Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/74

jumalatelt suurtes asjades nõuu ⁴) ja kuulutasiwad seda rahwale. Siiski aga on üks iseäralik seisus ka olnud, kes jumalate tahtmist ja waimude salawägesid paremine tundsiwad, kui teised surelikud. Need oliwad targad, lausujad, nõiad. Nõidumise kunsti pärast oliwad Eestlased kaugel kuulsad. Wulfstan arwas juba 9. aastasajal, et nad ise külma wõiwad teha ⁵), mispärast surnud kaua matmata wõiwad seista. Igast ilma nurgast tulla sinna inimesi tarkade ettekuulutusi kuulama, kõige rohkem Hispanlased ja Greeklased ⁶). Juba Herodot räägib Skiitidest, et nad wäga suured nõiad ja targad olla. Haigetele kuningatele pidiwad nad ütlema, kelle süüpärast nad haiged olla, kes siis tapetud saiwad: Ei teadnud targad süüdlast üles anda, siis kaotasiwad nad ise oma elu ⁷). Nõiduses oliwad kõik Soomesugu rahwad kuulsad. Rootslased nimetasid Kweenisid Laplasteks-(nõidadeks, sest et need nende kuninga poja Amundi kõige ta sõjawäega ära tapnud ⁸). Tarkade seas oli kolm klassi. kõige alamal seisiwad sõnatargad, soolapuhujad, lausujad, pobisejad ja sortsid. Sõna sees oli imetegew wägi ja niisuguste sõnade rääkimist nimetati lausumiseks. Sõnatark korjas öösi kuuwalgel 9 seltsi rohtusid ja keetis neist rohtu ⁹). Selle ja mitme muu imeliku abinõuu ¹⁰) waral toimetasiwad nemad oma asju. — Sõnatarkadest kõrgemal seisiwad tuuletargad, tuuleema pojad ¹¹), kes tuuletiiwul ümber rändawad. Soome tuuslar ¹²) oli niisugune tuuletark. Kõige kõrgemal seisiwad Maanatargad, kes kõik nõidused wõisiwad nurja ajada ja korda saata ¹³), nii kuidas neil tahtmist oli ja kuidas inimesed seda oma kasuks jõudsiwad wõita. Niisugune