jälle tagasi andma. Aga waestest wangidest ses rahusobituses palju ei räägitud; paawsti saadikud olla selle wastu olnud, et luteriusulistest ei makswat hoolida, — neid olla Liiwimaal muidugi juba küll. Siis andsid nad warsti sel talwel ühed teistele linnad ja kindlused ning maad kätte, nagu rahuleping määras. Rootslased pidid Pärnu linna alt, mida nad pea pool aastat olid piiranud, ära pöörama ja tühjalt ära minema ja poolakad wõtsid siis ka selle linna ära. Nõnda oli rootslaste töö ja waew Pärnu all asjata olnud. Aga see linn ei oleks neilt pääsnud, kui nad suurema tõega oleksid peale käinud.


Rootsi kuninga Johan III kiitus.

Kui nüüd kõrgeaulik Poola kuningas moskwalase Liiwimaalt oli wälja tõrjunud ja sellest kõiges risti-ilmas suurt au ja kiitust saanud, siis tahab õige ja sünnis olla, et ma siin lühidalt ka kõrgeausa ja kaugeltkuulsa Rootsi kuninga Johan III kõrgeid kuninglikke heategusid Liiwimaa wastu meele tuletan, kes äratallatud Liiwimaa ärapäästmises ka üks tööriist Kõigewägewama Jumala käes oli ja Liiwimaa pärast mitte wähem kiitust ja kuulsust pole ära teeninud. Sellest tahan kõigile järeltulijatele ja tulewatele liiwimaalastele kui ka praegustele wagadele ristiinimestele lühidalt teadustada.

Sest kui Liiwimaa ja Tallinna linn, mis üks selle maa pealinnasid on, Moskwaga sõja alguses kõigest ilmast maha oli jäetud ja terwes risti-ilmas abi ja troosti kuskil ära näha ei olnud ja mitte palju ei puudunud, et moskwalane selle linna ja terwe maa alla oleks heitnud, siis halastas kõrgeaulik Rootsi kroon kristlikust armastusest waese mahajäetud ja abitu Tallinna linna peale ja wõttis ta tema kõige suuremas hädas oma hoole alla ja kaitses teda — peale Jumala — moskwalase koleduste ja wägiwalla eest ja wõttis seega oma peale palju muret, waewa, raske kulu, suure wihawaenu ja suured pikad sõjad ja suured hädaohud. Siis tuli Johan III sõja kestes ja raskel kurwal ajal walitsusesse ning sai Rootsi kuningaks. Ja kui ta esiteks selle sõja, mis Daani kuningas ja Lüübeki linn tema wenna, kuningas Eerik XIV-nda wastu olid alganud, õnnelikult oli lõpule wiinud ja mõlema poolega ja ka oma abikaasa wenna, Poola kuninga Sigismund Augustiga rahu teinud ja Rootsi riigi jälle endise wana järje peale tõstnud, saatis ta ka moskwalasele, kellele ta mingit põhjust sõjaks ei olnud annud, oma saadikud temale rahu ja head naabrust pakkuma. Aga moskwalane põlgas selle ära ja lükkas tagasi ja wõttis Rootsi saadikud halwasti wastu ja käis nendega halwasti ümber. Nõnda ei wõinud kõrgestnimetatud Rootsi kuningas Johan III, nagu wanasõna ütleb, mitte kauemini rahu pidada, kui tema naaber seda tahtis. Ja et moskwalane terwe Liiwimaa ja iseäranis Tallinna linna peale kord wiha täis oli, siis pidi see kõrgeaulik rahuarmastaja kuningas tungiwa häda pärast moskwalasega Liiwimaa ja Tallinna linna pärast jälle suure ja pika sõja algama. Ja ehk küll hakatuses õnn natuke kare näitas, pööris ta wiimaks ometi Jumala armu läbi kõrgestnimetatud Rootsi kuninga poole, kes moskwalasele niisugust kahju tegi ja tema kõrkust nii alandas, nagu seda ükski kuningas enne teda Rootsi riigi hakatusest saadik ei ole teinud.


Kuda Johan III Tallinnat ja Paidet kaitses, 1570.

Kui moskwalane aastal 1570 Tallinna linna ja Paide maja ühe korraga piirata tahtis, siis muretses kõrgestnimetatud Rootsi kuningas neisse kahte kindlusesse wapraid rüütlipäraseid mehi ja ülemaid ja sõjamehi sisse ja weel määratuma moona suurtükkisid, püssirohtu ja tina küllalt, ja pani härra Klaus Akeseni, Bista rüütli, Tallinna kuberneriks ja härra Herman Flemink’i (Williast) Paide ülemaks. Ja kui moskwalased kolmkümmend nädalat nende kahe nimetatud kindluse all olid olnud ja kõike oma wäge, kunsti, kawalusi ja konksusid seal olid proowinud, pidid nad wiimaks ometi, sest et Rootsi kuningal oli tugew kaitsewägi sisse pandud, häbi ja kahjuga sealt lahkuma ja kaotasid ligi 9000 meest nende kahe kindluse all.


Rootslased Wenemaal, 1572. Wenelased saawad lüüa Koluwere all, 1573.

Järgmisel talwel aastal 1572 saatis Rootsi kuningas tugewa sõjawäe rootslasi ja sakslasi Wiiburi kaudu Wenemaale, ja need tegid moskwalasele mitte wähe kahju, mis teda suuresti wihastas. Sellepärast tuli ta järgmisel aastal ise isiklikult kõige saadawa jõuga Liiwimaale rootslasi kiusama. Ja kui rootslased Koluwere juures moskwalase salkade peale tulid, lõid nad seal ligi seitsetuhat wenelast maha, said wõidu ja wõtsid kõik suurtükid ära, aastal 1573 23. jaanuaril.


Teised Rootsi wõidud. Rakwere piiramine, 1574.

