Kuritöö ja karistus/Kuues osa/V

IV
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

Raskolnikov läks talle järele.

«Mis see siis on?» karjus Svidrigailov ümber pöördudes. «Ma ju ütlesin vist…»

«See tähendab – ma ei jää teist praegu maha!»

«Mi-is?»

Mõlemad seisatasid ja vaatasid nagu mõõtva pilguga teineteisele otsa.

«Kõigist teie pooljoobnud kõnelusist,» ütles Raskolnikov teravalt, «järeldasin kindlasti, et oma alatutest kavatsustest minu õe vastu pole te loobunud, vaid olete nendega rohkem ametis kui kunagi enne. Mul on teada, et täna hommikul sai mu õde mingisuguse kirja. Teil oli kogu aeg raske paigal istuda… Võimalik, et te endale teel kuskil mõne naise olete leidnud, kuid sel pole tähtsust. Ma tahan isiklikult veenduda…»

Vaevalt võis Raskolnikov isegi öelda, mis ta nimelt tahtis ja milles ta mõtles veenduda.

«Või nii! Aga kas tahate, ma hüüan politsei?»

«Hüüa!»

Jällegi seisid nad silmapilgu teineteise ees. Viimaks muutus Svidrigailovi nägu. Nähes, et ähvardus Raskolnikovi ei hirmutanud, tegi ta äkki kõige lõbusama ja sõbralikuma näo.

«Eks näe! Just meelega ei teinud ma teie asjast juttu, olgugi et mind mõistagi uudishimu piinab. Fantastiline asi. Mõtlesin järgmiseks korraks jätta, kuid te võite tõepoolest surnugi vihale õrritada… Noh, lähme, kuid ütlen juba ette: ainult silmapilguks astun ma koju sisse, et raha võtta; pärast panen korteri lukku, võtan voorimehe ja kihutan terveks õhtuks saartele. Noh, kuhu te siis tahate mulle järele tulla?»

«Esialgu tulen ühes teiega, mitte aga teie juurde, vaid Sofja Semjonovna korterisse, vabandust paluma, et ma matusele ei läinud.»

«Nagu soovite, aga Sofja Semjonovnat pole kodus. Ta viis kõik lapsed ühe daami juurde, ühe suursuguse vanaeide juurde, kes on minu ammuaegne tuttav ning mingisuguse vaestelaste asutuse hooldaja. Mina võlusin selle daami ära, kuna ma Katerina Ivanovna kolme lapsukese eest raha ära maksin ja peale selle veel asutuse heaks ohverdasin; lõpuks jutustasin talle ka Sofja Semjonovna loo, isegi kõigega tükkis, ilma et midagi oleksin varjanud. Efekt oli kirjeldamatu. Sellepärast saigi ta kutse veel täna otseteed -i võõrastemajja ilmuda, kus see daam, kes suvituskohast linna on sõitnud, ajutiselt asub.»

«Ükskõik; ma astun siiski sinna sisse.»

«Nagu tahate, kuid mina pole ju teile sõber; mis minul sellest on! Olemegi varsti kodus. Öelge ometi, teie kahtlustate mind sellepärast, et olin niivõrd delikaatne ega tülitanud teid tänini küsimustega… mõistate? Olen selles veendunud. See paistis teile haruldasena; vean kihla, et see on nõnda! Noh, mine ole siis veel delikaatne!»

«Ja kuulata uste taga!»

«Ah teie räägite sellest!» naeris Svidrigailov. «Jah, ma oleksin imestunud, kui te pärast seda kõike oleksite selle ilma märkuseta lasknud mööda minna. Hahaa! Ehk ma küll pisut sellest mõistsingi, mis te tol korral… seal… tembutasite ja Sofja Semjonovnale ise kõnelesite, kuid siiski, mis see siis on? Ma olen võib-olla juba täiesti ajast ja arust läinud inimene ega suuda enam millestki aru saada. Seletage, jumala pärast, kullake! Valgustage mind uuemate õpetustega.»

«Mitte midagi ei võinud te kuulda, valetate ainult!»

«Ma ei räägi ju sellest (ehk ma küll midagi kuulsingi), ei, ma räägin sellest, et teie aina ohkate ja ohkate! Schiller kohmetab teis kogu aeg. Aga nüüd ei tohi ka enam ukse taga kuulatagi. On lugu nõnda, siis minge ja teatage ülemusele, et nõnda ja nõnda, juhtus minuga selline asi; teoorias ilmnes väike veake. Olete aga veendunud, et uste taga ei tohi kuulata, kuna aga eitedele ükskõik millega võib äiata, oma lõbuks muidugi, siis sõitke võimalikult ruttu kuhugi Ameerikasse! Põgenege, noormees! Väga võimalik, et veel jõuate. Ma räägin südamest. Raha puudub ehk? Sõiduks annan mina.»

«Ma ei mõtle sugugi selle peale,» püüdis Raskolnikov tülgastusega vastata.

