nurmeisale. Karjaisa tegevus näikse umbes niisamasugune olevat kui püha Jüri tegevus, kuid ta mõjuala algab õieti väljaspool õue piiri. Karjaisale ehk nurmeisale viidi kolm korda aastas suuremaid ohvrid. Sõnnikutalguse päeval tappis peremees kanapojukese ja viis selle nurmele sarapuu-põõsa alla, niisama muna põllunurka. Karja esimest korda kojutulekul viis peremees nurmeisale juustu ja võid. Lehma piimatulekul lüpsti natuke piima nelja väiksesse anumasse, lisati soola juurde, keedeti ahjus ja viidi sarapuupõõsa alla (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 81—82). Aiaisa jälle arvati aianurgas asuvat, kuhu talle ohvrid viidi. Lapse sündimise puhul viidi aiaisale muna ja hõbevalget, muul ajal muid anda. Ohvrid anti ka puuslikule; mida ja kuhu, jääb hämaraks.
Aianurgas asus Kraasna maarahva oletamise järele ka püha Toomas; ühe küla rahvas käis teda heinamaalgi palumas. Paraskova külas austatakse püha Toomast järgmist viisi: Pererahvas oli põlvili maas, peremees riputas nende ümber sauna puhta vihaga vett; veristas kuke, kana ja põrsa, pani keema. Kui ohvriloomad keedetud, pani peremees ohvriloomade pead väikse kasti ehk mati sisse, segas käega, palus siis ise põlvili ja viis seepeale pühale Toomale aianurka osa. Pärast seda sõi pererahvas ise ohvriliha (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 77—78).
Laste surma puhul ohverdati Rõugutajale ja paluti talt teistele lastele elu pikendust. (Boecler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr., l. 18.) Lapse sündimise järele hüüdis ämmamoor Rõugutajat appi: Tule, Rõugutaja, tõsta lasta! (Vd. Eesti mütoloogia I, l. 200—202.)
Peipsipoolne rahvas ja niisama Kraasna rahvas tunneb hobusejumalaid ja laudajumalaid ehk, nagu Körber Võnnu kroonikas kirjutab, lamba- ja kitsejumalaid. Hobuse- ja ülepea laudajumalatele ohverdati laudas, kuhu mõnesugust sööki viidi, muu seas kolm tapetud kukke. Kulbiga pani peremees söögiosad lauda nurka, niisama ka kahja. Lehmakahja toimetas perenaine. Ohvrid viidi tavalisesti paar korda aastas (Kallas, Kraasna M. l. 84—86).
Kraasna maarahvas ei unustanud nurmejumalaidki annetega meelde tuletamast. Minu meelest näib, et nurmejumalad ja nurmeisa õieti ühte sulavad. Nurmejumalatele viidi külvatud põllule kahja. Peale selle tunneb Kraasna maarahvas veel anda saanud koduisa, ei mäleta temast aga midagi lähemat. Koduisa võiks ehk kodumaa majahaldjaga, hoonehaldjaga võrrelda, kellele vanasti toa nurgas ohverdati. Esimene natuke lõigatud leiba viidi toa nurka, niisama valati sinna enne joomist natuke taari ehk õlut. Rahva teadmise järele viisid need talud, kel tulihänd arvati majas pesitavat, armsale varavedajale laudile ehk toaotsale toitu. Kas tõe pärast tulihännale ohverdati, jääb küsitavaks.
Kui ka selged märgid puuduvad, näib ometi, et kollilegi ohverdati. Jõuluks küpsetati vanasti iseäralik kollikakk. Sügisel pandi üks vihk — kollivihk — peksmatalt aita ja anti sellest hiljemini mõned kõrred lehmadele piima rohkendamiseks. „Kolli“ osa — tükk liha — anti karjasele ja ta koerale kevadel süüa, et suvel metsloomad karjale kurja ei teeks. Matuse ajal valati „kolli andi“ — õlut — ukse ette maha. Kõik see tuletab kollile ohverdamist meelde (vd. Eesti mütoloogia, l. 159—160).
Sangastes kõneldakse, et vanemal ajal Pringi pühal mäel Paalile ohvrid viidud. Muidugi ei mõtelnud ohvriviijad Paali peale, vaid nii ristisid kõrvalised isikud ohvrisaajat, kelle õiget nime nad ei tunnud.
Võnnu Suitsumäe hiie ohvrid kuuluvad Taarale, Ukule, Pikrile, põllujumalale ja sõjajumalale, teatab J. Rootslane Võnnust. Küsitav
133