Aastal 1574 kogus kõrgestnimetatud kuningas jälle suure sõjawäe rootslasi, sakslasi ja shotlasi ja läks Rakwere alla ja oli terwe talwe otsa moskwalase maades, rööwis ja põletas ja ootas teda wäljas. Aga et moskwalane minewal talwel pisikesele Rootsi salgale alla jäi ja lüüa sai, siis ei julenud ta ennast praegusele suurele hulgale mitte leida anda, waid pidi oma maad rootslaste hooleks jätma.


Narwa sõidu takistamine ja uued taplused.

Järgmised kaks aastat käis Rootsi kuningas Narwa linna peale ja kiusas oma armaadaga kõiki kaubalaewu ja wõttis wäega palju laewu ära igasugu rahwusest, kes moskwalasega Narwas kaupa wahendasid ja temale kõiksugu tarbewara üsna ülirohkesti kätte wedasid ja nõnda teda toetasid, ja sai sealt palju wara ja oli alatistes taplustes Liiwimaal wenelastega ja härtsog Magnuse poolemeestega.


Tallinna piiramine, 1577.

Kui moskwalased aastal 1577 Tallinna linna teist korda piirama tulid ja ta nüüd täiesti oma wõimu alla tahtsid wõtta, siis muretses kõrgeaulik kuningas isalikust hoolest Tallinna linnale ja lossile jällegi, nagu esimeselgi piiramisel, teadjad ja tundjad kubernerid ja sõjawägimehed ja tugewa kaitsewäe sisse ja palju moona, suurtükkisid, püssirohtu ja tina. Ja kui moskwalane kõige saadawa jõuga peale tungis ja Tallinna linna piirama hakkas, pidi ta jällegi Jumala abiga ja kuninga tugewa kaitsewäe pärast järele jätma ja kaotas üle kolmetuhande mehe oma kõige paremaid sõja- ja püssimehi ja üle kahetuhande waadi püssirohtu, mitu tuhat raudkuuli, kiwikuuli ja tulekera, mis ta kõik ilmaaegu oli ära põmmutanud, ja see ei olnud moskwalasele ka seekord mitte wäike kahju.


Rootsi wõidud Narwas, Wenemaal ja Liiwimaal.

Selsamal suwel jooksid Rootsi kuninga laewad Narwa alla ja põletasid seal augustikuus kaks wägewat ja jämedat blokhausi maha ja tapsid mõned wenelased ja wõtsid wangi.

Selsamal ajal langes hulk Rootsi sõjamehi Wiiburi kaudu ka Wenemaale ja jäi sinna pea terweks sügiseks ja ei pidanud ka mitte püha rööwimast, tapmast ja põletamast.

Selsamal ajal tegid Rootsi sõjamehed wenelastele ka kõigis Liiwimaa majades ja kindlustes mitte wähe kahju, kus nad kõik Wene eeslinnad ja alewid terwel maal ära põletasid ja palju Wene rahwast maha tapsid ja ära põletasid ja ka palju wenelasi, aadlist ja mitteaadlist, wangi wõtsid, nõnda et kõik Tallinna loss ja linn aina wangis wenelasi täis oli, ja saadeti neid wangisid ka üsna palju Stokholmi Rootsimaale triumfiks ja awalikuks näitamiseks.


Rootslaste ja poolakate wõit Wõnnu all, 1578.

Aastal 1578, 21. oktoobril, tappis Rootsi kuninga sõjarahwas ühes pisikese hulga poolakatega üle kuuetuhande mehe moskwalase kõige suursugusemat ja kõige paremat wäge Wõnnu all maha ja häwitas ära ka suure hulga moskwalase püssirohtu, raud- ja kiwikuulisid ja tulekerasid. Ses lahingus tapeti ja wõeti wangi ka palju Wene kneesisid ja würstisid. Ja see tegi moskwalasele mitte wähe kahju, häbi ja hirmu.


Teised Rootsi wõidud 1579—1581.

Aastal 1579, 18. juulil, rüüstas Rootsi kuningas oma armaadaga Narwa eeslinna ja sai sealt wägewa rööwisaagi igasugu Wene kaupa ja wara, mõne tündri kulla peale hinnatud, ja tappis seal palju wenelasi, ja pärast põletas selle eeslinna ühes suure Iwanowgorodi alewiga maha ja tegi üsna paljaks.

Aastal 1580, 4. nowembril, wõttis kõrgestnimetatud Rootsi kuningas Johan III moskwalase käest ka Karelegorodi ehk Kägisalme linna ja lossi wäega ära ühes sinna külge kuuluwa würstiriigiga, ja tappis seal üle kahetuhande inimese maha.

Selsamal aastal wõttis ta moskwalaselt ka Padise maja tormiga ära ja surmas seal ja tappis maha mõnisada wenelast.

Aastal 1581, 4. märtsil, wõitis Rootsi kuningas Rakwere maja ühes toreda ja wiljarikka Wiru maakonnaga wäega moskwalase käest ära, lõi ses piiramises üle saja wenelase maha ja sai sealt majast suure sõjamoona, kust mõned suurtükid Stokholmi Rootsimaale wiidi triumfiks ja näitamiseks.

Selsamal aastal, juulis ja augustis, wõttis Rootsi kuningas moskwalaselt Haapsalu, Koluwere, Lihula ja Wigala majad ühes Lääne maakonnaga, mis moskwalane Taani kuningalt enne oli wõtnud, wäega jälle ära ja sai sealt toreda tagawara suurtükkisid ning sõjamoona ja wõttis selle maakonna ühes nimetatud majadega Rootsi krooni alla.

Selsamal 1581. aastal, 6. septembril wõttis kõrgestnimetatud Rootsi kuningas Johan III moskwalaselt Narwa linna tormiga ära, moskwalase kallima linna ja ainsa wabaduse Lääne mere ääres, kõigi moskwalaste ja wenelaste kõige esimese ja parema staapli, ja lõi seal üle 7000 wenelase maha ja sai sealt määramata palju wara.