«Mõistan (siiski, ärge vaevake end: kui ei taha, ärge rääkige); mõistan, mis küsimused teil päevakorral on: moraalsed või? Küsimused kodanikust ja inimesest? Heitke nad kõrvale; milleks oleksid nad teil praegu? Hehee! Et olete ikka veel kodanik ja inimene? On aga lugu nõnda, milleks siis oma nina toppida; milleks võõrasse asjasse puutuda. Noh, laske end maha; mis, või ei taha?»

«Nähtavasti tahate meelega mind õrritada, et aga minust lahti saada…»

«Naljakas inimene, oleme juba kohal. Palun mööda treppi üles. Näete, siit läheb uks Sofja Semjonovna juurde, vaadake, pole kedagi! Ei usu? Küsige Kapernaumovilt; ta annab teile võtme. Seal ongi madame de Kapernaumov ise, eks? Mis? (Ta on pisut kurt.) Läks ära? Kuhu? Noh, nüüd kuulsite ise? Teda ei ole ja ta ei tule võib-olla enne hilist õhtut. Noh, nüüd astume minu poole sisse. Te tahtsite ju ka minu juurde tulla? Noh, nüüd olemegi minu juures. Madame Rösslichi pole kodus. See naine on järjest ära, oma asju toimetamas, kuid ma kinnitan teile, et ta on hea naine… võimalik, et ta teile millekski kõlbaks, kui te arukam oleksite. Noh, vaadake nüüd: mina võtan puldist viieprotsendise paberi (näete, kui palju neid veel järele jääb!), see läheb täna vahetaja juures minema. Noh, nägite? Rohkem aega viita oleks mul asjatu. Pult läheb lukku, korteri uks samuti ja me oleme jällegi trepil. Noh, kas tahate, võtame voorimehe? Ma sõidan ju saartele. Tahate ehk sõita? Selle kalessi võtan siit Jelaginile; mis? Loobute? Ei kannatanud välja? Sõidame, pole viga. Nähtavasti hakkab sadama, pole viga, tõstame katte üles…»

Svidrigailov istus juba kalessis. Raskolnikov tuli otsusele, et tema kahtlused on vähemalt praegusel silmapilgul põhjendamatud. Sõna lausumata pöördus ta kõrvale ja läks Heinaturu poole tagasi. Kui ta kordki oleks tagasi vaadanud, siis oleks ta näinud, et Svidrigailov sadatki sammu ei sõitnud, vaid voorimehe kinni pidas, selle välja maksis ja kõnniteele astus. Kuid Raskolnikov ei võinud enam midagi näha, sest ta läks juba nurga taha. Sügav vastikustunne kihutas teda Svidrigailovist kaugemale. «Ja ma võisin silmapilgukski sellelt toorelt kurjategijalt, sellelt liiderlikult ja himuralt lontruselt midagi oodata!» hüüdis ta tahtmatult. Tõsi, Raskolnikov avaldas oma arvamust liiga kärsitult ja kergemeelselt. Kogu Svidrigailovi seisukorras oli midagi, mis andis talle kui mitte just saladuslikkuse, siis vähemalt algupärasuse ilme. Mis aga puutus Dunjasse, siis arvas Raskolnikov ometi, et Svidrigailov teda rahule ei jäta. Kuid liiga raskeks läks juba kõigest sellest mõelda ja arutada!

Nagu harilikult ikka langes ta üksi jäädes juba kahekümne sammu peal sügavasse mõttesse. Sillale jõudnud, jäi ta käsipuude juurde seisma ja vahtis vette. Samal ajal seisis Avdotja Romanovna tema läheduses.

Raskolnikov kohtas teda sillale astudes, kuid läks temast mööda, ilma et oleks teda tähele pannud. Nõnda polnud Dunja teda veel kunagi tänaval kohanud ja oli seetõttu hirmust jahmunud. Ta jäi seisma ega teadnud, kas teda hüüda või ei. Äkki nägi ta Svidrigailovit, kes tuli ruttu Heinaturu poolt.

Kuid see näis lähenevat salapäraselt ja ettevaatlikult. Ta ei astunud sillale, vaid jäi kõrvale kõnniteele seisma, püüdes kõigest väest nõnda teha, et Raskolnikov teda tähele ei paneks. Dunjat nägi ta juba ammugi ja andis talle märku. Neiule näis, nagu tahaks ta oma märguandmisega teda takistada venda hüüdmast ning tema rahu rikkumast, kuna ta sealjuures neiut enda poole kutsus.

Nõnda Dunja tegigi. Tasakesi läks ta vennast mööda ja lähenes Svidrigailovile.

«Lähme ruttu,» sosistas Svidrigailov temale. «Ma ei soovi, et Rodion Romanõtš meie kohtumisest teaks. Hoiatan teid, sest ma istusin temaga siinsamas lähedal trahteris, kus ta mu üles otsis, ja vaevalt sain temast praegu lahti. Millegipärast teab tema minu kirjast, mis ma teile saatsin, ja aimab midagi. Muidugi ei rääkinud teie sellest temale? Kui aga mitte teie, kes siis?»

