Eesti mütoloogia/Nõiad ja targad
Nõiad ja targad.
Shamanismuseks kutsutakse maailma kõigi põhjapoolsete rahvaste vana usundit, usku shamaani, nõida. Mandshu-Tunguusi keele sõna shaman tarvitavad meie ajani veel mitmed Siberi hõimud. Eesti keeles tähendab nõid umbes sedasama, mida kaugel idas shaman. Nõid on lähemates sugukeeltes tuttav, aga ta tundmine ulatab palju kaugemalegi. Laplased nimetavad nõida noaidde, vogulid nojt; votjakkide nodo, nodes tähendab tarka, mõistlikku.
Hiljemal ajal hakkasid vanad eestlased nõia ja nõia vahel vahet tegema. Kui ka nõid pidi vaimusid lepitama ja nende kahjutegemist kõrvaldama, püüdis mõni nõid ise just kurjategeva haldja tegevust jätkata, kurja eemalesaatmise asemel nõiduse abil inimesele just kurja kätte tuua. Kurjategevat nõida nimetas rahvas nõia nimega edasi. Täitis aga nõid oma algupärast ülesannet: paha kõrvaldada, taudisid parandada, hädalistele abi tuua, tulevikku ennustada, — hakkas rahvas teda targaks, teadjaks nimetama. Tietäjä nimega austavad soomlased praegu veel oma tarku, kuna meil seda nime vähe tarvitakse. Tark esineb meil tavalisena heategeva nõia nimetusena.
Nõia sõna tundmine hulgal kaugematelgi Soome sugu rahvastel juhatab meid sõna sündimist otsima juba hämarast paganusest enne ristiusu alustust. Ajaloolised teated nõia kohta Põhja-Venemaal ulatavad 1071. aastasse tagasi. Vene ajaraamat jutustab, et nimetud aastal keegi Novgorodi elanik tuli abi paluma Tshuudi nõialt. Tshuudi nimega nimetasid, nagu tuttav, venelased vanu eestlasi ja nende lähemaid sugulasi. Peipsi järve venekeelsest nimest Чудское озеро kuuleme veel olevikus Tshuudi nime. Tshuudi nõid hakkas oma viisi järele kurje vaimusid tuppa kutsuma. Kuna võeras lävel istus ja nõid nagu surnu magas, puutus neid kuri vaim. Kohe tõusis nõid istukile ja ütles: „Jumalad ei tohi tulla; sul on vist midagi, mida nad kardavad.“ Novgorodi elanik tuletas meele, et tal rist kaelas. Sedamaid võttis ta risti kaelast. Nõid kutsus uuesti kurje vaimusid välja. Nüüd õnnestas tal ettevõtmine (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 123 j. j).
Eesti nõidadest vaikib Läti Hindrek, küll aga pajatab ta Liivi nõiast. Liivlased otsustasid viljaikalduse pärast Meinhardi abilise Theodorichi jumalatele ohverdada. Rahvas kogus kokku; taheti jumalate otsust liisuga teada. Oda pandi maha, viidi hobune üle oda; hobune astus pahema jalaga üle oda. Tark seletas, kristlaste jumal istuda hobuse seljas ja juhtida hobuse jalga; tarvis hobuse selga pühkida, et jumal maha kukuks. Hobune astus uuesti elujalaga üle oda. Theodorich jäi elama (Ajaraamat, I, 10).
1534 kaebab peapiiskop Makari, et Novgorodi alal asuvad tshuudid peavad omal preestrid, keda nad arbui = arbojateks, arbuheitjateks kutsuvad ja kelle palvemajadesse nad ohvrid viivad. Nende abil matavad nad oma surnud kalmetesse, „kolomitshesse“; arbojaid kutsuvad nad ka hiljuti sündinud lapsele nime andma, mida nad „oma viisi“ toimetavad (J. Krohn, Suomen suvun pak. jumalanpalvelus, l. 124). Makari kirjeldusest ei selgu, keda ta tshuudid tähendavad. Oletada tuleb, et taga Peipsi asuvaid eestlaste sugulasi.