Selsamal ajal käskis ta ka wägewaid Wenemaa kindlusi Iwanowgorodi, Jammagorodi ja Koporit torma lasta ja sai nad selle tagajärjel, et nad maha jäeti, kätte ja pani Rootsi riigi raja Wenemaal ja Liiwimaal nii kaugele, ja ta sai ka Lääne merel nii suureks ja wägewaks kui ei ükski Rootsi kuningas enne tema aega pole olnud.

Selsamal 1581. aastal, 24. nowembril, wõitis kõrgestnimetatud kuningas pika piiramisega ka toreda ja wägewa Paide kindluse ära ühes toreda ja wiljarikka Järwa maakonnaga ja sai sealt toreda kogu suurtükkisid ja sõjamoona saagiks.

Pärast Narwa linna ja teiste nimetatud moskwalase majade ärawõtmist käis Rootsi kuninga sõjawägi kunni Nowgardini ja riisus seal ning põletas, ilma et moskwalase poolt mingit wastupanekut oleks olnud. Nende rohkete ja toredate wõitude läbi ajas kõrgestnimetatud kuningas moskwalastele wiimaks niisuguse hirmu ja wäristuse peale, et nad salgakaupa oma isandast ja suurwürstist ära langesid ja jälle Rootsi krooni alla tulid, mitte ainult bojaarid, kaupmehed, kirjutajad ja sulased, waid ka würstid ja wojewoodad, kelle seas üht würsti, knees Jürgen Andamskit nimetatakse.

See pikk sõda ja need mitmekordsed Rootsi kuninga wõidud olid Poola kuningale mitte wäheseks abiks ja kasuks moskwalase wastu ja ka mitte wähene põhjus selleks, et moskwalane nii alandlik oli Poola kuninga wastu.


Kuningas Johan III kiitus.

Ja ehk küll Rootsi kroonile neil aastatel mitmesugused waenlased ühel ajal kõwasti peale käisid, nagu taanlased, norralased, Lüübeki linn, poolakad ja preislased, moskwalane ja ka palju liiwimaalasi, kes mõistmata meelest ise oma õnne wastu seisid — ja need waenlased kõik kiusasid Rootsi krooni kõigest jõust mitu aastat otsa ja käisid wihaselt peale — aga siiski pidas wiimaks kõrgestnimetatud kuningas Johan III korralikkude abinõudega ja oma kõrgete kuninglikkude woorustega nõnda neile kõigile wastu, et neist keegi tema üle rõõmustada, kiidelda ega wõidust hõisata ei saanud, mispärast ta ka südamlikust lootusest ja julgusest Jumala peale igal ajal seda sõna on pidanud: Deus protector noster (Jumal on meie kaitsja), mis ta ka kõigi oma rahade peale laskis lüüa.

Niisuguste kõrgete ja tähtsate tegude pärast ja et ta kõrges aus ja lugupidamises oli, sai ta aega ja andis asja, et kõik wõimumehed terwes risti-ilmas temale sagedasti oma saadikutega külas käisid, ja see ei ole mitte wähe, et nii mitme kuninga ja wõimumehe ja mõnegi rahwa saadikud selle kõrgestnimetatud kuninga Johan III-nda ajal Rootsi riigis käisid, enam kui enne ühegi kuninga ajal Rootsi riigi hakatusest saadik, nagu seal olid Maksimilian II, Rooma keisri saadikud, Kaarel IX, Prantsuse kuninga saadikud, Poola kuninga Sigismund Augusti, Henriki ja Stefan Batori saadikud, Frederik II, Taani kuninga saadikud, Gregor XIV, Rooma paawsti saadikud, shotlaste saadikud, tatarlaste saadikud kaks korda, enne kuulmata asi. Ka käisid temal külas orduhärrad Malta saarelt, mis kaugel teinepool Itaaliat aset on, ja weel palju teisi isandaid, würstisid, raehärrasid ja linnasid.

Ja kui ta nimetatud wastaspooltega ja iseäranis moskwalasega Liiwimaa pärast mitu aastat otsa suurt sõda pidas, mis mitte wähe raha, toidumoona, suurtükkisid, püssirohtu, tina ja igasugu sõjamoona ei tarwitanud, mispärast Rootsi kroon mitte mõnda wähest summat, waid mõned miljonid kulda Liiwimaa peale kulutas ja iga aasta mitme laewaga määramata hulga moona sinna saatis, nõnda et ükski wõimumees terwes risti-ilmas sinna rohkem saata ei oleks wõinud ega saanud, ja kui wahest rahast puudu oli, siis ei hoolinud see kõrgeaulik kuningas oma kuninglikkudest lauanõudest, waid saatis neid mõnetuhande marga raskuses Liiwimaale sõjameestele palka maksta, et nad temale igal ajal warmad ja walmis oleksid moskwalase wastu minema, ja taas Liiwimaalt ei wõtnud tema mitte taalri wäärt kasuks kõigel sõja ajal, ja need maad, mõisad ja külad, mis ta Liiwimaal kätte sai, andis ta lääniks suuremalt osalt aadlimeestele ja mõnele kodanikule, kes ses sõjas tagasi olid tulnud, ja ka oma sõjameestele, kes teda truisti olid teeninud, et nad sellest elaksid, ja ei koormanud Liiwimaa kodanikke ja talupoegi ühegi kohuse ega maksuga terwel sõja ajal, nagu seda heermeister kohe Moskwa sõja hakatuses küll tegi, nõnda et aadel ja kodanikud kõik oma tahtmist said selle kuninga all terwe sõja aja. Ja kui kõrgeaulik Rootsi kroon Kõigewägewama Jumala saatmist mööda Tallinna linna ja mõnda maad Liiwimaal mitte nii kindlasti omaks ei oleks kuulutanud, siis oleks moskwalane kogu Liiwimaa ammu juba ära neelanud, millest kogu risti-ilm oleks nutta saanud.

