Kuritöö ja karistus/Kuues osa/IV
←III
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
V→
|
IV
«Te võib-olla teate (ma vist juba rääkisin teile sellest),» alustas Svidrigailov, «et ma istusin siin võlavanglas suure summa tõttu, kuna mul võla tasumiseks polnud vähimatki lootust. Pole vist mõtet sellest lähemalt kõnelda, kuidas Marfa Petrovna mu välja lunastas; teate isegi, missuguse hullustuseni võib naine mõnikord armastada? Ta oli aus ja mitte sugugi rumal naine (ehkki täiesti harimatu). Kujutlege, et see väga armukade ja aus naine otsustas pärast paljusid hullustusi ja etteheiteid sinnamaale langeda, et tegi minuga niisuguse lepingu, mida ma kogu meie abielu kestel täitsin. Ta oli nimelt minust hulga vanem ja pealegi kandis ta suus alati mingisugust näälikest. Minul oli hinges niipalju sigadust ja omamoodi ausust, et ütlesin talle otseteed – täitsa truu ei või ma talle olla. See ülestunnistus tegi ta meeletuks, kuid nähtavasti minu jõhker otsekohesus talle mõningal määral meeldis: «Tähendab, ise ei taha petta, kui juba nõnda ette teatab.» Noh, armukadedale naisele on see aga esimene asi. Pärast rohkeid pisaraid leppisime omavahel kokku: esiteks, mina ei jäta Marfa Petrovnat kunagi maha ja jään tema meheks; teiseks, ilma tema loata ei sõida kuhugi; kolmandaks, kunagi ei soeta endale alalist armukest; neljandaks, selle eest lubab Marfa Petrovna minul ümmardajate peale silma heita, aga mitte muidu, kui tema salajasel kaasteadmisel; viiendaks, jumal hoidku, et ma kedagi meie seisuse naistest armastama ei hakkaks; kuuendaks, kui juhtumisi, mille eest jumal hoidku, mind peaks tabama mingisugune suur ja tõsine kirg, siis pean ma sellest Marfa Petrovnale teatama. Viimase punkti suhtes oli Marfa Petrovna siiski kogu aeg kaunis rahulik; ta oli tark naine ja seega ei võinud ta minus muud näha kui aga liiderlikku vedelejat, kel puudub võime tõsiseks armastuseks. Aga tark naine ja armukade naine on kaks iseasja ja selles ongi see häda. Siiski, et erapooletult otsustada mõnede inimeste üle, peab juba algul loobuma mõnedest sissejuurdunud arvamustest ja argipäevastest vaadetest inimeste ja asjade suhtes, mis meid harilikult ümbritsevad. Teie otsust arvestan ma rohkem kui kellegi teise oma. Võimalik, et oletegi juba Marfa Petrovna kohta väga palju naeruväärset ja meeletut kuulnud. Tõepoolest, tal olid mõned väga naeruväärsed harjumused, kuid ma ütlen teile avameelselt: ma kahetsen südamest, et põhjustasin talle niipalju hingepiina. Noh, arvatavasti on sellest küllalt oraison funèbre’iks[1], mida peab kõige õrnem mees kõige õrnemale naisele. Meie tülide puhul vaikisin mina enamasti ega ärritunud ja see džentelmenlikkus saavutas peaaegu alati eesmärgi; see mõjus temasse ja isegi meeldis talle; oli juhtumeid, kus ta minuga uhkustaski. Kuid teie õekest ei suutnud ta siiski välja kannatada. Ja mis viisil see küll juhtus, et tema söandas niisuguse iluduse endale majja võtta õpetajannaks! Ma seletan seda sellega, et Marfa Petrovna oli keevavereline ja tundlik naine ja tema ise teda armastama hakkas, – sõna otseses mõttes, tähendab, teie õesse armus. Noh, ja pealegi veel see Avdotja Romanovna! Mina mõistsin juba algusest peale, et siin on asi halb, ja mis te arvate? Otsustasin silmi tema peale mitte tõsta. Kuid Avdotja Romanovna ise astus esimese sammu – usute või ei? Ja kas ka seda usute, et Marfa Petrovna nii kaugele läks, et ta minuga pahandas, miks ma teie õest alati vaikin, pahandas sellepärast, miks ma nii ükskõikseks jäin tema alaliste ja armunud tähenduste vastu Avdotja Romanovna suhtes? Isegi ei tea, mida ta tahtis! Noh, muidugi, Marfa Petrovna kõneles Avdotja Romanovnale minu kohta kõik, isegi pisiasjadeni. Temal oli õnnetu omadus kõigile inimestele meie perekonna saladusi rääkida ja kõigile minu peale kaevata; kuidas võis siis niisugust uut ja ilusat sõpragi vahele jätta. Arvan, et nad millestki muust ei rääkinudki kui aga minust, ja et Avdotja Romanovna kuulis kõigist neist tumedaist ja saladuslikest muinasjuttudest, mis minu kohta liiguvad… Vean kihla, et ka teie juba olete midagi neist kuulnud.»