«Nüüd oleme juba nurga varjus,» rääkis Dunja vahele, «vend meid enam ei näe. Mina teiega enam edasi ei lähe. Öelge mulle siinsamas kõik; seda kõike võib tänaval öelda.»

«Esiteks, seda ei või kuidagi tänaval öelda; teiseks, teie peate ka Sofja Semjonovna seletusi kuulma; kolmandaks, ma näitan teile mõningaid dokumente… Nojah, lõpuks, kui teie loobute sissetulemisest, siis loobun mina igasugustest seletustest ning lähen kohe ära. Selle juures palun mitte unustada, et teie armsa venna väga huvitav saladus seisab täiesti minu võimuses.»

Dunja seisatas nõutult ja vaatas läbitungival pilgul Svidrigailovile otsa.

«Mida te kardate?» tähendas Svidrigailov rahulikult. «Linn pole küla. Ja külaski tegite teie minule rohkem kahju kui mina teile, siin aga…»

«On Sofja Semjonovnale ette teatatud?»

«Ei, ma ei lausunud talle sõnagi ega ole ka päris kindel, kas ta kodus on. Siiski, vististi on ta kodus. Täna mattis ta oma sugulast: pole selline päev, kus võõrsile minnakse. Esialgu ei taha ma sellest kellelegi rääkida ja kahetsen juba osalt, et teilegi teatasin. Siin sarnaneb väiksemgi ettevaatamatus pealekaebamisega. Ma elan siin, vaat selles majas, praegu just jõuame kohale. See seal on meie maja kojamees; kojamees tunneb mind väga hästi; näe, teretab teine; ta näeb, et ma lähen daamiga, ja muidugi on ta juba teie nägu tähele pannud, seda on aga teile tarvis, kui mind kardate ja kahtlustate. Andke andeks, et ma nii jõhkralt räägin. Ise elan allüürnikuna kellegi juures. Sofja Semjonovna elab teisel pool seina, ka allüürnikuna. Terve korrus on elanikke täis. Mida te kardate, nagu laps? Või olen ma tõesti nii hirmus?»

Svidrigailovi nägu tõmbus heatahtlikus naeratuses viltu; kuid mis oli temal veel naeratusega tegemist. Tema süda peksles ja hing kippus rinnus kinni jääma. Meelega rääkis ta valjemini, et oma kasvavat ärevust varjata; kuid Dunja ei märganud seda erilist ärevust; liiga sügavalt ärritas teda märkus, nagu kardaks ta kui laps ja nagu ajaks Svidrigailov talle hirmu peale.

«Kuigi ma tean, et teie olete… autu inimene, aga ometi ei karda ma teid sugugi. Minge ees,» ütles ta pealtnäha rahulikult, kuid tema nägu oli väga kahvatu.

Svidrigailov seisatas Sonja korteri juures.

«Lubage küsida, kas on kodus… Ei ole. Halb õnn! Kuid ma tean, et ta võib üsna pea tulla. On ta välja läinud, siis ainult ühe daami poole, vaestelaste pärast. Neil suri ema… Ka mina olen sellesse segatud ja korraldasin midagi. Kui Sofja Semjonovna kümne minuti pärast koju ei tule, siis saadan ta enda teie juurde, veel täna, kui soovite; noh, siin ongi minu number. Need siin on minu toad, kaks tuba. Ukse taga elab minu perenaine, proua Rösslich. Nüüd vaadake siia, ma näitan teile oma tähtsamaid dokumente: minu magamistoast viib, näete, see uks kahte täiesti tühja tuppa, mida välja üüritakse. Siin nad on… seda peate pisut tähelepanelikumalt vaatama…»

Svidrigailovi kasutada oli kaks kaunis ruumikat möbleeritud tuba. Dunja vaatas umbusklikult ringi, kuid ei tubade sisustuses ega nende paigutuses võinud ta midagi iseäralikku märgata, ehk talle küll midagi oleks võinud silma puutuda, nimelt – et Svidrigailovi korter asus kuidagi kahe täiesti tühja korteri vahel. Sissekäik tema korterisse polnud otseteed koridorist, vaid läbi kahe perenaise toa, mis olid peaaegu tühjad. Oma magamistoast avas aga Svidrigailov lukustatud ukse ja näitas Dunjale kaht tühja, väljaüüritavat tuba. Dunja pidi lävel seisma jääma, ilma et oleks mõistnud, milleks teda kutsutakse vaatama, kuid Svidrigailov tõttas seletama:

«Näete, vaadake siia, teise suurde tuppa. Pange seda ust tähele, ta on lukus. Ukse juures on tool, kõigest üks tool kahe toa peale. Selle tõin ma oma toast, et mõnusam oleks kuulata. Selle ukse taga on Sofja Semjonovna laud; seal istus ta ja kõneles Rodion Romanõtšiga. Mina aga kuulasin siin toolil istudes kaks õhtut järjestikku, mõlemal korral umbes kaks tundi, – muidugi võisin ma midagi teada saada või mis te arvate?»

