Liiwi maa kroonika (Jung)/XXX
Päätük XXX.
Piiskopi Alberti kakskümnes kaheksas aasta.
Kuida paawsti saadik Liiwi maalt ära läks, ja Gootlandis ristisõitjaid Saaremaa mere rööwlite wastu kutsus.
§ 1. Nüüd tuleb, kus meie eesseiswa loo oleme kirjutanud, selle ühe piiskopi Alberti kakskümneskaheksas aasta, kus Liiwimaa ristikogudusel igast küljest kaunis rahu oli, millal apostliku auujärje saadik, Modena piiskop Willem, Liiwi maalt ära läks ja mere ääres laewade juures kaua seisis, tuulte paranemist oodates. Ja äkitselt nägi tema2) Saarlasi Rootsi maalt wäga palju saagiga ja paljude wangidega tagasi tulewat. Need tegiwad alati palju ahastust, kurja ja häbemata waewa wangistatut naistele ja neitsitelle, pruukisiwad neid kurjaste ja wõtsiwad teised endille naisteks juure, igaüks kolm ehk kaks ehk mittu, ja tegiwad nõnda mis keeldut oli, sest et Kristus mitte Belialiga3) ühte ei sünni, ega ka kõlblik ei ole, paganal risti usku naisterahwaga ennast ühendada; ka müüsiwad nemad neid nii hästi Kuurlastele, kui ka teistele paganatele. Et nüüd Rooma paawsti saadik kõiki seda kurja tääda sai, mis nemad Rootsi maal oliwad teinud, kus nemad nimelt kirikud ära oliwad põletanud, preestrid ära tapnud ja saakramendid4) ära wedanud ja teotanud, ja muud niisugust kurja weel enam, siis kahetses tema nende wangide eest ja palus Issandat, et neile kurjategijatele see peaks kätte tasutut saama. Ja kui tema Gootlandi maale jõudis, külwas tema sääl Jumala sõna, ja pakkus kõigile kristliku nimega inimestele püha risti tähte5), pattude andeksandmiseks, et nemad rööwijatte Saarlastele kätte pidiwad maksma. Sakslased kuulewad sõna ja wõtawad risti wastu; Gootlased ei wõta seda wastu ja Daanlased6) ei kuulegi Jumala sõna. Üksnes Saksa kaupmehed on himmus taewasi warandusi enestelle osta7), muretsewad endille hobused, säewad sõariistad walmis ja tulewad Riiga. Rõõmsad on Riiglased, nad lähäwad tulejatele wastu; rõõmsad on ka Liiwlased ja Lätlased, ja ristitut Eestlased, et nemad ristmata Saarlaste juure niisammuti ka kristlikku nime pidiwad wiima.
Paawsti ammetniku Johannese tüli Daanlastega Eesti maal.
§ 2. Sellel aastal oli magister Johannes1), üks paawsti saadiku kaaslane, nende maade walitseja, mille pärast Sakslaste ja Daanlaste wahel tüli oli olnud, nimelt Wiru, Järwa ja Rotalia. Rahu sai nüüd rikutut2) ja magister Johannes hakkas Daanlastega sõdima. Daanlased riisusiwad ka Rotalias ja põletaswad, ja kogusiwad palju saaki. Neile ajasiwad ka magistre sulased järele, lõiwad wiiskümmend neist maha ja piirasiwad wiiskümmend Majanpate kantsis sisse; aga kolme päewa pärast andsiwad nemad neile armu, sest et nemad Kristlased oliwad, ja lasksiwad neid lahti. Ka laskis paawsti saadik wäga palju Sakslasi3) Wiru maale sellesamma Johannesele appi minna, niihästi Daanlaste wastu, kui ka Saarlaste mässamiste wastu. Aga kui Riiglased nende sõdimistest kuulsiwad, saatsiwad nemad saadikud sinna ja tegiwad Daanlastega rahu et nemad Saarlastega paremine sõdida wõiksiwad ja usku paganate sekka laiale laotada.
Kristlased koguwad endid Pernu jõe juure kokku ja lähäwad üle jeä Saare maale.