«Kuulsin. Lužin süüdistas teid, teie olnud isegi ühe lapse surma põhjuseks. On see tõsi?»
«Olge. nii lahke, jätke kõik need alatused rahule,» vastas Svidrigailov tülgastusega ja tõrjuvalt. «Kui te tingimata tahate sellest mõttetusest kuulda, siis räägin teile mõni teine kord, nüüd aga…»
«Räägiti ka kellestki teie teenrist maal, nagu oleksite ka selle surma põhjuseks olnud.»
«Olge nii lahke, aitab juba!» lausus Svidrigailov nähtava kärsitusega.
«Kas see mitte sama teener ei olnud, kes peale surma tuli teile piipu toppima… ise veel rääkisite mulle?» ärritus Raskolnikov ikka enam ja enam.
Svidrigailov vaatas Raskolnikovile tähelepanelikult otsa ja viimasele näis, et selles pilgus sähvatas välguna kuri muie, kuid Svidrigailov taltsutas end ja vastas väga viisakalt:
«See on seesama. Näen, et ka teid huvitab see üliväga, ja ma pean oma kohuseks esimesel võimalikul juhul kõigis asjus teie uudishimu rahuldada. Kurat võtku! Näen, et võin tõepoolest mõnele romantilise isikuna paista. Otsustage nüüd ise, kuivõrd ma tänu võlgnen õndsale Marfa Petrovnale selle eest, et ta teie õele minu kohta niipalju saladuslikku ja huvitavat kõneles. Ma ei julge mulje kohta otsust teha, kuid igatahes oli see minule kasulik. Kõige loomuliku vastikuse tõttu, mis Avdotja Romanovna minu vastu tundis, ja hoolimata minu alalisest süngest ning eemaletõukavast välimusest, hakkas tal viimaks kahju minust kui langenud inimesest. Kui aga neiul hakkab kahju, siis on see temale mõistagi kõige hädaohtlikum. Siin tõuseb tingimata himu niihästi «päästa» kui ka aru pähe panna, äratada, kutsuda suursugusematele eesmärkidele, ümber luua uueks eluks ja tegevuseks – noh, on juba teada, kui palju selletaolist võib kokku unistada. Mõistsin kohe, et linnuke kipub ise võrku lendama, ja seadsin end omakorda valmis. Te kortsutate vististi kulmu, Rodion Romanõtš? Pole midagi, nagu teate, lõppes kõik ainult lollustega. (Kurat võtku, kui palju ma veini joon!) Teate, mul on alati, juba algusest peale kahju olnud, et saatus ei lasknud teie õde sündida meie ajaarvamise teisel või kolmandal sajandil mõne valitseva vürsti, riigivalitseja või prokonsuli tütrena kuskil Väike-Aasias. Kahtlemata oleks temast saanud märter, ja ta oleks muidugi mõista naeratanud, kui tema rindu oleks põletatud kuumade pihtidega. Ta oleks ise meelega selle peale läinud, kuna ta aga neljandal või viiendal sajandil kuhugi Egiptuse kõrbe oleks põgenenud ja seal kolmkümmend aastat elanud, toites end juurte, joovastuse ja viirastustega. Ise aina januneb ja nõuab, et võiks rutemini kellegi eest mingisuguse piina enda kanda võtta, ja kui talle seda piina ei anta, kargab ta võib-olla aknast välja. Ma kuulsin midagi kellestki härra Razumihhinist. Kõneldakse, tema olevat arukas poiss (mida näitab tema liignimigi, vististi seminarist), noh, las ta siis hoiab teie õde. Ühe sõnaga, ma olen teie õest nähtavasti aru saanud, ning pean seda endale auks. Aga siis, see tähendab tutvuse algul, teate ju isegi, oled alati kergemeelsem ja rumalam; vaatad valesti, näed võõriti. Pagan võtku, milleks