«Teie kuulasite?»

«Jah, kuulasin; nüüd lähme minu korterisse; siin pole ju kuhugi istudagi.»

Ta tõi Avdotja Romanovna oma esimesse tuppa tagasi, mis täitis saali aset, ja palus teda toolile istuda. Ise istus teisele poole laua otsa, vähemalt süld maad temast eemale, kuid vististi pidi tema silmis sama tuli leegitsema, mis millalgi oli Dunjat nii väga hirmutanud. Neiu võpatas ja vaatas veel kord umbusklikult ringi. See liigutus tuli tahtmatult; nähtavasti ei mõelnud ta oma umbusku avaldada. Kuid lõppeks üllatas teda Svidrigailovi korteri eraldatud asend. Ta oleks tahtnud vähemalt küsida, kas korteri perenainegi kodus on, kuid ta ei küsinud… uhkuse tõttu. Pealegi oli veel teine, palju, palju suurem vaev ta südames, kui iseenda pärast. Ta piinles väljakannatamatult.

«Siin on teie kiri,» lausus Dunja ja pani kirja lauale. «On see võimalik, mis te kirjutate? Te viitate kuriteole, mille oleks nagu minu vend korda saatnud. Te viitate liiga selgesti ega tohi nüüd tühise ettekäändega vabandada. Võtke teatavaks, et ma juba enne teid sellest rumalast muinasjutust kuulsin ja sellest sõnagi ei usu. See on alatu ja naeruväärne kahtlustus. Mina tean kogu seda lugu ja tean, kuidas ja miks see välja mõeldi. Teil ei või mingisuguseid tõendusi olla. Teie lubasite tõestada: rääkige siis! Kuid teadke juba ette, et ma teid ei usu! Ei usu!…»

Dunja rääkis seda ruttu, tõtates, ja silmapilguks lõi puna tal näkku.

«Kui te ei usuks, kas oleksite siis teie riskinud üksi minu juurde tulla? Milleks te siis tulite? Ainult uudishimu pärast?»

«Ärge piinake mind, rääkige, rääkige ometi!»

«Muidugi olete vahva tüdruk, mis seal nüüd rääkida. Jumala eest, ma arvasin, et te palute härra Razumihhinit end siia saata. Aga teda ei olnud ei teiega ega teie läheduseski; ma pidasin silmad lahti: see on vapralt talitatud, tähendab, tahtsite Rodion Romanõtši peale armu heita. Siiski, teis on kõik jumalik… Mis aga teie vennasse puutub, siis – mis pean ma teile ütlema? Teie nägite teda ise praegu. Missugune ta välja näeb?»

«Ega te ometi ainult sellega põhjenda?»

«Ei, mitte sellega, vaid tema omade sõnadega. Kaks õhtut järjestikku käis ta siin Sofja Semjonovna juures. Ma näitasin teile, kus nad istusid. Teie vend avaldas temale oma täieliku patutunnistuse. Tema on mõrtsukas. Tema tappis liigkasuvõtja vanaeide, ametniku lese, kelle juures isegi mina olin asju pantinud; tappis ka tema õe, kaupleja, nimega Lizaveta, kes õe tapmise ajal kogemata sisse astus. Tappis mõlemad kirvega, mille ta ise kaasa oli võtnud. Ta tappis nad selleks, et puhtaks röövida, ja rööviski; võttis raha ja mitmesuguseid asju… Ta ise kõneles seda sõna-sõnalt Sofja Semjonovnale, kes ainuüksi seda saladust teab, kuid kes ei võtnud kuritööst osa ei sõna ega teoga, vaid kes kohkus seda kuuldes niisama nagu teie praegu. Olge rahulik, tema teie venda välja ei anna.»

«See ei või olla!» lausus Dunja surnukahvatuil huulil; ta hingeldas. «Ei või olla! Pole mingit, pole vähimatki põhjust, mingisugust ajendit… See on vale, vale!»

«Ta röövis puhtaks, see on kogu põhjus. Ta võttis raha ja asjad. Tõsi, tema oma tõenduse järgi pole ta ei raha ega asju tarvitanud, vaid viis nad kuhugi kivi alla, kus nad praegugi veel seisavad. Kuid see on sellepärast, et ta ei julgenud tarvitada.»

«Kas on see tõenäoline, et ta oleks võinud varastada, röövida? Et ta oleks võinud sellest mõeldagi?» hüüdis Dunja ja kargas toolilt. «Teie ju tunnete teda, nägite teda? Kas tema siis võib olla varas?»

Ta oleks nagu Svidrigailovit härdalt palunud; ta unustas kogu oma hirmu.

