puutus, sinna tärkasiwad lilled; kus ta kiwi peal istus seal kaswasiwad puud ja laululinnud lasksiwad nende otsa ja laulsiwad jumaliku laulikuga ühtlasi. Lämeküüne hõiskas metsas ja mägedes ja Wiboane katsus wiboga oma käe osawust. See kära äratas Wanaisa unest üles. Kui ta silmad lahti lõi ja enese ümber waatas, tundis ta meel waewalt oma loodud ilma ära, sest kõik oli hoopis teise näo saanud. Rõõmuga rääkis ta: „Lapsed, see on hea, mis teie olete teinud! Teie kohus on maad ilustada. Ma tahan elajaid ja inimesi luua, kes tema üle peawad walitsema. Aga teie peate inimestega sõbrust pidama ja nende sekka elama minema, et tugewam sugu sigiks, kes mitte kurjale wõitu ei annaks. Kurja ei taha ma mitte ära kaotada, sest tema on hea mõõtja ja kihutaja“ 83).
23. Elu pärast surma.
a. Inimese hing ei surnud mitte ihuga ühes ära, waid elas taga haua edasi 84). Seda uskusiwad Eestlased niisama kui Soomlasedki 85). Et surnul tulewas elus mitte suurt puudust ei oleks kannatada, anti temale kõigetarwilisemad asjad ja ehted hauda kaasa 86). Weel 70 aasta eest pandi Saaremaal surnule peahari ja kirwes, nõel ja niiti puusärki ühes ning räägiti seal juures: „Mine nüüd teise ilma ja walitse Sakste üle, nagu need enne sinu üle on walitsenud“ 87). Ka söökisid ja jookisid on surnutele ühes pantud 88). Nende hinged rändasiwad maa peal loomade 89) sees ümber ehk kohutasiwad inimesi kui tondid ja kodukäijad 90), ning aastas korra tuliwad kõik hin-
