Roomas, teine Avignonis, kolmas Riminis üksteist wastastikku ära needsiwad‘, nii suureks läinud, et üleüldse „pää ning liikmete parandust“ päriti; keisrilt nõueti, sest et tõsine ristikoguduse pää puudus, segaduste selitamiseks kirikukogu. Seda nõudmist täitis wast järgmine keiser Sigismund I.: 1410—1437.Sigismund I., senniaegne Ungria kuningas, Wenzeli wend ning wiimne Luxemburgi wõsu.
Kostnitzi kirikukogu: 1414—1418.3. Kostnitzi linna kutsus keisri nõudmiste sunnil Johannes XXIII. üleüldise kirikukogu kokku 1414. Siia woolas iga nelja tuule poolt tuhandete kaupa ülemaid ja alamaid, waimulikka ning ilmalikka auunimelisi, keiser ja paapst kõige ees, mungad ja arutu hulk rahwast kõige järel, ‚igal ühel oma erasoowid ja lootused südames, aga kõigil „kiriku ühisus ning parandus“ suus‘ ning sihiks silma ees. Kõige rohkem oli Italia piiskoppisid ilmunud; kuid paapsti lootus, ‚et nende abil oma tahtmist täita‘, ei läinud täide, sest wiimist otsust ei tehtud mitte üksikute häälte hulga, waid Maahääled.maahäälte enamuse järel. Maahääli oli neli: Italia, Prantsuse, Inglise, Saksa maa piiskopid ja saadikud ühtlasi oma ühendusosalistega pidasiwad isepäinis aru; ning mis siin nõuuks wõetud, awaldati pääkogus; wähemalt kolm maahäält oli konciliumi otsuseks tarwis. Kõige päält otsiti kiriku ühisust jalale seada: kõik kolm paapstit mõisteti ammetist lahti ning tunnistati kõige ülem kiriklik wõimus konciliumi kätte. Siis püüeti kiriku wäljaspidist puhtust „ketserite ärakautamise“ läbi kindlaks teha; õigusest ja mõistlikumate keelust hoolimata mõisteti kuulus Praga suurkooli professor Hussi: † 1415.Huss tulesurma (§ 172, 3), sest et ta püha kirja põhja pääl mitme katoliku wäärkombe wasta oli wõidelnud. Wiimaks katsuti kiriku enese, tema õpetuste ning ammetipidamiste poolest parandusi ning uuendusi ette wõtta. Enne hakatust aga waliti uus paapst ning seesinane, nimega Martinus V.Martinus V., ei tahtnud mingist asjast teada, mis kuria wõimust kudagi oleks kahandanud; ta tegi iga rahwaga iseäranis rahulepingu ning käskis „külgehakkawa haiguse pärast,“ mis Kostnitzi ümberkaudu liikumas, kirikukogu ühest lahkuda. Üks paapst walitses küll jälle ristikoguduse üle, aga wanust wigadustest oli wähe parandatud. Päälegi algas Böömia maal, kus Hussi õpetus rohkeste maad leidnud, werine Husslaste sõda: 1420—1436.Husslaste sõda, mis 16 aastat wältas ja ärarääkimata õnnetust maale tõi, enne kui mõlemil pool jõud rauges ning walge rahulipp lehwima hakkas. Ometi ep olnud mõek mitte sootumaks suutnud Hussi külwatud seemet ära häwitada: siin ja sääl asusiwad „waesed, piibliuskujad ja rahulised“ hinged „pühade osasaamiseks“ kokku ning nende keskelt kaswis „Böömia wennastekogudus“ wälja.
§ 153. Habsburgi sugu keisrid Saksa troonil.
Habsburgi sugu keisrid.1. Sigismundi I. pärismaad, Böömia ja Ungria, läksiwad tema wäimehe, Austria herzogi Albrecht II.: 1438—1439.Albrechti II. kätte: seesinane tegew ja auusameeleline würst waliti järgmisel aastal, 1438, Saksa kuningaks ning tema ajast jäi keisrikroon jäädawalt Habsburgi suguwõsa päralt. Suurt loodeti uuelt keisrilt, kuid sõjad ja warane surm ei lasknud lootust mitte täide minna. Ep olnud ta poega, kuid ühe wäetikese, järele jätnud, mispärast tema wanaonu poeg, Steiermargi würst Friedrich III.: 1440—1493.Friedrich auujärjele tõsteti. Tasase loomuga ning lõdwa meelega, nagu ta