«Siin on, Avdotja Romanovna, tuhanded ja miljonid kombinatsioonid ja liigid. Varas varastab, kuid selle eest teab ta, et ta on lurjus; aga ma kuulsin ühest suursugusest mehest, kes oli postitõlla puhtaks röövinud; kes teda nüüd teab, võimalik, et ta arvas enda korralikku tegu tegevat! Mõistagi, ka mina ise poleks uskunud, nagu teiegi, kui ma oleksin kõrvalt kuulnud. Ma uskusin omi kõrvu. Sofja Semjonovnale seletas ta kõik põhjusedki; kuid see ei uskunud alguses oma kõrvugi, ent silmi, oma silmi uskus ta lõpuks. Tema kõneles ju Sofja Semjonovnale isiklikult.»

«Missugused on siis need… põhjused?»

«See on pikk jutt, Avdotja Romanovna. Siin on, kuidas teile öelda, omamoodi teooria, seesama, mille põhjal näiteks mina leian, et üksik kuritegu on lubatav, kui peaeesmärk on hea. Üksik kuritegu ja sada heategu! Muidugi on ka noormehel, kel on teatavad voorused ja määratu suur enesearmastus, solvav teada, et kui oleks näiteks kolmgi tuhat rubla, siis kujuneks kogu karjäär, kogu tema tulevane elu teisiti, samal ajal puudub see kolm tuhat. Lisage sellele juurde ärritus, mis saadud näljast, väikesest korterist, riideräbalaist, oma sotsiaalse seisundi, aga ka oma ema ja õe seisukorra viletsuse selgest tunnetamisest. Kõige enam aga auahnus, uhkus ja auahnus, siiski, jumal seda teab, võimalik, et ka heade kalduvuste juures… Ma ju ei süüdista teda; olge head, seda ärge arvake; pealegi pole see minu asi. Siin oli ka mingisugune omapärane teooriake – kenake teooria –, mille järgi inimesed jagunevad, mõistate, materjaliks ja haruldasteks inimesteks, see tähendab, niisugusteks inimesteks, kelle tarvis seadust nende kõrge seisundi tõttu pole kirjutatud, vaid kes, ümberpöördult, ise teistele inimestele, see tähendab, materjalile, prügile, seadusi annavad. Pole viga, kena teooriake: une théorie comme une autre.[1] Napoleon on teda hirmsasti kaasa kiskunud, see tähendab – kaasa kisub teda tõepoolest see, et väga paljud geniaalsed inimesed üksikule kuriteole rõhku pole pannud, vaid on sellest üle astunud, ilma suuremat mõtlemata. Nähtavasti arvas ta, et ka tema on geniaalne inimene, – see tähendab, mõni aeg oli ta selles veendunud, Ta on palju kannatanud ja kannatab nüüdki mõttest, et tema oskas küll teooria luua, kuid ei suutnud ilma mõtlemata sellest üle astuda, tähendab, järelikult ta pole geniaalne inimene. Noh, aga see on ennastarmastavale noormehele alandav, iseäranis meie päevil…»

«Aga südametunnistuspiin? Te eitate temas, tähendab, igasugust moraalset tunnet? Kas ta on siis niisugune?»

«Ah, Avdotja Romanovna, nüüd on kõik segi läinud, see tähendab, et eriti korras pole see kunagi olnud. Vene inimesed on üldse avarad inimesed, Avdotja Romanovna, avarad nagu nende maagi, ja väga kalduvad nad fantastilisuse ja korratuse poole; kuid häda on avar olla ilma erilise geniaalsuseta. Eks te mäleta, mitu korda me seda kahekesi õhtuti aias terrassil istudes koos arutasime, iga kord pärast õhtusööki. Te veel heitsite mulle seda avarust ette. Kes teab, võib-olla rääkisime seda samal ajal, kui tema siin lamas ja oma asja arutas. Meie haritud seltskonnas ei ole ju eriliselt pühi traditsioone, Avdotja Romanovna: või olgu siis, et keegi endale raamatute järgi midagi kokku seab… või järeldab midagi vanadest kroonikatest. Kuid need on enamasti ikka õpetlased ning, teate, omamoodi unimütsid, nii et seltskondlikult haritud inimesele oleks see isegi ebaviisakas. Siiski, minu arvamused on teil üldiselt teada; mina ei süüdista mitte kedagi. Ise olen ma siidkäsi ja pean sellest kinni. Ka sellest oleme juba mitu korda rääkinud. Mul oli isegi õnn teis oma arutustega huvi äratada… Te olete väga kahvatu, Avdotja Romanovna.»

«Seda tema teooriat tean ma. Ma lugesin ajakirjast tema artiklit inimestest, kellele on kõik lubatud… Razumihhin tõi mulle.»

«Härra Razumihhin? Teie venna artiklit? Ajakirjast? On siis olemas niisugune artikkel? Seda ma ei teadnud. See peaks huvitav olema! Kuhu siis teie, Avdotja Romanovna, lähete?»

«Ma tahan Sofja Semjonovnaga kokku saada,» ütles Dunja nõrgal häälel. «Kust ma tema juurde pääsen? Ta võib-olla tuli juba; ma tahan tingimata kohe temaga kokku saada. Las tema…»

Avdotja Romanovna ei suutnud lõpetada; tema hing jäi sõna otseses mõttes kinni.