Vist langeb niisuguste tarkade kilda ka Vihtla Jürgen, kes Urvastes 1644 ohverdaja kohuseid täidab. Erastvere mehed viivad suure ristipäeva aegu piksele härja ohvriks ja sel puhul palutakse ühtlasi õnnistud vilja-aastat. Et tark tavalisesti ohverdas, võime oletada, et Vihtla Jürgen niisugune „tark“ tõesti olnud.
Ülepea valitses vanal ajal nii meil kui ka mujal kaugemal kange nõiduseusk. Vanad kirjad teavad paljugi meie kodumaa nõidadest ja nende tagakiusamisest kõnelda. Tartumaal räägib rahvasuu veel praegu nõidade hulgakaupa ärapõletamisest. Ajaloolised dokumendid tunnevad 17. aastasajal mõnda nõidadeprotsessi Eestimaal. Paides põletati 1615. a. 9 nõida ära. Kodumaal peeti Sõrve ja Hiiu-Kõpu nõidu kõige kardetavamateks. Ülepea seisid saarte nõiad suuremas kuulsuses kui mannermaa omad.
Kangemaid nõidu kui Eestis usuti ometi Soomes asuvat. Soome nõid võitis rahvasuu järele Eesti nõia kaugelt ära. Soomes jälle väideti, et Lapis olla päris nõidade kodumaa; kõige vägevamad nõiad asuda Põhjala tunduritel. Ülepea imelik ilme: iga rahvas usub enesest põhja pool kangemad, vägevamad nõiad ja targad asuvat. Sakslased väitsid 30 aastase sõja ajal, et Rootsi kuningas Gustav Aadolf võidu saamiseks Lapi nõidade abi tarvitanud. Venelased jälle kinnitasid, Karl XII võitnud nad Soome nõidade abil ära. Nõiad muidugi kutsusid vaenlaste vastu enestele üleloomulised väed appi.
Iga inimene ei suuda vaimudega ühendusesse astuda ega vaimu-maailma saladusi kätte saada. Vaimusid kubiseb aga vana rahva arvamise järele loodus täis: mätastel ja soodes, laanes ja lagedal, jõel, järvel ja merel, talus ja tänavas puutub inimene nendega kokku. Igal pool varitsevad nad inimest, sest suurema hulga püüd käib selle peale, et inimesele paha teha.
Targa ülesanne on vahemehe osa inimese ja vaimuriigi vahel esitada. Tarvis vaimudega heas vahekorras olla, neid meelitada, lepitada, et nad kahju ei teeks. Lepitamist toimetatakse tavalisesti ohvritega. Tark püüab kõige pealt pahade vaimude ja vaenulikkude vägede algust, loomu ja sündi ära mõista. Nende alguse, loomu ja sünni äramõistmisega satuvad nad nagu targa meelevalla alla; tark võib neid niisugusel puhul ära võita, taltsutada, nende halvale tegevusele piiri panna, nende kurjad kavatsused tühjiks teha ja häiks muuta. Tark omandab enesele nii-ütelda sureliku, maapealse jumala väe. Kogu loodus, looduse väed, haldijad peavad targa sõna kuulma. Tark sunnib oma tahtmise järele tuuli puhuma, pilvi paisuma, päikese paistma, vihma sadama, vilja võrsuma, taudi taganema, tervist tulema, valu vähenema, haldijaid inimesest eemale minema, varandusi maapõuest välja kerkima jne.
Lühidalt: targa võimuse all arvatakse kogu loodus oma vägedega seisvat. Ainult surm võib targa võimuse võita; tark ei suuda ennast ega kaasinimesi surma käest päästa. Nii suure väega varustud, esineb tark nagu maapealne surelik jumal.