on ta küll nii kena? Mina pole selles süüdi! Ühe sõnaga, mul algas see vastupandamatu lihahimulise puhanguga. Avdotja Romanovna on väga karske, senikuulmata ja -nägemata karske. (Pange tähele, ütlen teile seda teie õest kui fakti. Tema on võib-olla haigluseni karske, hoolimata avarast mõistusest, ja see teeb talle kahju.) Meil oli üks tüdruk, Paraša, mustasilmne Paraša, sellist toatüdrukut polnud ma varemini veel näinud, ta toodi just teisest külast meile, – väga kena oli teine, kuid uskumatult rumal: hakkas nutma, karjus terve maja inimesed kokku ja asi lõppes skandaaliga. Kord pärast lõunat otsis Avdotja Romanovna mu aias kuskil puiesteel üles ja nõudis minult välkuvail silmil, et ma vaese Paraša rahule jätaksin. See oli peaaegu esimene kõnelus meie kahe vahel. Mõistagi, et mina endale auasjaks pidasin tema soovi rahuldada, püüdsin teha jahmunud ja kohmetu näo, ühe sõnaga, ei mänginud oma osa sugugi halvasti. Algasid kohtamised, saladuslikud kõnelused, kõlblusloengud, õpetused, palumised, härdad mangumised, isegi pisarad – uskuge, isegi pisarad! Niivõrd suureks tõuseb mõnedel neiudel propageerimise kirg! Mina mõistagi veeretasin kogu süü oma saatusele, tegin näo, nagu ihkaksin ja januneksin valgust, ja lõpuks võtsin tarvitusele kõige suurema ja vääramatu abinõu naiste südamete võitmiseks, abinõu, mis ei peta kunagi kedagi ja mis mõjub kindlasti kõigisse, ilma ühegi erandita. See tuntud abinõu on – meelitus. Ei ole maailmas midagi raskemat kui otsekohesus ja mitte midagi kergemat kui meelitus. Kui otsekohesuses leidub üks sajandikki valetooni, siis tekib silmapilk dissonants, ja selle kannul käib skandaal. On aga meelituses kõik kuni viimase toonini vale, isegi siis on ta meelepärane ja teda kuulatakse lõbuga; kuigi jõhkra lõbuga, ometi lõbuga. Ja olgu meelitus kui tahes jõhker, ometi näib temas vähemalt pool tõde olevat. Ja see maksab ühiskonna kõigi arenemisjärkude ja kõigi ühiskonnakihtide kohta. Isegi Vesta naispreestrit võib meelitusega avatleda. Harilikkudest inimestest ei maksa aga rääkidagi. Ei suuda ma kunagi ilma naeruta endale meelde tuletada, kuidas ma kord ühe emanda, kes oli oma mehele, lastele ja voorustele väga truu, ära meelitasin. Kui lõbus see oli ja kui vähe nõudis tööd! Emand oli aga tõepoolest vooruslik, vähemalt omamoodi. Kogu minu taktika seisis selles, et ma olin kogu aeg tema karskusest masendatud ja langesin tema neitsilikkuse ees kummuli. Ma meelitasin teda jumalavallatult ja niipea kui sain ta kätt suruda või talle silma vaadata, tegin endale kohe etteheiteid, et seda kiskusin temalt vägivallaga, et tema pani vastu ja et kindlasti poleks ma vist mitte midagi saavutanud, kui ma poleks nii hirmus paheline; tema ei osanud oma süütuse tõttu minu kavalust läbi näha ja andus mõtlemata, ilma et isegi seda oleks teadnud, enesele aru andmata jne. Ühe sõnaga, ma saavutasin kõik, kuna aga minu emandake kõige kindlamas veendumuses püsis, et tema on süütu ja karske ning täidab kõik oma kohused, langus aga juhtus sootuks kogemata. Ja kuidas ta küll minu peale vihastus, kui