§ 3. Kui nüüd Isanda sündimise ja ilmumise pühad mööda oliwad, kattis lumi maad ja jeä wee woogusi, sest et Liiwimaal sügawuse päälispind kindlaks lähab ja weed kõwaks lähäwad, kui kiwid1); siis tõuseb jeä, millal tee parem on üle wee, kui üle maa. Et nüüd tee üle mere wõimalik oli, siis wõtsiwad Riiglased, kes oma püha ristmise pesemisega Saare maa paganaid, kes meres ühe saare pääl elawad, kasta2) soowisiwad, niikohe sõasõitu ette ja kutsusiwad kõiki selle jõe juure, mida Emaweeks3) kutsutakse, kokku. Aga kui Fabiani ja Sebastiani pühad mööda oliwad kogusiwad, endid kõik, Sakslased, Riiglased, Liiwlased Lätlastega ja Eestlased kõigist omast maadest kokku, ja käisiwad kõrge auuwäärt härra, Liiwi maa piiskopi järel, kellega ühes oli Semgallia piiskop, rüütlite ordumeister Volkiin oma wendadega ja ristisõitjatega, ja kandsiwad enestega ühes omad toidused ja sõariistad. Ja kui nemad missat oliwad pühitsenud, läksiwad nemad jeä pääle5) Saare maa poole edasi. See oli üks suur ja tugew wägi, kus ligi kakskümmend tuhat meest oliwad, kes omas korralikult säetut seltsides oma lippudega edasi rändasiwad, ja oma hobustega ja saanidega mere jeä pääl sõites nii suurt mürinat tegiwad, nagu mõni suur pikse põrin, niihästi oma sõariistade kõlina6), kui ka saanide põrutamise ja meeste ja hobuste liigutamise ja kära läbi, kes siin ja sääl jeä pääl maha kukkusiwad ja jälle ülesse tõusiwad, sest et jeä lõuna tuule wihmaga sellel ajal üle oli ujutatut ja swlle järele külmetus tulnud, mis läbi jeä libe oli, kui klaas. Ja suure tööga ja waewaga läksiwad nemad üle mere, kuni nemad wiimaks rõõmuga Saare maa randa jõudsiwad.
Muhu Saarlaste tingimised; nende kants piiratakse ümber ja wõetakse tormiga ära.
§ 4. Kui nemad nüüd wiimaks ühelsamal päewal Muhu kantsi1) juure jõudsiwad, wõtsiwad nemad nõuuks, üksnes selle öö sääl puhata, kui nemad kantsi rahwaga esite ühe lahingi pidanud. Need taganesiwad aga hirmu pärast ähwardawa sõdimise ja ammude noolide eest oma kantsi sisimiste tubade sisse ja saatsiwad öösel wale sõnumid piiskopi ja teiste wäe wanemate kätte, ja ütlesiwad, et nemad Kristuse usku ja Kristlaste rahu wastu wõtawad — sest et nemad2) wäele eemalle minnes kui ka järeletulejatele3) kahju ja kurja wõitsiwad teha. Ja piiskop tahtis teiste wanematega neid tingimisi wastu wõtta ja rahu anda, aga neid keelas teiste pettus ja kurjus seda tegemast, sest et ükski tarkus ega nõuu Jumala wastu ei awita4); ja et nemad omast kurjaist harjumistest mitte ei tahtnud lahkuda ja Kristlaste were järele weelgi janutasiwad, ja teisi häbemata töösid ja kurja teha himustasiwad, siis ei ole nemad oma wäga tigeda meele juures püha ristmise kingituse wäärt mitte olnud, waid on sellepärast, et nemad oma lootust oma kantsi kindluse pääle paniwad ja rahu mitte waetu wõtta ei tahtnud, ja kõiksugu teotuse sõnu rääkisiwad, ennemine surma teeninud, kui ristmist. Ja et nemad rahu mitte ei ole tahtnud, on rahu neist ärapõgenenud ja kättemaksmine üksi kätte tulnud.