Mis ihu ja mõistuse annetesse puutub, siis ei ole Kõigewägewam Jumal selle kõrgestnimetatud kuninga juures ka mitte midagi ära unustanud, sest ta on osaw, ülimõistlik, jumalakartlik ja hästi õpetatud isand ja tunneb palju keeli, on peale selle wabakunstide ja kõigi õpetatud meeste sõber ja on nende wastu igal ajal mitte ainult omas riigis, waid ka teistes maades ja linnades, kus ta on olnud, ikka helde ja armuline olnud. Ja kui ta enne oma walitsuseaega wõõrastest maadest ja riikidest, nagu Inglismaalt, Preisist, Poolast, Leedust ja Liiwist, würstliku toredusega ja iluga läbi reisis ja nende rahwaste kombeid ja wiisisid nägi ja tähele pani, kust ta mitte wähe elutarkust kogus, siis wõttis teda Inglise kuninganna Lundenis suure au ja toredusega wastu ja laskis tema auks haruldasi ja imelikke waatemängusid toime panna, ja Wildas Leedumaal sõitis Sigismund August, Poola kuningas, ise isiklikult mõnetuhande mehega temale wälja wastu ja teretas teda wäljas suure au ja toredusega ja saatis tema suure hiilguse ja toredusega tema häärberisse. Nõnda wõttis teda wastu ja käis temaga ümber ka weel Preisi härtsog Köninksbergis ja Dantske linn ja weel teised isandad ja linnad.

Kui ta kuninglikku walitsusesse astus ja Rootsi krooni wastu wõttis, siis oli tema esimene kuninglik mure, et kirikutes ja koolides tublid piiskopid, õpetajad ja koolmeistrid ametis oleksid, ja et haigemajad ka hästi korras oleksid, mispärast ta kohe oma walitsuse hakatuses ühe ustawa õpetatud mehe Liiwimaa piiskopiks seadis, kes kirikud, mis moskwalane oli ära laastanud, jälle pidi jalale seadma ja tublid õpetajad ametisse panema, kes waestele Liiwimaa talupoegadele selget Jumala sõna Augsburi usutunnistuse järele kõige hoolega pidid õpetama.

Peale selle oli temale ka kõik tujude ja himude orjus igal ajal suuresti wastumeelt ja ta karistas seda kõige kurjemini ja pidas igal ajal ikka kasinust, kohut ja õigust, oli tõsine ja sealjuures armulik igaühe wastu ja ei olnud ka werejanu ja kättemaksmise-himu tema juures suurt märgata, waid laskis kannatliku meelega armu õigusest üle käia, ja wastikutele, kes raskesti tema wastu olid eksinud, andis ta sagedasti armu ja kõik süü andeks, miks siis ka nende kuninglikkude ja kõrgete wooruste pärast tema alamad, kõrged ja madalad, teda enam armastasid kui kartsid, ja olid seepärast igal ajal walmis ihu ja wara tema eest ohwriks tooma.


Södermanlandi härtsogi Karoli kiitus.

Neid ja teisi seesuguseid kõrgeid woorusi on ka kõrgeauliku würsti Karoli, Sudermanlandi ja Nerki härtsogi, kõrgestnimetatud kuninga wenna juures igal ajal nähtud ja tähele pandud, selle auliku würsti juures, kes iga aasta ratsa- ja jalamehi Liiwimaale saatis moskwalase wastu sõdima, mille peale ta paljugi kulutas, ja kes Liiwimaa õnne ja hea käekäigu eest ikka suurt hoolt kandis, see würst, kelle juures palju liiwimaalasi, kelle moskwalane nende mõisatest ära oli ajanud, troosti ja abi otsisid ja ka leidsid ja kes neid oma würstlikus kojas ausasti pidas.


Rootsi kuberneride kiitus.

Ka ei olnud Rootsi kuberneride ja walitsejate töö ja tegu ja mure Liiwimaal mitte wähene, mitte ainult sõja ajal, waid ka igapäewastes ehitustes ja kindlustes losside ja majade kallal, sest ei ole mitte wõimalik lühidalt ära ütelda, mis hoolt ja suurt muret need Rootsi härrad ja walitsejad Liiwimaa majade peale tarwitasid: need suured rundeelid ja wallid, siis suured blokhausid, müürid, kraawid, laskewallid ühes paljude wahihoonetega, nende ehitamine ja parandamine. Need aulikud kubernerid on majade korraldusest ja maa heast käekäigust enam hoolt kannud kui laisad orduhärrad ja paigalistujad seda on teinud.


Rootsi rahwa kiitus.