Nõid on rahvale päris Egiptuse nuhtluseks: ta toob haigusi ja tõbesid, tapab inimesi ja loomi, võtab lehmadelt piima ja või anni, paneb mõnel lehmal suvi otsa pullid järel jooksma, saadab kärnkonnad lehma nisasid imema, nõiub rukki orase mulla sisse maa alla kasvama, saadab vareseid linakupraid otsast sööma, sulub vee-sooned, kihutab hunta loomi murdma, moonutab inimesi libahuntideks ja mõnesugusteks loomadeks, puudeks, kivideks, kuivatab jõed, ojad, kaevud ja allikad ära, laseb marud möllata ja merd mässata, põua põletada ja vihma voolata, sunnib loomi kujusid muutma, linnu maa alla vajuma ja muud sellesarnast.
Tegevust avaldavad nõiad iseäranis neljapäeva õhtuti, kui ka muud päevad inimest nende kahju eest ei vabasta. Neljapäev on nagu nende pühapäev, mil neil rahva arvamise järele oma peremeest saadanat tuleb iseäraliku hoolega teenida. Iga suurema püha laupäeva öösel peavad nad usinalt oma ametit, iseäranis aga jõulu, uue aasta ja Jaani öösel. Neil kolmel öösel pühitsevad nad oma pidusid, käivad suurematel koosolekutel, aga ei unusta kurjategemistelegi välja minna. Uue aasta öösel käivad nad niisuguses kohas, kus kolm aeda kokku puutuvad, järele kuulamas uue aasta sündmusi. Jaani öösel lähevad nad iseäranis hea meelega kurja tegema põllumehe majandusele. Siin katsuvad nad nõiavõiet lautade, kaevude, väravate, uste külge määrida, seal nõiavihkusid põllule viia ehk põllul kasvavat vilja kusagil vihku kokku siduda. Esimesel juhtumisel tekitab nende tegu haigusi ja isegi surma inimestele ja elajatele, viimasel toob tingimata viljaikaldust kaasa. Niisama püüavad nad nõiutud lihatükka loomade ligidale ehk nõiutud riide hilpusid majadesse visata, esimesel puhul loomadele, teisel inimestele kahju soovides.
Ettevaatlik majapidaja ei tohi nõiasabati öösel sugugi magada, vaid peab väljas valvama, et nõid ta loomade ehk maja ligi ei pääseks kahju tegema. Nimelt maksab see ütlus Jaani öö kohta, mil peremehel silmad ees ja taga peavad olema. Õnnestub nõial peremehe valvamisest hoolimata nõiduse aineid kusagile asetada, peab peremees nõiduse aine sedamaid ära põletama. Põletamisega valmistab ta nõiale koledat valu, mida kõik nõiakunstid ei suuda kõrvaldada, ja peale selle päästab ta majandust ähvardavast hädaohust. Niisama peab ta nõiavõiga määritud kohtadelt laastud ehk tükid ära raiuma ja tulde heitma.
Targad tunnevad abinõusid iga nõiduse vastu ja oskavad nõidu nuheldagi. Nõiduse puhul minnakse ikka targalt abi saama. Tempusid tehes saadab tark enamisti ikka abipaluja selle käsuga tagasi: koju minna ja kellegile võõrale ei midagi anda, nii ärdalt kui see ka palugu. Targaväe sunnil ilmub nõid alati selle juurde, kellele ta kurja teinud, midagi paluma. Antakse talle soovitud asi, ei suuda targa vägi talle midagi teha. Ei saa nõid seda, mida soovib, peab ta suure valuga ära minema ja kaua rohket, piina ja vaeva tundma, mõne korra suure valu kätte koguni surema.