ma talle lõpuks ütlesin, et minu tõsise veendumuse järgi otsis tema samuti naudingut nagu minagi. Ka vaene Marfa Petrovna hakkas suurepäraselt meelituste õnge ja kui ma ainult oleksin tahtnud, siis oleks ta juba oma eluajal kogu oma mõisa minu nimele kirjutanud. (Siiski, ma joon väga palju veini ja lobisen.) Loodan, et te pahaks ei pane, kui ma nüüd meelde tuletan, et seesama mõju hakkas ka Avdotja Romanovna juures täide minema. Mina aga ise olin rumal ja kärsitu ning rikkusin kogu asja. Juba varemini mõnikord (ükskord aga eriti) ei meeldinud Avdotja Romanovnale minu silmade ilme, usute seda või ei? Ühe sõnaga, neis lõi ikka tugevamalt ja ettevaatamatult leegitsema mingisugune tuli, mis teda hirmutas ja mida ta lõpuks vihkama hakkas. Mõttetu oleks üksikasju jutustada, kuid me läksime lahku. Siin tegin ma jällegi lolluse. Hakkasin kõige jämedamal viisil kogu selle propaganda ja veenmiste üle irvitama; jällegi ilmus nähtavale Paraša, ja mitte ainult tema, – ühe sõnaga: algas Soodom. Oh, kui te ometi näeksite, Rodion Romanõtš, vähemalt kordki elus, oma õekese silmi, kuidas nad mõnikord oskavad välkuda! Sellest pole midagi, et ma olen praegu purjus ja olen juba terve klaasi veini ära joonud – ma räägin tõtt; kinnitan teile, seda pilku olen uneski näinud; viimaks ei suutnud ma enam tema riiete kahinat välja kannatada. Tõsi, ma arvasin, et jään langetõbiseks, ei osanud kunagi endale ette kujutada, et võin niisuguse hullustuseni minna. Ühe sõnaga: pidi tingimata leppima; kuid see polnud enam võimalik. Ja mõelge ometi, mis ma siis tegin! Missuguse sõgeduseni võib hullustus inimese viia! Ärge võtke midagi hullustuses ette, Rodion Romanõtš! Arvates, et Avdotja Romanovna on tõepoolest kerjus (oh, andke andeks, mitte seda ei tahtnud ma öelda… kuid eks see ole ükskõik, kui aga väljendub sama mõiste!), ühe sõnaga, elab oma kätetööst, – et temal on toita ema ja ka teie (ah, pagan, jällegi viirastub…), ning ma otsustasin talle kogu oma raha pakkuda (kuni kolmekümne tuhandeni võisin juba siis sulaks teha) selleks, et tema põgeneks minuga vähemalt siia, Peterburi. Mõistagi ma oleksin vandunud igavest armastust, õndsust jne. Usute või ei, aga ma olin tol korral nõnda sees, et kui ta mulle oleks öelnud: tapa või mürgita Marfa Petrovna ja võta mind endale naiseks, – siis oleks see silmapilk sündinud. Kuid kõik lõppes katastroofiga, mida juba isegi teate, ja nüüd võite isegi mõista, missugusesse hullustusse ma võisin langeda, kui kuulsin, et just Marfa Petrovna oli see, kes muretses selle kõige alatuma kohtukirjutaja Lužini ja oleks sellega peaaegu pulmad korraldanud – mis oli sisuliselt seesama, mida mina pakkusin. Eks ju? Eks ju? Eks ju nõnda? Märkan, et te kuulate kuidagi liiga tähelepanelikult… huvitav noormees…»
Svidrigailov lõi kärsitult rusikaga vastu lauda. Ta oli üleni punaseks läinud. Raskolnikov nägi selgesti, et klaas või poolteist vahuveini, mille ta tähelepanematult lonksude kaupa rüübates ära oli joonud, temasse haiglaselt mõjus, ning otsustas juhust kasutada. Svidrigailov oli talle väga kahtlane.