Ja siis on kogu Rootsi rahwas ennast Tallinna linna ja Liiwimaa wastu nii sõbralikult ja hästi üles pidanud, et sellest tõtt mööda mitte küllalt kirjutada ei suuda. Sest ei ole Rootsi walitsuses, rüütelkonnas ega aadlis terwes Rootsi riigis ühtki sugukonda, kes mitte Liiwimaal ei oleks käinud ja oma hobuseid moskwalase wastu sadulasse pannud, niisama ka kõik Rootsi alamad terwes Rootsis, ja kui nad Tallinnas sagedasti tuhandete kaupa paika pidasid ja kõik kodanikkude majad, kildimajad, mustpead ehk kompanii, niihästi Toompeal kui ka linnas, niisama kõik eluruumid ja nurgad ka wäljaspool linna neid täis olid ja nad sagedasti kõigile tallinlastele, kodanikud ja muud elanikud kokku, liig tugewad olid, siis ei ole ometi ühtki ülemäärast sõna, ka mitte ühtki wägiwaldset tegu päewal ega ööl terwel sõja ajal iial nendest kuuldud ega nähtud, ei alamast ega ülemast, waid nad on igal ajal nagu kord ja kohus üsna tublid, waiksed ja wagad olnud, nõnda et peaaegu mitte märgatagi ei olnud, kas linnas sõjamehi oli wõi mitte. Aga mis turul wahest kunskopi juures nende eneste keskel on sündinud, selle üle ei wõi ükski kodanik ega elanik kaebada. Aga kui nad moskwalase wastu pidid wälja minema, siis ei olnud neil ükski suwi nii märg, ükski sügis nii tormine, ükski talw nii külm ja ükski reis nii kauge ja hädaohtlik, et see neid oleks takistada wõi tagasi kohutada wõinud. Ja ehk küll kahjuks sagedasti palju wapraid mehi, rüütlid, käsutajaid ja liht sõjamehi Rootsi ja Liiwimaa wahel laewadega hukka on saanud ja talwe ajal ka jääle on külmanud, ja neid ka palju tormides ja lahingutes on langenud ja pisikestes taplustes sagedasti wangi wõetud ja Moskwasse ja Tatarimaale wiidud ja seal haledal kombel hukka saadetud: siiski ei ole nad ära tüdinud ega kartma löönud igal sügisel, talwel ja suwel merd ja maad mööda jälle tagasi tulemast Liiwimaa eest wõitlema, just nagu oleksid nad Kõigewägewamale Jumalale oma hingeõnnistuse juures tõotuse annud, et nad kõik Tallinna linna eest ja Liiwimaa eest tahawad surra. Sellepärast andsid nad oma hea rahuseisu käest ja olid pika rahu wastu, mis moskwalasega pidi tehtama, ja jätsid oma wanemad, majad ja maad, naised ja lapsed Rootsis maha ja tulid Liiwimaale moskwalase wastu wõitlema.

Ja ehk küll moskwalane ka rootslastele sagedasti rahu pakkus, kui need Liiwimaast lahti ütleksid, tahtsid nad siiski Tallinna linna ja Liiwimaa pärast ennem sõda pidada ja oma werd walada kui rahu saada Liiwimaa kaotusega. Ja et aulik Rootsi rahwas Liiwimaast nii kõwasti kinni pidas ja oma kuningriigi, oma elu ja wara ja kõik hea käekäigu kaalu peale pani, siis ei wõi sest muud arwata, kui et see Kõigewägewama Jumala tegu on, kes selle temale mitte ainult Liiwimaa, waid kõige risti-ilma kasuks peale pani.


Muud Rootsi heateod.

Ja et see sagedasti nimetatud sõda moskwalasega kõrgestnimetatud kuninga Johan III walitsuse ajal terwelt kolmteistkümmend aastat kestis, enne kui pisikene rahu jalale saadi, ja Liiwimaa maad juba Saksa ordu ajal, enamasti moskwalase poolt, rüüstatud ja laastatud olid, mille lisaks see pikk moskwalase sõda Rootsi kuninga wastu nüüd sellele maale weel uut ja suuremat rüüstamist tõi ja Rootsi kuningas ka kristlikust kaastundmusest need mõisad ja külad, mis Liiwimaal weel järel olid, aadlist hädakannatajatele ja kodanikkudele ja sõjameestele enamasti armust lääniks oli annud, et nad endid ära elataksid, mispärast kaitsewägedele majades ja kindlustes Liiwimaa maadest mitte tarwilikku moona ei wõidud muretseda, siis weeti määratumat moona terwel sõja ajal iga aasta Rootsist paljude laewadega mitte ainult majadele ja kindlustele, waid ka kõigele Rootsi sõjawäele Liiwimaal ja nii rohkesti, et kõigile talupoegadele, kes majade alla kuulusid, ja kõigile Tallinna linna woorimeestele ja ka kõigile losside wankritele ja hobustele ikka ja ikka küllalt wedada sai, mis moonast ka kodanikud ja talupojad osa said, kui seda pärast sõjameeste käest wähese raha eest ostsid. Ja selle moona pidid mitte ainult talupojad, waid ka kodanikud ja preestrid terwel Rootsimaal kokku andma. Sealt tuli neile sagedasti maksusid hõbeda ja kullaga ja nad pidid ka sõjamehed ja nende hobused, kui nad kuskilgi peredes olid, ülewal pidama ja weel palju muud maksu ja koormat Tallinna linna ja Liiwimaa pärast kandma, nõnda et nad ise sellest imestasid, kuda nad ometi Liiwimaaga on kokku juhtunud, ja sagedasti ka raskete maksude pärast soowisid, et Rootsi kroon Liiwimaaga eluiial ei oleks tegemist teinud.

Neid suuri ja mitmesuguseid heategusid, mis hakatuses aulikkude Rootsi kuningate Eerik XIV ja Johan III poolt, auliku walitsuse, rüütelkonna ja aadli poolt kui ka sõjameeste, preestrite, kodanikkude ja iga auliku Rootsi riigi seisuse poolt Tallinna linnale ja Liiwimaale kristlikust armastusest tõelikult osaks on saanud, ei jõua lühidalt mitte küllalt kirjeldada, mis Kõigewägewam Jumal kõik kõrgeaulikule kroonile ajalikult ja igawesti wõtku tasuda ja kõige õnnetuse ja häda eest igawesti armulikult hoida ja kaitsta.


Stefan Bator Riias, 1582.

Aastal 1582, paastus, sõitis Stefanus Bator, Poola kuningas, kuningliku au ja toredusega Riiga sisse ja laskis riiglased omale truudust wanduda. Riia omad pidid siis püha Jaagupi kiriku endi linnas kuningale lubama ning kätte andma. Kuningas saatis Augsburi tunnistuse preestrid sealt wälja ja andis selle kiriku jesuiitidele ja papistidele, mis riiglastele, sest et see usk neile wastik oli, suureks pahanduseks oli ja praegu weel on. See kõrgestnimetatud Stefanus Bator on esimene kuningas, kes Riias on olnud, Riia hakatusest saadik.