Kõige esite lähäwad Sakslased walli kallale ja loodawad kantsi sisse ronida, saawad aga teistest tagasi tungitut ja kiwide ja odade wiskamise läbi haawatut. Sellepärast peawad nemad niihästi kunstlikult kui ka kõige jõuuga sõdima. Nemad ehitawad masinaid, nemad lasewad paterellidega kiwa teiste paterellidelle kantsi wastu, nemad teewad ühe sea5), kelle all nemad kantsi sisse kaewama hakkawad, kuni nemad walli keskkohta jõuawad. Pärast kui nemad swa säält ära oliwad koristanud, säewad nemad sinna asemelle ühe tugewa puust torni, selle pääle lähäwad tugewad sõariistadega ehitatut mehed ja ammukütid ja saadawad omad nooled, odad ja piigid kindluse sisse Saarlaste pääle. Need wiskawad jälle seest kiwa ja noolesi teiste pääle wälja. Kui kuues pääw kätte oli jõudnud. nimelt esimene päew pärast puhastamise püha7), sest puhastamise päew isi ei pidand mitte tapetute were läbi roojastatut saama, siis läks wara hommikuga sõdimine kibedamaks, sest et nemad ka ühe kõwera rauaga wõi raud haagiga juba sisse tungisiwad ja kindlusest tük tüki järele kõik suuremad palgid, misga kindlus kinnitatut oli, wälja kiskusiwad, nõnda et üks jagu kindlusest juba maani maha tuli. Rõõmus on Kristlaste wägi, nad õiskawad ja hüüawad Jumala poole. Ka teised karjuwad ja on rõõmsad oma Tarapita sees8). Nemad hüüawad ühte puutüki, aga teised Jeesust appi, lähäwad tema nimel ja teda kiites wapraste ülesse, jõuawad walli ülema ääre pääle, aga saawad ka teistest õiete wapraste tagasi tungitut. Kes kõige esite ülesse jõudis, sai paljude wiskodadega ja kiwide rahega tagasi tungitut, kus juures üksi Jumal teda niipaljude wihaste waenlaste hulgas ilma wigata hoidis. Sest kui tema ülesse läks, sai tema niikohe waenlaste hulga poolt tagasi lükatut, ja kui tema jälle uueste ja sagedaste ülesse ronis, tõukasiwad wastased teda igakord tagasi, nii mittu korda, kui tema walli ülema ääre pääle saada püüdis, kunni wiimaks seesamma Sakslane
oma pika mõegaga
waenlasi wastu tõrjuma
hakkas ja wissist Jumala ingli abiga kõige ülemise kindluse walli ääre pääle jõudis, mis üle waenlaste pääde oli. Ja et tema alt waenlaste odade läbi mitte wiga ei saaks, pani tema kilbi eneselle jalge alla
ja püsti seistes kilbi pääl
ta sõdis ainuüksi sääl,*)
kunni Jumal ühe teise weel saatis ja kolmandama. Kolmas saab aga õnnetuseks tagasi lükatut ja kukub walli harja päält jälle maha, aga need kaks wõitlewad siiski hulga waenlaste wastu. Nende wastu roniwad selja takka wiis Saarlast sinnasamasse kindluse walli pääle ülesse ja saadawad omad odad nende pääle. Esimene neist sai ühe odaga9) jälle tagasi lükkatut,
kus Sakslane mõegaga weel lõi,
et teine10) langes ja surnuks jäi,**)
kuna teised põgenema pöörasiwad. Teised Sakslased lähäwad neile järele ja roniwad wapraste ülesse, esimestele appi jõudma. Ehk nemad kül waenlaste tormamise läbi wäga wahwaste tagasi tungitut ja mitmed neist wiga ja haawu saiwad, ja teised surma leidsiwad, on nemad siiski Isanda pääle lootes suure tööga waenlaste hulga tagasi löönud ja wiimaks kindluse walli harja oma kätte saanud.