«Sofja Semjonovna ei tule enne ööd tagasi. Ma arvan nõnda. Ta pidi tulema varsti kohe ja kui mitte, siis tuleb juba väga hilja…»

«Aa, siis sa valetasid! Näen… sa valetasid, kõik on vale!… Ma ei usu sind! Ei usu! Ei usu!» karjus Dunja täielikus hullustuses, kaotades täiesti pea.

Ta langes peaaegu minestanult toolile, mille Svidrigailov talle ruttu jõudis alla pista.

«Avdotja Romanovna, mis teiega on, tulge ometi meelemärkusele! Siin on vesi. Jooge üks lonks…»

Ta pritsis neiule vett. Dunja võpatas ja tuli meelemärkusele.

«Mõjub tugevasti!» pomises Svidrigailov endamisi, kulmu kortsutades. «Avdotja Romanovna, rahustuge! Arvestage, et temal on sõbrad. Meie päästame ta, aitame hädast välja. Tahate, ma viin ta välismaale? Mul on raha; kolme päevaga muretsen pileti. Mis aga sellesse puutub, et ta tappis, siis teeb ta veel palju head ja tasub sellega kõik; rahustuge. Võib veel saada suureks inimeseks. Noh, mis on teiega lahti? Kuidas te end tunnete?»

«Kuri inimene! Tema irvitab veel! Laske mind minna…»

«Kuhu siis? Kuhu te lähete?»

«Tema juurde. Kus ta on? Teie teate? Miks on see uks kinni? Meie tulime sellest uksest, aga nüüd on see lukus. Millal te jõudsite ta juba lukku panna?»

«Ei või ju ometi nõnda karjuda, et kõigis tubades kuuldakse, millest me rääkisime. Ma ei irvita sugugi; mind on ainult ära tüüdanud niisugusel keelel rääkida. Noh, kuhu te sellisena lähete? Või tahate ta ära anda? Te ajate ta hullustusse ja ta annab ise enda üles. Teadke, et tema järele juba valvatakse, ollakse juba jälil. Te annate ta nõnda välja. Oodake: ma kohtasin teda ja rääkisin temaga praegu: teda võib veel päästa. Oodake, istuge, mõtleme koos järele. Selleks ma kutsusingi teid, et nelja silma all sellest rääkida ja hästi järele mõelda. Istuge ometi!»

«Kuidas võite teie teda päästa? Kas on võimalik teda päästa?»

Dunja istus, Svidrigailov istus tema kõrvale.

«See kõik oleneb teist, teist, ainuüksi teist,» alustas ta välkuvail silmil, peaaegu sosinal, segaselt ja ärevuse tõttu kõiki sõnu isegi mitte välja öeldes.

Dunja põrkas hirmunult temast eemale. Ka Svidrigailov värises üleni.

«Teie… üksainus teie sõna, ja ta on päästetud! Mina… mina päästan ta. Mul on raha ja sõbrad. Ma saadan ta kohe minema, ise võtan aga passid, kaks passi. Üks tema oma, teine minu. Mul on sõbrad; mul on asjatundjad inimesed… Tahate? Ma võtan ka teile passi… ka teie emale… milleks on teil see Razumihhin? Ka mina armastan teid… Ma armastan teid piiritult. Lubage oma kleidiäärt suudelda. Lubage! Lubage? Ma ei või selle kahinat kuulda. Öelge mulle: tee seda, ja ma teen! Ma teen kõik! Ma teen võimatut. Mida teie usute, seda hakkan ka mina uskuma. Ma teen kõik, kõik! Ärge vaadake, ärge vaadake mulle nõnda otsa! Kas teate, et te nõnda mu tapate…»

Ta hakkas isegi jampsima. Temaga sündis äkki midagi, nagu oleks teda pähe löödud. Dunja kargas üles ja tormas ukse poole.

«Tehke lahti! Tehke lahti!» hüüdis ta ukse juures, nagu kutsuks ta kedagi, ja raputas kätega ust. «Tehke lahti! Kas tõesti ei ole kedagi?»

Svidrigailov tõusis püsti; ta tuli meelemõistusele. Tema värisevaile huulile ilmus pikkamisi tige ja pilkav naeratus.

«Seal pole kedagi kodus,» rääkis ta tasa ja viivitades, «perenaine läks ära ja nõnda karjuda on asjatu vaev: erutate ainult iseend ilmaaegu.»

«Kus on võti? Ava silmapilk uks, silmapilk, sa alatu inimene!»

«Kaotasin võtme ära ega leia teda.»

«Ah! Siis on see vägivald!» karjus Dunja, kahvatas kui surnu ja jooksis nurka, kuhu ta endale ruttu ette tõmbas laua, mis talle kätte puutus. Ta ei karjunud; kuid ta vahtis oma piinajat tungival pilgul ning pani teraselt iga tema liigutust tähele. Ka Svidrigailov ei liikunud paigast ja seisis tema vastas teises toanurgas. Ta oli endast nähtavasti võitu saanud, vähemalt väliselt. Kuid tema nägu oli endiselt kahvatu. Pilkav naeratus ei lahkunud tema näolt.