Nurisemine poolakate wastu, 1582.

Selsamal ajal oli kõigil aadlist ja kodanikkudest liiwimaalastel, kes weel järel olid ja kelle moskwalane Riia ja Tartu stiftist, niisama ka Wiljandist, Wolmarist, Wõnnust, Kokenhusist ja Pärnust ära oli ajanud, hea lootus, et nad kõik oma mõisad ja maad ja oma majad nimetatud linnades ühes oma wanade õigustega kätte saawad, ja käisid alandlikkude palwetega kuninga ees Poolas ja ka Riias, mispeale kuningas maapäewa määras tulewa suwe peale Riiga, kus igaüks oma tunnistuse ja tõenduse oma wara peale pidi ette näitama ja kindlaks tegema, misüle siis Riia piiskopp ja mõned Poola ja Leedu seisused pidid nõu pidama ja harutama. Ja kui selle maapäewa aeg kätte tuli, tulid kõik nimetatud paikade aadlikud ja kodanikud sinna kokku ja ei wõinud midagi iseäralikku aegu saada ega ära teha, ja kui aadlikud kõik ühiselt kindlat otsust nõudsid, kas nad saawad oma mõisad kätte wõi mitte, siis wastas üks piiskopp, et tema praegu kindlat otsust ei wõi anda, aga tema tahab neid Poola kuninga ees hea sõnaga meeles pidada. Nõnda tulid siis nimetatud aadlikud niisama targalt sealt tagasi, kui läinud olid. Ja ehk küll mõnele kodanikule ja kodaniku lapsele Tartus ja teistes ennenimetatud linnades mõned majad jälle armust lääniks anti, ei saanud nad ikkagi oma wana walitsust, wabadust, kohut ja õigust ega linna wärawate wõtmeid mitte enam tagasi, waid pidid praegu weel peaaegu just nagu wangid poolakate keskel elama ja ka jesuiitide ja papistide poolt mõndagi sõimu ja pilget kannatama, kes igale poole linnadesse ja alewitesse sisse on tunginud ja kõiksugu ülekullatud ja põhjendamata asju wastu awalikku Jumala tõtt ja nende oma südame tunnistust lihtsameelsele rahwale ette on rääkinud.


Rootslaste asjata katsed Nöteborgi wastu, 1582.

Aastal 1582, suwel, kogus Rootsi kuningas jällegi wägewa sõjawäe rootslasi, sakslasi, prantslasi ja itaallasi ja ka wenelasi, kes oma suurwürstist olid ära langenud, ja läks selle sõjarahwaga ühes wägewa armaadaga, suurtükkide ja igasugu sõjamoonaga wägewa Nöteborgi maja alla Wenemaal, septembrikuus, ja ehitas kantsid ja hakkas torma laskma. Ja et see maja laiade, käredate jõgede ja suurte wete wahel aset on, nõnda et mitte wõimalik ei ole kindlal maal sinna kantsidega ligi tulla, siis pidi seal kantsid panema ühe laiu otsa, kust nad ka üsna warsti selle maja müüri puruks lasksid ja kaheksandal oktoobril paatide ehk wäikeste laewadega tormijooksule läksid. Ja sel tormijooksul sai üks osa Rootsi mehi ka mõned selle Nöteborgi maja kindlustused kätte ja pidas pool tundi käes, aga et teiste meestega jõgede pärast asi natukene liiga pikka läks ja nad mitte kohe kannul appi tulla ei saanud, siis lõid wenelased nad jälle tagasi. Nõnda oli see tormijooks asjata ja ilmaaegu olnud ja tehti seekord mitte wähene wiga.

14. oktoobril toodi sellele majale abi mitu Wene laewa täit toidu- ja sõjamoona ja igasugu tarwitust. Siis said wenelased jälle uut julgust.

15. oktoobril jõudis sõjaülem härra Pontus pärale ja tahtis 18. oktoobril ka oma õnne katsuda ja weel üks kord torma peale minna, mis aga ka, nagu esimenegi tormijooks, ilma tagajärjeta lõppes.


Rootslaste asjata käik Nowgardi, 1582.

Kui lootus Nöteborgi peale seekord nurja oli läinud, pidid nad leerist üles tõusma ja kahjuga ära minema. Siis läksid kõik mõisamehed mardipäewal Nowgardi poole teele, paha tilaga, kus kõik loigud wett täis olid ja kuri ilm suure sajuga päewad ja ööd edasi kestis, ja kõik sillad Wenemaal wees ujusid. Ja kui nad nende suurte raskuste pärast Wenemaal midagi ei wõinud ära teha, tulid nad jälle, kui mõnesaja hobuse ja pea kõik kraamiwankrid olid teele jätnud, oma reduleeri tagasi ja olid seal kogu talwe otsa wenelase maal aset, ilma ühegi kimbatuseta ehk wastuseisuta.


Kuda ülejooksnud wenelased riides olid.

Sel ajal hakkasid moskwalased ehk wenelased, kes Rootsi kuninga alla olid sattunud, Saksa moodi riides käima, mis riided niihästi neile kui ka kõigile teistele moskwalastele igal ajal üks hirmus asi oli. Põhjus, miks nad seda tegid, oli nimelt see, et kui nad nüüd sakslaste ja rootslaste hulgas pidid elama ja nendega koos sõjakäikudele minema ja nende riided ja moed sakslaste omade wastu suuresti inetud ja teistest teist moodi olid, ja et ka sakslased ja rootslased neist seda enam pidid lugu pidama, kui nad nende riide wiisi ülemaks ja paremaks peawad kui kõiki wenelaste wiisisid.


Tatarlased edendawad rootslaste asja.

