Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/64

ta oma raudse wankriga ³¹) ja wiskas wälkusid wälja ³²). Tema kodades säras päike kõrges ilus. Ta oli omale seltsiks kangelased loonud, kes talle tarka nõuu pidiwad andma ja ta aega lõbustama ³³). Kõige wanem neist oli Wanemuine. Ta oli wanaks loodud, halli habeme ja hõbewalge juuksetega ja wanaduse tarkusega. Aga ta süda oli noor ja Wanaisa oli teda laulukunsti ja luuleannetega ehitanud. Wanaisa tarwitas tema tarka nõuu, ja kui kurbdus ja mure tema palget kattis, siis mängis Wanemuine tema ees oma imelise kandliga ³⁴) ja laulis talle armsaid laulusid, et murepilwed otsaeest taganesiwad ning rõõm rinda asus. Ka sureliste inimeste juurde tuli taewalik laulumeister alla, laskis oma imekannelt kõlada ja õpetas inimestele wanaisa tahtmise järele „pühapäewa keelt ³⁵) — kõrgemat kõnet — laulu ja luule kunsti. Wägewa mõjuga tungis tema laul kõikide südamesse, mitte üksi inimene waid ka terwe loodus õppis temast oma laulu wiisid. Tammiku puud pidasiwad jumala mahatulemise kohinat meeles, laululinnud pidasiwad eesmängu meeles iseäranis ööpikk ja lõoke. Ta laulis taewa suurusest ja maa ilust ning inimese soo õnnest ja õnnetusest ning lendas siis ülesse Wana isa eluhoonetesse, temale laulma ja mängima. Pühad kõrwad üksi wõiwad mõnekorra kõrgest ja kaugelt ta mängu heali kuulda. Et inimesed laulu ära ei unustaks, saadab ta aeg ajalt oma käskjalad maa peale. Ja kui inimesed siis laulawad, tungib nende laul südame põhja ja ülesse jumalate eluasemele. Kui õnn jälle maapealistel nurmedel aset wõtab, siis tuleb Wanamuine weel korra tagasi ³⁶).