wasta ep olnud riik weel mitte tugew küllalt, sellepärast tegi Heinrich nendega 9 aasta pääle sõjariistade rahu. Seda aega tarwitas ta riigi kinnitamiseks. Tema parandas ratsawäe asutamise läbi sõjawäe seadust, kohendas kindlused tugewamaks, ehitas uusi juure, iseäranis riigi idasõrwas; ning et keegi Saks linnas elada ei tahtnud, sundis ta iga 9 mehe päält üht walli taha asuma, kuhu päälegi kroonuaidad, mis kolmanda osa põllusaagiga täideti, ja sõja ajaks kaunis osa warjupaiku ehitati. Et aga niisugusist kindlustest aega mööda linnakesed wälja kaswasiwad, nimetati nende asutajat kuningat linna-ehitajaks. Senni jõudis rahu aeg mööda ning Heinrich wiskas maksunõudjatele kärnase koera ette, kellel saba ning kõrwad ära lõigatud, ja hüüdis: „Kes muud maksu nõuab, tulgu wõtku ise!“ Saadikud läksiwad kange ähwardamisega ära ning lugemata Magyarlaste hulgad woolasiwad, kõike, mis ees leidsiwad, ära häwitades, üle Saksa maa. Aga Merseburgi lahing: 933.Merseburgi lahingis 933, kus mõlemilt poolt suure wiha ning wahwusega wõideldi, sai Heinrich wõitu, nii et Magyarlased oma leeri kõige täiega maha jätsiwad ning rutuga koju põgenesiwad, kust nad nii pea enam tagasi ei julgenud tulla.
Otto I.: 936—973.3. Pärast Heinrichi I. surma krooniti tema poeg Otto I., keda ka „Suureks“ kutsutakse, riigiwürstide läbi suure auuga kuningaks 936. Kindla tahtmisega ning õiglase meelega astus ta oma isa jälgisse ning püüdis riiki sisemisis ja wälisis asjus igapidi kosutada. Aga werised wõitlemised wastikute riigiwürstide ning oma wendade wasta tegiwad ta esimesed walitsuseaastad kibedaks; ometi käis õnn tema kannul, nii et mässajad, kes mitte armu ei otsinud, põgenedes surma leidsiwad. Et seeläbi mitmed würstiwallad oma walitsejast ilma jäiwad, andis ta nad oma Sugulased laenulised.sõpradelle ning sugulastele laenuks, sest sellel kombel lootis ta oma auujärge kõige enam kinnitawat. Nii andis tema Lothringia wäimehele Konradille, Schwabi maa poja Ludolfi walitseda, Baieri maa wenna Heinrichi kätte, kellele mässamise andeks annud, ja oma päranduse, Saksi maa, sõbra wahwa Hermann Billungi käe alla. Seda wiisi oma wõimust toetades wõis ta riigiradade laiendamise pääle mõtelda. Kõige päält Daanlaste wastas.läks ta ise Daanlaste wasta, kus Hermann Billung iseäranis tegew oli, asutas ära wõidetud maale mitu piiskopkonda ja sundis Poolakad (§ 121) ning Böömlased eneselle maksu maksma. Pea pärast seda sai Otto mahti Otto Italias.Italiasse minna, et sedagi maad, ehk küll mitte Saksa maa õnneks, riigiga ühendada. Sest sääl oli kuningas lapsita