Kuna nõiad tavalisesti saunas tõbesid teevad, arstivad targad neid saunas, nõidust seega seal katsudes tühjaks teha. Tõbede arstimisel peab saunas täielik vaikus valitsema ega tohi milgi kombel Sarve Jaani pilli puhuda (= vilistada). Sarve Jaani laul ehk pill kutsub muidu Sarve Jaani sauna ja see ajab kohe arstimise nurja. Tark arstib saunas peaasjalikult vihaga ja sõnadega. Paisete ja mitmesuguste vistrikute arstimisel lööb tark 3 korda vihaga jalatalla alla, üteldes: „Rohi välja! Rohi välja!“ Pärast lööb haiget kohta. Kui arvatakse lapsele haigus nõiutud olevat, aga tihti muulgi haiguse puhul vihtleb tark teda lausudes: „Sopp, sopp soone peale, vihalehes (nõiutud) veere (vere?) peale!“ Tütarlapsi vihtleb tark, ise lausudes, et nad mehele saaksid.
Suvel käivad nõiad sajuajal sagedasti vihtlemas, nimelt siis, kui päike ühtlasi paistab. Niisugusel korral tuleb neid kusagile metsa vahele varjulisesse paika hulga kaupa kokku, kus juures teine teisele vihaga pihta lööb. Aga muulgi ajal käivad nad üheskoos vihtlemas ja tempa tegemas.
Keskajal usuti, et nõiaks saaja peab saadanale nimetis-sõrmest verd ohverdama; ohverdatud vere eest teeb saadan ta nõiaks. Nõiaks saajat kutsub saadan enese juurde pidule, kus ta teda mõnesuguste söökidega ja jookidega võõrustab. Niisugusest saadana võõruspeost arvati nõidadele vägi tulevat. Igapidi on vere andmine ja saadana pidul käimine katoliiklaste leidus keskajalt ja meie esivanemad neilt niisuguse ettekujutuse omandanud. Vanal ajal ei teatud seda viisi nõiaks saamisest midagi. Kuidas eestlased enne ristiusu aega arvasid võimaliku olevat nõiaks saada, on raske kindlaks määrata.
Teatakse, et keskajal vanemad nõiad õppijalt kolm tilka verd nõudnud, jah isegi abiotsijatelt. Kui palju abiotsijaid verd ei tahtnud anda, kartes, et seda viisi hinge saadanale müüvad, seletasid nõiad aitamise ilma vere andmiseta võimataks. Keerulistel juhtumistel nõudsid nõiad alati verd.
Vaimuriigiga, haldijatega ligidasse ühendusesse astuda ei võinud keha, mida mitmed takistused keelsid vaimude juurde pääsemast, küll aga hing, inimesehaldija. Vaimude riiki rännates poeb hing — haldijas — inimese magama heitmise puhul liblikana, mesilasena, kärbsena, ehk muuna pisikesena tiivulisena inimese suust välja, kaugele ära lennates. Rahvasuust saadud teated ei seleta alati, et see, kellest hing tiivulise kujul lennanud, nõid, tark olnud, kuid andmed lasevad seda aimata. Hingetu, haldijata keha jääb nagu surnukeha maha, viibib seni paigal liigutamata, kuni hing viimaks jälle tagasi tuleb. Vahetab keegi vaheajal nagu tarretanud olekus magaja keha olukoha, keha kas kummuli ehk jalgu pea asemele pöördes, ei pääse hing enam kehasse tagasi, vaid magaja jääb tarretanud olekusse jäädavalt magama, kui keha olukoha muutja keha endisele olukorrale ei sea.
Lendamisel pääseb hing igasse kohta, võides tarviduse järele veelgi kuju moondada, puutub vaimudega, haldijatega kokku, kuuleb nende nõusid, kavatsusi, saladusi, tuleviku ilmutusi, näeb igapäevaste inimeste silmale nägemata asju ja juhtumisi, astub isegi Toonela kodakondliste kilda neiltki mõnesugust tarkust ja teadmist ammutades, lühidalt, näeb kogu vaimuilma tegevust, kuuleb kõigi kõrgemate olemuste ettevõtteid, saab täiesti nagu üheks nende leegionist.
Tarvilikka teateid kätte saades pöörab targa haldijas mahajäänud kehasse tagasi, keha ärkab pikast unest, inimene avaldab uuesti elumärka.
