Eesti mütoloogia/Libahunt

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Libahunt.

Nõiad moondavad iseendid, aga ka muid inimesi mõne korra huntideks. Niisuguseid moonutud inimesi kutsutakse libahuntideks, koduhuntideks, inimesehuntideks, soenditeks. Viedemanni raamatust („Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten“) leidub peale selle veel ahjupealse nimetus, mida meie ajal rahvasuu enam ei tarvita. Vist on Viedemann ahjupealse Thor Helle sõnaraamatust võtnud, kus see nimi olemas.

Rahvasuu tunneb palju jutte libahuntideks moonutud pulmalistest. Pulmalised sõidavad nõiast mööda ehk nõiale vasta kõige rõõmsamas pulmatujus. Korraga tõstab nõid kepi ja kas peig pruudiga ehk hulk pulmalisi ühes pruutpaariga moonutakse libahuntideks. Vahel palub nõid pulmamajas öömaja ehk midagi muud. Palve tagasitõukamist kuuldes moondab nõid pruutpaari libahuntideks. Hulga kaupa libahuntideks moonutud isikud jäävad ühte parve. Rõugesse ilmub korra kaksteist libahunti, kõik korraga selleks nõiutud isikud.

Sagedamini kui nõid muid inimesi moondab libahuntideks, moondab ta iseennast, vähemalt tunneme niisuguseid lugusid palju rohkem. Kuna nõid ennast ajuti, ainult mõneks tunniks moondab libahundiks, moondab ta muid isikuid jäädavalt, olgu siis, et moonutud isik abi saab. Tavalisesti päästab leib nõiduse paelust. Juhtub libahunt leiba saama, langevad tast nõiduse kütked ja ta pääseb inimeseks tagasi.

Päris hundi viisi tormab libahunt koduloomade kallale, murrab maha, sööb liha osalt sealsamas, osalt viib koju teiseks korraks. Olgu ees hobune ehk härg, kits ehk lammas, kõik murtakse maha. Iga kodulooma liha kõlbab libahundile. Muidugi mõista, sööb libahunt murtud liha toorelt. Hurjutakse libahundiks moonutud inimest toore liha söömise pärast, näib liha kohe nagu keedetud olevat.

Libahundiks minevad nõiad tarvitavad ettevõtte kordasaatmiseks sagedasti hundi nahka. Võetakse hundi nahk, pandakse selga — libahunt valmis.

Mõnes kohas käib nõid kõige oma perekonnaga libahuntideks. Pea tarvitavad kõik perekonna liikmed ühist hundi nahka, pea igüks isenahka. Enamisti tuleb nõia ehk ta omaste libahuntideks käimine kellegi võõra kaudu ilmsi. Vahel pääseb sulane, vahel tüdruk, vahel minija, vahel keegi võõras libahundiks käimise jäljile.

Libahundiks minemise pealtnägija püüab tihti nägemist jäljendada. Enamisti õnnestub ettevõte, kuid tuntakse ka äpardusi. Kogemata jäljendaja seob enese mingi asja külge, kartes, et muidu liig kaugele jookseb. Aga siduminegi ei pea alati jäljendajat paigal.

Mõned nõiad võtavad teele minnes hundi naha kotiga ehk märsiga kaasa, et tarbekorral kohe libahuntideks saaksid.

Peale hundi naha tarvitamise oskavad nõiad muulgi viisil libahuntideks saada. Kes käib kolm korda neljakäpakili ümber kivi, kes kasvatab liivaaugus kolm korda karutamme, kes määrib ennast iseäraliku yõidega. Alistes räägitakse, libahundiks mineja pidada ahju peal kolm korda ümber põhjata vaadi käima ja siis vaadist läbi ronima. Viljandimaal teatakse, et tarvis kolm neljapäeva õhtut järge mööda kõveralt kasvava loogasarnase puu alt tagaspidi läbi ronida. Sarnaste tempudega käivad tavalisesti nõiasõnad käsi käes. Viedemanni teadmise järele peab kolm neljapäeva õhtut laial tasasel kivil püherdades ütlema: „Niibes, naabes nahk peale, kiibes, kõõbes kõrvad pähä, siibes, saabes saba taha!“ Teisal kästakse heina sao alt läbi pugeda ja ütelda: „Niuh, näuh nina pähä, hiuh, hauh hambad suhu, kiuh, käuh karvad selga!“ Jälle teisal öeldakse, et tarvis kolm korda ümber kadakapõõsa käies üdelda: „Niuh, näuh nahk selga, siuh, säuh saba taha, kriuh, kräuh kõrvad pähä!“