Ülesseminek oli aga wäga hädaohtlik ja raske, sest et mägi kõrge ja külmanud oli, ja kiwi müür mäe pääl nõnda jäätand, et nemad kusagil oma jalga kinnitada ei wõinud. Siiski jõudsiwad nemad, mõned redelite pääl ja mõned köite küljest kinni hoides, aga isiäranis Isanda inglist ülesse kantut, — ülesse, kus nemad põgenajatel waenlastel igal pool kannul oliwad. Nüüd oli õnne ja rõõmu hõiskamine11) Kristlaste juures! aga hääl Raamas, meele äraheitmise ja hukatuse kaebamine ja hulumine waenlaste juures! Sakslased tungiwad kantsi sisse ja tapawad rahwast, sest
Saare maa paganatele ei saa armu näidatut,
Üks jagu saad maha löödut, teine wangi heidetut.*)
Liiwlased ja Lätlased piirawad kantsi ümber ja ei lase ühtegi neist ära põgeneda. Pärast waenlaste wõitu rõõmustawad endid wõitjad ja laulawad Jumalalle kiitust. See, kes Taawetit ikka Wilistite eest on kaitsnud, seesamma on ka omaksid päästnud, neile waenlaste üle wõitu kinkides. Newad wõtawad kantsi eneste alla, koguwad saagi kokku, riisuwad waranduse ja kallid asjad ära ja ajawad hobused ja elajad oma teed; mis üle seda on, seda põletawad nemad tulega ära. Tuli sööb Saarlaste kantsi, aga Kristlased riisuwad rõõmsaste saagi.
Wolde kants Saaremaal heidab alla ja Saarlasi ristitakse.
§ 5. Kui Muhu kants tuhaks oli tehtut, tõttas wägi teise kantsi juure, mis kesket Saare maad on ja Wolde1) nimetatakse, mis kõige tugewam kants on Saare maa kantside seast. Selle ette asus wägi ja walmistas sõariistu korrale, nimelt paterellisi ja ühe suure masina, ja kõige suuremad kuuse ja männa puud, kellest kantsi walli wastu torni pidi tehtama. Aga Liiwlased Lätlased ja Eestlased käisiwad mõnede Sakslaste seltsis ümber kõige selle maa läbi ja riisusiwad hobusid, kallid elajaid ja asju ja palju saaki, palju wilja ja muud sedasugust, ja põletasiwad külad tulega ära. Wolde kantsi rahwas aga ei wõinud kiwide wiskamise ees mitte seista selle rahwa hulga pärast, mis kantsis oli, ega ka ammu noolide laskmist ära kanda, kui nad ka nägiwad, missugusid riistu nende wastu walmistati, misga kerge oli kantsi ära wõtta — siis langes Jumala hirm nende pääle, et nemad rahu palusiwad, ja et neil maha löödut Muhulaste pärast ehmatus pääle oli tulnud, siis saiwad nemad alandlikuks, rääkisiwad rahulikke sõnu ja himmustasiwad paludes, et neile püha ristmise saakramenti pidi antama. See on Kristlastele suureks rõõmuks; kiitust saab Isandalle lauldut ja rahu rahwale antut. Pandiks nõutakse kõige ülemate meeste pojad. Nüüd saawad Wolde Saarlased sõnakuulelikuks lasteks, kes enne oliwad kõrgemeelelised lapsed olnud; kes enne oli hunt, saab nüüd talleks; kes enne Kristlaste tagakiusaja oli, saab nüüd kaaswennaks Kristuse sees, kes rahu wastu wõtab ja panti andes mitte ei kahtle, kes tõsiselt ristmise armu palub ja ennast kartmata kestwa maksu alla heidab. Sääl saiwad kõige ülemate meeste pojad pandiks toodut, kelle esimest2) kõrge auuwäärt Riia piiskop rõõmuga ja suure wagadusega usu õpetuses õpetas ja püha ristmisega lastis. Teised preestrid ristisiwad teisi. Neid saab ka rõõmuga kantsi sisse wiidut, Jeesust Kristust kuulutama ja Tarapitat, mis üks Saarlaste jumal oli, wälja ajama3). Nemad on kesket kantsi ühe wee kaewu4) pühitsenud ja ühe waadi täitnud5), ja kõige esiti wanemaid ja kõige ülemaid usu õpetuses õpetanud, pärast seda teisi mehi ja naisi, ja siis neid ristinud, nõnda ka poisid6). Siis tõusis üks wäga suur tungimine meeste, naiste ja laste wahel, kes hommikust õhtuni kisendasiwad: „Tõtta mind ristima!“ et ka preestrid isigi, kes kord wiie ja kord kuue mehega sääl oliwad, ristmise tööst ära wäsisiwad. Nõnda ristisiwad preestrid suure palwe tegemise al mitu tuhat inimest, keda nemad üle wäga suure rõõmuga ristmise saakramendi juure nägiwad tõttawat, ja rõömustasiwad endid ka selles lootuses, et see töö nende oma pattude andeksandmiseks tuleb. Ja mis nemad sellel päewal mitte teha ei wõinud, seda on nemad teisel ja kolmandamal päewal lõpetanud.