«Noh, nüüd olen ma päris kindel, et te ka siia sõites eesmärgina minu õde silmas pidasite,» ütles ta Svidrigailovile avameelselt, et teda veel rohkem ärritada.
«Ah, jätke see,» ütles Svidrigailov nagu meelemõistusele tulles, «ma ju rääkisin teile… ja pealegi ei või teie õde mind kannatada.»
«Selles olen minagi kindel, et ei või, kuid asi pole praegu selles.»
«Te olete kindel, et ei või? (Svidrigailov pilutas silmi ja naeratas pilkavalt.) Teil on õigus, ta ei armasta mind; kuid kunagi ärge vastutage asjade eest, mis on olnud mehe ja naise või mehe ja armukese vahel. Siin leidub ikka nurgake, mis jääb kogu maailmale alati teadmatuks ja mida tunnevad ainult nemad kahekesi. Olete kindel, et Avdotja Romanovna vaatas minu peale vastikusega?»
«Mõne teie sõna põhjal, mis lipsasid teie suust jutu ajal, märkan ma, et teil on ka praegu Dunja suhtes kõige pakilisemad kavatsused ja plaanid, muidugi mõista, alatud.»
«Kuidas? Minul lipsasid suust niisugused sõnad?» ehmus Svidrigailov äkki ülinaiivselt, kuna ta väiksematki tähelepanu ei pööranud oma kavatsusi reetvaile epiteetidele.
«Nad lipsavad ju praegugi. Noh, näiteks, mida te nii väga kardate? Miks te praegu nii äkki kohkusite?»
«Mina kardan ja kohkun? Kardan teid? Ennem peaksite teie mind kartma, cher ami.[2] Siiski, missugune lollus… Aga ma olen purjus, saan aru; peaaegu oleksin jällegi välja lobisenud. Kurat võtku seda veini! Hei, vett!»
Ta võttis pudeli ja viskas selle pikema jututa läbi akna välja. Filipp tõi vett.
«See kõik on lollus,» ütles Svidrigailov rätikut märjaks kastes ja pähe pannes, «aga ma võin teid ainukese sõnaga tagasi tõrjuda ning kõik teie kahtlused tuhaks ja põrmuks teha. Teate teie näiteks, et ma naise võtan?»
«Sellest rääkisite mulle juba varemini.»
«Rääkisin? Olen unustanud. Kuid siis ei võinud ma kindlasti rääkida, sest ma polnud veel oma mõrsjat näinud: ma ainult kavatsesin. Noh, nüüd on mul aga ka mõrsja ning kõik on korras ja kui mul poleks neid tungivaid toimetusi, siis võtaksin praegu kohe ja viiksin teid sinna, – sest ma tahaksin teilt nõu küsida. Eh, pagan! Ainult kümme minutit on veel aega. Näete, vaadake kella; siiski, ma räägin teile, sest minu naisevõtmine on huvitav asi, omal viisil muidugi, – aga kuhu siis teie? Jällegi minema?»
«Ei, nüüd ma enam ei lähe.»
