Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/74

See lehekülg on heaks kiidetud.

lk. 126). Vanast majast viiakse aga mulda sõelaga uude majja, et õnnistus tuleks uude majja (Russwurm, Eibofolke,. lk. 361, 18).

Iseäranis mõjuvaks arvatakse surnuaia, eriti haualt toodud mulda, mis mõnd haigust parandab. Seda mulda arvatakse tihti pühaks. Pühakspidamine põlvneb aga kõigiti uuemast ajast, sest vanemal ajal ei tahetud ju surnuaiale, resp. kirikuaiale sugugi matta, vaid eelistati kalmeid. Teated puuduvad, kas kalmete mulda pühaks peetud. Muidu keeldakse maad lüüa, sest et maa on lööja ema, öeldakse Kolga-Jaanis.

Maa austamine tuletab meelde paljusid loodusrahvaid. Castren ütleb, kogu peatükki oma mütoloogias maajumalustele pühendades, et hulk rahvaid oma lapsepõlves pidanud maad jumalikuks olevuseks ja teda austanud helde ema kujul, kes inimestele ja loomadele annab elu ja toitu (Finnische Mythologie, lk. 66). Soomlased tunnevad maa-ema, eestlased niisama; soomlased pidasid maa-ema taevajumala Uku naiseks (Ganander, Mythologia Fennica, lk. 54, 97). Juba K. J. Peterson väidab, et usust maa-emasse ja vee-emasse leidub ainult väheseid jälgi (Rosenplänter, Beiträge XIV, lk. 20). Muidugi mõista ei või neid tänapäev rohkem olla; tuntakse ainult maa-ema nime ja muud peaaegu midagi. Hämaraks jääb, kas nõiasõnade maa-emake käib sama maa-ema kohta või ainult „maa-aluste“ kohta (vrdl.: mu Eesti mütoloogia, lk. 92—96). Castren ütleb K. J. Petersonile toetudes, et see maa-ema mitte ainult maatoitmise väe eest ei hoolitsenud, vaid ka naiste sigivuse kui ka nende sündinud ja sündimata laste eest (Fin. Mythologie, lk. 89). Nende teadete kinnituseks ei või midagi ette tuua; kõigiti puuduvad andmed selleks, et eesti maa-ema mingisugust Rõõgutaja osa etendanud. Muidu on hilisemal ajal maa-ema tahetud teha jumalaks, eriti on teda E. Pabst püüdnud koordineerida Ukule (Emma rediviva, lk. 20—23).

Ülepea nimetatakse muistsest ajast peale maailmas laialt taevast isaks, maad emaks (Oldenberg, Religion des Veda, lk. 240). Isa annab ülevalt alla emale sigidust: vihm ja päikesepaiste laseb maa vilja kanda (A. Dieterich, Mutter Erde, lk. 17). Eestis ei astu see moment küllalt selgesti esile, niisama kui maa-ema iseäralik austamine. Germaanlaste seas torkab maa austamine palju enam silma. Vanasti pandi sündinud laps kõige pealt maa peale maha, kust isa ta siis üles tõstis (Weinhold, Deutsche Frauen I, lk. 96). Sellest maa peale mahapanekust lootsid nad peale muu lapse tugevakssaamist. See germaanlaste jõusaamise lootus tuletab meelde


74