paneb. Niisugused wäärdumata loomuwäed sundisiwad surelikku inimest auukartusele ja ta pidi oma nõdrust äratundes nende ette kummardama. Ta otsis nägemata wõimudele nähtawat keha. Sinine taewas pea kohal 2), päike, kuu ja särawad tähed 3) seal ilmotsatuses näitasiwad ikka lahked nägu ja usaldusega tõstis tema oma silmad nende poole üles, neilt warju ja kaitsmist häwitawate wägede wastu paludes 4). Nende kõrwal auustati ka tuult ja tuld, peeti pühaks hiisi ja hiie ehk jeepuid 5), loomi ja lindusid 6), hallikaid ja rohtusid ning kardeti mitmesuguseid waimusid 7), nagu seda paawsti Innocenz III. kirjast näha, milles ta kõik Kristlased Saksa ja Westfali maal Liiwimaa paganate wastu ristisõtta kutsub ning neile selle eest pattudest lahti saamist tõotab 8).
20. Jumalus.
Jumalaks nimetati kõige wanemal ajal nähtawat taewast, siis wiimaks seda ennast, kes seal sees ennast müristamise (kõmina-jumina) läbi awaldas 9). Mõned õpetatud mehed 10) seletawad et sõna Jumal Hebrea keele sõnadest Jom (päew) ja El (Jumal) tulnud, ning päewajumal tähendawat. Nad põhjendawad seda selle peale, et Gutslaf oma Eesti keele grammatikas 11) näidanud, ka et weel mõned teised sõnad 12) Hebrea keelest meie keedle olla wõetud.
Kõige ülem jumal oli Wanaisa ehk Taara, Uku ehk Äike, Kõo ehk Pikker 13). Kolm korda aastas tohiti seda paluda Taara tammikus 13). Nime Taara arwatakse Skandinawlastelt laenatud 14) olema, kelle