Kui nüüd püha ristmise salajused Wolde kantsis pühitsetut ja lõpetatut oliwad, tuliwad saadikud kõigist Saare maa kantsidest ja kilegundadest sinna, kes rahu otsisiwad ja ristmise saakramenti palusiwad. Rõõmus on wägi, ja kui pandid wastu wõetut oliwad, antakse neile rahu ja tõotatakse wennalikku armastust. Neile ööldi, et nemad wangistatut Rootslased, mehed ja naised lahti pidiwad laskma; nemad kuulsiwad sõna, lubasiwad neid lahti lasta, wiisiwad preestrid enestega oma kantside juure Kristust kuulutama, kes Tarapitat ja teisi paganate jumalaid wälja pidiwad ajama ja rahwast püha ristmisega kastma. Nõnda ristisiwad preestrid kõige rahwa kõigis Saare maa kantsides mõlemist soust suure rõõmustusega ja rõõmu pärast nuttes, sest et nemad Isandalle nii mitmed tuhanded uuesündimise pesemise läbi7) sünnitasiwad8), üheks waimulikuks wiljaks9), ja Jumalast armastatut uueks pruudiks paganate soost.
Sest kastetut saab pagan armu weega,
Ja wesi woolab kastjal palgeid mööda.*)
§ 6. Nii kastab Riia ikka paganaid!
Ta kastab praegu keskel meres Saare maad,
Peseb seda puhtaks ristmises1), kingib tal taewa riiki,
Annab temale kastet ülewelt ja sügawusest2)
Need Jumala annid on meie rõõm.**)
Auu olgu Jumalalle ja meie Isandalle Jeesuselle Kristuselle ja püha neitsile Maariale, kes oma sulastelle Riiglastele Saare maal niisugust rõõmu on walmistanud, wastasid ära wõita, sundimatta ja alandlikke tulejaid ristida, pantisi ja maksusi kätte saada, kõiki kristlikke wangisi lahti päästa ja wõiduga tagasi pöörata. Mis suured kuningad3) tänini mitte ei wõinud teha, seda on püha neitsi oma sulaste, Riiglaste läbi lühikese aja sees oma nime auuks kergeste korda saatnud. Kui se nüüd kõik oli toimetatut ja sündinud, nimelt kõik rahwas ristitut, Tarapita wälja aetut, Waarao ära uputatut4) ja kõik wangid lahti lastut, siis on Riiglased rõõmuga tagasi pööranud.
Teil’ wõit saab jääma igal a’al,
Kül õnne, auuga igal maal.
Eest auu ja kiitus tõusku nüüd
Jumalal üles taewa siit!*)
§ 1. 1) Kus tema weel mõned Urkunded wälja andis, waata 29, 8. — 2) muidugi pärast seda, kui ta mere pääl Wisbi poole sõitis. Aga kes tõi temale siis Saarlaste tegude üle täädust? — 3) 2 Korint. 1, 15. — 4) saakramendi tallituse riistad. — 5) ristisõidu tarwis; sest kes risti wastu wõttis, see sai patud andeks ja pidi sinna minema, kuhu neid jutluses kutsuti. — 6) muidugi kauplejad. — 7) Matt. 13, 45 järele.
