Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

– 73 –

pärast ei toodud temale ka ohwrid ega palutud teda kuskil. Tema nimigi näib unustusesse langenud olema. Wäga harwa leiame ta nime muinasjuttudes 101) ning Kalewipojas kuuleme temast üksi kaks korda 102). Kõige rohkem wistist leiame temast Dr. Bertrami Ilmataris 103).

d. Toonela walitseja, kuhu maanalast peasenud õndsad hinged 104) wastu wõeti, oli Wanaisa wõi Uko. Tema wõttis nad oma riiki wastu, muutis nad kalliskiwideks ning pani nad siis enesele ehteks ümber kaela 105).


B. Jumala teenistus.

24. Preestrid.

Nagu iseenesestki mõista ei wõinud üleüldiste pidude ja pühade peal mitte igamees jumalatele ohwerdada ega nende tahtmist teada saada. Sellepärast pidi ka niisugusid inimesi olema, kes preestri aset täitsiwad ja tema ametit pidasiwad. Läti Hindrek ei räägi oma kroonikas kuskil preestritest, waid nimetab kord üht tarka 1), kes Toreidas munga ohwerdamist juhatas ning hobuse selga puhtaks laskis pühkida, kui see elujalaga üle oda astus. Herodot kirjutab aga selgemalt. Tema ütleb: Maa oli kihelkondadesse jagatud, mille üle wanem walitses, kes ohwerdamist kui ka pühadel pidustamisi juhatas 2). Nyenstädt kirjutab oma ajaraamatus 3): „Pagana kuningad olid ka nende ebajumalate preestrid, ja sõjajuhatajad.“ Wistist täitsiwad wanemad ühtlasi ka preestri kohusid, küsisiwad