Meil puudub niisugusesse minestusesse või magama jäämisesse nimetamiseks oma nimi. Soomlased kutsuvad niisugust olukorda „lovesse langemiseks,“ „loves magamiseks.“ Ka „haltioissa“ „haldijas olemiseks“ hüütakse mõne korra sarnast olukorda. Eesti rahvasuust saadud teated konstateerivad tavalisesti, et hing inimesest tiivulise kujul lahkunud; selgemad seletused jätavad nad andmata. Seda teame ometi, et laplased ja niisama nende läheduses asuvad suguhõimud selleks iseäralikku nõiatrummi tarvitanud. See aitas tarka lovesse langeda. Nõiatrummi lüües hüppas, kargas, tantsis ja jorrutas tark kangesti kuni pööritusesse, minestusesse maha langes. Üles ärgates jutustas ta, mida ta vaheajal kuulnud, näinud, arusaanud ja katsus, kui ta kellegi abiotsija soovi peale lovesse langenud, tarvilikka samma astuda.
Abiandmisel sattus tark sagedasti vaimudega kokku, õigem, pidi nende tegevuse vasta välja astuma. Loves magamise ajal oli ta katsunud kõnes oleva vaimuga ennast tutvustada. Lovest ärgates tarvitas ta saadud teateid, hakkas vaimu manama, nimelt nii kutsutud sünnisõnadega, sõnadega, mis teatava vaimu algu, sündi ja iseloomu avaldavad. Need sünnisõnad teevad tänise tundmata suuruse tuttavaks, rebivad teda peitvad hilbud ta ümbert ja näitavad teda ta alastumatuses. Tahes ehk tahtmata peab paljastatud vaim targa tahtmist täitma. Sünnisõnad põhjenevad nõiasõnadel. Prof. K. Krohni uurimise järele on nõiasõnad suurelt osalt Soomest Eesti rännanud. Soomest nõiasõnade saamise pärast ei või imestada, et Eestis Soomemaad päris nõiduse kodumaaks arvatakse. Sõnadega nõidust, s. o. nõiasõnu õppima pidi Eesti nõid nii ütelda Soome nõia juurde kooli minema.
Ei ainult sõnadega katsutud manada, vaid veel muid abinõusid tarvitati. Sõnadega nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks, pobisejateks, posijateks, soolapuhujateks. Veel kuuleme kiva nõidumisel tarvitavatest kivitarkadest, soolaga nõiduvatest soolatarkadest, tuult tähele panevatest tuuletarkadest. Isegi veetarku ja viinatarku tunneb rahvas. Kõige kõrgemal astmel ja suuremas lugupidamises seisavad Kreutzvaldi järele Manatargad. Lugulaul „Kalevipoeg“ kõneleb rohkesti sortsidest ehk sortslastest.
Kreutzvaldil esineb sorts ehk sortslane hirmust metssiga meelde tuletava välimusega nõiana, kes kas ise ehk kelle pojad Kalevipojale kipuvad kurja tegema. Vana sorts varastab vägimehe mõõga, pudutab selle aga Kääpa jõkke, kust ta teda enam kätte ei saa ja kus mõõk hiljemini vägimehe jalad alt maha lõikab. Sortsi poegade vasta võitleb Kalevipoeg ainult lapiti laudadega, kuni siil alles teda õpetab serviti laudadega lüües vastaseid põgenema ajama. Kreutzvaldi kirjelduse järele kipub sorts vanapaganaga ühte sulama, kuid tõe poolest ei erine ta kuigi palju nõiast. Sortsi nime Eestis igal pool rahvasuus ei tarvitata; alles kirjandus tegi teda üleüldisemalt tuttavaks. On arvatud, nagu oleks sortsi nimi venelastelt laenatud, kuid nime pärandasid Rooma usu kuulutajad Ladina keelest, kus sortiarius nõida tähendab. Meil täidab nõid sedasama otstarbet hästi, mis laenatud sorts.