«Tõesti ei lähe? Eks vaatame! Ma viin teid sinna, tõepoolest näitan teile oma mõrsjat, kuid mitte praegu, sest praegu te tahate ära minna. Teie paremale, mina vasakule. Te tunnete seda Rösslichi? Sedasama Rösslichi, kelle juures ma praegu elan – mis? Kuulete? Ei, mis te õige mõtlete, just seesama, kellest räägitakse, et talvel, tütarlaps, vees – noh, kas kuulete? Kas kuulete? Noh, tema see oligi, kes mulle selle korraldas; nõnda on sul, ütleb ta, igav, lõbutse mõni aeg. Ma olengi ju sünge, igav inimene. Teie arvate, et lõbus? Ei, sünge: kahju ei tee, aga istun nurgas; mõnikord ei räägi kolm päeva. Ütlen teile, et see Rösslich on kelm, sest mis on temal peas: mul hakkab igav, jätan naise maha ja sõidan ära, naine jääb aga temale, tema hakkabki teda kohe kasutama; meie ringkonnas muidugi ja kõrgemal. Ta rääkis mulle, et ta teab üht halvatud eruametnikku, kes istub tugitoolil ega liiguta juba kolmandat aastat enam jalgu. Tema naine on arukas daam. Poeg teenib kuskil kubermangus, ei aita vanemaid. Tütar läks mehele ega käi vaatamas, aga kaelas on kaks väikest vennapoega kasvatada (omi on ju vähe!), ning gümnaasiumist võtsid enne kursuse lõpetamist oma viimase tütrekese, kuu aja pärast saab kuueteistkümneseks, tähendab, kuu aja pärast võiks teise mehele panna. Minule nimelt. Sõitsime sinna; kui naljakas see neil on; esitlen end; mõisnik, lesk, tuntud perekond, nii- ja niisugused sidemed, kapital, – noh, mis siis sellest, et mina olen juba viiekümnene, see aga pole veel kuueteistkümnenegi? Kes vaatab selle peale? Noh, aga eks ole ahvatlev, mis? On ju ahvatlev, hahaa! Kui te oleksite näinud, kuidas ma papa ja mammaga juttu vestsin! Peaks maksma, et mind niisugusel silmapilgul näha. Tuleb siis tema, tütar ise, teeb niksu, noh, võite isegi kujutleda, lühikesed riided, puhkemata pung, punastab, lööb koiduna helendama (temale oli öeldud muidugi). Ma ei tea, kuidas te oskate hinnata naiste nägusid, kuid minu arvates kuueteistkümneaastased, kellel on veel lapsesilmad, kes on arad ja poetavad mõne häbipisara, – minu arvates on see parem kui ilu, tema aga on pealegi veel piltilus. Heledad lokkis juuksed hästi kähardatud, huuled pehmed-pehmed, helepunased, jalad – aina imetle!… Noh, tegime tutvust, mina ütlesin, et ruttan koduste talituste pärast, ja teisel päeval, tähendab, tunaeile, õnnistati meid. Sest ajast saadik, niipea kui sinna lähen, võtan teise kohe põlvele ja seal ma teda hoiangi… Noh, lööb teine koiduna helendama, mina aga suudlen kogu aeg; mammake mõistagi seletab talle, et see on sinu mees ja et nõnda see peabki olema, ühe sõnaga – vaarikas! Ja see praegune peigmehe seisukord on ehk veel parem kui mehe oma. Siin on, mida nimetatakse la nature et la vérité.