Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/65

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Teine jumalik seltsimees oli Ilmarin37), kõige tarkuste ja kunstide jumal. Tema seisis kõige paremas mehe wanaduses ja jõus. Tema otsa eest paistis järelemõtlemine ja silmadest tarkus. Kõik kunstid iseäranis sepakunst ja tuli ja wesi oliwad tema walitsuse all 38). Ta tegi Wanemuise kasutütrele Jutal39), kes oma peigmeest Endelt taga leinas, kuldse silmawarju, mille silmade ettepanemisega kõik äraelatud armsad mälestused nii elutruult waimu ette tuliwad, nagu oleksiwad nad tõeste weel käes 40). Hea neitsi laenab ka oma silmawarju inimestele, et nad mälestuste läbi möödaläinud õnnepäewadest oma kurwastust wõiksiwad unustada.

Sõjajumal oli Turis, kes kõrges pilwedes oma taewapasunat kuulda laskis 41). Et Wanaisa, Uko, ehk Pikne ise ka müristas ning noolisid taewast alla saatis, mille eest kõik kurjad waimud põgenesiwad 42), siis ei saa tema ametit ülemast jumalast Wanaisast mitte lahutada. Rahu ajal toodi temale elajaid ohwriks, sõjaajal aga wärwis inimesteweri ohwripaikasid 43) sest siis ei leppinud Turis elajate ohwerdamisega 44). Juba Herodot kirjutab: Kõige auusamad ohwrid oliwad inimesed sõjawangidena. Iga 100 sõjawangi seast otsiti üks mees liisu läbi ohwriks. Esiti raiuti ta parem käsi otsast ära ning weri walati ohwripaigale 45). Ohwriks wälja walitud inimene pidi täitsa terwe ja ilma wigata 46) olema.

Rõõmus ja lustiline noormees, alati lõbus ja ja wallatu oli Lämeküüne ning jahipidamise õnne andis jahijumal Wiboane. Peale nende oli weel weewalitseja Ahti, ja Tuuleema, palju teisi weiksemaid jumalaid ning terwe legion häid ja halbu waimusid.