Selsamal ajal, kui rootslased Nöteborgi wastu sõjakäigul olid, tuli Moskwast kindel sõnum ja teade, et Kaasani ja Astrahani tatarlased moskwalasest, oma isandast, ära olid langenud ja mässu teinud, ja olid Kaasani linna, kuhu terwe kuningriik juurde kuulub, suure wäega ümber piiranud ja moskwalasele palju kahju teinud. Peale selle olla Krimmi tatarlane ka mitme tuhande mehega moskwalase maale tunginud, nõnda et moskwalane ei teadnud, kus ta pidi paika pidama ja missugusele waenlasele ta nüüd kõige pealt pidi wastu minema. Wiimaks, kui tal ees ja taga ja igal pool waenlased wastas olid, pani ta rootsipoolsetesse majadesse ja kindlustesse tugewad kaitsewäed ja wiis oma hulga tatarlaste wastu, ja jättis kõik Nöteborgi ja Nowgardi maad Rootsi kuninga hooleks. Nüüd oli rootslastel hea eestkäsi, kui aga õnn oleks tahtnud nende poolt olla.


Härtsog Magnus sureb, 1583.

Aastal 1583, weebruaris, suri Holsteini härtsog Magnus ära Piltenis Kuramaal ja wiidi selsamal aastal üle mere Taanimaale. Siis tahtis Pilteni stift ennast Taani krooni alla anda, kust poolakate ja stifti omade wahel sõda süttis.


Sobitused Rootsi ja Wenemaa wahel, 1583.

Selsamal ajal tuli Tallinna üks Wene bojaar ehk aadlimees, kes Nowgardi wojewooda poolt oli saadetud kirjadega Rootsi walitsejatele, mis kirjade sisu üsna sõbralik oli ja rahusobituste kohta käis. Siis oli see bojaar ja kirjatooja ka üsna wiisakas ja lahke ja mitte nii ülbe, kuri ega karune, kui endised moskwalase saadikud ja kirjakandjad. Sellepärast andsid Rootsi walitsejad kirja peale wastuse ja saatsid jälle omalt poolt Nowgardi wojewoodale ühe Saksa kojalise, nimega Hans Strassborg, ja andsid kirjad kaasa. Seal määrati rahusobituseks üks päew kindlaks ja Rootsi komissarid reisisid sinna sobitusele. Ja kui nad moskwalase komissaridega maikuus Pliusmunde jõel Rootsi kuninga walitsuse maal Wenemaal kokku tulid ja kummalgi pool oma telgid üles lõid, waidlesid nad esiti mõne päewa oma isandate ja wõimumeeste kõrguse pärast, ja kui üks ennast mitte alandada ei tahtnud teise juurde telki minema, siis katsid ja ehtisid rootslased ühe laua toredasti ära ja panid mõlemapoolsete telkide wahele; selle laua äärde istusid siis esiteks Rootsi ja pärast moskwalase komissarid. Seal siis sobitati rahu. Aga et moskwalase omad liiga palju nõudsid ja Rootsi omad neile mitte sugugi päri ei annud, siis ei tulnud sest sobitusest midagi wälja.

Wiimaks tehti siiski pisikene waherahu kahe kuu peale, 9. maist 9. juulini. Waheajal pidid kummagi poole komissarid oma isandatelt ja wõimumeestelt wolikirjad wõtma ja 9. juulil jälle sinnasamma paika tulema rahusobitusi edasi pidama.


Poolakate sõda Pilteni stifti wastu, 1583.

Sel ajal läks sõda poolakate ja Pilteni stifti omade wahel lahti sel põhjusel, et endine piiskopp Johannes Möninkhusen selle stifti Taani kuningale ja Taani kroonile oli annud ja härtsog Magnus, Taani kuninga wend, tema Taani kroonilt ja mitte Poola kroonilt oli lääniks saanud, ja sellepärast tahtsid Pilteni stifti omad seda stifti Taani kuninga heaks kaitsta ja ennem Taani kui Poola all olla. Aga poolakad ütlesid, et härtsog Magnus selle stiftiga ennast Poola krooni kaitse alla oli annud, kes siis härtsog Magnust ja kogu stifti siiamaani moskwalase wastu on kaitsnud. Seepeale pidasid poolakad rööwimist ja riisumist edasi ja wõtsid mõned stifti majad ära ja kuulutasid kogu stifti omaks.

See stift oli Liiwimaal weel see ainukene koht olnud, mis kõigel moskwalase sõja ajal sõjast ja sõjaõnnetusest midagi ei teadnud, waid kogu selle aja heas rahus elas. Aga nüüd wiimaks pidid ka selle maapaiga elanikud tunda saama, mis sõda, õnnetus, mure ja südamewalu tähendab, wastu kõike arwamist ja kindlat lootust.


Waherahu Rootsi ja Wenemaa wahel, 1583.

Selsamal 1583. aastal, juulis, tulid Rootsi ja moskwalase komissarid teist korda jälle kokku rahu sobitama. Rootsi kuninga komissarisid oli seitse, nimelt:

Klaus Akesen, Bista rüütel ja Soomemaa kuberner;

Pontus de Legardia, wabahärra ja rüütel Eikholmis ja Liiwimaa kuberner;

Karolus Güstafson, Torpa wabahärra;

Jürgen Boye, Eynesest;

Karolus Hinrichsen, Kankasest;

Hans Wachtmeister, Lagedilt;

Hans Berenthsen, Woorest.

Wenelaste komissarisid oli ka seitse, nimelt:

Knees Iwan Simenowits Lobana Rostowski, Gorodetsi asewalitseja;

Ignati Petrowits Tatussow, suurwürsti kojanõunik;

Drusina Pentelejow, kantsler;

Iwan Andreiwits Feffylatejow, kojajunkur;

Mihael Iwanowits Burtsow, kojajunkur;

Bohdana Ogarkow, sekretär;

Oszana Zasesyna, kirjutaja.