[3] Hahaa! Paar korda olen teisega läbirääkimisi pidanud – tüdruk pole sugugi nii rumal; mõnikord vaatab nii vargsi minule otsa, nagu põletaks teine. Aga teate, ta nägu on midagi Raffaeli madonna näo taolist. Sest Sixtuse madonnal on ju fantastiline nägu, nukra vaga lollikese nägu, kas teile pole see silma torganud? Noh, midagi selletaolist. Niipea kui meid oli õnnistatud, viisin talle järgmisel päeval poolteise tuhande eest: mingisuguse briljantidest ehte, teise pärlitest, ja naiste hõbedase tualettkarbikese, näete, nii suure, kõiksuguste asjadega, nii et isegi temal, madonnal, nägu helendama lõi. Eile võtsin ta endale põlvedele, kuid vist väga hoolimatult – lõi teine üleni punaseks, pisarad purskusid silmist, aga seda näidata ei taha, ise põleb teine üleni. Silmapilguks läksid teised ära, jäime kahekesi, äkki kargab teine mulle kaela (esimest korda ise), võtab mõlema käega mul ümbert kinni, suudleb ja vannub, et ta tahab olla mul sõnakuulelik, truu ja hea naine, et ta teeb mu õnnelikuks, et ta pühendab kogu oma elu, iga silmapilgu oma elust minule, ohverdab kõik, kõik, kuna ta kõige selle eest minult tahab saada ainult minu austust ja rohkem, ütleb ta, «pole mul mitte midagi, mitte midagi vaja, mitte mingeid kingitusi!» Te peate isegi möönma, et niisugust tunnistust nelja silma all kuulata kuueteistkümneaastaselt inglikeselt, kel on näol neitsilik häbi ja silmis vaimustuspisarad, – peate isegi möönma, see on väga ahvatlev! Eks ole ahvatlev? See ju ometi maksab midagi, mis? Noh, maksab ju? Noh… noh, kuulge, noh, sõidame minu mõrsja juurde, aga mitte praegu!»
«Ühe sõnaga, see peletislik aastate ja arenemise vahe äratabki teis himu! Ja kas tõesti võtate nõnda naise?»
«Aga mis siis? Tingimata. Igaüks mõtleb ainult iseendale ja kõige lõbusamini elab see, kes kõige paremini oskab end elus läbi lüüa. Hahaa! Aga miks siis te niisuguse iiliga voorustesse kihutate? Halastage, noorhärra, ma olen patune inimene. Hehehee!»
«Aga ometi muretsesite Katerina Ivanovna laste eest. Siiski… siiski, selleks olid teil omad põhjused… Nüüd mõistan ma kõik…»
«Üldse armastan ma lapsi, armastan väga,» naeris Svidrigailov. «Selles suhtes võin ma teile ülihuvitava loo rääkida, mis kestab veel praegugi. Juba esimesel päeval pärast siiajõudmist läksin ma mööda urkaid ümber kolama, noh, seitsme aasta möödudes lihtsalt tormasin sinna. Te olete vististi tähele pannud, et ma oma endist seltskonda ei rutta kohtama, tähendab, oma endisi sõpru ja tuttavaid. Noh, ja ma katsun võimalikult kaua ilma nendeta läbi ajada. Teate: Marfa Petrovna juures maal piinasid mind hirmsasti mälestused kõigist nendest saladuslikkudest kohtadest, kus palju võib leida, kui osatakse otsida. Pagan võtku! Rahvas joob, haritud noorsugu kõrbeb tegevuseta elu tõttu õhulossilistes unenägudes ja unistustes, raiskub oma teooriatega; kusagilt tulid itskid, peidavad raha, aga kõik teised elavad kõlvatut elu. Juba algul, esimestel tundidel lõi mulle näkku selle linna tuttava haisu lõõsk. Sattusin kuhugi nõndanimetatud tantsuõhtule, – hirmus sopaurgas (mina aga armastan just räpaseid sopaurkaid), noh, mõistagi kankaan, mille taolisi minu ajal polnud veel olemaski. Jah, selle poolest on progress. Äkki näen, tütarlaps, aastat kolmteistkümmend vana, üliarmsasti rõivais, tantsib kellegi virtuoosiga; on talle vastutantsijaks. Seina ääres toolil istub tütarlapse ema. Noh, võite isegi arvata, mis kankaan see on! Tütarlaps häbeneb, punastab, lõpuks ta solvub ja hakkab nutma. Virtuoos võtab ta kinni ja hakkab teda keerutama