Nüüdsel ajal ei tea me enam, kuidas ühed ehk teised targad peale sõnade mõnesugustel juhtumistel muid abinõusid nõidumiseks appi võtsid.
Sõnade lausumist sooviti kannatajate poolt, kuid nende lausumist ei mindud just nõialt saama, vaid palju enam targalt. Tarka tuli paluda, et ta nõiasõnu loeks ja häda ära võtaks. Nõid selle vasta lausus oma sõnu palumata, lausus seal, kus neid sugugi ei soovitud. Kuna tark oma sõnadega katsus kahju ja häda kõrvaldada, käis nõia püüd selle peale sõnadega just häda ja viletsust esile tuua. Midagi head, ilusat, kiiduväärilist nähes hakkas nõid seda kiitma, kuid nõia kiitus avaldas just vastupidist mõju; sellest silmapilgust peale hakkas headus, ilu, priskus, tervis kaduma, kiidetud hingeline ehk aine kiratsema, põdema, olemisega tagurpidi minema. Kiitus nõia suust oli kiidetavale hingelisele ehk ainele needmiseks, kui ka keegi needmist ei kuulnud, aga nõia kiitus sisaldas eneses alati needmist. Esiotsa arvati ainult nõiasõnadel niisugune maagiline vägi olevat, kuid hiljemini laiendati nõia mõistet; iga võõras moondus nõiaks ja usuti, et ta kiitus kogu edu kängu paneb. Sellepärast pidi iga võõras ennast hoolsalt selle eest hoidma, et ta teise talusse minnes seal midagi ei kiitnud, sest kiidu puhul langes ta varsti pererahva viha alla, kes teda arvas tulnud olevat pererahvale enesele, loomadele ehk varandusele kahju tegema. Sõna avaldab küll maagilist väge, õhutab, vaimustab, aga et sõna vastupidist väge avaldaks kui mis ta lausunud, selles suhtes eksisid esivanemad oma arvamisega. Sõnade mõju hävitamiseks katsuti võõralt midagi kätte saada ja sellega kiidetud looma, inimest ehk varandust suitsetada. Ei õnnestunud võõralt midagi kätte saada, korjati sealt, kuhu ta astunud, õlekõrsi, heinalipli, laasta, raagu ehk muud sellesarnast, võeti tulist tuhka, ka tuliseid süsi ja visati võõra jälgedesse. Seda viisi loodeti võõra sõnade mõju hävitada. Muidugi eksisid esivanemad selles mõttes, nagu hävitaks see sõnade mõju, kuid tõe poolest võisid tuline tuhk ja õõguvad söed küll võõra poolt kaasa toodud tõbe idusid külgehakkava haiguse puhul hävitada. Tõi võõras enesega mingisuguse külgehakkava tõbe majasse kaasa, ei langenud süü kaasatoodud külgehakkamise idude peale, vaid võõra kurja silma ehk kiitva sõna peale. Mingisuguse tõetera leiame peaaegu alati ennemuistse rahva uskumisest, kuid esivanemad ei osanud oma äratundmisele igal ajal õiget kuju anda.
Nõiad teevad paha ka oma silmaga. Silma vaade sünnitab rahva arvates kahju, toob isegi surma. Nimelt mõjub silma vaade tihti looma peale nii, et loom lõpeb. Loome hoidsid esivanemad iseäralikult võõraste eest, kartes, et võõras ehk nõid on ja nõiana loomadele kahju teeb. Aga ka inimene ei või nõia eest julge olla. Nõid katsub küll tavalisesti nähtavate abinõudega inimestele kahju tuua, aga kui tal korda ei lähe väliseid abinõusid appi võtta, peab silm kahjutegevaks hakkama. Mõne korra teab rahvas ometi muidu mitte nõidadeks peetud isikutest niisamasugust lugu rääkida. Enamasti arvatakse nõidu kadeduse pärast kahju tegevat, kuid mõnest isikust usutakse, et ta vaade igale ta silma puutuvale loomale kahju teeb.