Kui need nimetatud komissarid 31. juulil ennenimetatud paigas jälle kokku tulid ja oma telgid olid üles löönud, siis waidlesid nad jälle, nagu ennegi, mõne päewa oma isandate ja wõimumeeste kõrguse pärast. Siis pandi jälle, nagu ennegi, tore laud telkide wahekohta, kuhu esmalt rootslased, siis moskwalased äärde istusid ja rahusobituse käsile wõtsid. Wiimaks, mitmepidise waidlemise peale, ei wõinud nad kestwat rahu teha, waid ainult waherahu kolme aasta peale niisuguste tingimustega, et Rootsi kuningale pidid majad ja kindlused, nagu Kägisalm, Kopori, Jammagorod, Iwanowgorod ja Narwa, ja kõik teised majad, mis ta ära oli wõitnud, kõigi wanast nende külge kuuluwate õigustega ja nende piiridega kätte jääma ja tema pidi neid nende kolme aasta jooksul rahus omaks pidama, ja et kõik wangid, kes weel elus olid, pidid kummaltki poolt wälja lunastatama, ja et kauplemine pidi waba olema, nõnda kui see wanast peale olnud. Nõnda sündinud wiiendal augustil.

Nõnda sai kõrgeaulik Rootsi riik omale pisikese rahuaja, peale seda, kui mitme wastasega terwelt kakskümmend kaks aastat ühte järge maal ja merel sõda oli pidanud, ja ses mitmepidises sõjas said rootslased esimest kord näha ja tunda, mis Rootsi kroon jõuab, mida nad enne mitte nii hästi ei teadnud. Ja ehk nad küll nii mõnda aastat ühte järge olid sõdinud, ei olnud nad siiski weel sõjast üsna wäsinud wõi tüdinud, waid olid weel hästigi walmis moskwalase wastu edasi sõdima, niikaua kui tahetakse, kui ta mitte ei oleks alla annud. Sellepärast oli ka kuninglik armaada wägewa suurtükiwäega ja sõjamoonaga ühes paljude moonalaewadega juba walmis seatud, ja kõik see sõjawägi Narwas, Soomes ja ka Tallinnas oli käepärast ja ootas aga, miska need rahusobitused moskwalasega ometi lõpewad.

Ja ehk see waherahu küll pisike ja wähene oli, oli ta siiski suur ja tähtis tegu ja Kõigewägewama Jumala ime. Sest awalik on, et moskwalane Liiwimaa sõja algusest saadik kõik keisrite ja kuningate sobitused Liiwimaa pärast tagasi lükkas ja iialgi ei tahtnud, et Liiwimaast pidi räägitama, ja awalikult kuulutas, et tema ka kõige wähemat Liiwimaa kindlust käest ei anna, kui ka Rootsi, Poola ja Taaniga korraga tema pärast peaks sõdima. Seal tuleb Kõigewägewam Jumal ja tõukab kõrgi ja karuse hoopleja maha, nõnda et ta mitte ainult oma kõige suurema ja tähtsama asupaiga Liiwimaal, waid ka palju oma Moskwa pärismaid, linnu ja lossisid kaotab ja Rootsi kuningale, keda ta enese wastu hoopis wäheseks pidas, alla peab andma ja rahu paluma ja ka ära kannatama, et Rootsi kuningas oma riigi raja sügawale moskwalase maa sisse paneb.


Lõpp.

Selle armuliku ja imeliku wõidu, õnne ja ärawõitmise ja selle pisikese puhkuse eest peame meie, liiwimaalased, küll õigusega südamest Jumalat tänama ja temalt edaspidiseks uut rahu paluma ja ka kõige tõega püüdma, et meie oma wanast kurjast elust ja tahtmisest pööraksime ja tõsiselt meelt parandaksime, et mitte meie peale ei tuleks needmine, mis Kõigewägewam Jumal kõigile jumalakartmatuile ja patustpöörmatuile 3. Moosese raamatu 26. peatükis ja 5. Moosese raamatu 28. peatükis hirmsasti ähwardab, kui ta ütleb: Kui teie mind aga siiski ei kuule, siis tahan ma teid karistada weel seitse korda enam ja weel seitse korda enam ja weel kaks korda seitse korda enam, teie patu pärast. Nagu meil ka sestsamast rahwast ja nuhtlusest üks hirmus näitus on Jeruusalemma linna loos, mis linna ühes terwe Juuda kuningriigiga Kõigewägewam Jumal, just nagu Liiwimaadki, enne ka sagedasti suurte imelikkude wõitudega ehtis ja Sanheribi, Antiochi ja weel teiste wägiwallameeste eest kaitsis, päästis ja hoidis. Aga wiimaks, kui nad need suured Jumala heateod warsti ära unustasid ja edasi jäid oma tänamata ja patustpöörmata meele sisse, siis häwitas Kõigewägewam Jumal Jeruusalemma ja Juuda rahwa hoopis ära ja lõi nende linna ja kuningriigi ümber ja tegi tema igaweseks häbiks ja naeruks, nagu meie seda ka Soodomast, Konstantinoopolist ja weel mitmest teisest linnast ja maast näeme.

Jumal, kõige armu ja helduse isa, kes oma armsa Poja Jeesuse Kristusega ja Püha waimuga ainus, tõsine ja kadumata igawene Jumal on, Tema wõtku meile, liiwimaalastele, oma jumalikku armu anda, et meie seda rahuaega tõsises ristiusus tõsiseks meeleparandamise-eluks nõnda tarwitaksime, et kõik tuleks Tema püha nime auks ja kiituseks ja igaweseks rahuks ja üksmeeleks wõimumeeste wahel, üleüldiseks heaks korraks inimestele ja meie kõikide hinge õnneks ja õnnistuseks. Aamen.