«Te ütlesite praegu «vägivald», Avdotja Romanovna. Kui on tõepoolest vägivald, siis võite isegi arvata, et olen abinõud tarvitusele võtnud. Sofja Semjonovnat kodus ei ole, Kapernaumovid on väga kaugel, viis lukustatud tuba. Lõpuks, mina olen vähemalt kaks korda tugevam kui teie ja pealegi pole mul midagi karta, sest isegi pärast pole teil võimalik kaevata: ega te siis oma venda taha ära anda? Ka ei usuks teid keegi: noh, milleks läks neiu üksinda üksiku mehe juurde korterisse? Nii et, kuigi te venna ohverdaksite, isegi siis ei tõestaks te mitte midagi: vägivalda tõestada on väga raske, Avdotja Romanovna.»

«Lurjus!» sosistas Dunja vihaselt.

«Nagu tahate, kuid pange tähele, seda rääkisin ma alles oletusena. Mu isiklik arvamus on aga, teil on täielikult õigus: vägivald on jälk. Mina rääkisin ainult selleks, et teie südametunnistusele mitte midagi koormaks ei jääks, kuigi teie… kuigi teie mõtleksite vabatahtlikult oma venda nõnda päästa, nagu mina seda teile soovitan. Te alistusite lihtsalt asjaoludele, noh, lõpuks, jõule, kui ilma selle sõnata läbi ei saa. Mõelge selle üle järele: teie venna ja ema saatus on teie käes. Mina aga olen teie ori… terve elu… ma ootan siin, näete…»

Svidrigailov istus sohvale, umbes kaheksa sammu Dunjast eemale. Sellel polnud enam väiksematki kahtlust Svidrigailovi vääramatus otsuses. Pealegi tundis ta teda…

Äkki võttis Dunja taskust revolvri, tõmbas kuke vinna ja laskis käe ühes relvaga lauale langeda. Svidrigailov kargas üles.

«Ahaa! Või siis nii!» hüüdis ta imestunult ja naeratas kurjalt. «Noh, see muudab asjakäiku sootuks! Teie ise, Avdotja Romanovna, kergendate minu seisukorda väga! Aga kust te selle revolvri saite? Ega ometi härra Razumihhinilt? Aa! Revolver on ju minu oma! Vana tuttav! Kuidas mina teda tol korral küll otsisin!… Meie lasketunnid, mida minul au oli teile maal anda, ei ole siis asjata kaduma läinud.»

«See pole sinu revolver, vaid Marfa Petrovna oma, kelle sa tapsid, kurjategija! Tema majas polnud midagi sinu oma. Ma võtsin ta, niipea kui aimasin, millega sa võid hakkama saada. Proovi ainult ükski samm astuda ja ma tapan su, vannun sulle seda!»

Dunja oli hullustuses. Revolver oli tal laskevalmis.

«Noh, aga vend? Küsin uudishimu tõttu,» ütles Svidrigailov ikka veel paigal seistes.

«Anna üles, kui tahad! Seisa paigal! Ära liigu! Ma lasen! Ma tean, et sa oma naise mürgitasid, sa ise oled mõrtsukas!…»

«Aga olete teie päris kindel, et ma Marfa Petrovna mürgitasin?»

«Just sina! Sa ise mainisid mulle sellest; sa rääkisid mulle mürgist… ma tean, sa käisid seda toomas… sul oli see valmis… see olid sina… Tingimata sina… lurjus!»

«Kuigi see oleks tõsi, siis tegin seda ainult sinu pärast… sina ise olid kõige põhjuseks.»

«Valetad! Ma olen sind alati vihanud, alati…»

«Hehee, Avdotja Romanovna! Nähtavasti olete unustanud, kuidas te propagandapalavikus juba paindusite ja sulasite… Nägin silmist; mäletate, tol õhtul, kuupaistel, ööbik laksutas?»

«Valetad (Dunja silmis välkus hullustus), valetad, laimaja!»

«Valetan? Noh, minugipärast, valetan. Valetasin. Naistele ei pea neid asjakesi meelde tuletama. (Ta naeratas.) Tean, et lased, kena metsloomake. Noh, lase!»

Surnukahvatu Dunja, kelle alumine huul oli valgeks tõmbunud ja värises, tõstis revolvri ja vaatas oma suurte mustade silmadega, mis välkusid nagu tuli, otsustavalt mehele otsa, oodates tema esimest liigutust. Svidrigailov polnud teda veel kunagi nii ilusana näinud. Tuli, mis sel hetkel, kui ta revolvri tõstis, tema silmis välkus, oleks nagu teda põletanud, ja ta süda kiskus valu pärast kokku. Ta astus sammu ja kõlas pauk. Kuul puudutas Svidrigailovi juukseid ja tungis tema selja taga seinasse. Mees jäi seisma ja hakkas tasakesi naerma.

