sügawusest waiku (bernsteini) wäljatoowad 46). Nemad ise ei tarwita teda mitte 47). Merest wälja tuues ei ole tal mingit ilu ja nad panemad imeks, kui selle eest midagi maksetakse.“
Need sõnad tunnistawad, et Eestlased merewaiguga on kaubelnud, ning Saaremaalt leitud Rooma rahad näitawad omalt poolt, et ka Saaremaa rannalt merewaiku saadi 48). Tacitus arwab teda puu-waiguks.
Teised kauba asjad wanal pagana ajal oliwad metsloomade nahad kasukate tarwis, wili, mesi, waha, rasw jne., mida wõerad kaupmehed Eestimaa laatadelt 49) ostmas käisiwad. Ehk omal maal küll ka laatasid peeti ja Liiwlastel ka oma sadama ja kaubalinngi 50) oli, siiski wiidi suur hulk kaupasid, iseäranis mett, waha, kallid metsloomade nahku ja kasukaid 51) Wisbi linna turule Gootlandi saarele, kus kõigesuurem kaubaturg kõigile Lääne ja Põhjamere ääres elawatele rahwastele 52) ära peeti. Sealt tõiwad nad enestele soola ja wistist ka riiet, nagu sellest näha on, et Liiwlased Riia piiskopilt küsisiwad, mis sool ja kuue riie Gootlandi saarel maksta. Niisama wõimalik on ka, et nad riiet müia wiisiwad, sest et nad ise riiet kudusiwad 53). 1223. aastal saatsiwad Eeestlased Riiga muude asjade seas ka wäga palju tekkisid (waipasid) 54) maksudeks. Ranna Eestlastel ja Saarlastel oli suur hulk kauba- ja rööwlaewu 55), milledega nad üksi naabrirahwaste juures ei käinud, waid ka tundmata merel kaugetele maadele sõitsiwad. Seal ei kaubeldud üksi rahulikult wahetamise teel, waid wõera oma wõeti ka wägiwallaga riisumise teel 56). Rootsimaal käisiwad nad juba kõige wanemal ajal 57)
