Krati-raamat/Tulihännad ratta rummus

Krati-raamat
Matthias Johann Eisen

27.

Tulihännad ratta rummus.

M. Aija Weelt (Jakobi kihelk.)

Ühel mehel olnud kaks tulihända. Need wedanud talle alati warandust kokku. Iga õhtu pidanud peremees tulihändadele kambri peale süüa wiima.

Korra olnud peremees haige. Ei wõinud ise tulihändadele süüa wiia. Saatnud sulasega neile kausitäie pudru kambri peale.

Sulane kelm ei täitnud peremehe käsku. Söönud ise pudru ära, kausi aga pannud siasööma täis. Wiinud siis kausi kambri otsele ja jäenud ise kuulatama.

Natukese aja pärast tulnud tulihännad koju ja läinud ruttu kausi kallale sööma.

Esimene ütelnud: „Pupp, pupp!“

Teine wasta: „Ei ole! Õtsa pupp!“

Jätnud söömise järele. Hakanud nõuu pidama, kudas peremehele kurja kätte maksta.

Esimene tahtnud peremehe ära kägistada.

Teine aga ütelnud: „Paneme aida põlema!“

Esimene küsima: „Aga kuhu me ise läheme?“

Teine wasta: „Lähme hao riida alla rummu sisse!“

Sulane läinud tuppa. Oodanud, mis tuleb.

Natukese aja pärast hakanud ait põlema.

Peremees läinud sulasega aida juurde. Sulane tahtnud kraami wälja wedada.

Peremees aga keelnud. Ütelnud: „Lase olla. Mis tuli toonud, seda tuli wiib!“

Natukese aja pärast wõtnud sulane hao riida alt ratta rummu ja wisanud tulesse. Ütelnud ise: „Kui kõik on põlenud, siis põlegu ka see wana risu ära!“

Peremees karanud nagu meeletu põlewa aida juurde ja tahtnud ratta rummu wälja tuua, aga ei pääse ligi: liig palaw.

Siis pöörnud peremees sulase poole ja ütelnud: „Tänasest päewast oled sa minust lahti. Sa oled mind korraga waeseks teinud. Selle ratta rummu sees oli minu kõige suurem warandus. Sest olen mina nüüd igaweste ilma!“