«Herilane nõelas! Sihib otseteed pähe… Mis see siis on? Veri!» Ta võttis rätiku, et pühkida verd, mis peene nirena mööda paremat meelekohta alla nirises; vististi oli kuul vaevalt peanahka riivanud. Dunja laskis revolvri langeda ja vahtis Svidrigailovit mitte just et hirmunult, kuid mingisuguses metsikus arusaamatuses. Ta poleks nagu isegi enam mõistnud, mis ta oli teinud või mis praegu sünnib!

«Noh, mis siis, läks mööda! Laske veel, ma ootan,» rääkis Svidrigailov tasa, ikka veel naeratades, aga kuidagi süngelt. «Muidu jõuan teid enne kinni võtta, kui kuke saate üles tõmmata!»

Dunja võpatas, tõmbas ruttu kuke vinna ja tõstis jällegi revolvri.

«Jätke mind!» sõnas ta meeleheitlikult. «Vannun teile, ma lasen jällegi… Ma… tapan…»

«Noh, mis siis… kolme sammu pealt peaks tingimata tapma… Noh, aga kui ei tapa… siis…» Svidrigailovi silmad välkusid ja ta astus veel kaks sammu.

Dunja vajutas päästikule. Revolver ei läinud lahti!

«Ei ole korralikult laadinud. Pole viga! Teil on veel üks laeng. Pange valmis, ma ootan.»

Svidrigailov seisis neiu ees kahe sammu kaugusel, ootas ja vahtis teda metsiku kindlusega, pilk raske ja leegitsev. Dunja mõistis, et ennem see mees sureb, kui et ta temal minna laseb. «Ja… ja muidugi, nüüd juba tapan ta, kahe sammu pealt.»

Äkki viskas ta revolvri käest.

«Viskasid ära!» lausus Svidrigailov imestunult ja tõmbas sügavalt hinge tagasi. Midagi langes tal nagu äkki südamelt ja võib-olla mitte ainult surmahirmu raskus; pealegi, vaevalt tundiski ta seda sel silmapilgul. See oli pääsemine mingisugusest teisest tundest, mis oli veel kurvastavam ja süngem ja mida ta isegi poleks võinud täies ulatuses sõnadega väljendada.

Ta astus Dunja juurde ja võttis tasakesi tal käega piha ümbert kinni. Neiu ei pannud vastu, kuid tervest kehast värisedes vaatas mehele paluvalt otsa. Svidrigailov oleks nagu tahtnud midagi öelda, kuid ainult tema huuled tõmbusid viltu, ilma et ta sõnagi oleks suutnud lausuda.

«Lase mind minna!» ütles Dunja paluvalt.

Svidrigailov võpatas: see sina polnud öeldud enam nõnda nagu enne.

«Siis sa ei armasta?» küsis mees tasa.

Dunja raputas eitavalt pead.

«Ja… ei või… Ei kunagi?» sosistas Svidrigailov meeleheitel.

«Ei kunagi!» sosistas Dunja.

Möödus silmapilk hirmsat, tumma võitlust Svidrigailovi hinges. Sõnulseletamatul pilgul vaatas ta neiut. Äkki tõmbas ta oma käe tagasi, pöördus kõrvale, läks ruttu akna alla ja jäi sinna seisma.

Möödus veel silmapilk.

«Siin on võti! (Ta võttis selle vasemalt poolt palitu taskust ja pani ümber pöördumata ja Dunjale vaatamata oma selja taha lauale.) Võtke; minge ruttu…»

Dunja läks laualt võtit võtma.

«Rutem! Rutem!» kordas Svidrigailov, ikka veel ümber pöördumata ja paigalt liikumata. Kuid selles sõnas «rutem» kõlas nähtavasti mingisugune hirmus varjund.

Dunja mõistis seda, kahmas võtme, tormas ukse juurde, keeras selle ruttu lukust lahti ja pistis kiiruga toast välja. Minuti pärast oli ta juba meeletuna tänaval ja jooksis endale aru andmata -i silla poole.

Svidrigailov seisis veel mõned minutid akna juures; viimaks pöördus ta pikkamisi ümber, vaatas ringi ja katsus peopesaga tasakesi oma otsaesist. Imelik naeratus kiskus ta näo viltu. See oli hale, kurb ja nõrk naeratus, meeleheitlik naeratus. Veri, mis oli juba kuivama hakanud, määris tal peopesa; vihaselt vaatas ta verd; siis kastis ta käteräti märjaks ja pesi meelekoha puhtaks. Äkki torkas talle silma revolver, mille Dunja oli ära visanud ja mis oli ukse juurde lennanud. Ta võttis relva üles ja vaatas seda. See oli väike, kolmelaenguline vana süsteemi taskurevolver, milles oli veel kaks laengut ja üks tong. Ühe korra võis veel lasta. Svidrigailov mõtles hetke, pistis revolvri taskusse, võttis kübara ja lahkus toast.

  1. Teooria nagu iga teinegi (pr. k.).