Eesti mütoloogia/Virmalised, loksberi sõitjad ja maksamerelised
Virmalised, loksberi sõitjad ja maksamerelised.
Rahva arvamise järele sünnitavad nõiad virmalisigi. Virmaliste nime ei tunta igal pool Eestis. Lääne pool nimetatakse need põhjavalguseks. Põhjavalguse asemel tarvitatakse virmaliste nimetamiseks veel muidki seletavaid ütlusi, nagu „taevas tapleb“, „taevas vehkleb“, „taevas lööb lõhki“, taevas lõkkel“ jne.
Rahvajutud seletavad, virmalised tekkida mingisuguse asja selga istunud nõidadest, kes enne taeva alla minekut iseäralikka tempa teevad. Nad künnavad õhtul rehe põranda üles, külvavad odre peale. Odrad tärkavad ja valmivad vähem kui tunni aja jooksul. Kohe lõikavad nad odre, peksavad, tuulavad, jahvatavad, keedavad pudruks. Iga nõid võtab peotäie piirga kätte, ropsimõõga vöö vahele, läheb pudru sööma. Pudru sööja tõuseb sedamaid lendu, lendab taeva alla, hakkab puumõõgal teiste omasugustega vehklema. Sellest vehklemisest ja piirgute põlemisest tekivad virmalised.
Teiste teadete järele ei ole tarvis odre külvata ega pudru süüa, vaid nõid istub lihtsalt lõugeti selga ja lõuget viib ta kohe virmalisteks. Jälle teised teated teavad, nagu voolaks virmaliste valgus taeva alla sõitnud nõia saanist ja hobusest välja.
Saarlased jätavad põhjavalguse seletamisel üleüldse nõia tegevuse mängust välja; nad jutustavad, taevas lüüa lõhki ja taeva pragude vahele ilmuda kaks sõjameest läikivate mõõkadega teine teise kallale. Mõõkadega vehklemisest sündida põhjavalgus. Saarlased ei tea seletada, kudas need sõjamehed taeva alla pääsevad ega nimeta neid nõidadeks.
Viljandimaal ei astu põhjavalguse tekkimisel ükski inimene tegevusesse, vaid see valgus tekib põhja pöörmisest. Pöörjat ei teata nime pidi nimetada. Põhja pöörmine on aegade muutmiseks tarvilik.
Virmalisteks käijatega sammuvad käsi käes loksberi sõitjad ja maksamerelised. Mõlemat sugu nõidu tunnevad — vähemalt nende nimede all — ainult saarlased. Kuna virmalisteks käivad nõiad taeva all vehklevad, sõidavad loksberi sõitjad kusagile metsa ehk muusse paika sööma, jooma, tantsima. Vanapagan esineb niisugusel pidul peremehena, loksberi sõitjad kõik ta võõrastena. Nagu virmalisi tekitama, sõideti loksberi pidule tavalisesti lõugeti seljas. Kokku tulnud nõidadele mängiti loksberil lõbustuseks torupilli; nõiad ise aga viitsid enne pidusööki lõbudega aega, mitmed maadlesid, mitmed vedasid vägikaigast, mitmed vehklesid puumõõkadega nagu virmalisedki. Pidusid peeti iseäranis heameelega jõulu ja uue aasta öösel Saaremaal Pellisoos, Kõrve metsas ja Kuramaal. Saarlaste teadmise järele pidid loksberi nõiad saadanaga iseäraliku lepingu tegema talle verd ohverdades. Lõugetit tuli mingisuguse võidega määrida ja lausuda:
Üle soode, üle rabade, |
Pidulaual pakuti nõidadele kõige paremaid, hästi maitsevaid roogasid. Kaasa võtta ei tohitud mingisugust rooga. Võttis keegi ometi rooga kaasa, leidis ta kodu roa asemel hobuse jala ehk muud koledat eest.
Loksberi sõitjad on tükk laenu Saksa mütoloogiast. Sakslased lasevad oma nõidu, enamasti vanu naisi sikkude seljas Bloksbergile sõita pidu pidama. Bloksbergist on saarlased loksberi teinud. Mõne korra nimetavad nad pidukohta ka Maksamereks. Maksamerel käimine tuletab täiesti loksberi sõitusid meelde. Maksameri = Lebermeer tähendab Saksa keskaegsetes lauludes Jäämerd. Eesti nõiad ometi Jäämerele ei sõida, vaid lepivad Jäämere asemel Saaremaa soodega ja muude paikadega.