lennata härja sarvede vahet, orav aasta joosta härja selgroogu mööda. Selle härja tapjat otsitakse, aga ei leita, kuni viimaks väike vennake härja tapab.
Teine rahvalaul suurest härjast kuulub talgulaulude hulka, kus talgulised sooja peaga härja suurust kirjeldavad. Kreutzwald on selle härjalaulu „Kalevipoega“ mahutanud (XIX, 313—341), kus Alev selle tapab (vrdl. Eesti mütoloogia I, 215—217).
Kuusalus joob Kalevi ehk kuidas teda ka kutsutakse — sortsi härg Liiva järve tühjaks ja tahab Rummugi järve tühjaks juua. Õigel ajal jõuab Kalevipoeg kohale ja raiub härja pea otsast. Härg ja härja pea kivistuvad (Eesti kohalikud muistejutud, 20).
Legendideski, õigemini Setukeste lauludes esineb suur härg. Jeesus ja Maarja tahavad üle jõe minna, paluvad hobust neid üle jõe viia, kuid hobune vabandab ennast ega vii. Edasi minnes paluvad härga. Härg vabandab ennast, et turi nõrk ja sarved sammaldunud, Jeesus pangu kulda turjale ja hõbedat sarvile. Jeesus teeb nii ja härg viib nad üle jõe. Tasuks määrab Jeesus, et kui härg tapetakse, teda keedetagu ja kiidetagu, lapsed istugu lauas, pere rõõmustugu ja hõim kokku kutsutagu (Setukeste laulud I, 143, 144). Kord viib härg Jeesuse ja Maarja suurde külasse, kord Peetruse pesasse (Set. l. I, 144). Kord satuvad härg ja hobune tülli, kusjuures härg oma ja hobuse otsa kätte tähendab (Set. l. I, 155).
Kirikute ehitamisel peavad härjad tihti kirikuaseme kindlaks määrama. Paar härgi rakendatakse vankri või ree ette, kivid peale, ja lastakse härgadel oma tahtmise järele minna. Nende seisatamiskohale ehitatakse kirik (Eesti koh. muistejutud, 75, 78). Härjad määravad isegi Tallinnale ehituse koha, jäädes kivikoormaga Toompeale seisma, kuhu linn ehitatakse (E. koh. muistejutud, 35).
Härgade veetud vanker ehitusainetega tuletab meelde roomlaste terra mater'it, maaema, keda, härjad vankri ees, ühest kohast teise viidi, aga niisama ka V. Testamendi härgi seaduselaekaga.
Hundi murtud härja ühes hundiga ja vankriga võtab Taevataat taevasse, kus nad praegu alles taevavankri juures näha.
Järvede rändamisel tormab härg rändava järve ees, sellele nagu teed juhatades, kuni ta paigalejäävasse järve kaob. See härg ei ole ometi mingisugune tõsine härg, vaid veehaldjas on enesele härja kuju võtnud (Tartumaa muinasjutud 57, 86 jj.).
193
