IV.
Inimene.
Inimesi on Jumal kaht seltsi loonud: hobuse seltsi ja Maarja seltsi. Esimesed avaldavad tugevat jõudu ja rohket vastupidavust; seda seltsi naisterahvad omavad midagi mehelikku ja tugevat vaimu; nad sünnitavad hõlpsasti. Maarja seltsi inimesed kuuluvad nõrkade hulka (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 448).
Tehakse veel vahet musta ja valget verd inimeste vahel. Musta verd inimestel arvatakse pahemad, valget verd inimestel paremad omadused olevat. Musta verd inimeste vaate mõjust tekib mõnesuguseid haigusi, isegi siis, kui keegi vaatab nende laipu. Eriti avaldub musta verd inimeste halb mõju kurjas silmas. Lapsed ja nõrgad kannatavad palju rohkem kurja silma mõjust kui tugevad täiskasvanud isikud (vrdl. Eesti mütoloogia I, lk. 24).
Alles pikema aja jooksul on inimene kehaliselt ja vaimliselt niisuguseks arenenud kui ta on praegu. Inimese arenemiskäigus võime tähele panna mitu ajajärku; iga ajajärk viib inimese ikka enam täiusele, kuid mõni ajajärk saadab inimeste halbuste pärast neid tagurpidigi.
Mütoloogilised andmed ei anna inimese loomise kohta lähemat selgust. Fählmann laseb Vanataadi kalevitele ütelda, et ta maailma üle valitseva inimese tahab luua, kellega kalevid sõbrustagu ja seltsigu, et tõuseks sugu, kes ennast kergesti õelusele ära ei annaks. Fählmann nimetab veel, et Vanataat kalevid loonud, aga ei anna kalevite ega inimeste loomise kohta rohkem aru (Fählmanni kirjad, lk. 13). Fählmann on aga siingi rohkem annud kui rahvasuu teab; see tunneb ainult legendseid andmeid inimese loomise kohta.
Legend laseb niisama kui piibel Looja esmalt ühe inimese luua. Looja saab aga pea aru, et ühest inimesest on vähe
96
