ta ise näinud, kudas Kaugositsis lauritsapäeval inimesed ohverdanud ja põlvili roomanud; kuhu ohvrid jäänud, talle teadmata. Ohverdajate hulgas näinud ta mitmed tuttavad isikud; neid nuhelnud ta.
Kuusalus käisid merele minejad ja merelt tulijad neemel Kolju kabelis kalaõnne pärast ohverdamas. Ohverdamisest muul põhjusel Kolju kabelis ei kõnelda. Kolju kabeli ohver anti Kolju-taadile; viimane seisab Kolliga lähedas ühenduses (vrd. Eesti mütoloogia, l. 158—159). — Niisama ohverdati kalasaagi pärast Hiiu Sõru kabelis. — Kose Tuhala kabelis käisid silmahaiged ohverdamas. Seal oli iseäralik pilt, millelt silmahaiged tervist lootsid (Beiträge V, I, l. 15). — Saha kabelis ohverdasid kõrvahaiged. Sellel kabelil arvati imejõud olevat kõrvahaigust parandada. Saaremaa Kiidermaa kabelis ohverdati palju, aga kas ka mõne iseäraliku haiguse puhul, ei ole enam selgelt teada (Luce, Mittheilungen aus der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands V, l. 451). Hiiu Ristna kabeli varemetel käidi vanasti ohverdamas ja palumas, et hästi rohkesti laevu randa ehk karidele jookseks ja palujad seda viisi palju saaki saaksid.
Suure-Jaani kirikukatsumise-protokoll kaebab 1680 suure ebajumala-teenistuse üle Sürgavere kabelis. Mõisnik Engelhardt annab nõu kõrge püstaia kabeli ümber ehitada, et sinna enam ei saaks ohvrid viia; muidu võimata ohverdamist takistada, sest et sinna mõne korra 300 inimest korraga kokku kogub. — Aliste Sammaste küla kabelit kästakse juba 1640 sealse suure ohverdamise pärast ära lõhkuda. — Veel olgu nimetatud, et Karja Metsküla kabelis vanasti koguni kellale ohverdati. Ohvriannid viidi kas kabelikella alla ehk, kui paelu, linta ja muud sellesarnast ohverdati, seoti kella külge. Kellale ohverdamisega loodeti mõnda haigust kõrvaldada, aga ka ühte ehk teist head saavutada.
Lätimaalgi tuntakse kirikute ja kabelite juures ohverdamist. Kirikukatsumise-protokoll nimetab, et Roneburis 1688 Ignatsiuse kabeli juures vaha ohverdatakse. Shujenis räägitakse selsamal ajal peetripauli-päevasest vaha, küünla ja juustu ohverdamisest. Ka Härgmäel ohverdati kiriku juures. Niisamasugust lugu tuntakse kaugemal Kuraski. Veel möödaläinud aastasajal viidud ohvrid Ellerni kirikusse (Mittheilungen aus der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands III, I, l. 44—57).
Ristid.
Viimaks tuleb veel rista nimetada. Igale poole ei jaksanud katoliiklased kabelikesi ehitada; viimaste aset täitsid ristid. Praegugi näeme Rooma usu maades kirikute ja kabelite rohkuse kõrval teede ääres ja isegi metsaradade ääres rista, kas Kristuse ehk Maarja kujuga. Risti juurde jõudes palub katoliiklane Ave Maria ehk muu palve. Niisamasuguseid rista seadsid katoliiklased meiegi maale palju üles, enamasti ikka paganuse pühile paigule. Esivanemad, harjunud endises pühas paigas ohverdama, ohverdasid hiljemini sinna püsti pandud risti juures edasi, ohverdasid isegi veel enam kui 100 aastat pärast paavstiusu lõppu meie maal.
Kirikukatsumise-protokollid nimetavad Rootsi ajal mõnda korda niisuguseid rista. Rõngus öeldakse 1641 rist Helme tee ääres „Korrostes“ olevat, kus rukki-maarjapäeval ohverdatakse. — Sangastes räägitakse 1683 katku ajal püsti pandud Tooma ristist. Vististi oli
107