Kuri silm sunnib meid igapidi hüpnotismusest seletust otsima. Esivanemate kurja silma teoriale toetades jõuti uuemal ajal selgusele, et mitte ainult madude vaade ette juhtunud väikest looma ei halva, vaid inimene teist hingelist võib hüpnotiseerida, kui ka mitte nii ruttu, kuidas rahvas oletab. Nii lapsik kui ka rahva mõnigi uskumise punkt näiks olevat, leiame uurimisel selles sagedasti ometi oma jao alust olevat. Seda viisi võime kurja silma mõju väga hästi hüpnotismusega seletada. Ju vara saadi aru, et silmal mingisugune maagiline jõud olemas ja otsiti aegsasti abi selle maagilise jõu paralüseerimiseks.
Kõige tõhusam kurja silma pilkude kahjutaks tegija arvati pärgelpask, assa foetida, olevat. Seda kanti muiste alati kaasas: mehed panid selle enamasti tasku, naised ja neiud aga kas preesi ehk sõle alla. Seda assa foetidat ei tarvitanud ainult eestlased, vaid mitmed muudki rahvad. Venelased usuvad praegugi sellel nõidust hävitava väe olevat. Assa foetida ei ole aga teadu pärast midagi muud kui ühe hommikumaa puu pihk, mis tüvist välja immitseb ja päikese käes kõvaks kuivab. Ometi võib ta erkusid ergutada ja elustada, just niisama kui baldrian rahustab. See oli kui maagiline vägi kadeda silma arstirohuks. Kui hüpnotiseeriv silm oli kedagi nagu halvanud, võis assa foetida ometi jälle virgutust ja ergutust tuua ja selles suhtes ei või abinõu tarvitust hoopis hukka mõista. Muidugi eksisid esivanemad selles suhtes, et nad assa foetida mingisuguseks amuletiks kurja, kahju ja õnnetuse vasta pidasid.
Targad väitsid oma teateid tihti unenägudestki saanud olevat. Osa unenägusid ilmus neile hinge rändamise teel liblikuna, osa aga tavalisel magamisel. Nähtud juhtumisi katsusid targad oma viisi ära seletada. Sagedasti pidid nad kuulutama, et neile ennustavaid ja asjalugu seletavaid unenägusid ei tulla. Unenägude tekkimiseks panid targad tihti pea alla mitmesuguseid asju. Küsitavaks jääb, kui hästi pea alla panemine soovitavaid tagajärgi tõi. Meie päivilgi usuvad tütarlapsed, et nad vana aasta ehk Jaani õhtul mingisugust asja pea alla pannes tulevase peiu näevad.
Saladuste teadasaamiseks tarvitavad targad sagedasti arpu ehk kaalumist. Niisugusest arbu heitmisest kõneleb ju Läti Hindrek. 1223 tahtsid tartlased preester Hartvigi jumalatele ohverdada. Jumalate tahtmist uurides, kes neile armsam ohvriks, kas rasvane preester või rasvane härg, heitsid tartlased nende pärast arpu. Arp langes härja peale, keda sedamaid ohverdati. Preester pääsis haavaga sellest hädaohust ära. (Ajaraamat, XXVI, 7.)
Vanas Testamendis nimetati prohvetit, kes Iisraelis niisamasugust osa kui Eestis targad esitas, nägijaks. Prohvetist arvati vähemalt seda, et ta tulevikku, aga ka muile inimestele nägemata asju ära näeb, nagu Saamuel Sauli kadunud eeslid. Näib, et meie esivanemadki sarnast kaugele nägemist oma nõiast ehk targast uskusid. Nõiad nägid nende arvates kaugel olevat ära ja saatsid nõiduse väel isegi inimesi ja loomi õhus kaugele, näituseks mehe ja härja Lapimaale ja ümberpöördud. Kas targad ilma mingisuguseta abinõuta kaugele nägid, on raske otsustada. Prof. K. Krohn oletab, et nad vist vett selleks tarvitasid, sest on teateid olemas, et vahel lasti inimest vette vaadata ja veest kellegi kuju otsida.