§ 2. 1) paawsti saadiku kaplan. — 2) Daanlaste poolest? 29, 6 nimetatut Johann von Dolen oli Wiru maal uueste ühe kantsi ära wõtnud ja oli sellepärast paawsti saadiku poolest juba enne 20. Aprilli kogudusest wälja lükatut ja 28. Mail Doleni loss Liiwi maal tema käest ära wõetut. Kas aga see Daanlaste sõda Doleni teo järele tõusis, wõi enne seda juba oli, on täädmatta. — 3) wissist Gootlandi saarelt, § 1. Üh. 29, 6. —
§ 3. 1) Hiob 38, 30. — 2) Üh. § 5 j. e., ja 4, 5. — 3) Siin on muidugi, kus pärast kohe mere jeä pääle minnakse, Pernu jõest räägitut, mis ka wana kirjade sees Ema jõeks nimetatakse, kellest uus (praegune) Pernu oma kõige wanema nime Embek = Embach = Ema jõgi on saanud. Wana Pernu on üle jõe alewi kohas seisnud. — 4) rüütlitega. — 5) Pernu jõest wälja, aga mitte, kuida Salmiku kroonika 1634 j. e. jutustab, üle suure Wäina Wirtsu kohast. — 6) 1 Makkab. 6, 40 j. e. järele.
§ 4. 1) See talupoege kantsi ase Muhu saarel, keda meie kroonikus Saare maaga ühte arwab, on praegu weel näha. — 2) Nende sala nõuu saab siin wähä tähendatut. — 3) sest kõik Kristlaste wägi ei olnud korraga weel kantsi juure jõudnud. — 4) Saalom. Õp. Sön. 21, 30. — 5) 28, 5; sea selja sarnatse katuse warju, kelle al nemad kaewasiwad. — 6) wist kunni poole walli kõrguseni; üh. 27, 6. — 7) Küünla päewa. — 8) 24, 5. Gruber ütleb selle nime Tarapilla olewat. Üks wana Saaremaa jut räägib koguni Tarapüttast ja Torapillast, mis taaripütti ja torupilli peawad tähendama, et need omad nimed Taarast wõi Toorast olewat saanud. — 9) teise Sakslase odaga? — 10) Saarlane. —
*) stansque super clypeum, solus pugnavit ad hostes.
**) Teutonus ense ferit,
Ille cadendo perit.
11) Toaw. Laul. 118, 15. — 12) 18, 5.
§ 5. 1) Ka selle talunikkude kantsi ase Wolde juures, kui ka teiste kantside asemed on Saare maal weel näha.
*) Parcere paganis non possunt Osilianis
Nam trucidant alios et capiunt alios.
2) wissist = kõige ülema mehe poega. — 3) kui ühte kurja waimu, üh. Matt. 8, 16. Mark. 1, 34. — 4) Kaewu kohad on sagedaste praegu weel wana talunikkude kantside keskel näha. — 5) Riia piiskopi ammeti pitsati pääl oli 15 j. 16 aasta saea weel niisugune waat näha, mis sääl sees ristitawal inimesel kunni puusadeni on ulatanud. — 6) wissist = lapsed, waata 14, 10. — 6) wissist = lapsed, waata 14, 10. — 7) 14, 2. — 8) 28, 4. — 9) 24, 4. —
§ 6. 1) Ewees. 5, 26 j. e. järele. — 2) Ühenda 4, 5. — 3) Siin on üksnes Daani kuningas arwatut, kellest 10, 13. 26, 2 j. e. räägitakse. —
*) Gentes fonte rigant
Fletibus ora rigant.
Rahwast hallik kastab
Silmawesi palet kastab.
**) Sic Riga semper rigat gentes
Sic maris in medis nunc rigat Osiliam;
Per lavachrum purgans vilia; dans regna polorum.
Altius irriguum donat et inferius.
Haec dona Dei sunt gaudia nostra.
4) Tähendab wist, et Kristlaste waewaja ära on hukatut, aga mitte, ebajumala kuju wette on wisatut.
*) Vos semper sequitur victoria
Clara triumphi.
Gloria sit Domino,
Laus super astra Deo.
Tul’ ikka tuleb (jäeb) wõit
Rõõmu hiilgusega.
Auu olgu Isandal,
Kiitus üle tähte Jumalal.