Harukorral kipub libahunt inimese kallale, veel harvemini murrab ta lapsi. Last murdvad libahundid tulevad Peipsi takka ja põhjendavad murdmist koduse näljaga.

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada. Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti. Päevaajal moondab libahunt ennast inimeseks ja otsib teiste inimeste seltsis libahunti, öösel aga ruttab ta loome murdma. — Teades, et libahunt inimene, ei taheta teda tavalisesti tappa, vaid kahjutaks teha, ta murdmist lõpetada, seda enam, et mitmed libahundid ainult nõidade poolt olid libahuntideks moonutud. Aru kätte saades, et libahunt selleks nõiutud ei ole, käiakse temaga vähem armulikult ümber.

Libahundiks käivast nõiast räägib rahvasuu, et ta inimese kuju tagasisaamiseks niisamasuguseid tempa peab tegema kui enne naha sisse pugemist. Tempude tegemise järele langeb nahk iseenesest seljast ära. Aga sõnade lausumistki peetakse mitmel puhul tarviliseks inimese kuju tagasisaamiseks. Tihti käivad need lausumisesõnad libahundiks saamise sõnadega kaunis ühte, näituseks: „Karvad seljast kiuh, käuh, hambad suust hiuh, hauh, nina pääst niuh, näuh!“

Libahunt ei erine pealt nähes milgil kombel tavalisest hundist. Vahet teeb ometi valge märk kaelas libahundi ja pärishundi vahel. Valge märk või täpp tekib kaelas kantud sõlest, preesist ehk muust sarnasest ehtest.

Soomlasedki tunnevad libahunti. Nad nimetavad teda aga „Viron susi,“ see on Eesti hundiks. Sellega ei taha soomlased libahunti ometi mingisuguseks Eesti leiduseks tunnistada. Palju ennem tuletab soomlaste Viron susi libahundi Saksast põlvenemist meelde. Sakslased kõnelevad nõidade moondamisest „vervolfiks,“ „mees-hundiks.“ Sõna algupoolest „ver-“ Lad. „vir“ tegid soomlased viro ja nii tekkis neil „Viron susi“. Soomlaste arvamise järele toidab Viron susi ennast vähem murtud loomadest kui tuulest. Ta jookseb ikka, lõuad lahti, vasta tuult. Leib vabastab teda niisama kui Eesti libahunti nõiduse kütkest.

Hunt ei kipu libahundi kallale, sest hunt peab libahundi enesesuguseks hundiks.

Kodumaa ülemus selle vasta ei tunnud libahuntide kohta armu, vaid pidas nende olemasolemist niisama tõeks kui talupojad. Vanad kirjad teavad, et kodumaa kohtud ära lasknud hukata palju inimesi, keda libahuntideks käimises kahtlustati. Tallinna harutati 1615 ja 1618 libahundi protsessa ja Viru Nigulas veel 1640 aastal. Kiviloos põletati 1617 korraga kuus naist nõidus pärast ära, selle järele kui neid enne rängalt oli piinatud. Esiti sattus üks naine kohtu alla. Selle naise peale kaebati, ta käinud kümme aastat libahundina kahju tegemas. Piinamisel päriti naiselt kaassüüdlasi. Naine tunnistas viis teist naist kaassüüdlasteks. Kõik kuus mõisteti kohtu poolt tulesurma.

Olgu veel tähendatud, et nõiad inimesi vahel muudeks loomadeks moondavad, näituseks hobuseks, kes aga jõulu õhtul saadud leiva varal nõiduse väest jälle inimeseks pääseb.