Pange ehk muusse riista pandi vett ja loksutati nii kaua kuni vesi hakkas vahutama. Vahust arvasid targad seda võivat näha, mida nad näha soovisid. Tahtis tark teada, kes midagi varastanud, ilmus vahtu rahva arvamise järele varga nägu. Aga muidki teateid loodeti vahust saada.
Hiljemal ajal astus vee asemele viin. Targad hakkasid viina vaatama. Tark rüüpas tavalisesti esmalt ise enne ja andis siis nõuküsijalegi. Selle peale loksutas tark viina pudelis. Viin loksus vahutama. Vahtu ilmub selle kuju, keda tark tahab näha. Arvatakse, et tark iseäranis vargaid viina vaatamisest hõlpsasti kätte saab. Ei ilmu varga kuju küllalt selgesti vahtu, annab kahjusaaja targa käes lausumisel olnud viina varguse poolest kahtluse all olevale isikule juua. Selle peale peab varas ise varastud asja tagasi tooma. Aga muulgi viisil sunnib tark varast vargust tagasi tooma, näituseks lõigatakse pahema käe ja pahema jala küüned, siis pahema käe ja parema jala küüned ja pannakse küüned enese ette risti. Teisel päeval põletakse küüni ja antakse viinaga seltsis vargale juua. Varas peab varsti selle järele varguse tagasi tooma, arvab rahvas. Vist tõi vanal ajal mõnigi varas varastatud asju tagasi, kuid ei targa sunnil, vaid kartuse pärast, et asi ilmsi tuleb, kui targalt mindi abi saama.
Dr. Veske teab, et setukesed nõidumiseks kannelt tarvitavad, vähemalt haiguse ajal. Kui haigele kannelt mängiti, jäi see enamasti ikka elusse. Mängiti surnukeha juures kannelt, ei surnud teisi nii pea (Verhandlungen der G. E. G. VIII. 30. 45—46).
Hiljemal ajal püüdsid targad tulevikku ja saladusi kaartide abil teada saada. Kaartide panemist võtavad enam naesterahvad kui mehed ette. Kaartidest ettekuulutajad pärisid enestele kaardimoori nime.
Lepatriinu peab nii hästi tarkadele kui muilegi isikutele tulevikku kuulutama. Loomake võetakse peo peale ja lastakse lendu, kus juures hoolsalt tähele pannakse, missugusesse taeva kaarde ta lendab. Pöörab ta lõuna poole, loodetakse ettevõttele kordaminekut; pöörab ta põhja poole, äpardust. Usutakse ka, et lepatriinu tarkadelt võib teateid tuua, mida haiguse puhul ehk hädaajal ette võtta. Lepatriinut lendu saates küsitakse vahel:
Lepatriinu, lepatriinu, |
Vaadatakse, kuhu taevakaarde lepatriinu lendab ja arvatakse sealt poolt sõda tulevat. Tütarlapsed tarvitavad lepatriinut peiu ettekuulutajaks. Lepatriinut lendu lastes küsivad nad:
Kust poolt peigmees tuleb?
Soomlased usuvad pea kõike sama leppätertult.
Nõiad ja targad ammutavad oma tarkust ka seitsmest Moosese raamatust. Neid olnud vanasti rahva käes rohkesti, aga õpetajad lasknud neid ära korjata ja põletada. Ühe usub rahvas ometi veel Tartu ülikooli raamatukogus leiduvat (v. mu „Seitse Moosese raamatut“).
Kahju tegema minnes muudavad nõiad endid tihti nägemataks. Nägemata saamiseks tarvitavad nad sõnajala õit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud ja muud sellesarnast. Sõnajala õis õitseb vana rahva arvamise järele Jaani öösel, kuid raske on teda kätte saada; kuri vaim valvab hoolsalt, et keegi inimene niisugust taalismanni ära ei viiks.
Tuntakse arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamisti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.
Nõidu kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.