Krati-raamat/Tulihännast lahtisaamine

Krati-raamat
Matthias Johann Eisen

V.

Tulihännast lahtisaamine.

Kerge on tulihända teha, aga raske tulihännast lahti saada. Põhjusid lahtisaamiseks leiame mitmesugusid. Ühed ihkawad tulihännast selle pärast lahti saada, et seega wanapagana wõimuse alt lahti peaseda, sest nagu tuttaw, piab tulihänna sünnitaja kolm tilka werd wanalepaganale andma ja nende weretilkadega on ta ühtlasi oma hinge wanalepaganale müünud. Teised jälle tahawad endid enneaegse surma eest hoida, sest kui neil tulihännale enam tööd ei ole anda, tuleb tulihänd ja murrab nende kaela.

Kudas saab nüüd tulihännast lahti? Kõige hõlpsamini wõib tulihännast lahti peaseda, kui ta ära müüakse. Müümisega kaotab wanapagan oma õiguse tulihänna peremehe kohta. Sellepärast ei ole ime, kui Tallinnas, Tartus ja Riias wahest tulihända ütlemata odawasti müüakse.

Teine niisama tihti tarwitatud abinõuu tulihänna lahti saamiseks on see, et tulihännale niisugune töö määratakse, mis tulihänd ei wõi ära teha. Tuttawal wiisil määratakse tulihänna tegemisel tulihänna tegewus juba ette ära ja tulihänna kohus on kõiki määratud töösid täiesti ära teha. Saab nüüd tulihänd töö, mis ta ära ei wõi teha, siis tuleb seda kauba rikkumiseks tulihänna poolt lugeda ja ennast süüdlaseks pidades ja häbi tundes põgeneb tulihänd ära. Siiski ärgu arwaku keegi, et nõrgad tööd tulihänna põgenema ajawad. Ei, tööd, kelle läbi tulihännast lahti wõib saada, piawad tõesti wõimatad olema, nii näituseks liiwast köie tegemine. Tawalisesti sunnib see töö tulihänna põgenema, aga juhtub sedagi, et mõni tulihänd puu juurikaid liiwast köie sisse paneb ja seda wiisi ometi liiwast köie walmis teeb. Teine niisama tulihänna poolt lõpetamata tõö on sõelaga wee kandmine. Seegi töö tüütab wiimaks tulihänna ja ta põgeneb oma teed. Aga häda sellele, kes liig wähe wett kandmiseks määrab. Niisugusel korral saab tulihänd wiimaks ometi toime oma tööga ja murrab siis peremehe kaela. Kõige parem abi ja täiesti wõimata tõö tulihännale on linaseemnetest kuhja tegemine, kus juures kuhjale kuhja warras püsti pannakse ja kuhja lawa laius ette ära määratakse. Küll katsub tulihänd sealgi kõik oma kuntsid ja koogud ära, aga hirmuga piab ta nägema, et ta mitu wakamaad linaseemneid täis pillub ja kuhja tegemisest midagi wälja ei tule. Ei muud kui põgene.

Russwurm teab rääkida[1], et ka seda wiisi tulihännast lahti arwatakse saawat, kui tulihänd puruks raiutakse ja jää minemise ajal jõkke wisatakse. Sarnast lahtisaamise wiisi ei ole mina muidu kusagiltki kuulnud. Aga ka see piab tulihännast lahtisaamiseks aitama, kui tulihänd ristteele wiiakse, kus ta tehtud, seal kangesti Jumalat palutakse ja tulihänd siis eemale tõugatakse wõi oma teed saadetakse.

Muud abinõuud ei taha hästi aidata. Nagu näha, ei tee tuli tulihännale palju wiga. On ju teine ise tuleloom, miks piaks ta siis tuld kartma. Palawust tunneb ta tules natuke, muud midagi. Kes tulihända tulega tahab kaotada, kaotab tawaliselt ise elu. Pannakse maja põlema, kuhu tulihänd sisse läinud, siis lendab tulihänd leekidest wälja ja murrab süüdlase kaela. Ainult siis nähikse tulihänna kaotamine tules korda minewat, kui tulihänd rattarummu pueb ja rummule pihelgased punnid ette pannakse ja rumm selle peale põlewasse majasse wisatakse. Niisugusel korral kuuldakse pauku ja tulihännast jäeb weel sinine suits järele.

Kui mõnesugust iseäralikku kaupa ei ole tehtud, jäeb tulihänd surmani oma peremehe juurde, ehk olgu siis, et ta mõne tegemata töö pärast enneaegu ära põgeneb. Peremehe surmaga kaob tulihänd, sest on ju tulihänd ometi saadud were läbi temaga ühendatud. Russwurm teab rääkida, et peremehe surmaga kõik hänna kokku weetud warandus ära kaob. Wõib olla, et mõnel üksikul korral nii juhtunud; et alati nii sünnib, seda aru ei ole ma jõudnud kätte saada. Teab ju Russwurm isegi ühe jutu[2], mis räägib, et pärast mehe surma tulihänd kangesti hakanud naist taga kiusama ja kõik naese lõngad katki lõiganud. Wiimaks lahkunud tulihänd ometi naese juurest, jätnud aga kõik kokku weetud raha naesele.

Tawalisesti nähikse siis tulihänd alles oma peremehe surmaga majast lahkuwat ja peremehe hinge wanalepaganale kaasa wiiwat.

  1. Eibofolke, 378.
  2. Inland, 1848, nr. 29.