ja tema ees etendust andma, ümberringi lagistavad kõik naerda ja – niisugusel silmapilgul armastan ma teie publikut, olgugi ta kankaaniline. Naerdakse ja karjutakse: «Paras, nõnda peabki! Milleks lapsi siia tuua!» Noh, mis puutub see minusse, sülgan sellele, kas lõbutsevad loogiliselt või ebaloogiliselt. Ma tundsin silmapilk, kus on minu koht. Istusin ema juurde ja hakkasin rääkima, et ka mina olen sissesõitnu, et kui hirmus harimatud on kõik, et nad ei mõista tõsist väärtust hinnata ega nõutavat lugupidamist tunda; andsin mõista, et mul on palju raha; tegin ettepaneku neid oma tõllas koju viia; viisin koju, sain tuttavaks (elavad kellegi juures üürnikuna toapugerikus, alles hiljuti sisse sõitnud). Minule ütlesid teised, et niihästi ema kui tütar peavad minu tutvust auasjaks; sain teada, et nad on puupaljad, on siia tulnud, et kuskil ametikohas midagi nõutada; pakkusin oma abi, raha; sain teada, et nad on juhuslikult sinna tantsuõhtule sattunud, arvates, et seal õpetatakse tõepoolest tantsima; pakkusin oma abi noore neiu kasvatamiseks, prantsuse keele õppimises, tantsimises. Võeti vaimustusega vastu, pidasid endale auks ja olen nendega tänini tuttav… Tahate, sõidame sinna, ainult mitte praegu.»
«Jätke, jätke oma alatud, nurjatud anekdoodid, teie paheline, alatu ja himur inimene!»
«Schiller, meie Schiller, Schiller! Où va-t-elle la vertu se nicher?[4] Aga teate, ma räägin meelega niisuguseid asju, et teie karjatusi kuulda. Nauding!»
«Kas ma pole iseendalegi praegusel silmapilgul naeruväärt?» pomises Raskolnikov tigedalt.
Svidrigailov naeris täiest kõrist; viimaks hüüdis ta Filipi, maksis arve ja hakkas üles tõusma:
«Noh, olen mina alles purjus, assez causé[5],» ütles ta. «Nauding!»
«Kes siis veel peaks naudingut tundma kui mitte teie!» hüüdis Raskolnikov ja tõusis ka. «Või pehkinud liiderlikul ei peaks nauding olema niisugustest juhtumitest rääkida, liiatigi kui tal on mõttes mingisugune samataoline peletislik ettevõte ja kui ta räägib niisugustes tingimustes ning minusugusele inimesele… Kõrvetab!»
«Noh, kui lugu nõnda on,» vastas Svidrigailov teatud imestusega, kuna ta ise Raskolnikovi silmitses, «kui on nõnda, siis olete ka ise paras küünik. Vähemalt on teis ilmatu suur materjal. Taibata suudate palju, palju, noh… aga te suudate palju ka teha. Siiski, aitab juba. Kahetsen südamest, et teiega nii vähe olen rääkinud, kuid ega te minu eest ei pääse… Oodake ainult…»
Svidrigailov läks trahterist välja, Raskolnikov tema kannul. Kuid Svidrigailov polnud siiski mitte väga purjus; vein lõi talle ainult korraks pähe; ta kainenes iga silmapilguga. Ta oli millegipärast väga mures, millegi väga tähtsa pärast, ja kortsutas kulmu. Ta ootas midagi ja see erutas teda nähtavasti ja rikkus ta rahu. Äkki ta muutus Raskolnikovi vastu ikka häbematumaks ja pilkavamaks. Too pani seda tähele ja sai ka ärevaks. Svidrigailov muutus talle väga kahtlaseks; ta otsustas ta järel käia.
Nad jõudsid alla kõnniteele.
«Teie lähete paremale, mina aga vasakule või ümberpöördult, minugipärast, ainult adieu, mon plaisir,[6] rõõmsa jällenägemiseni!»
Ja ta läks paremat kätt Heinaturu poole.