VIII.
Kalad ja muud veeloomad.
Kalade kohta leidub rahvausus võrdlemisi vähe teateid. Fählmann teatab, et kalad Vanemuise laulu kuulama tulles kõrvad vette unustanud (Fählmanni kirjad, lk. 19), kuid rahvas niisugust lugu ei tunne.
Muhus tarvitatakse tursse õngitsedes järgmisi nõiasõnu:
Tule, tule, tursakene,
Akka otsa, ahvenake.
Tule, turssa, tuule pialta,
Lesta leeparda aita,
Kuha Kuivastu ninalta,
Lõhe lõpe lõukaasta,
Tule, säinas, siare pialta
Vimba viie sülla veesta,
Tule minu püüsta püüdemaie,
Õpe õnge kummardama,
Vaskist varba vaatsutama.
Mere kirju kalakene,
Mere liiva linnukene,
Mere laine lapsukene,
Mere põha põrssakene,
Kui oled all, — siis akka otsa,
Kui oled põhjas — siis põruta,
Kuid tuled kaldast — karga kinni!
Kui oled väinas — via alatsi!
Vaalaskala.
Vaalaskala esineb rahva mõttekujutuses laiusarnase suure kalana. Virmaliste tekitamise muude põhjuste kõrval (Eesti mütoloogia I, lk. 32) esinevad vaalaskaladki. Kui nad Jäämeres hakkavad mängima, muutub nende soomuste ja oimude
278
